www.militaar.net

Väikeaktsionär pole ettevõtja vaid pigem investor, kes oma investeeringu pealt teenida tahab.
Ta ei võta midagi ette ega pruugi osaleda ettevõtluse otsustusprotsessis.
Ehk töötajaks jääb ta aktsiaid omades ikkagi. Lihtsalt huvitatud töötajaks.
Ja kui ta seda ise valju häälega ei kuuluta, ei pruugi kaastöölised ja ülemused isegi teada, et ta midagi omab.

Teine asi on jah, kui tehakse hääleõiguslikuks kaasosanikuks. Aga see polnud antud juhul teemaks.
Lihtsalt omanik ja ettevõtja ei pruugi alati olla üks ja seesama, ehk omanikutulu saamiseks ei pea olema ettevõtja vaid omanik ehk investor. Ettevõtja toob ettevõttesse idee ja teostuse, omanik raha. Omanik võib ettevõtja asemel palgata ka tegevjuhi. jne. jne. jne.

Nojah, eks neid termineid kasutab igaks isemoodi. Ma pean "ettevõtja" all silmas seda müütilist "tegelikku kasusaajat" keda Eestis on hakatud agaralt taga otsima. See saab olla konkreetne inimene või inimesed.

Väikeaktsionäridel või - osanikele on samuti hääleõigus ja minumeelest ei saagi neid sellest ilma jätta. Iseasi, et kui palju nende hääl loeb. Osanike/aktsionäride üldkoosolekule oleks ikka viisakas kutsuda ja seal nad kätt tõstes juhtimises siis osalevad.

Barreli hinda ennustatakse aasta lõpuks kuskile 40 kanti. Hivitav, millal lõppevad meite kütusefirmade "kalli hinnaga sisseostetud" varud? Mõningaid märke on juba näha....kui veel nädalapäevad tagasi taheti näiteks Viimsi kandis Olirexis endiselt diislist 1.349, siis näiteks Saue Olirex tahtis (ilmselt teise firma sunnil sealsamas kõrval vaid 1.269. Ehk siis maad hinnakangetuseks tundub olevat piisavalt

https://majandus24.postimees.ee/6483425 ... 1519836387

Väga hästi kirjutatud lugu.

kaugeltuuriv kirjutas:https://majandus24.postimees.ee/6483425 ... 1519836387

Väga hästi kirjutatud lugu.

Tahtsin just ise sama lingi siia postitada . Mida ma aga omalt poolt ütleks, on see, et suur osa Eesti ettevõtjaid kannatab nn. hamburgeri sündroomi käes ehk tahaks saada võimalikult kiiresti, võimalikult odavalt ja võimalikult valmiskoolitatud tööjõudu. Ise "kokata" ehk ise oma jaoks vajalikku tööjõudu välja õpetada eriti ei taheta. Muidugi, sellel on oma põhjus ka - arenenud riikidega võrreldes madalad palgad. Seega võib kergesti juhtuda, et näed aasta-paar vaeva, koolitad omale oskustöölise välja ja niipea kui amet selge, kergitab tööline kaabut ja asub omandatud oskust müüma mõnes teises riigis mitu korda parema palga eest. Oleks palgad Eestis Soome ja Saksamaaga võrreldavad, poleks aga sellisel äraminekul mõtet ja ettevõtjad võiks rahuliku südamega omale töötajaid välja koolitada. Hakkaks toimima klassikaline meistrite, sellide ja õpipoiste süsteem.

suur osa Eesti ettevõtjaid kannatab nn. hamburgeri sündroomi käes ehk tahaks saada võimalikult kiiresti, võimalikult odavalt ja võimalikult valmiskoolitatud tööjõudu.

Täpselt sama käib ju ka välisriikide ettevõtete kohta. Soov rännet lihtsustada on selle üks sümptomitest. Noori ja hästi koolitatud eestlasi on ju tegelikult suhteliselt lihtne ära napsata puhtalt parema elatustaseme tõttu. Meie üritame teha sama ukrainlastega. Selles suhtes pole meie ettevõtjad kuidagi teistsugused.

Seega võib kergesti juhtuda, et näed aasta-paar vaeva, koolitad omale oskustöölise välja ja niipea kui amet selge, kergitab tööline kaabut ja asub omandatud oskust müüma mõnes teises riigis mitu korda parema palga eest.

Täpselt sama tehakse ju meil lausa riiklikil tasemel- Soome ja Rootsi meie maksumaksjate kulul arstide koolitamine on sisuliselt üpris jabur tegevus.

Mida vastab pikaaegne tööandjate keskliidu volikogu juht Veskimägi neile inimestele, kes räägivad, et Eesti turul on veel piisavalt rakendamata töökäsi (ca 30 000), keda võiks enne võõrtööjõu toomist palgata? «Need inimesed, kes seda räägivad, pole päris eluga kokku puutunud,» on ta kindel. «Me saadame töötutele läbi töötukassa kogu aeg pakkumisi, aga keegi ei haagi külge. Üks põhjus on see, et need inimesed ei tahagi töötada. Teine on see, et küllap nad töötavad mustalt ja saavad oma eluga hakkama,» arvas ettevõtja

See 30 000 on seltskond, kes ei saa/ei viitsi/ei tahagi reaalset tööd teha. Reaalne töö on see, mida saaks homme tegema hakata. Näiteks õpetaja kuskil äärealal - pakutakse lihtsamat tööd, aga ego kaalutlustel vastu ei võta, selle asemel sõidame töötukindlustuse peal niikaua kui saab. Aga koole tõmmatakse kogu aeg kokku ja erialast/staatuse kohast tööd polegi lootust leida. See on üks võimalus selle 30 tuhande sisustamiseks. Igas normaalses majanduses peaks töötute % olema vähemalt 5% (Eestis siis ca 33 000). Kui töölisele ikka kokku keeratud jama eest ei terenda reaalselt pool aastat kodus rahata istumist, siis on korralikku tööd sealt suht võimatu saada. Seepärast pole vaja seda viimast tööturu põhja eriti argumendina kasutada - see näiliselt tohutu vaba ressurss tuleks vist relvatoru ees siis tööle viia.

Teine asi, mida võiks täiesti teha - et kui töötukassa pakub inimesele kvalifikatsiooni kohast tööd (näiteks palgaga mitte vähem kui 2/3 eelmisest), siis sellisest tööst keeldumisel peaks töötukindlustuse maksed lõpetama. Eelmise masu ajal oli lausa omaette fenomen seltskond, kes istus kodus buumiaegse (kõrge) hüvitise peal ega pakutud tööd vastu ei võtnud - kasulikum on kodus vegeteerida.

Lemet kirjutas:

Seega võib kergesti juhtuda, et näed aasta-paar vaeva, koolitad omale oskustöölise välja ja niipea kui amet selge, kergitab tööline kaabut ja asub omandatud oskust müüma mõnes teises riigis mitu korda parema palga eest.

Täpselt sama tehakse ju meil lausa riiklikil tasemel- Soome ja Rootsi meie maksumaksjate kulul arstide koolitamine on sisuliselt üpris jabur tegevus.

Probleem on HM-s tegelikult teadvustatud, ainult siiani pole leitud taolist munadega ministrit, kes selle asja ette võtta julgeb - sest tegemist on äärmiselt ebapopulaarse otsusega.

Ega see heategevus puuduta ainult arste - ma madalama astme meedikutega on sama probleem (nt õed, hooldajad). Tallinna tervishoiu kõrgkoolis on taolistele (meil madalate palkade ja veel madalama prestiižiga) erialadele kolossaalne konkurss, arvake miks.

«Kui see robotiseerimine nii lihtne on, nagu nad räägivad, siis miks kasvõi mööblitööstused jõukates riikides seda teinud pole?» küsis ta, lisades, et mööblitööstuses muutub toodang tihti ja masstootmist on vähem. «Kui sa teed kogu aeg eriporjekte, siis robotiseerimine on väga keeruline. Üksikuid operatsioone saab automatiseerida, aga keeruliste projektide tegemine nõuab haritud tööjõudu.»

Veskimägi ütleb siin ilusti ära kogu oma probleemide põhjuse. IKEA saab oma hinnad odavaks teha, kuna tema papist mööbel toodetaksegi suures osas automaatikaga. Veskimägi teeb eriprojekte ja seda on raske automatiseerida. See on ka põhimõtteliselt hea plaan, aga eriprojektide puhul on oluline osa just tööjõu kulul ja tal on olnud 20 aastat aega, et luua oma kaubamärk, mida kannataks kallimalt müüa, kui odava Eesti tööjõu eelis ühel päeval otsas on. Järelikult on ta seni ainult hinda müünud ja see ei saagi olla pikas perspektiivis jätkusuutlik, sest Valgevene näiteks suudab veel pikka aega meist odavamalt teha.
See on muidugi ka õige, et ärijuhte on mõtetult palju. Ärijuhtimine sobib teiseks hariduseks siis, kui sa juba midagi hästi teha oskad ja sa oled tegija seisusest juhtijaks hakkamas. Põhimõtteliselt oleks vaja meedias edulugusid oma ala tõelistest meistrimeestest ja kui Veskimägi oskaks tulevikku vaadata siis ta oleks ka selliseid lugusid tellinud. Muidugi peavad need lood näitama ka seda, et meistrimehed teenivad väärikat palka.
See hala, et palka tuleb maksta liiga palju, ei meelita tema juurde küll ühtegi uut inimest. Paistab, et ta ei saa oma ajakirjanduslike katsetuste ühiskondlikest mõjudest üldse aru! Sai tasuta meedia aega ja tegi endale antireklaami. Kui enne inimesed ei teadnud, et tema juurde pole mõtet minna, siis nüüd teavad seda kõik...

Jutt, et Standard müüb hinda, on halastamatu asjatundmatuse demo. Standardi mööbel on Eestis üks kallimaid. Kahju, et nad kodumööblit ei tee, muidu ostakski sealt.

Mida ma võin öelda, et Veskimäe mööblivabriku toodang on võrreldes Poolas valmistatava IKEA toodanguga kvaliteetne. Kasutan kodus mudelikappidena Standardi riiuleid, millele olen klaasuksed ette pannud. Asjad kannatavad ka mitut lahtivõtmist välja, mitte ei lagune laiali. Tööl ma istun Standardist ostetud 1500 eurosel toolil, mis püsib mu all koos (ma pole just kerge mees) juba 9 aastat. Tasub osta neid asju küll.

Teine detail, millele tasub tähelepanu pöörata, kui paljude Eesti suurärimeeste osalus ettevõttes on tehtud maksude optimeerimiseks läbi "OÜ Minu Investeeringud" stiilis vahefirmade, siis kõik Standardi osanikud (sh sama Veskimägi) seda ei viljele. Väike, aga kõnekas detail, mis puudutab suhet ühiskonna ja riigiga. Niipalju kui ma tean, on vana küllalt uksi kraapinud ja poliitikutele asju selgitanud, suurema eduta. Ja mida aeg edasi, seda vähem kuulatakse ("aga Eestil läheb ju niigi hästi ilma suurärimeeste kallutatud lobitööta"). Kui Siim Kallas või Ansip veel kuulasid taolist nõu, siis Michal ja Simson ei võta enam jutulegi, oma tarkus ju kõige suurem.

Üks asi veel sellest "ärijuhtimisest". Rõhk on seal sõnal "juhtimine". See pole kuigivõrd omandatav oskus, vaid sõltub inimese natuurist. Kui inimene on ikka varasema elu hoidnud halli hiirena "taustale" ja mitte julgenud riske võtta, siis pole see mingi ärijuht. See on üleprodutseeritud magistertibide tihtiesinev probleem. Ärijuhiga peab personal ka luurele minema ja mitte laiali jooksma siis, kui sõnum on, et peate palgaga kuu aega ootama, hetkel pole lihtsalt raha, millest maksta.

Veel üks detail. Skandinaavias on tootmise siia toomise üks põhjuseid (peale kulude kärpe) ka see, et kui töölised kohapeal näevad, et toodangut tuleb ka mujalt, hakatakse end rohkem liigutama. Mulle kurtis kunagi üks Norra ettevõtja (30 töötajaga vabrik), et tema tootmismahu juures pole see Eesti palgatase niiväga määrav, määravaks osutus see, et töölised hakkasid huvituma sellest, et kuskil kaugel Eestis "keegi" nende tööd ära ei võtaks. Enne seda oli olukord, kus jõulude eel saabus suur tellimus, kuid töölised eelistasid (keskmine palk oli toona firmas 3200 eurot ja pühade ajal maksti topelt) soliidsele lisarahale kaks nädalat kodus istuda ("elu ju niigi hea"). Peale seda, kui osa tootmist Eestisse toodi, lõppesid taolised probleemid varsti.

Kapten Trumm kirjutas:Jutt, et Standard müüb hinda, on halastamatu asjatundmatuse demo. Standardi mööbel on Eestis üks kallimaid.

Mida ma võin öelda, et Veskimäe mööblivabriku toodang on võrreldes Poolas valmistatava IKEA toodanguga kvaliteetne. Kasutan kodus mudelikappidena Standardi riiuleid, millele olen klaasuksed ette pannud. Asjad kannatavad ka mitut lahtivõtmist välja, mitte ei lagune laiali. Tööl ma istun Standardist ostetud 1500 eurosel toolil, mis püsib mu all koos (ma pole just kerge mees) juba 9 aastat. Tasub osta neid asju küll.

Eestis müüdav toodang moodustab Standardi tootmismahust alla poole. Väljaspoole Eestit Standard müüb reeglina hinda, sest teeb eksporti valdavalt projektitellimusi, mitte ei müü oma disainmööblit.
Ja see 1500 eurone töötool ei ole Standardi toodang.
Kas sul on muuseas isiklikku kogemust IKEA mööbliga?

Kapten Trumm kirjutas:Üks asi veel sellest "ärijuhtimisest". Rõhk on seal sõnal "juhtimine". See pole kuigivõrd omandatav oskus, vaid sõltub inimese natuurist. Kui inimene on ikka varasema elu hoidnud halli hiirena "taustale" ja mitte julgenud riske võtta, siis pole see mingi ärijuht. See on üleprodutseeritud magistertibide tihtiesinev probleem.

Lisan siia ühe aspekti - mingi % ärijuhtimist vms. õppivatest isikutest on juba mingi muu hariduse omandanud ja tahavad niimoodi karjääriredelil edasi liikuda. Ma oletan, et see % on kahekohalise arvuga väljendatav.

Kuna Eestis neist "ärijuhtidest" on tööd pakkuda ehk 10%-le, siis enamus neist maandub pisut maisemates ametites, sest ärijuhtimine (nagu igasugune muu juhtimine) on tugevasti kogemuspõhine värk. Pole kogemust - nägemist.

Sealhulgas traditsiooniliselt maandub taolisi ärijuhte (valdavalt naisi, sest praktilises juhtimises on mehed siiski eelistatud) tööle riigiametitesse, kus nad "teavad täpselt, kuidas ettevõtlus käib". Selliselt teadmise ja kogemuste "baasilt" sündinud otsused saavadki olla rohkem või vähem valed ja seepärast ka praktikas tegelevad inimesed järjest rohkem kiruvad (enamik teeb seda vaikselt, mitte avalikult).

Lisan siia ühe aspekti - mingi % ärijuhtimist vms. õppivatest isikutest on juba mingi muu hariduse omandanud ja tahavad niimoodi karjääriredelil edasi liikuda. Ma oletan, et see % on kahekohalise arvuga väljendatav.

Äri juhtimise teemal ei ole Eestis akadeemiline ärijuhtimise alane haridus kuigi kriitiline probleem - pigem on probleemiks valdkonnapõhise tegevuse/turu/tehnoloogia nõrk tundmine ja siin 3a bakat ja 2a magistrit kuigivõrd ei aita. Nagu öeldakse TTÜ-s - inseneri baasil majandus selgeks saada on väike probleem võrreldes majanduse baasilt inseneeria selgeks saamisega.

Üks nüanss veel. Eestis on need väikse õppekoormuse ja madala lävendiga humanitaarerialad suuresti noorte inimeste lapsepõlve pikendamine. Kuna eksisteerib nõudlus (vanemad ostavad oma rahakotiga lapsepõlve juurde, et lapsed ei kaoks silmapiirilt), siis rahamaailmas tekib kohe ka pakkumine, sellest ka arutu pakkumine taolistele aladele, alates traditsioonilistest riigiülikoolidest kuni kõikvõimalike "kassikoolideni".

Kapten Trumm kirjutas:Kuna Eestis neist "ärijuhtidest" on tööd pakkuda ehk 10%-le, siis enamus neist maandub pisut maisemates ametites, sest ärijuhtimine (nagu igasugune muu juhtimine) on tugevasti kogemuspõhine värk. Pole kogemust - nägemist.

Sealhulgas traditsiooniliselt maandub taolisi ärijuhte (valdavalt naisi, sest praktilises juhtimises on mehed siiski eelistatud) tööle riigiametitesse, kus nad "teavad täpselt, kuidas ettevõtlus käib". Selliselt teadmise ja kogemuste "baasilt" sündinud otsused saavadki olla rohkem või vähem valed ja seepärast ka praktikas tegelevad inimesed järjest rohkem kiruvad (enamik teeb seda vaikselt, mitte avalikult).

Minu kogemusel on paljud omandanud ärijuhtimise eriala teise kõrgharidusena lisaks mõnele praktilisele insenerikõrgharidusele, et ennast juhina koolitada. Vaid eriti andekad juhivad jumala antud armust nii et pole vaja õppida.

Muuseas, riigiametite ametnike kontaktide juures on reeglina kirjas ka nende haridus, ma ei ole seal küll eriti "ärijuhte" kohanud.