Jutustan ümber millalgi 1970-ndatel Pikris ilmunud följetoni "Sundsortiment".
Kolhoosiesimehe laual heliseb telefon. Saks vastab lühidalt "sain" ja saadab tusase näoga kusagile kaks labidameest. Ei, keegi pole surnud, hoopis vagunitäis fosforiidijahu saabus! Rämps on tarvis silma alt ära saada ja nood kaks jõmmi ajavadki sellele mulla peale. Külaline imestab, miks aetakse väärtuslik väetis auku?!. Esimees imestab vastu- aga kes sulle ütles, et fosforiidijahu väetis on?!
Nii ongi- Eesti fosforiidis sisalduv kaltsiumfosfaat ei lahustu vees, niisiis taimed seda ei omasta. Seevastu Koola poolsaare apatiidis on vees lahustuv kaltsiumvesinikfosfaat. Ja Florida, Maroko ja Nauru fosfaatides on fosfor kah vees lahustuvate ühendite kujul.
EW ajal tehti Harjumaal Ülgasel küll fosforiidi proovikaevandamist, aga päris ressursiks fosforiiti ei peetud. Miks N Liidus peeti?
Konks on selles, et katsepõldudel fosforiidijahu tõstab saaki küll, aga hoopis lupjava toime tõttu. S.t. et neutraliseerib mulla happelist reaktsiooni ja teeb nii toitained paremini omastatavaks. Eestisse selline kasutus muidugi ei sobi. Põhja-Eesti põllumullad on lubjarikkad niigi, aga Lõuna-Eesti muldade lupjamiseks jätkub meil põlevkivituhkagi üliküllalt.
Fosforiidijahule väetusväärtuse andmiseks tuli seda rikastada, s.t. segada Koolast toodud apatiidikontsentraadiga. Seda roppu tööd tehti Maardu Keemiakombinaadis, kus paljud töötajad olnud vabakäiguvangid. Protsessis kasutatud väävelhape andis Maardule kurikuulsa rebasesaba ja Eestile esimese keskkonnakahjukohtukeissi- 1978.a. sai Kostivere sovhoos kombinaadilt kahjutasu liiga vara tapale saadetud lehmade eest, kellel hambad läbi sööbinud.
Pole ime, et EV ajal fosforiiti ressursina ei nähtud...
AGA E Liidus võib fosforiit n.-ö. kupud tagasi saada, kui läheb läbi mitte sugugi utoopiline poliitiline otsus- piirväärtused fosforväetiste kaadmiumisisaldusele.
Kaadmiumi loetakse plii ja elavhõbeda kõrval üheks ohtlikumaks raskmetalliks. Erinevalt kahest ülejäänust tungib see ka näiteks viljapeadesse. Eriti ohustatud olevat suitsumehed, kui nad kimuvad tugevasti väetatud tubakataimedest tehtud suitse. Ja kui see piirang peaks rakenduma, oleks Maroko toore korraga OUT ja meie oma IN. Võimalik, et hakkame jälle rikastama

.
Vee juurde tagasi tulles on just siin see koht, kus raiskamine=saastamine ja kaasfoorumlasel Mutionul 100%-liselt õigus

.
Mujal näeme ju näiteks, et prügi prügimäele viimine tööjõudu ja kütust kulutab.
Aga laias laastus on tänapäeval Mutionu võrrand tugevasti kaldus- ühekülgne rõhumine igasugu emissioonide vähendamisele on mõnegi tooraine defitsiitseks muutnud. Liitium, plaatina ja neodüüm meenuvad lambist. Afganistani teemas loetlesin terve rodu haruldasi metalle, aga need ei meenu lambist.
Tõsi küll, vähemalt üks näide vastupidisest kallakust on kah olemas. Elavhõbe nn. säästulampide jaoks tuleb osalt Hiina kaevandustest, mis vahepeal saasteohu tõttu suletud olid ja nüüd uuesti käigus on.
Aga algusse tagasi tulles ma pooltnägemust ei toeta. Sest pea kõigi N Liidu veekogude tervis on ilma N Liidu riikliku planeerimiseta nüüd parem. See käib isegi Araali kohta, millest pole praegu aega pikemalt kirjutada.