www.militaar.net

Kriku kirjutas: ↑15 Apr, 2025 9:23 Selge, aitäh.

Palun akf Mr.Tartsil selgitada, mida ta silmas pidas.

Walter2 kirjutas: ↑15 Apr, 2025 9:05 Restoran oli Krivõi Rihis mida vatid väidetavalt sihtisid kui legitiimset sihtmärki, sõjaväelased oli varjendis Sumõ-s.
https://www.delfi.ee/artikkel/120369029 ... s-ei-olnud
edit. loodan et kerge iroonia on arusaadav.

Mr.Tarts kirjutas: ↑15 Apr, 2025 20:12

Kriku kirjutas: ↑15 Apr, 2025 9:23 Selge, aitäh.

Palun akf Mr.Tartsil selgitada, mida ta silmas pidas.

Võibolla on hea näide Pokrovski, kuhu lahingutegevus ei otseselt ei ulatu, kuid kasutatakse lähtekohana rünnakute läbi viimiseks orkide positsioonide vastu. Kuskil peab ju sõdureid majutama ja selleks oleks sobilikum ükskõik mis hooned, olgu või ühiselamud jnd. Eeldan, et nad lageda taeva all ei maga enne rünnakule minekut. Sudza oleks samuti hea näide kuhu Ukraina oma kaitsepositsioone rajasid.

Ivani sõnul muutis sõda Luhanski elu. „See oli väga märgatav: kohalikke inimesi jäi palju vähemaks, samal ajal kui Venemaalt toodi venelasi juurde. Üldine meeleolu muutus militaristlikumaks, peamiselt just uustulnukatest venelaste tõttu,“ ütleb ta. Kohalike ja Venemaalt tulnud sisserändajate vahel pole ka just head suhted. „Näo ees on muidugi kõik viisakad, keegi ei ütle midagi halba. Aga kohalikud ei armasta eriti neid. Venelastel on teistsugune kultuur, nad suruvad oma kultuuri ja arusaamu peale, nad kirjutavad kõik täielikult enda järgi ümber,“ selgitab Ivan.

Selles olukorras langetas Ivan otsuse Luhanskist põgeneda. „Tegelikult plaanisin ma Venemaalt lahkuda rahulikult ja seaduslikult – nii et see näeks välja nagu tavaline reis. Aga järsku hakkas levima kuulujutt, et Luhanski oblastist – täpsemalt Luhanski „rahvavabariigi“ territooriumilt – ei lasta enam välja sõjaväeteenistuse ealisi ehk vähemalt 18-aastasi mehi. Alguses ma ei uskunud seda, aga mu isa hakkas ise mingeid dokumente vormistama, et ta saaks vabalt liikuda. Siis mõistsin, et mu plaan võibki ebaõnnestuda, kuigi mul olid juba kõik dokumendid, raha ja kõik muu valmis. Seetõttu otsustasin Luhanskist lahkuda 17-aastasena, päev enne oma 18. sünnipäeva, ja üle Vene-Valgevene piiri minna siis, kui olin juba saanud 18-aastaseks. Üks päev tuli mul Venemaal lihtsalt ära oodata. Ja nii ma tegingi,“ räägib ta.

Põgenemisplaan oli keerukas. Ta hakkas müüjana tööle, et koguda teekonna jaoks raha, ning veenis ema kinkima talle 18. sünnipäevaks välispassi – väidetavalt selleks, et sõita Gruusiasse või Valgevenesse. 2024. aasta sügisel ta saigi passi. Kuid selle nimel tuli Ivanil oma venemeelsete vanematega pikalt võidelda. „Nad ei tahtnud mulle passi üldse teha. Lõpuks maksin selle ise oma raha eest kinni, pärast seda kui mul õnnestus veenda ema, et see on tema kingitus mulle 18. sünnipäevaks. Veenmine võttis aega pool aastat. Loomulikult nad küsisid, milleks mulle pass. Alguses ütlesin, et tahan oma 18. sünnipäeva puhul sõita mõnda teise riiki – lihtsalt reisile, vaheldust otsima. Ütlesin, et tahan minna Gruusiasse. Aga kuna sel ajal olid Gruusias meeleavaldused, ütlesin, et lähen hoopis Valgevenesse. Vanemad vastasid, et ma ei lähe ei sinna ega ka kuhugi mujale. Lõpuks nad ikkagi tegid mulle passi ja me leppisime kokku, et ma lähen lihtsalt Rostovisse,“ meenutab ta.

2025. aasta jaanuaris sõitiski Ivan „Rostovisse“, kuid tegelikult suundus Venemaa ja Valgevene kaudu Kiievi poole. Marsruudi aitasid koostada vabatahtlikud, kelle nimesid tõotas Ivan mitte avaldada. Ukraina saatkonnast sai ta valge passi – ajutise dokumendi Ukrainasse naasmiseks. Piiriületust kartis ta väga – eriti hirmutasid teda Vene filtratsioonilaager ja oht jääda võõras riigis tänavale. „Kõige suurem probleem oli raha. Piiriületus läks maksma umbes 350 dollarit. Mulle oli see väga suur summa. Muidugi kartsin ka piiriületust, et mind saadetakse tagasi või võetakse kinni, aga valmistusin selleks pikalt ja hoolikalt. Kuidas täpselt – seda ma täpsustada ei saa. Aga ma teadsin, et piiril vaatab FSB kõigi telefonid hoolega üle,“ räägib ta.

Kuid kõik läks hästi. Kui Ivan lõpuks Ukrainasse jõudis, ei suutnud ta seda uskuda. „Nägin Ukraina lippu ja mõtlesin: kas see on tõesti tõsi? Ma ei söönud ega joonud mitu päeva – lihtsalt värisesin.“ Ta tundis end ajamasinas olevat: justkui oleks ta lahkunud Nõukogude Liidust ja saabunud tänapäeva Euroopasse. „Luhansk tundus nagu Prõpjat Tšornobõli kõrval – linn, kus aeg on seisma jäänud.“

Emaga suhtleb Ivan harva ja isaga ei suhtle üldse. „Suhted vanematega on keerulised. Kui ma Ukraina poole teele asusin, siis tegin näo, et lähen lihtsalt tagasi Luhanskisse – mul oli isegi rongipilet ostetud 15. jaanuariks. Tegelikult aga jõudsin Ukrainasse juba 14. jaanuaril. Sel päeval kirjutas ema mulle ja küsis, kas ma valmistun reisiks ja millal ma koju jõuan. Vastasin lihtsalt, et kõik on korras ja tulen varsti. Järgmisel päeval olin juba Dnipros. Ema küsis, miks ma ikka veel Luhanskis ei ole. Siis tunnistasin talle, et olen Ukrainas. Tema reaktsioon oli väga negatiivne. Isaga oli hullem – ta nimetas mind reeturiks ja pederastiks –, see oli minu jaoks viimane piir. Sellest päevast, 15. jaanuarist, kui kirjutasin talle, et olen Ukrainas, katkestasin temaga igasuguse suhtluse ja blokeerisin ta ära. Emale helistan vahel, lihtsalt selleks, et teada anda, et minuga on kõik korras.“

Russian mobilization of Ukrainian children.

This is truly a horrifying video. russia is training Ukrainian children in the occupied territories to kill their own friends, neighbors, and loved ones.

In five years, they’ll be ready to “liberate” the rest of Ukraine — then Poland, the Baltics, and eventually all of Europe.

These children are being turned into puppets of the russian regime. Their national identity is being erased, their minds twisted.

This isn’t just a disturbing video — it’s a warning about the future, unless we stop russia now.

This is exactly how Nazi Germany rose to power in the 1930s. It’s time for the appeasement crowd to finally wake up.

Good as History shows that Russian people are moved into other people's lands and then are armed by Russia to take over parts of that land. Then they send the people of that land to resettlement camps in Russian Federation areas. Stealing their homes.

A Russian drone hit a civilian minibus, killing 9, including a family—a father, mother, and daughter. Seven others, injured with burns, fractures, and concussions, are in hospitals getting treatment. All those killed were civilians.

„Ohvri kehalt leiti arvukalt piinamise ja väärkohtlemise jälgi – marrastusi ja verevalumeid eri kehaosadel, murdunud roie, kaelavigastused ja võimalikud elektrišoki jäljed jalalabadel. Surnukeha kehva seisukorra tõttu ei suutnud eksperdid isegi surma täpset põhjust kindlaks teha,“ kirjeldas kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi Ukraina peaprokuratuuri sõjakuritegude osakonna juht Juri Beloussov.

Osa elundite puudumist kinnitas ka allikas, kes on seotud Viktoria Roštšõna surma uurimisega, mida alustas Ukraina peaprokuratuur 2025. aasta märtsis. Ohvril puudusid silmamunad, aju ja osa kõrist ning murtud oli ka tema keeleluu. Üks kohtuarst, kes soovis jääda anonüümseks, ütles ajakirjanikele, et teatud elundite eemaldamine võib olla katse varjata kägistamist: „Kõri eemaldamine lahkamisel ei ole tavapärane. Kõri võib olla oluline tõend kägistamise korral. Enamasti murdub sellisel juhul keeleluu. Kägistamise tunnuseid võib leida ka silmavalgetes – näiteks verevalumid – ning ajus hapnikuvaeguse märke.“ Ukraina õiguskaitseorganite allika sõnul tagastab Venemaa mõnikord Ukraina kodanike surnukehad ilma siseelunditeta: „Venemaa põhjendab seda lahkamisprotokollidega, kuid see võib olla viis varjata vägivalla jälgi.“

Roštšõnal lubati piir ületada, kuigi sõja algusest saadik oli ta korduvalt käinud okupeeritud aladel ja avaldanud oma nime all artikleid Vene sõjaväe kuritegudest. Ta oli ka juba korra kinni peetud. 2022. aasta märtsis vangistati ta okupeeritud Berdjanskis, kui ta üritas Ukraina humanitaarkolonniga sõita Zaporižžjast Mariupolisse. Tema kinnipidamise põhjuseks sai WhatsAppist leitud sõnum kontaktilt „SBU Zaporižžja“. Sõnumis paluti tal avaldada video Vene sõdurist, kes rääkis Ukraina poolele üleminekust. Vangistuses sunniti Roštšõnat lindistama video, kus ta pidi ütlema, et „tal ei ole Venemaa vastu pretensioone“. Videos loeb ta pähe õpitud teksti – ta oli kurnatud, kuid mitte hirmul. Ajakirjaniku röövimine sai palju tähelepanu ja Ukraina võimud püüdsid korraldada tema vabastamist. Kümme päeva pärast vangistamist lasti Roštšõna vabaks ja neliteist päeva hiljem avaldas ta reportaaži „Nädal okupantide vangistuses“. Oma kogemusi kirjeldades kirjutas ta, et keeldus neile toodud toidust, sõi kaasa võetud varusid, ja kui need otsa said, jõi ainult teed. Vangistuse viimastel päevadel „ei jaksanud ta enam püsti tõusta“.

Kuus kuud pärast kinnipidamist jõudis ajakirjanik lõpuks taas okupeeritud aladele. Juba vabakutselisena avaldas ta reportaaže libareferendumitest, tsiviilisikute röövimisest FSB poolt, Zaporižžja tuumaelektrijaama töötajate saatusest, piinamistest ja kadumistest.

Vähemalt kahel korral pärast esmast kinnipidamist õnnestus Roštšõnal veel okupeeritud aladele siseneda ja tagasi Kiievisse jõuda. Enne Ukraina vastupealetungi 2022. aastal kasutas ta kontrollpunkti Zaporižžja oblastis Vassõlivkas ja korra reisis läbi Krimmi. 2023. aasta suve reis oli Musajeva sõnul vähemalt tema neljas.

Oma viimases artiklis kirjutas Roštšõna kahest Berdjanskis hukkunud teismelisest.

Keldrid, garaažid, tööstuspiirkonnad ja maa-alused šahtid on tüüpilised kohad, kuhu okupeeritud aladel röövitud ukrainlasi kinni pannakse. 2023. aasta oktoobriks oli IStories tuvastanud Melitopolis viis mitteametlikku vangistamiskohta: kutsekooli hoone, komandantuurid, linnapolitsei ja garaažid silla all. 2024. aasta lõpuks laiendasid RIA Melitopoli ajakirjanikud, tuginedes vangistatud inimeste ütlustele, seda nimekirja juba 13 kohani.

Viktoria Roštšõna läbis sarnase tee. Üks tema endine kambrikaaslane rääkis toimunust Viktoria isale. Enne vahistamist olevat Roštšõna märganud enda kohal drooni. Varsti pärast seda ta arreteeriti. Pärast kolme päeva Enerhodaris kinnihoidmist viidi ta Melitopolisse, kus ta veetis neli kuud vangistuses garaažides ja kannatas piinamist. Vangid nimetavad neid garaaže tööstustsooniks silla all, teel Novõi Melitopoli linnaossa. Ühe Melitopoli elaniku sugulase sõnul teab kogu linn, et seal peetakse inimesi kinni. Me rääkisime kolme mehega, kes on neist garaažidest läbi käinud – kõik kirjeldavad olukorda sarnaselt. Seal viibis eri ajal 5 kuni 20 inimest. Neid ei viidud kunagi õue ja neid peksti regulaarselt. Üks vangistatu ütles, et nad magasid põrandale asetatud uste peal; teine meenutas magamist puidust alustel. Sügisel ja talvel oli külm talumatu ja inimesed mässisid end ükskõik millistesse jopevarrukatesse, mis kätte juhtusid. Hügieenitarbeid ei olnud. Üks ühine ämber oli kõigile tualetiks. Toitu anti napilt. Läheduses kostsid piinatavate inimeste karjed. Viktoria rääkis oma kambrikaaslasele ühest Melitopoli ülekuulajast, kes oli ebastabiilne ja julm: „Ta kordas kogu aeg üht ja sama – ta ei olnud inimene.“ Ajakirjanik ütles, et teda piinati elektrišokkidega, sealhulgas kõrvade kaudu. Tema kambrikaaslane nägi Viktoria kehal värskeid lõikehaavu.

Viktoria Roštšõna viidi Taganrogi 2023. aasta detsembris, nagu rääkis üks kongikaaslane tema lähedastele. Kongikaaslasele rääkis Viktoria, et üks sõjaväelastest, kes teda Melitopolist Taganrogi transportis, pakkus mingisugust „tehingut“, millest ta keeldus, sest oli „alati elus oma põhimõtetest kinni pidanud“ ega loobunud neist ka sel korral. Mitmete allikate kinnitusel saabus Viktoria Roštšõna Taganrogi eeluurimisvanglasse nr 2 juba kriitilises seisundis.

Ukraina vangid nimetavad Taganrogi eeluurimisvanglat nr 2 (SIZO-2), kuhu Viktoria sattus, maapealseks põrguks. „Isegi sõna „konsentratsioonilaager“ oleks SIZO-2 kohta liiga leebe,“ ütleb üks vangidest. Selle uurimise jaoks rääkisime kümne endise Taganrogi eeluurimisvanglas viibinud inimesega. Nad kirjeldavad pidevat piinamist, füüsilist ja psühholoogilist vägivalda ning alandusi. Kõige keerukamaid ja julmemaid piinamisviise kasutati sõjavangide vastu, kuid rakendati ka tsiviilisikute kallal. Inimesi peksti, neile anti elektrilööke, neid kägistati, lasti neile koeri kallale ja piinati muul viisil.

„Valmistu, me näitame sulle elu tõelisi võlusid“ – selliste sõnadega tervitasid [Taganrogist pääsenud teist vangi] Jelõzavetat vangla töötajad. Ta sunniti end alasti võtma ja teda pildistati igast küljest. Teised naised on rääkinud samast praktikast. „Nad väänasid mu käed selja taha nii, et õlad oleksid peaaegu liigesest välja läinud. Nad talutasid mind käeraudades mööda koridori, nägin ainult oma jalgu. Nad peksid mind kumminuia ja metalltoruga – ribide alla, selga, säärtesse, abaluude vahele, käsivartesse. Nad kasutasid šokirelva. Nad karjusid: „Veel üks Ukraina lits tuli, teeme talle otsa peale.““

Peaaegu kõik ukrainlased, kellega me Taganrogi eeluurimisvanglast rääkisime – nii tsiviilisikud kui ka sõjavangid – mainisid peksmist kinnipidamise esimeses etapis. Vangla töötajad nimetavad seda „vastuvõtuks“. 15 teadaolevast juhtumist, kus sõjavangid SIZO-2-s surid, sai vähemalt neli surma „vastuvõtu“ käigus toimunud peksmise tõttu, seisab Ukraina luuredokumentides.

Vange jälgiti pidevalt. Iga kahe tunni tagant avati kongiuksel väike luuk ja Jelõzaveta pidi tõusma püsti, seisma näoga seina poole, kummarduma, käed selja taha väänatud, ja ütlema: „Tervist, ohvitser.“ Kui piiluauk avati, mis Jelõzaveta sõnul juhtus iga 10–15 minuti tagant, pidi ta samuti pöörduma seina poole ja tervitama. Kaks korda päevas toimusid kontrollid, mille ajal pidid vangid seisma näoga seina poole, jalad ja käed laiali – sel ajal peksti neid jalgadesse, ribidesse, abaluude vahele ning kasutati šokirelva.

„Nad karjusid kogu aeg kõrva: „Kelle oma on Krimm?“ Kui vastasid, et Krimm kuulub Ukrainale, võisid oma kongi neljakäpukil tagasi roomata.“

Lugematute ülekuulamiste käigus piinati Jelõzavetat rängalt, sealhulgas elektrišokiga – elektroodid kinnitati varvaste külge. See on väljakannatamatu valu, mis võib põhjustada südamepuudulikkust. Et elektrilöögid oleksid tugevamad, niisutati tema keha. Teised ellujäänud on rääkinud samasugustest läbielamistest. Jelõzaveta meenutab, et teda uputati veega täidetud vanni, kuni ta teadvuse kaotas. Teda peksti puuplanguga sõrmedesse ja selga. Tema kongikaaslast peksti sõrmedesse nii, et need läksid mustaks ja küüned tulid maha.

Eraldi piinavorm oli halb ja söömiskõlbmatu toit. Vange söödeti niiske leivaga. Mõnikord anti näpuotsaga tatrateri, lahjat suppi kapsa- või sibulajääkidega ja mõned keedetud makaronid. Juua sai ainult kraanivett, mis oli rohekaks tõmbunud ja lehkas sõnniku või roiskunud kala järele, meenutab Jelõzaveta. Ellujäänud meenutavad pidevat näljatunnet – paljud kaotasid oma kehakaalust 20–25 kilogrammi.

Peaaegu kahe aasta jooksul ei saanud Jelõzaveta kordagi õue ega näinud päikest: „Jalutamine tähendas, et nad võisid sind pooleks painutada, käed selja taha väänata, lohistada sind niinimetatud õue ja kohe tagasi tuua. Sa ei astunudki sinna sisse. Tee peal solvati ja löödi. Võidi selga lüüa, et sind veel madalamale painutada. Siis keerati lihtsalt ringi ja saadeti tagasi kongi.“

Üks tsiviilisikust kinnipeetu, kes veetis SIZO-2-s üle kuue kuu, suutis advokaadi kaudu perele kirja saata, kirjeldades sarnast kogemust: „Kontrollide ajal, mis toimusid kaks korda päevas, peksid turvatöötajad meid rusikate ja saabastega. Vanglas tuli liikuda selg nõgus, silmad kinni, käed selja taga risti. Kontrollide ajal tuldi koertega ja kasutati šokirelvi. Meil ei olnud mingit kontakti välismaailmaga, ei toidupakke, kirju ega advokaati.“

Kõik ei suutnud piinamist ära kannatada: mõned tegid oma kongis enesetapu, meenutab Ukraina relvajõudude kompaniiülem Serhi Taranjuk.

Pärast Taganrogi viidi Jelõzaveta ja teised vangid kolooniatesse. „Laiali üle terve Venemaa. Mõned saadeti Udmurtiasse, mõned Krasnodari kraisse, mõned Krimmi territooriumile, mõned Samara oblasti aladele. Seda tehti selleks, et me ei satuks vangistusse koos oma kaasmaalastega. [Kolooniates] üritati meid veenda: „Unustage see vahetus ära! Ukrainal pole teid vaja. Ukraina on teid ammu unustanud.“

Septembri alguses viidi Viktoria Roštšõna kongist välja, et koos teiste vangidega filmida tunnistusvideo ja allkirjastada mõned dokumendid – nii rääkis tema endine kongikaaslane Viktoria isale. Pärast seda ei näinud teda enam keegi.

Endine sõjavang Serhi Taranjuk, kes samuti viibis Taganrogi eeluurimisvanglas ja vahetati 13. septembril välja, meenutab, et paar päeva enne vahetust viidi ta vanglast välja, pandi koos umbes 50-aastase naisega veoautosse ja sõidutati vahetuspunkti. Ta on veendunud, et nad olid ainsad Taganrogist üle antud vangid: „Viktoria ei olnud meie autos.“ Miks ajakirjaniku vahetus ära jäi ja mis temaga kongist lahkudes juhtus, pole siiani teada. Kolm nädalat hiljem sai perekond teate Viktoria surmast.

Viktoria Roštšõna polnud ainus, kes vahetust oodates suri. Kolme sõja-aasta jooksul on Venemaa võimud andnud Ukrainale üle 160 vangi surnukeha.

A newborn found dead in a washing machine. Parents executed, hands tied.

Alona shares accounts from Ukrainian soldiers who witnessed these Russian atrocities in liberated areas—and the trauma they carry from it.

Russians have opened the largest military training camp for children in Volgograd, Russia.

Several hundred children aged 14 to 17 are being taught to kill Ukrainians and Europeans. One third of them are children from the occupied territories of Ukraine.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski sõnul tunnistasid Venemaa esindajad esmaspäeval Istanbulis toimunud läbirääkimistel, et on Ukrainast välja viinud sadu ukraina lapsi. "Ma tahaksin, et meie ajakirjanikud ja meie inimesed mõistaksid venelaste suhtumist humanitaaraspekti. Esimene asi, mida nad meile ütlesid oli, et me ei tohiks korraldada etendust lastetutele Euroopa vanadaamidele. Selline on nende suhtumine sellesse, et me tõstatame röövitud laste küsimuse. Ja me ütlesime neile, et nad on röövinud 20 000. Nad ütlesid, et ei ole kunagi röövinud 20 000, vaid kõige rohkem oli neid sadu," rääkis Zelenski esmaspäeval korraldatud pressikonverentsil.

Ukraina presidendi sõnul oli see oluline fikseering mitte arvu osas, vaid just selle fakti osas, et venelased tunnistavad laste röövimist. President lisas, et Ukraina delegatsioon andis Istanbulis toimunud läbirääkimistel Vene poolele üle nimekirja ligi 400 lapse nimega. "Ja nad pakkusid meile, et teeme midagi selles suunas kuni 10 lapse osas. Selline on nende nägemus humanitaarküsimustest," ütles Zelenski.

Ukraina laste Venemaalt tagasi toomisega tegeleva algatuse Bring Kids Back UA tegevjuht Daria Zarivna on öelnud, et Venemaa poolt Ukrainast ära viidud Ukraina laste arv võib olla palju suurem kui ametlikult kinnitatud 19 546. Ukraina laste röövimise eest on Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) väljastanud vahistamismääruse Vene režiimijuhi Vladimir Putini ja Vene laste õiguste voliniku Maria Lvova-Belova suhtes.