Uued relvasüsteemid EKV-le

[Kapten Trumm]

Mõnud odavamad kopterid võiks ikka olla, millega lahingutsooni lähitagalst saaks kiirelt haavatuid evakueerida ja laskemoona juurde tuua.

Rõhk on sõnadel "Eestis asuvad " ja "odavamad". Selliseid 250+ miljonit maksvaid tehnikaröögatusi, nagu soomlases ostsid, pole mingit vajadust osta. Lihtsalt kellelgi on taas kiiks, et missioonil on vaja hakata airborne rangereid mängima ja muu on suitsukate. Nagu miinijahtijate ostu ajal räägiti põhjusena suurest WWII aegsete miinide ohust Eesti vetes.

Selge, et Afganistani kõrvad paistavad selle loo tagant välja, kuna sealsete olude tõttu on kopteritest suur puudus.

Kriisi korral võivad hävituslennukid ka mitmel eri lennuväljal paikneda, samuti mitmel pool kasvõi maanteede ääres maskeerituna.

Juba läheb. Lisada võiks, et Eestis on mitte üks, vaid viis lennuvälja, kus reaktiivlennukid on rattad maha pannud. Neist kahel on maandunud ka reaktiivhävitajad (Tallinn ja Tartu Ülenurme). Kümnekonna lennuki tagaotsimine ja hävitamine Eesti suurusel alal ei ole niisama lihtne ülesanne. Nt Gruusia ründelennukeid (mis lahingut pidada ei suuda) venelased hävitada ei suutnud.

Omad LM või KM tiibraketid kuuluvad selgelt meie oludes ulme valdkonda

Ei kuulu, Harpoon maksab suurusjärgis 10 miljonit krooni per tükk ja selles pole midagi ulmelist. Näiteks AIM-9 Sidewinderi viimased mudelid maksavad ca 1,5 miljonit tükist. Argentiinlased suutsid enne Falklandi sõda osta vaid viis Exocet tiibraketti, millega uputati üks suur sõjalaev ja üks suur transpordilaev, seejuures ei kaotatud mitte ühtegi tiibrakette kandnud lennukit! Seda siis laevastiku vastu, kellel olid lennukikandjad ja kes tollal oli maailmas nr 3 tegija. Jääb vaid kujutleda, kui neid rakette oleks suudetud 50 tükki korraga lendu lasta ja inglaste õhutõrje üle koormata - ilmselt see laevastik puhkaks praegu merepõhjas. Argentiina propellerlennukite baasiks olnud Port Stanley lennuvälja pidasid inglased nii suureks ohuks, et rakendati võimsaid jõupingutusi selle ohu likvideerimiseks - SAS reidid, Harrieride pommitamised, strateegiliste pommitajate megaoperatsioonid. Sellel lennuväljal baseerus pisike propelleriga ründelennukite Pucara üksus, mis tegelikult ei kujutanud endast sellist ohtu, et sellised meetmeid rakendada.

Igasugu moodsad juhitavad rakettrelvad on ülihea kahju tekitamise/maksumuse suhtega. Näiteks Falklandi sõja näitel praeguses vääringus 800 000 USD maksva tiibraketiga inglaste fregatt, mille hind on praegusel ajal mitusada miljonit USD.

Mitte ilmaasjata pole USA mereväe põhirelv merelennuvägi. Kui kaks lennukit hinnaga kokku 100 miljonit võivad põhja lasta miljardilise sõjalaeva, siis oli see väga efektiivne vahend venelaste majanduslikuks tühjakspumpamiseks.

[Juhani Putkinen]

Linnas on sama teema - nagu viimases Tsetseenia sõjas.

1. Tallinna kaitseks on olemas suurtükke;

2. Tallinna kaitseks on tulemas juurde suurtükke;

3. Tallinna kaitseks on tulemas niin Mistralid kui ka loodetavasti keskmaa õhutõrjeraketid;

4. "Putkineni strateegia" järgi hävitatakse vaenlase logistika enne kui see jõuab Tallinnani - pole mürske millega Tallinn maatasa teha;

5. Tallinn on eestlaste poolt ehitatud väga korralikuks linnaks, mis on täis näiteks suurepäraseid kalleid sõiduautosid - äkki venelased ei taha neid kõiki hävitada, vaid tahavad röövida need korrasolevana endale.

[Kilo Tango]

Linnas on sama teema - nagu viimases Tsetseenia sõjas.

1. Tallinna kaitseks on olemas suurtükke;

2. Tallinna kaitseks on tulemas juurde suurtükke;

3. Tallinna kaitseks on tulemas niin Mistralid kui ka loodetavasti keskmaa õhutõrjeraketid;

4. "Putkineni strateegia" järgi hävitatakse vaenlase logistika enne kui see jõuab Tallinnani - pole mürske millega Tallinn maatasa teha;

5. Tallinn on eestlaste poolt ehitatud väga korralikuks linnaks, mis on täis näiteks suurepäraseid kalleid sõiduautosid - äkki venelased ei taha neid kõiki hävitada, vaid tahavad röövida need korrasolevana endale.

Äkki venelased ei tahagi Tallinnat. Teevad nagu Gruusiaga - võtavad esialgu Ida-Viru Kiviõli-Mustvee liinini ära oma kodanike kaitsmise ettekäändel? Täiesti vabalt võib tekkida poliitiline seis, kus sedalaadi arengud on võimalikud. Prantsusmaa-Saksamaal tulevad jälle sotsid võimule ning USA-s ollakse kah oma naba kasimisega liiga ametis, et mujal toimuvat märgata näiteks. Taolise arengu tulemuseks oleks Eesti pankrot, sest elektrit sisse ostes kukuks SKP pikali.

Oma riigi pidamise ainus põhjendus on vägivalla rakendamise õiguse monopoliseerimine mingil territooriumil. See on Euroopast aluse saanud riigi kontseptsiooni vundament. Kas Eesti territoorium piirdub Tallinnaga?

[Kapten Trumm]

Suurtükke on liiga vähe ja mingi osa neist kaotatakse viivituslahingutes Tallinna alla taganemisel.

VF armee paneb sellise suurusega operatsioonile natu Suur-Tallinna vallutamine välja vähemalt 200-300 suurtükki, meil on selleks ajaks neid ehk kümme järgi jäänud.

Ei 10 ega kahekümne suurtükiga 200-300 vastu mingit counter battery't ei tee.

Pealegi on armees olemas mingi vajalik suhe, mitme sõduri peale üks kahur tuleb. Soome armees on see arv 1 suurtükk (haubits) 175 mehe kohta. Meil on sama näitaja isegi peale Soomest saadavate D-30 100% kasutuselevõttu aastaks 2018 416 meest ühe kahuri peale. See on 2.4 korda vähem.

Pealegi ei saa seda suhet 1:1 võtta, sest soomest tulevad D-30 on moraalselt igas mõttes vananenud isegi mingi apokalüptilise Tallinna lahingu jaoks. Meie suurtükimeeste sõnul on nende laskekaugus on väike, taktikalised näitajad kehvad, laskearvutus iganenud. Mis tähendab, et seda tuleb kompenseerida nende veel suurema arvuga. Venelased lükkavad siia lahingusse kahtlemata oma parima suurtükiväe, eelkõige liikursuurtükid. Selleks, et kompenseerida tehnilist mahajäämust on vaja suurendada arvukust. Nad on paremad kui mitte midagi, head kerged-lihtsad, aga tehnika üleeilne päev.

Suur-Tallinna perimeeter on üle 100 km. Üks brigaad suudab hoida kui pikka vahemaad? 15-20 km. Selleks et ainuüksi Suur-Tallinna kaitset teha on vaja vähemalt 5 jalaväebrigaadi, igaühel suurtükipataljon, kokku ca 120 suurtükiga.

Meeste arvu kraabib kuidagi kokku, aga raskerelvastusest maksimaalselt pool ja sellest pool ei ole liikursuurtükkide ja 152 mm haubitsatega isegi vägisi võrreldav. Lisaks see, et puuduliku õhukattega on neist olemasolevaist haubitsaist vähemalt 2/3 enne hävitatud.

Putkineni strateegiat ei hakka keegi kasutama, sest selleks ei tehta mingeid ettevalmistusi ja neid pole kavas ka kirjas. Mis tähendab, et vastase mürsud jõuavad kohale ja sajavad kaela.

Groznõi oli ka kena linn. Peale viimast sõda meenutas see Stalingradi.

[Juhani Putkinen]

Linnas on sama teema - nagu viimases Tsetseenia sõjas.

1. Tallinna kaitseks on olemas suurtükke;

2. Tallinna kaitseks on tulemas juurde suurtükke;

3. Tallinna kaitseks on tulemas niin Mistralid kui ka loodetavasti keskmaa õhutõrjeraketid;

4. "Putkineni strateegia" järgi hävitatakse vaenlase logistika enne kui see jõuab Tallinnani - pole mürske millega Tallinn maatasa teha;

5. Tallinn on eestlaste poolt ehitatud väga korralikuks linnaks, mis on täis näiteks suurepäraseid kalleid sõiduautosid - äkki venelased ei taha neid kõiki hävitada, vaid tahavad röövida need korrasolevana endale.

Kas Eesti territoorium piirdub Tallinnaga?

Minu strateegia eesmärgiks on säilitada Eesti iseseisvus ja osa Eesti territooriumist enda käes nii pika aja, et liitlased kunagi jõuavad appi.

Kui Venemaa röövib Eestilt näiteks Ida-Virumaa - nii liitlastel on ikka kuhu appi tulla. Saa kasutada nii Ämari lennubaasi, Tallinna lennuvälja kui ka hulga sadamaid.

Venelased pole rumalad, nad teavad, et ainuke võimalus kaaperdada NATO-Eesti endale, on teha see välksõjaga. Nii kiiresti, et NATO ei jõua reageerida. Minu arvates NATO EI tule appi juhul kui Venemaa jõuab kiiresti terve Eesti vallutada.

[Juhani Putkinen]

Putkineni strateegiat ei hakka keegi kasutama, sest selleks ei tehta mingeid ettevalmistusi ja neid pole kavas ka kirjas.

See on eestlaste enda valik. Kui tahab jälle saada Venemaa poolt okupeerituks, nii ignoreerige ikka minu nõuandeid.

Ma olen ütlenud georgialastele midagi sellist, et Georgial on väga pikk hiilgav ajalugu - Soomel pole sellist - aga Venemaa on püüdnud tulutult vallutada Soome kolmes sõjas: Vabadussõda, Talvesõda ja Jätkusõda.

Georgia seevastu okupeeriti Venemaa poolt aastal 1801:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... riasta.htm

Uuesti 1921:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... 1-1991.htm

Kõige paremini ei läinud ka 1991:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... en_pal.htm

http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... en_tar.htm

Ega see augustikuu 2008 ka eriti rõõmustav olnud:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.put ... n_alku.htm

Ma olen georgialastele püüdnud osutada, et nende oleks pidanud iga hinna eest see Roki tunnel õhkida umbe kohe sõja alguses - ja õhkida ka suured läänes Zugdidi lähedal olevad sillad.

Aga georgialased ise otsustavad kas ka nemad tahavad uut Vene okupatsiooni.

[Gideonic]

Lühidalt trantspordikopteritest, kuna kiire on. Eesti arenguplaanis kopterid ju ilusti sees. Vaatame nüüd mis variandid on:

Arvestada tuleb, et kasutatud kopteritega tõenäoliselt Afghaanis käimine on väga problemaatiline. Ja olgem reaalsed NATOl on seal karjuv kopteripuudus just sellepärast on meil meeletu isu neid osta. Kopterite ülalpidamine nii kaugel ja rasketes tingimustes lappimine tuleb väga kallis. Tegu on kopterite jaoks väga koormava keskkonnaga (kõrgus, tolm, kuumus, kõik vähendab oluliselt nende näitajad võrreldes tavatingimustega ja suurendab hooldekulusid).

Seetõttu ei sobiks sinna näiteks UH-1 kasutatud versioonid ja kui vaadata, siis keegi neid seal ei kasuta ka. Uued UH-1Y'd on paraku väga väga kallid (kuna tegelt on tegu sisuliselt täiesti uue kopteriga).

Mil-8 ja Mil17 me osta ilmselt ei saaks. Seda mitmel põhjusel, olulseim on kasvõi see, et varuosadest oleks meie põhivaenlasel meid väga kerge eemal hoida.

Eelnevalt pakutud Poola kasutatud kopterid ilmselt ei sobi, kuna Poola ise on Afganistaanis Mil-8'atega ja plaanib isegi Mil--17 juurdeostu (tõenäoliselt siiski poliitilistel põhjustel).

UH-60 Black Hawk. Üks hinna/kvaliteedi suhte pealt soodsamaid variant tunduks Black-Hawk (kui uskuda wikipedia hindu maksab ~75 miljonit tükk). Esiteks ei tea me kas neid üldse mõistliku hinnaga USAst saaks, sest neil on endalgi neid väga vaja.

Populaarseimad kopterid Afganistaanis mis hetkel kasutusel on ja silma torkasid:

CH-47 Chinook .Väga hea kopter selles keskkonnas, aga seetõttu ka väga populaarne. Kõik soovivad neid hetkel. Kasutatuna teda ei saa, uuena on Eesti jaoks selgelt liiga kallis. (hiljem kui rohkem aega on, otsin numbreid).

Seal leidub ka Bell 412, mis on üks kopteritest mille kohta eriti ei tea. Äkki osutuks paremaks valikuks kui Black Hawk ?

Ühesõnaga, variante on veel aga üldmulje peaks olema enamvähem sama: Selle operatsiooni jaoks sobilike kasutatud kopterite saamine on ülimalt ebatõenäoline. Uued kopterid on aga kallid.

Nagu aru saan käib eestiskaitseplaani koostamine järgnevalt: keegi leidis et koptereid on vaja, eelkõige NATO vajaduse tõttu, mistõttu neid ära jätta ei saa. Siis hakati/hakatakse otsima, et millised oleks kõige paremad hinna kvaliteedi suhtes.

On täiesti reaalne, et hinna analüüsi tulemusena võib selguda, et uutest kopteritest tuleks kokkuvõttes kõige soodsam osta seesama Soomes kasutusel olev NH90. Ta mahutab omajagu rohkem mehi kui näiteks Black Hawk, tuleb küll hulga kallim osta, aga peaks olema küllaltki väikeste hoolduskuludega ning võib mingi 25 aasta peale parim variant olla.


Milles siis probleem on ?



Püänt on järgnevas paar päeva vanas uudises, mida oleks väga kasulik harimiseks näidata näiteks Aaviksoole.

http://www.defenseindustrydaily.com/Mor ... dan-05261/

Sisu: Jordaania ostab Belgialt veel 8 F-16 (kõik ilusti mid-life upgrade'itud) 107 miljoni eest. 1 Uus NH90 trantspordikopter maksab 250 miljonit EEKi. Wikipedia hinna järgi on 1 Black Hawk (millest mõnda aega tagasi ka keegi sõjaväelane ka meedias heietas, ja mis oleks vb üks soodsamaid variante meile üldse) maksab üle 70% selle hävitajate koguostu hinnast, võimalik, et rohkem. Seega ka 2-3 kopterit osta tuleks igal juhul samas hinnaklassis kui hävitajad.


Kas tõesti oleks siis õige kodanikukohus , nagu mõned pakuvad, vait olla, mitte vähemalt selgitust küsida, et miks meil neid trantspordikoptereid nii väga vaja on ?


Loomulikult on hävitajate ülalpidamiskulud kõrgemad. Aga sel juhul oleks vaja ka umbkaudsete numbritega kinnitust EKV poolt, et "Kasutatud hävitajate eskadrilli ülalpidamine meil (nii et vaid 2-4 on pidevalt kasutuses) on nii meeletult palju kallim, kui transpordikopterite ülalpidamine Afganistaanis. Niivõrd palju kallim, et me neid lubada ei saa."

Kas meid tõesti visatakse NATOst välja kui me missioonile neid koptereid ei vii ja selle asemel endale hävitajad hangime ?

Kas tõesti on kõige targem mitte võtta isegi plaani hävitajate soetamist kuni aastani 2018, isegi eeldusel, et siis saaks säästa keskmaaõhutõrje raha ? Samuti arvestades et peale seda tähtaega tõenäoliselt soodsaid hävitajaid enam saada ei ole.

[Pirr]

Kui koptereid on välismissioonide jaoks ainult vaja, siis võiks USA need ise hankida, kahuriliha on niigi meie poolt. Või siis teisiti, me ostame mõned kallid kopterid jänkidelt aga jänkid annavad meile selle kompensatsiooniks eskadrilli jagu F-16 MLU kap. remonditud hävitajaid koos teenindusmasinatega iseseisva kaitsevõimekuse jaoks.

[Gideonic]

Kui koptereid on välismissioonide jaoks ainult vaja, siis võiks USA need ise hankida, kahuriliha on niigi meie poolt. Või siis teisiti, me ostame mõned kallid kopterid jänkidelt aga jänkid annavad meile selle kompensatsiooniks eskadrilli jagu F-16 MLU kap. remonditud hävitajaid koos teenindusmasinatega iseseisva kaitsevõimekuse jaoks.

Ei tasu unustada, et meil on Piirivalvel varsti 2 käiesti tänapäevast Med-Evac'i kõlbulikku kopterit olemas. Kui kaitsevägi ostab neid samas suurusjärgus, puudub sel tegelik mõte. Kiiret ümberpaiknemise ja Dessandivõimekust meile ühe käe sõrmedel ülesloetav arv koptereid nagunii ei anna.

Kui me saame mõned "humanitaarabi" UH-1'ed riigisiseseks transporidks on ok. Kui aga hangitaske mistahes uued kopterid on tegu sulaselge raiskamisega. Soomes, kus on kõik põhi relvaliigid olemas ja kordades suurem eelarve , peetakse ikka uusi transportereid priiskamiseks, meil ei ole aga sadu miljoneid kuhugi nagunii paigutada, nii et on ok ?

Ok olen veel valmis uskuma, et pikemas perspektiivis võivad hävitajad olla veel teisi väeliike liiga pärssiv ost. Aga ei taha parem teada palju 2-4 (veel hullem, kui rohkemate) uue kopteri raha eest kas DANAsid, FH-70, 120mm miinipildujaid, soomukeid 1. Brigaadile vms saaks ja palju nende ülalpidamine maksaks, võrreldes kopteritega. Aga noh, ilmselt ei ole need võtmelüngad

[Kapten Trumm]

On siililegi selge, et jutt teemal "lennukeid me lubada endale ei saa" on lihtlabane hämamine, mille põhjuseks on selgelt vähene asjades orienteerumine.

Ühe käega ostame koptereid selgelt miljardilise summa eest (sest kasutatud sobivaid pole saada), samal ajal väidame, et lennukite soetamine (mida kasutatuna veel saab) käib üle jõu ja veeretame võtmeküsimust õhukaitse näol aiva edasi?

Mis puudutab neid secondhand lennukite näiteid, siis ei maksa unustada, et ostjaks pole olnud NATO riike ja võib arvata, et hinnad ja tingimused oleks meil vähe teistsugused.

Tulles tagasi argumendi juurde justkui need oleks vältimatuks eelduseks NATO lennukite siia tulekuks, siis tekib küsimus, milleks on vajalik UH-60 või NH-90 - rasked kopterid, mis viivad lendu kaks jagu? Medevaci jaoks seda vaja pole.

Medevaci jaoks sobib ka selline Augusta, mida 250 miljoni eest osteti kaks tükki. Piirivalve teebki ju nendega SAR-i ja medevaci. Sellise klassi koptereid leidub piisavalt ka kasutatuna - näiteks ex-Bundeswehri Bo-105-sid müüdi veel hiljaaegu.

Kogu asja taga on lihtsalt soov teha missioonil showoffi. Kuigi see võib seksikas näida, peaks kainestama teadmine, et selle asja hinnaks on loobumine märksa olulisematest asjadest. See on lihtsalt eputamine ilusate asjadega, mis ei ole praegu oluline. Ehitame üles paraadkaitseväge.

Kokkuvõttes:
1. õhukaitse puudumine on võtmelünk
2. laevatõrje võimekus on võtmelünk
3. kopteritranspordi võimekus ei ole võtmelünk-Eestis puudub vajadus
4. SAR ja medevac ei ole võtmelünk -piirivalvel on need olemas. Kui neid kasutada ei saa, siis makske Schengenile üks kopter kinni ja tehke ikka. Arvestades lennuõnnetuste statistikat, on neid vaja nii 1 kord 10 aasta kohta ja selleks on täiesti õigustamatu pidada mitut kopterit. Kokkuvõttes võib seda teha ka kasutatud Mi-8ga, sest NATO ei kirjuta ette mingeid masinate marke ja sellist masinat on Eestis edukalt hulk aastaid kasutada. Jõuti ülal pidada ja hoiti korras ka. Lendurid küll ei nurisenud.

[Jaanus2]

Need kopterid on siis Afganistanis ringikärutamiseks. Sest siin poleks neist nagunii kasu. Ja rahvale räägitakse mingit muinasjuttu sinna juurde. Nagu miinijahtijate kohta (millest viimane kätte saadi äsja), et hirmsasti vaja I ja IIMS aegseid miine otsida, seejärel lisatage jutujätkuks, et natuke osalevad NATO operatsioonidel ka vabal ajal. Aga peamine on ikka need hirmsad antiikmiinid. Aga kui Nato meid häda korral piisavalt ei kaitse, siis anname muidugi nad kohtusse.

[man21]

Mingi lühimaa rakett lennulatusega kuni 100km ei tohiks olla mingi tehnika viimane sõna ega väga kallis, oleneb sellest kellelt osta. Iraanilt saaks soodsalt, aga meie jänkidest sõbrad ei lase sellel sündida. Kuid kui me ostaksime neid näiteks Pakistanilt või Indialt, siis vast nad ei kobiseks. USA ja Euroopa relvastuse hinnad on nii kuradima lakke aetud, et on kohe. Kui nendest relvahindadest õhku välja lasta siis oleks ka taskukohasem, kuid see jääb vist unistuste valda.

[man21]

Parim kaitse on rünnak, nagu moskoovia liigatab meie vastu nii Piiterile mats ja siis veel paar Tšehhi õppelennukit lõhkeainet täis toppida ja ilma piloodita Moskva poole saata. Ma ei tea, kas välja veab sinnani, aga vahepeal on suuri linnu küllalt kuhu nad kukutada. Ja mölisegu pärast terviseks kui palju tahes.

[Jaanus2]

Parim kaitse on rünnak, nagu moskoovia liigatab meie vastu nii Piiterile mats ja siis veel paar Tšehhi õppelennukit lõhkeainet täis toppida ja ilma piloodita Moskva poole saata. Ma ei tea, kas välja veab sinnani, aga vahepeal on suuri linnu küllalt kuhu nad kukutada. Ja mölisegu pärast terviseks kui palju tahes.

Halb mõte. Venemaal ei ole inimesed loetud olnud kunagi ja teiseks saavad seletada, et mis me rääkisime, et nad on terroristid ja faschistid. Sõjaliselt pole palju kasu, propagandistlikult kahjulik.

[Kilo Tango]

Kriitika SKAK-le

Sissejuhatus: Eesti sõjandushuvilistele on kaua oodatud Sõjalise kaitse arengukava valmistanud tugeva pettumuse. Seda esiteks dokumendi ülesehituse, pealiskaudsuse ja põhjendamatuse tõttu. Kodanikuühiskonnas ei ole mõeldav, et riigi rahaliste vahendite suunamist sellises ulatuses (60 mlrd krooni 10 aasta jooksul) kavandatakse niivõrd pealiskaudse dokumendi alusel. Seetõttu otsustasid alla kirjutanud esitada kaitseministrile alljärgneva avaliku kirja, milles käsitletakse kõikide arengukavas toodud punktidega seotud probleeme.

Kinnitame, et allpool toodud analüüsis ei ole avaldatud salajasi andmeid ning kasutatakse informatsiooni, mis on kontrollitav ning kõikidele huvilistele avalikest allikatest kätte saadav.

Postulaadid:

Max Weberi definitsiooni järgi on riik organisatsioon, mis omab füüsilise jõu kasutamise monopoli teatud piirkonnas.

Sõjatehnika ei eksisteeri väeosade struktuursest ülesehitusest eraldi.

Ründavat osapoolt ei huvita mitu väeliiki meil on. Ründavat osapoolt huvitab kui suurt vastutegevust me suudame osutada.

Eesti kaitsesügavus piirilt Tallinnani on linnulennul 195-240 km sõltuvalt rünnaku peasuunast. Teid mööda ca 215 - 290
Tankil T-72 võtab selle vahemaa läbimine ilma vastutegevuseta täiskäigul u. 3,5-4 tundi. Praktiline kiirus kujuneb u. poole väiksemaks. Seega võib arvestada, et piiri ületanud tank on 4-9 tunni pärast Tallinna piiril.

Merepiirilt Tallinna sadamateni on ca. 25-30 km. Vene dessantlaevadel võtab sellise vahemaa läbimine aega pisut alla tunni. Maandumisel suvalisele rannaribale saab kiiresti maha laadida 450 tonni sõjalisi vahendeid.

Alahelikiirusel jõuab Narvas piiri ületanud hävitaja Tallinnani vähem kui veerand tunniga.

Ükski sõjalise otstarbega relvastatud sõiduk ei ole relv iseenesest. Näiteks raketikaater ei ole relv, vaid sellele paigaldatud kahurid ja raketid on. Samamoodi on tank soomustatud ja kõrge läbivusega sõiduk otsesihtimisega suurtüki transportimiseks.

Ükski sõjaline konflikt ei arene nii nagu osapooled ootasid. Seega eeldab relvastuse valikul taktikalist paindlikkust.

Mitte üheski sõjalises konfliktis ei ole maapealne õhutõrje suutnud osutada tõsiselt võetavat heidutust (väehmalt mitte piisavalt, et kahjustada õhujõudusid sellisel määral, et see ei oleks enam ohuks maapealsetele vägedele).

Mitte ühegi seadusega ei ole kirjas, et Eesti peaks hankima ainult uut relvastust

SKAK-i analüüs:

Kummastav on, et paljusid vajalikke teemasid ei ole arengukavas üldse mainitud.Eriti hämmastab, et sõnagagi ei ole mainitud miine jms. area denial lahendusi. Näiteks vajab Eesti kindlasti kiire miinivälja loomise võimekust. Samuti suundmiinide ning juhitavate kaugmiinide rakendamist vastase pidurdamisel ja meile sobivamale liikumissuunale suunamisel.

Samuti on veider, et plaanis ei ole mitte mingisugust suurtükiväe laiendamist. Nimeliselt on ära mainitud reaktiivsuurtükivägi, pidades siinkohal ilmselt silmas MLRS süsteeme, kuid täiesti on tähelepanu alt väljas meie suurtükiväe ebaproportsionaalsus (24tk 155mm haubitsaid ja sadakond miinipildujat) jalaväega võrreldes. Soomest laekuvad vanad Nõuk. päritolu 122 mm torud asja eriti ei paranda, olles pigem selline viimase meeleheitliku kaitseliini relvad. Peamiselt nende kohmakuse tõttu.

Küsimusi tekitab ka snaipriüksuste arendamisest mitte rääkimine ning kaitseväe ja avalikkuse koostööst vaikimine. Ometi on ka need Eesti kaitsmise seisukohalt väga olulised teemad.

Antud arengukavast paistab taaskord välja Eesti kaitseväele omane taktikaline ühekülgsus ning relvasüsteemide paindlikkuse puudumine. Näiteks ei ole siiani vastust küsimusele, mida teha kui pearünnak ei tule mitte Narva, vaid hoopis Maardu suunalt. Samuti pole vastust küsimusele, mida kavatsetakse teha siis kui ebaõnnestub (äärmiselt tõenäoline asjade käik) meie oma Roki tunneli ehk Narva silla õhkimine. Selle silla eemalt hävitamise võimet meil pole ja SKAK-i järgi ka ei tule.


Eitatud võimetest:
Tuleb nõustuda, et ründekopterid on Eesti jaoks liiga kallid. Tõsiasi on see, et ründekopterid sündisid kui augutäide (Ameerika maaväeid ei tohtinud Key Westi lepingu järgi tiibadega lennumasinaid omada). Ründekopterid on väga kallid hankida ning väga kallid pidada. Reeglina on kopter samaväärse lennukiga võrreldes nii kallim omandada kui ka kallim hooldada. Mistõttu võib laiendada SKAK-i seisukohta ründekopterite suhtes - meil ei lähe neid mitte kuinagi vaja. Kui, siis ründelennukeid.

Küll aga ei saa nõustuda, et hävituslennukid oleksid Eesti kaitseväe jaoks liiga kallid. Selline arvamus on põhjendamatu ja tingitud teadmatusest. 10-12 kasutatud hävituslennuki hankimine (F-16 MLU) läheks erinevatel hinnangute maksma ca miljard krooni. Nende käigus hoidmise kulu oleks maksimaalselt 400 mil. krooni aastas (sisaldab hooldusbaasi amortisatsiooni, väljaõppe, personali ja kütusekulusid). Arvestades Vene õhujõudude Gruusias demonstreeritud saamatust on korraliku väljaõppe saanud pilootidega võimalik tosina hävitajaga teha Eestit rünnata plaanivale vastasele kordi rohkem pahandust kui suvalise õhutõrjega. Pealegi tekib võimalus ka maapealsete sihtmärkide ründamiseks nagu näiteks Narva sild või Pärnus maabuda ähvardav Vene dessant.

On kummastav, et eitatud on ka pealveesihtmärkide hävitamist võimaldavate raketisüsteemide hanget. Kõige tõhusam on vastase dessant hävitada siis kui see on veel vee peal. Randumise järel on see tunduvalt keerulisem. Soomalsed kasutavad selleks kahetasandilist maismaal baseeruvat raketikihti, mis koosnev lähimaa raketiseadistest (Spike ER - põhimõtteliselt TT rakett) ja veokitel paiknevatest kaugmaa raketiseadmetest. Meile piisaks esialgu kasvõi vaid lähimaa seadmetestki. Eriti kui neid saab kasutada ka tankitõrjeks.

Kõikide allpool käsitletud teemade puhul on ülimalt oluline teada kui palju kavatsetakse nende peale kulutada oletatavast 60-st miljardist kroonist.

Arendatavatest võimetest:
1. Side ja luuresüsteemide arendamine on kiiduväärt, kuid sellest ei ole mitte mingisugust kasu kui Kevadtormi ajal võivad kaitseväelased kasutada mobiiltelefone. Praktiliselt kõikidel Kevadtormidel on tõhusalt suudetud raadiosidet segada. Õppused on õnnestunud ainult GSM side kasutamise tõttu. Sama probleemi sama lahendus Gruusias tähendas paljudele noortele meestele surma. Side on kriitilise tähtsusega. Muu hulgas tuleb leida ka võimalused kaitseotstarbelise fiksside võrgu välja arendamiseks. Kasvõi mõne olemasoleva kommertsvõrgu „parasiitvõrguna“.
2. Ämari lennuväebaasi välja arendamine on vajalik, kuid teisalt tuleb ette näha võimalus häda korral NATO lennukite vastuvõtmiseks ka Pärnus ja Ülemistel. Samuti tuleb kaaluda Ülenurme suurendamist vajaliku suuruseni. Ämari probleem on selle lähedus merele, mistõttu Paldiski lähedale paiknenud vene fregatt saab iga maanduva lennuki rahulikult alla lasta.
3. Õhukaitse tugevdamisega saab osaliselt nõustuda, sest lähimaa õhutõrje on tõhus heidutus ründelennukitele. Viimased on meie maavägedele kõige suuremaks ohuks. Küll aga ei saa nõustuda keskmaa õhutõrje arendamisega. Keskmaa õhutõrje ei küüni mitte kunagi oma tõhususelt lennukitele paigaldatud rakettide lähedale. Samas on keskmaa õhutõrje alati piiratud ulatusega ja piiratud taktikalise kasutatavusega. Seetõttu ongi praktiliste sõjaliste konfliktide korral keskmaa õhutõrje osutunud alati äärmiselt ebatõhusaks. Praktikas kujuneb hävituslennuväe kulu praktiliselt samaks, mis laiaulatuslikul keskmaa õhutõrje võrgustikul, kuid selle tõhusus ja taktikaline paindlikkus on suurusjärkude võrra suurem.
Kindlasti tasub näiteks lähimaa õhutõrje juures kaaluda lisaks raketikompleksidele ka suure laskeulatusega iseliikuvate kiirlaskekahurite kasutamist Nõuk. päritolu sergeide asemel. Näiteks saksa Gepard vms. Oerlikoni 35mm kahuritega iseliikuv õhutõrjesuurtükk. seda eelkõige seoses soomusüksuste hankimisega.
4. Brigaadi välja arendamine on vajalik, kuid kui seda tehakse ainult jalaväe kasvatamise arvelt, siis peame me seda tööd hakkama mingi hetk jälle ümber tegema. Seega on vajalik kohe luua kasvõi piloodina väiksemas vormis uute väeüksuste ettevalmistavad grupid ning hakata väljaõpet sooritama ka uute relvaliikide peal
5. Mehhaniseeritud üksuste moodustamine on samuti vajalik, kuid küsitavaks jääb valiku püstitus – kas tankid või jalaväe lahingumasinad. Pigem tuleks hankida vähem aga mõlemat – vastasel korral ollakse jällegi ühe taktika lõksus ning vastasel on rünnakut palju lihtsam planeerida. Saksamaa on pisitasa loobumas oma Marderitest nii, et sealt oleks võimalik hankida ka kogu hooldusbaas sõbrahindadega. Sama kehtib Leopard 2 eri modifikatsioonide kohta, mida on ikka veel suhteliselt soodsalt võimalik hankida, kuid mis varsti ei pruugi enam nii olla.
6. Tankitõrjevõime edasine arendamine on äärmiselt oluline, kuid edasine Carl Gustavile moona ning odavate RPG-de hankimine on küsitav. Pigem tuleks keskenduda kergemate soomusmasinate hävitamisele 12,7mm täpsusrelvadega, millede taktikaline kasutamine on laiem. CarlGustaviga lahingus tanki hävitamine on illusioon, millist saab realiseerida vaid linnas. Maastikul on see praktiliselt enesetapuga võrdsustatav tegevus.
Samuti tekitab kõhedust plaan hankida juurde Milaneid. Tuleb arvestada tõsiasja, et Eestis on vähe avamaastikku, kus saaks otsesihtimisega rakettrelvi kasutada. Võimalike varitsuste suurtükkidega läbi hekseldamise tehnika valdamist demonstreeris Venemaa edukalt Gruusias. Seega tuleks keskenduda pigem kaudtule TT relvade hankele. Näiteks Eurospike LR ja ER (viimast kasutavad näiteks soomlased ka rannakaitseks). Samuti tasuks mõelda viskelaenguga isesihtuva TT moona peale. Näiteks miinipildujatele mõeldud Boforsi Strix, mitmed 155mm suurtükimürsu variandid või raketiheitjatesse sobivad kobarmoonaga raketid.
7. Kaitseliidu arendamine on vajalik. Seda eelkõige väljaõppe ning Kaitseliidu transpordiprobleemide lahendamise seisukohast.
8. Mereväe arendamise seisukohalt puuduvad ratsionaalsed argumendid. Millist miinitõrjevõimekust Eesti vajab millise sõjalise situatsiooni jaoks? Mereväe arendamise asemel peaks maksimumprogrammina piirduma kolme miinijahtijaga (kuigi ka nende käigus hoidmine on kulu, millest tulu ei näi tulevat). Miinimuprogramm oleks merevägi laiali saata, jätta alles ühe miinijahtija, mis läheks piirivalve käsutusse. Vastuvõtva riigina läheks vajalike sadamate opereerimine maavägede juurde loodava eraldi allüksuse kätte või antaks piirivalvele.
Praktiliselt ei ole Eestil võimalik rahaliselt välja arendada võitlusvõimelist mereväge. See on kordades (kui mitte suurusjärgu võrra) kallim kui lennuvägi. Sellest seisukohast on ka arusaamatu jutt mingisugustest kiirkaatritest, millede otstarvet ei mainita sõnagagi. Kiirkaater ei ole relv (vaata postulaate). Kusagil ei ole mainitud, milliste relvadega need kiirkaatrid sõdima hakkavad. Kui peetakse silmas raketikaatreid, siis Gruusia kogemus näitas, et nendest pole mitte mingit kasu ning igasugused raketikaatrid on kallimad kui suvaline hävituslennuk, olles samas jällegi ainult ühel otstarbel kasutatav.
9. Õhuväe kopterid on üsna arusaamatu hange. Millist isikkoosseisu kuhu transporditakse? Kas piirivalve SAR võimest ei piisa? Ja kui ei, siis miks mitte seda laiendada? Milleks luua alternatiivset lennuparki kui võiks suurendada piirivalve oma?
Kogu sellst kopterihanke jutust paistab välja soov liitlaste ees Afganistaanis eputada, kuna seal on transpordikopteritest puudus. Eesti piires kiirreageerimise võime loomiseks piisab paarist turbopropellerlennukist, millega mehed langevarjudel alla visatakse. Ilma hävituslennuväe toeta on sõja ajal koptereid kasutada ülimalt keeruline. Eriti Eesti sugusel tasandikuriigil. Seega on see kopterite hange esmase siseisva kaitsevõime seisukohast olematu tähtsusega. Oluline on ka teada, et kasutatud transpordikoptereid ei ole praktiliselt võimalik hankida. Uute kopterite hind ületab aga hävituslennukite hinda.

Kurvastusega tuleb tõdeda, et Eesti on kordamas kõiki Gruusia vigu, mis ei aidanud viimast kuigivõrd. Praktiliselt ollakse ehitamas Gruusia sõjaväe vähendatud koopiat ainsa erinevusega rõhul sidesüsteemidele ja reservide väljaõppele. Samas on Eest Kaitsevägi koos reservidega laias laastus sama suur kui Gruusia proffessionaalne sõjavägi.

Gruusia peamised probleemid olid samuti kui meil - hävituslennuväe puudmine, taktikaline paindumatus, eri väeliikide konkureerimine ühisele eelarverahale ning area denial vahendite alatähtsustamine. Gruusia sidevahendid olide tegelikult head, kuid nende oskus neid vahendeid kasutada ülimalt nigel. Samuti olid Gruusia mobilisatsioonivarud koondatud üksikutesse suurtesse ladudesse nii nagu meil. Aga kasarmud olid neil uhked. Nii nagu meil.

Hea tahtmise korral on Eestit võimalik kaitsta, kuid seda ei saa teha suurte armeede väiksemat mudelit üles ehitades. Ei tohi Eesti kaitseväge ehitada üles lähtudes põhimõttest "esmalt jagame rahakukru laias laastus kolmeks, et iga väeliik saaks midagi". Investeerida tuleb sinna ja AINULT sinna, kus see kõige rohkem tulu toob. Eesmärgiks peaks olema taktikaline paindlikkus ning ratsionaalne planeerimine. Praeguses SKAK-is tundub sees olevat liiga palju soovmõtlemist. Ja päeva lõpuks taandub see kõik rahale. Kui maksumaksjale ei öelda, kuhu tema raha paigutatakse ja miks, on see häbematus.

Eelolevast lähtuvalt ootame kaitseministri seisukohta tõstatatud probleemide suhtes selgete ja konkreetsete vastustega. Kui mingeid asju põhjendatakse NATO nõuetega, siis soovime täpsustust, kas need nõuded on formaalsed või telefoniõigusest tulenevad ja mis juhtub kui me mõningaid nõudeid ei täida. Päeva lõpuks me alles ehitame omale esmast iseseisvat kaitsevõimet üles ja kui üks NATO juht nõuab palgaarmeed ja teised on nõus ka ajateenistusega on väga keeruline kindlaks teha, mis see "NATO nõue" ikkagi lõpuks tähendab.

Niisiis, härra minister ...