... ning ka meedik ATO tsoonist
http://cripo.com.ua/?sect_id=4&aid=189030
Viimaste rindesündmuste tagajärjel sai Artemivski rajoonihaigla haavatute päästmise keskpunktiks. Nagu teatavad siin töötavad sõjaväe- ja tsiviilmeedikud, siis taolist hulka raskes seisundis patsiente pole nad näinud Donbassi konflikti algusest saadik. Perioodil, mil kulgesid ägedad lahingud Vuhlehirski ja Debaltseve eest, toimetati siia igapäevaselt 60-80 haavatud sõdurit ja tsiviilisikut. Kolmapäeval toimetati ainuüksi hommikutundidel haiglasse 150 haavatud Ukraina sõdurit.
Artemivski haiglas baseerub Ukraina Rahvuskaardi 1.meditsiinirood. Mõned parameedikute ekipaažid sõidavad välja tulipunktidesse, tavaliselt suurtükitule löökide ajal, et anda esmaabi ja evakueerida lahinguväljalt kannatanuid.
Parameedik Pavel Skšetuski teenib med.roodus selle loomise hetkest. Neil päevil tulistasid terroristid sanitaarmasinat, millega Pavel vedas kergelt haaavatut Debaltsevest Artemivskisse, miinipildujast Vassiljok. Selle tagajärjel muutus kergelt haavatu teel haiglasse raskeks: üks kild lõi tal välja parema silma, teine – lõikus paremat kõrva. Parameedik Skšetuski jäi terveks, kuid sai keskmiselt põrutada.
„Selles sõjas ignoreerib vastane ükskõik milliseid sõjameheau ja humaansuse reegleid,“ jutustab 33-aastane Pavel. „Terroristid ja nende vene sõbrad korraldasid tõelise safari Ukraina armee meditsiinitranspordile. Oma saitidel nad kirjutavad, et justkui meie arstid ei vea sanitaarmasinates mitte haavatuid, vaid relvi. Loomulikult on see nahaalne vale. Bojevikkudel on lihtsalt vaja põhjust, mis selgitaks tulelöökide andmist meie sanitaarautodele. Muuseas, tulistavad nad sihikuliselt - et tabada näiteks miinipildujast reanimobiili, on vaja arvestada masina liikumiskiirust, miini lennunurka jne. Seega rääkida juhuslikust mürsutabamusest ei saa.
Neil päevil sattus üks meie masinatest miini otsa: see aktiveeriti just hetkel, kui Debaltseve teel sõitis meditsiinitransport. Sõidukis olid viis minu parameedikust kolleegi. Kohe peale plahvatust tormas sinna kohale grupp terroriste. Üks arst, kes hukkus kohapeal, jäeti maanteele. Neli meedikut võeti endaga kaasa. Samal päeval nägime separatistide saidil videot, kus üks meie omadest vilksatas vangide keskel. Sergei oli haavatud, kuid elus. Järgmisel päeval teatati, et ta on juba surnud – ta peksti surnuks. Bojevikud andsid meile edasi, et on nõus vahetama Sergei surnukeha kahe elusa vangistatud separatisti vastu.
Ülejäänud kolme meediku saatuse kohta veel teateid ei ole. Me üritame saada kasvõi mingitki informatsiooni. Ühtede andmete järgi on meie seltsimehed vangis, teiste – kõik on surnud. Kuid me ikkagi loodame, et poisid on elus ja asuvad vangis.“
Sellest, mida teevad meie vangidega terroristid, on isegi valjusti rääkida hirmus. Kuid maha vaikida sellist elajalikkust ei tohi. Kuulsin, et mitte ammu ilmus Donetski rajooni keegi „kirurg“, kes vangilangenud Ukraina sõduritel lõikab ära munandid. Töötab professionaalselt, kasutab anesteesiat. On teie haiglasse sattunud tema ohvreid?
"Oli üks noormees... Pärast seda „operatsiooni“ tegi ta enesetapu. Loomulikult tegime kõik, et tema vanemad tõde teada ei saaks. Kõikide jaoks jäi see sõdur kangelaseks, hukkus ohtliku lahinguülesande täitmise ajal. Rohkem ära minult „kirurgi“ kohta küsi. Temast teavad kõik sõdurid, kuid väldivad sellel teemal jutuajamisi."
Lugesin internetist, et meditsiiniroodu autopark on praktiliselt täielikult hävitatud ja nüüd pole teil millegagi haavatute järgi sõita.
Pavel näitab oma telefonis fotot: põlenud, plahvatustest moondunud sanitaarmasinad ja maasturid meenutavad sõelu.
„Situatsioon tehnikaga on kriitiline,“ ohkab parameedik. „Kuid me leiame olukorrast väljapääsu. Lepime kokku poistega teistest väeosadest ja nemad nii, et juhtkond teada ei saa, toimetavad meid oma transpordiga haavatute juurde. Asi on selles, et poistel on korraldus – säästa tehnikat. Nii tulebki varjata neid sõite ülemuste eest."
"Rõõmustab siiski see, et meie masinad jõudsid hästi teenida, kui Debaltseve rajoonis põrgu toimus," jätkab Pavel. "Me päästsime sel ajal nii palju poisse! Oli juhuseid, kus tundus, et meie autot kandsid kõrgemad jõud läbi õhu. Ühesõnaga siin, sõjas, uskusid jumalasse isegi ateistid. Räägin sellise loo. Me sõitsime külast Debaltseve alla, kus korjasime peale kaheksa haavatut ja suundusime Artemivski poole.
Kõigepealt tulistati meie masinat miinipildujast, pärast tankist, aga peale selle hakkasid veel lähedusse Gradid kukkuma. Kuid meie autojuht osutus harukordseks meistriks: saatis teel imesid korda! Üldiselt, rabelesime tulelöögi alast välja ja kihutasime täie auruga haiglas poole. Juht küsib: „Kuidas haavatutega on? Suudavad veel minutit viis kannatada? Miski kisub masinat tugevalt. Vaja autotöökojast läbi hüpata“. „Vaja siis vaja," räägime. "Poisid on stabiilsed, elule ohtu ei ole.“
Kohe sissesõidul Debaltsevesse oli kummivahetus (enam seda pole). Just saime maanteelt ära keerata, sõitsime parklasse ja siin meil tuli küljest tagaratas. Remondimehed kargasid ligi, vaatasid sanitaarautot, hakkasid hingeldama ja oma telefonidega pilte tegema. Osutus, et plahvatusega rebis poltide küljest mutrid ja me sõitsime mõnikümmend kilomeetrit kinnitamata rattaga. Nagu ütles meister - viimast mutrit hoidis justkui keegi kogu tee käega kinni. Kui mehaanik seda kergelt puudutas, kukkus see talle otse pihku. Ime on selles, et ratas ei tulnud teel lahti, siis oleks masin peatunud ja meid kõiki oleks nagu tiirus maha lastud."
On see tõsi, et kõige raskem teie töös on veenda haavatud võitlejat lahkuma lahinguväljalt?
"Ükskord meile teatati, et Luhanski oblasti kaugeimal blokkpostil on hukkunu ja kolm haavatut. Murdsime sinna hädavaevu läbi: käis lahing, separatistid tulistasid tankidest ja käsirelvadest. Hukkunu leidsime kohe üles, paigutasime ta masinasse ja läksime haavatuid üle vaatama. Aga neid pole! Jooksen ühe võitleja juurde, vaatan – õlg on tal verine. „Sa oled haavatud, tule kaasa,“ räägin talle. Tema vastu: „Ära sega!“ Ise hoiab pihtasaanud õlaga käes rasket suurekaliibrilist kuulipildujat, mis kaalub üle 17 kilogrammi ja tulistab seistes vastase positsioone!
Ma selgitan talle: näe, olen meedik, tulin haavatute järgi. Pärin: „Mis seisus sa oled?“ Ta saatis mind kuhugi kaugele ja selsamal sekundil... kadus nagu vits vette. See pole metafoor, kohe selgitan. 128.mägijalaväebrigaadi võitlejad olid suured kavalpead. Nende blokkpost seisab avatud kohas, kõrval on tee muldvallil. Poisid ehitasid selle alla taolise rajatise, et said isegi maa alt tuld anda. Haavatu sukelduski ühte sellisesse maa-alusesse urgu. Me isegi ei märganud teda. Seisame, mürsud lendavad ümberringi, aga tuld antakse otse maa alt. Mõtleme – ei, on vaja siit minema sõita. Haavatuid niikuinii pole, ilmselgelt informatsioon oli üle kontrollimata.
Järgmisel päeval on jälle väljakutse, samale blokkpostile. Sõidame kohale – haavatuid on. „Aga kus te eile olite?“ pärime. „Koobastes istusime,“ vastavad. „Peitsime end teie eest. Lahing käis, blokkpostilt lahkuda ei saanud mitte kuidagi.“ Ühel oli suur killuhaav reiel. Ise paigaldas endale žguti ja nii, istudes koopas, tulistaski. Teisel poisil hakkisid killud mõlemad sääred. Sel korral viisime haiglasse kaasa kolm meest, kaasa arvatud kuulipilduri oma pihtasaanud õlaga".
„Juhtub nii, et jõuad blokkpostile, aga seal on mitu meest kinniseotud käte-jalgadega,“ räägib Pavel. „Haavatud – masinasse!“ kutsume. Nemad vastu: „Ahaa, kohe. Teame teid. Alguses hospidal, siis teine, aga seal hoopis komisjoni ette... Parem siis nii, kildudega.“ Ja keelduvad masinasse istumast. Kuidas me neid küll ära ei räägi! Anname vandetõotuse, et edasi Artmivskisse evakueerima ei hakka. Äärmisel juhul, räägime, toimetame Harkivi hospidali, pärast võtame kaasa ja toome siiasamasse tagasi. Anname veel ohvitseri ausõna. Aga haavatud ikkagi ei mingil juhul: „Kuidas siin mehed ilma minuta? Ma olen korras, noh lonkan natuke. Kuid istuda ja tulistada saan.“
Ükskord, et veenda haavatud tankisti sõitma hospidali, tuli mul... hirmutada teda eksootilise haigusega. „Sa Ebola viirusest oled kuulnud?“ pärin. „Sul on kild kehas. Paari päeva pärast areneb veremürgitus ja pärast – ongi Ebola. Mis sa tahad kõiki kaaslasi selle surmapaisega nakatada?“ Tema: „Jah? Oi, ei-ei-ei. Kõik, sõidan teiega.“ Ei hakka mainimagi seda, et suurem osa võitlejatest põevad praegu angiini ja bronhiiti. „Ma pole ju haavatud!“ ollakse nördinud, kui proovin teda sanitaarautosse tirida. „Sina oled arst, no siis ravi mind. Kuid ainult siin, kohapeal. Haiglasse ma niikuinii ei lähe.“
Kuid vastupanu osutavad põhiliselt kergelt haavatud. Rasked evakueerime kohe ja ilma pikema jututa. Teel haiglasse peavad poisid kangelaslikult vastu: naljatlevad, jutustavad anekdoote. Ükskord transportisime tõsise põletusega BTR-4 sihturit. Kogu tee näitas ta oma telefonist fotot BTR-ist ja kurvastas: „Põles ära mu Ljusja, mu tüdrukuke... Teist sellist ei tule.“ Muide, meie sõduritel on traditsioon anda oma tehnikale nimesid, aga venelastel ja separitel – ei.
Varem lugesin ma innustunult sõjatemaatilisi raamatuid, vaatasin palju filme. Kuid selliseid näiteid mehisusest, mida demonstreerivad meie sõdurid, ei kohanud mitte kusagil. Jutustan ühe episoodi. Blokkpost Kurahovo all. Poisid olid sinna paigutatud „lihtsalt vaatlemiseks“. Ja algas läbimurre - liikus vastase tehnika. Kutsuti meid, kuna blokkpostil olid suured kaotused: üle kümne haavatu. Me räägime võitlejatele: „Hüpake masinasse! Tee on veel vaba, jõuame kõiki välja viia.“ Nemad: „Me kaitseme end.“ „Kuidas? Millega?“ pärime. „Pole viga! See pole esimene kord!“ Ja nii kaitsesidki: Kalašnikovidega tankide ja BTR-de vastu.
Siiski poleks ei Ukraina sõdurid ega sõjaväemeedikud kangelased, kui ei oleks võimsat toetust tagalast. Näiteks meie meditsiiniroodu toetab inimeste grupp Lvivist - ühendus nimega „Рабів до раю не пускають“. Korjavad vahendeid sanitaarmasinate ostmiseks, toimetavad meile medikamente, toiduaineid ja palju muud. Mind hämmastas seik, kui «Рабів до раю не пускають» telefonile helistas pensionär maalt. „Ma olen vaene vanainimene,“ vabandab. „Kuid seakese jaksasin üles kasvatada. See on rinde jaoks, sõjaväearstide jaoks.“ Kui pensionärilt küsiti, kuidas ta nimi on, et signeerida sealihakonservide karbid, vastas naine: „Kirjutage lihtsalt – Ukraina kodanikult.“