www.militaar.net

Sten1111 kirjutas: ↑24 Okt, 2022 16:13 Pikk lugu kuidas partisanid Hersonis toimetasid ja mis nendest peale evakueerimist sai.

https://www.levila.ee/tekstid/loksus-va ... rindejoont

Jagunesime kahte rühma, mis elasid eri kohas. Meie meeskonnas oli seitse inimest: neli merejalaväelast, kaks dessantväelast, üks meremees ja tsivilist, kes end maakaitses arvele ei olnud võtnud.
---
Paigaldasime majale kaamera ja saime jälgida tervet sektorit, et näha, kuhu vaenlane oma varustust, relvi ja laskemoona peidab. Salvestasime kogu selle info ja andsime üle Ukraina eriteenistustele. Nemad andsid meile ülesandeid. Ma ei saa öelda, mis ülesanded need täpselt olid, sest sõda alles käib, aga need ei puudutanud likvideerimist, vaid luuret. Muidugi oli meil piisavalt relvi mõne vaenlase kõrvaldamiseks, kuid mõistsime, et see jääks meie viimaseks võitluseks.

Luurele minnes pidime oma tätoveeringud kinni katma ja leppima teadmisega, et ka tsiviilriietus on vormiriietus, mis ütleb inimese kohta nii mõndagi. Tänu sellele saad olla keegi, kes ei tekita küsimusi ega agressiooni.

Riietusime nagu kodutud või kohalikud. Võtad leivapätsi kaenla alla ja kõnnid mööda tänavat. Teine võimalus – lilled, ootamine, kohting tütarlapsega. Võis ka minna mõne eaka inimese juurde ja aidata tal midagi tassida. Nii polnud me enam kahtlased.

Tavaelus ei paneks ma selliseid riideid iialgi selga, nagu seal tuli kanda. Mingid jaburad püksid, sokid üle püksisääre tõmmatud, ja vanamoodsad kingad. Meid vaadati nagu poolearulisi.

Vahel panin selga mingid räpsed kaltsud, lõug habemetüükas, nägin välja nagu päris kodutu. Võtsin pudeli viina, kallasin sealt endale peale, et viinahaisu tunda oleks, võtsin mõne lonksu pohmelliraviks ja läksin luurele. Kõik tõmbusid minust eemale, kedagi ei huvitanud. Nad ei võinud ettegi kujutada, et joodikul oli Makarovi püstol põues.

Vaenlane oli meile alati väga lähedal. Mõne meetri kaugusel. Rivistused, patrullid. Meil polnud Hersoni sissekirjutust ega üldse mingeid dokumente, kuid olid relvad. Eksimine oli välistatud.

Kõige suuremad raskused olid neil, kes rääkisid ukraina keelt, eriti Lvivi või Taga-Karpaatia aktsendiga. Ukraina keele rääkija võis „keldrisse“ sattuda ainuüksi oma keele pärast. Need poisid pidid selgeks õppima lühikesi lauseid või täiesti vait olema.

Sihtmärke kõrvaldanud snaiprina oli mul lihtsam vaenlasele silma vaadata. Alguses oled muidugi närvis, aga kui neile otsa vaatad ja aru saad, et oled neist üle, et nad vabisevad üle kere, siis rahuned. Sain aru, et kui veab, siis lähikontakstis kõrvaldan neist vähemalt mõne.

Relvad olid meil alati kaasas, seljakotis olid püstolid ja granaadid. Kaks meist kõndis ees, kaks käisid taga, et esimesi katta. Harjutada tuli palju, sest rühmaliikmete elu- ja lahingukogemused olid väga erinevad.

Treenisime konkreetseid asju. Õppisime, kuidas heita lähedalt granaate aknasse, uste ja kujuteldavate vaenlaste pihta. Meil oli kokku 93 granaati. Harjutasime käemärke, mida kasutada enne, kui vaenlane meid paljastab. Ja märguandeid lahingu ajal kasutamiseks, kui pole enam mõtet näidata midagi sõrmedel või kõrva sosistada. Siis on vaja ainult vaenlase koordinaate karjuda, et üksteise tuld korrigeerida. Treenisime seni, kuni viimaks mõistsime, et meist on saanud üks organism.

Öösiti korraldasime pistelisi rünnakuid. Hargnesime mitmesse rühma või läksime ühe suure kambana. Kasutasime maskeeringut, panime selga kuulivestid, võtsime laskemoona kaasa ja läksime linna peale luurele. Liikusime läbi mahajäetud linnaosade, linna varjupoole. Lähenesime kontrollpunktidele ja jälgisime, mis relvad on venelastel ja kui palju on sõdureid. Kogu selle info edastasime Ukraina eriteenistustele. Kui vastu tuli Z-tähega märgistatud auto või patrull, siis lihtsalt hävitasime nad.

Olime pikalt mõelnud, mis taktika peaksime valima, kui tuleb vaenlasega võidelda. Iga päev kogunes meie „nõukogu“ sülearvuti juurde. Vaadati taktikavideoid, -foorumeid ja -arutelusid. Tehti hullumeelseid plaane, alates kontrollpunktide hõivamisest kuni terve linna tagasi vallutamiseni oma väikese rühmaga.

Kõik oli puhas klassika: lamp, laud, maakaart ja meie arutamas oma plaani Hersoni vallutamiseks, ise üksteist räpaste sokkidega loopides. Kuid lõpp oli alati ühesugune: üks merejalaväe kõrgem ohvitser pani asja paika: „Loll lõõp, mitte vaprus.“ Ja me pidime oma ambitsioonid terve mõistuse piiridesse tõmbama.

Oma arvestuste kohaselt olime mitmekordselt valmis lahingusse astuma. Meie arsenalis oli kokku 7000 padrunit mitmesuguse kaliibriga Kalašnikovi automaatidele, 500 padrunit snaipripüssile, 93 granaati, kolm tanktitõrje käsigranaati, üks Makarovi püstol, üks signaalpüstol ja pumppüss.

Hiljem muutus töö keerulisemaks. Venemaa Föderatsiooni relvajõudude asemele paigutati linna Rosgvardija ja FSB. Nende eriala oli elanike ja partisanide töötlemine. Nad aimasid, et linna on jäänud Ukraina sõdureid, kes ei saanud lahkuda, ja arvukalt maakaitse võitlejaid, kelle käes on relvi. Algas linna „puhastamine“.

Venelased korraldasid haaranguid. Nad tegid kõike väga asjatundlikult – ei korraldanud suurt haarangut kogu Hersonis, vaid kammisid linnaosad ühekaupa iga päev läbi. Nad valisid juhuslikud linnaosad või siis kindlad aadressid, kus neile teadaolevalt leidus neile tööd. Lihtsalt pidi passima, teadmata, kas sinu aadress on nimekirjas.

Aprilli lõpus haarangud sagenesid. Iga kord, kui kuulipilduja toru ukseklaasist läbi pistsin, mõtlesin: „Kas läheb nüüd lahti või ei? Kas tullakse täna või ei?“ Saime aru, et kaua see ei saa niimoodi kesta.

Paranoia kasvas. Jälle kogunes konsiilium lambi ja kaartidega laua ümber. Kõigepealt oli vaja leida koht, kuhu end sisse seada. Leidsime tihnikust ühe mahajäetud maja. Väljas oli juba soe, mai algus, niisiis otsustasime sinna pidama jääda. Talvel oleksime seal arvatavasti ära külmunud.

Selle koha suurim eelis oli see, et meid ei olnud võimalik suurema relvastusega ümber piirata ega ootamatult vallutada. See andis meelerahu ja kindlustunde, et isegi kui meid avastatakse, suudame mitu patrulli likvideerida. Võtsime kaasa toidu ja relvad ning elasime seal Robinson Crusoe kombel. Peagi aga avastasid meid kohalikud. Me ei teadnud, keda usaldada ja kas sellest oleks kasu, kui ütleksime: „Olgu pealegi, te teate meist, aga hoidke nüüd suu kinni.“ Jälle oli vaja asukohta muuta, eemaldada juba üles pandud häirenöörid ning võtta ette rännak järgmisse kohta.

Jäime baasi, kaks meist panid selga tsiviilriided, võtsid relvad kaasa, peites need kitarrikotti või kuhugi mujale, ja läksid otsima maja, kuhu saaksime sisse murda. Vastu tahtmist olime omandanud meisterlikkuse sissemurdmise alal. Kohalikud nägid meid veel mitu korda, nii et pidime endale taas uue koha otsima.

Ühes kohas sattusime peale teistele Ukraina sõduritele, kes olid linna jäänud. Turvakaalutlusel meie rühmad omavahel kokku ei puutunud. Saime kohe aru, et tegemist on sõduritega. Sõjaväelase tunneb selgelt ära kõnnaku, kehaehituse, eriliste tundemärkide – habeme- ja soengustiili – järgi. Neil on ikka nii tõsine nägu ees, nagu peaksid nad päevast päeva paljakäsi meteoriite peatama.

Kuna meil öövaatlusseadmeid polnud, pidime liikuma kas täiskuu valgel või varahommikul. Iga kord oli see nagu rännakmarss. Meil oli ühe inimese kohta keskmiselt 40 kg laskemoona. Kujutage ette 8-10 km pikkust peatusteta marssi, 40 kg õlgadel. Samal ajal pidime hoidma oma sektorit juhuks, kui peaks tekkima vajadus alustada lahingut. Selleks olime paljude videote vaatamise järel välja valinud kaks taktikat.

Esimene oli II maailmasõja aegne jalaväetaktika, kus põhitööriist on kuulipilduja ja ülejäänud sõdurid võitlevad vasakul ja paremal tiival. Kuulipildur laseb 100 padruniga salve tühjaks ja eemaldub laadima. Selle aja jooksul peaksid vasak- ja paremtiib jõudma vaenlasele piisavalt lähedale, et visata granaate. Kuna meil oli 1500 padrunit ja sadakond granaati, võisime seda käiku korrata viisteist korda.

Laskemoona lõppemise korral pidime liikuma teise taktika juurde, mida kasutavad USA merejalaväelased. Selle nimi on „snaiprirästikud“. Me kasutaksime oma snaipripüssi ja lahkuksime. Seda teeksime juhul, kui laskemoon otsa saab. See taktika laseks meil minema liikuda. Kõik teadsid oma ülesandeid viimse pisiasjani. Mõtlesime välja märguanded tähistamaks meest, naist, sõjaväelast, relva, granaati, autot, militaarsõidukit. Olime vaenlasega kohtumiseks täiesti valmis.

Varsti leidsime koha, kus kohalikke võis usaldada. Tänu neile oli meil süüa ja infot. See rahulik elu sai aga läbi, kui haarangud ka sinna jõudsid. Haarangute põhieesmärk oli rüüstamine. Nad valisid välja rikaste majad ja viisid sealt kõik kaasa, lööktrellidest madratsiteni. Kokku viibisin okupeeritud Hersonis 85 päeva. Ausalt öeldes polnud meil mitte mingit lootust ka pärast kõigi oma ülesannete täitmist välja pääseda. Polnud mingit mõtet seada meie päästmiseks ohtu veel teisi inimesi. Põhimõtteliselt poleks me saanud kinnivõtmise korral okupantidele midagi öeldagi. Keda me eriteenistustest tundsime? Inimesi, kes pidasid meiega ühendust ainult kutsungite teel? Me ei oleks saanud kedagi isegi sisse rääkida.

Kõik see tekitas masendust. Kõik arvasid, et siia me sureme. Ainus tugi oli suhtlemine sugulastega turvalise ühismeedia kaudu, ilma telefonivõrku kasutamata. Meie meremees oli sideohvitser, raadioluurest. Tema haris meid raadiohügieeni teemal. Oma raadioluure võlutrikke tegi ta telefoni abil, kasutades seda modemina Starlinkiga ühendumiseks.

Ühel hetkel käivitasime häire, kirjutades kõigile: „Toimetage meid siit välja ükskõik kuidas.“ Ootamatult tuli vastus: „Teeme ära.“ Ukraina eriteenistused kavandasid koos ühe brigaadiga meie päästmiseks operatsiooni ja suutsid toimetada Hersonist välja kõik nendega linnas koostööd teinud salgad. Tätoveerimata isikud väljusid kontrollpunktide kaudu. Teised eriteid pidi.

Pärast oma vahikorda läksin puhkama. Oli juba öö. Heitsin pikali ja kuulsin, et tehase paremal tiival olnud võitleja teisest brigaadist tuli meie juurde ja palus meediku abi. Haavatu oli vaja kiiresti evakueerida. Tema brigaad oli vaenlase positsioonide lähedalt leidnud Ukraina sõduri.

Üks meie omadest, Mariupoli meedik, pani seljakoti ravimitega vaikides selga. Üksinda poleks ta aga saanud haavatut evakueerida. Olin sel hetkel nii väsinud, et tahtsin ainult magada, mitte üle lageda välja vaenlase positsioonide poole minna. Sellegipoolest otsustasin aidata. Veel kaks sõdurit tegid sama.

Niisiis lahkusime neljakesi tehasest, öövaatlusseade kiivril, lahingukorras 10‒15-meetriste vahedega. Meile oli teada ainult see, et teine brigaad asub meist kella kahe suunas 800 meetri kaugusel. Selliste juhiste järgi keset ööd kedagi leida oli sõge ülesanne. Nende poisid andsid meile välgumihkliga väikese märguande, mida ma termokaameras väga hästi nägin. Nad liitusid meiega ja läksime kõik koos haavatut otsima.

Sellel lagedal võis olla ükskõik mida: liblikmiine, tavalisi miine, meid võidi märgata või tankist tulistada. Olime vaenlasest 200 meetri kaugusel. Õnneks leidsime haavatu ohtu sattumata üles. Arst asus kohe teda aitama. Märkasin, et haavatul on seljas rahvuskaardi vorm. Küsisin: „Mida sa siin teed? Mis üksuses oled?“ Ta ütles oma üksuse numbri. Ma teadsin neid. Nad paiknesid minu kodulinnas. Aga see üksus oli konvoi, mis valvas vange. Küsisin: „Kuidas sa siia sattusid? Te ei peaks ju rindel olema.“ Tema vastas: „Kirjutasin avalduse, et minna vabatahtlikuna. Ei tahtnud kodus istuda.“

Nagu selgus, oli tehase ees toimunud lahing rahvuskaardi ja Vene üksuse vahel. See võitleja, jalast haavatud ja žgutiga, oli kaks päeva roomanud vaenlase positsioonide lähedal, saamata aru, kus paikneme meie. Tal oli peapõrutus. Ta ei saanud millestki aru, ainult karjus valust. Vaenlane kartis omaenda raske suurtükitule all talle järele minna. Nad proovisid teda eemalt maha lasta, kuid ei saanud pihta.

Kui meie ta leidsime, oli ta kolmandat päeva haavatud. Jalg juba mädanes. Verest tuli kohutavat roiskunud metalset lehka. Teda kanderaamile aidates puutus mu käsi tema mädaneva jala vastu. See lehk jäi mind saatma, kuni lahingud Lõssõtšanski eest lõppesid. See oli justkui kindasse imbunud. Ma ei aja seda enam kunagi millegagi segamini. Öökimaajav lehk.

Arst aitas teda, süstis tuimastit, kuid žgutti ei puutunud, sest kartis, et tekib verejooks. Pistsime talle pulga hammaste vahele, et ta ei oigaks ja meid vaenlasele ei reedaks. Hakkasime üle välja tehase poole minema. Kuid venelased märkasid meid.

Kõigepealt lasid nad välja ühe valgusraketi. Siis teise. Ja avasid siis tule fosforpommidega. See relv on aga üsna ebatäpne, nii et põlev fosfor hakkas meist 200 meetri kaugusel alla sadama. Pilt sadadest põlevatest osakestest taevas kandis mind lummuse ja verdtarretava hirmu seisundis üle välja. Teadsin väga hästi, et kui fosforiga pihta saad, siis sulatab see augu koljusse.

Jooksime tehast ümbritseva tarani, mis oli venelaste pideva tankitule all. Nägin väravas auku, kustkaudu võisime kiiremini tehasesse pääseda. Haavatut tirisime kaasa. Kutsusime oma evakuatsiooniveokid. Haavatud sõdur viidi abi andmiseks ära. Kuid tara juures nägi üks meie sõduritest veel kaht hukkunut ja üht väga raskelt haavatud meest. Arst läks tollele appi.

Seal nägin esimest korda, mis juhtub inimkehaga, kui tanki lähituli tabab tara, mille äärt mööda inimene kõnnib. Sõduril polnud enam käsi, jalgu ega pead. Ainult verine torso vormiriietuses. Kuidas kolmas võitleja eluga pääses, jäi meile kõigile mõistatuseks. Tema kehas oli mitu auku ja jalad täiesti puruks. Kõndida ei saanud ta sammugi. Kui me talle lähenesime, oli ta just granaati välja tõmbamas. Arstil õnnestus see tal käest rebida. Mees oli peast segi. Tema kõrvadest jooksis verd ja ta suutis ainult avasilmi oiata. Evakueerisime ka selle sõduri.

Kõik me olime täiesti vabatahtlikult teinud otsuse sinna väljale minna. Ülem selleks luba ei andnud. Ta magas sel ajal, me isegi ei äratanud teda. Kui surma saame, siis oma süül. Kuigi armeetavade järgi seda õigeks ei peeta, ei lubaks keegi neljal sõduril ühe päästmise nimel eluga riskida.

Kuid sama tegid need eriteenistuse võitlejad, kes meid Hersonist välja tõid. Ka meie olime nende jaoks mittekeegid. Ka nemad oleksid võinud teel linnast välja meiega koos surma saada. Sel hetkel, kui nii otsustasin, mõtlesin: „Kui kohutav on olla haavatud ja oodata abi, aga keegi ei tule.“ Mina küll tahaksin, et keegi mind päästaks. Muidugi jääb sellele rahvuskaardi sõdurile pärast seda põrgut alatiseks puue, aga ta on elus ja saab olla kellegi isa, vend ja sõber. Ta on lihtsalt elus.

Kiievis ja Tšerkassõi piirkonnas läbiviidud uurimis- ja operatiivtegevuse tulemusena neutraliseeriti võimsad uimastirühmitused, kes tegelesid ulatusliku salakaubaveo ja keelatud ainete müügiga.

Konfiskeeritud esemete hulgas on kangete narkootikumide, nende valmistamiseks vajalike lähteainete ja tulirelvade hulgisaadetised.

Igal kuul said narkokaubanduse korraldajad "kasumit" üle 2 miljoni UAH.

Kiiev:
SBU likvideeris skeemi, mille kohaselt salakaubana toodeti meie riiki sünteetiliste narkootikumide tootmiseks kasutatavaid tugevaid aineid.

Läbiotsimiste käigus leidsid SBU ametnikud rohkem kui 4 tonni lähteaineid, mis olid ladustatud kaubanduslike ladude territooriumil. Konfiskeeritud narkootikumide väärtus mustal turul on peaaegu 1 miljon dollarit.

Tehti kindlaks, et Kiievi farmaatsiaettevõtte direktor oli seotud kuritegeliku tegevuse organiseerimisega. Just tema korraldas dimedrolanaloogide "importi" Ida-Aasia riikidest kosmeetikatoodete valmistamiseks mõeldud komponentide varjus.

Selleks sisestas ta tollideklaratsioonidesse valeandmeid.

Saadud "kaupa" müüdi salaja tööstuslikes kogustes, kasutades isiklikke sidemeid, sealhulgas narkodiilerite seas.

SBU ametnikud dokumenteerisid keelatud ainete ebaseadusliku tarnimise riikidevahelise kanali korraldaja kuritegeliku tegevuse faktid.

Talle esitati Ukraina kriminaalkoodeksi 1. osa artikli 201 kohane kahtlustuse teade. Otsustatakse kohtueelse kinnipidamise vormi valiku üle.

Tšerkase piirkond:
SBU neutraliseeris kuritegeliku organisatsiooni, mis lõi piirkondadevahelise amfetamiini, A-PVP ja mefedrooni massilise müügivõrgustiku. Kaheksale kurjategijale esitati teade kahtlustuse kohta eriti raskete kuritegude toimepanemises.

Narkorühmituse juht ja kolm aktiivset liiget võeti selle aasta alguses SBU erioperatsiooni käigus kinni.

Operatiivmeetmete tulemusena tuvastasid õiguskaitseametnikud kõik narkokaubandusega seotud isikud ja dokumenteerisid nende kuriteod.

Väidetavalt müüsid nad psühhotroopseid uimasteid Kiievi, Tšerkassõ, Donetski, Odesa, Poltava ja Vinnitsia piirkonnas.

Laboratoorium "toodete" tootmiseks loodi ühe piirkonna aiandusühingu territooriumil asuvas eramajas. Vajalikud lähteained ja seadmed osteti anonüümsete Telegrami kanalite ja spetsialiseeritud internetiplatvormide kaudu.

Oma tegevuse varjamiseks müüsid kurjategijad jaemüügipartiisid nn "järjehoidjate" kaudu ja hulgimüügi kaudu - varjatud posti teel.

32 läbiotsimise käigus kahtlusaluste eluruumides ja narkolaboris leiti muu hulgas järgmist
- keelatud ained ja nende valmistamiseks vajalikud seadmed peaaegu 4 miljoni UAH väärtuses
- registreerimata tulirelvad.

AFU pealetung Starobelski suunal
21.-25. oktoobri 2022. aasta lahingute kroonika

Pärast lüüasaamist Horobjevka lahingutes pöördusid ukraina formeeringud Kupjanskist põhja pool asuvale kaitsele. Territoriaalkaitseüksused paigutati rindejoonele, et tugevdada rindejooni.

Korduvate ebaõnnestunud katsete tõttu tormata Kislovka-Orlianka piirkonna kõrgendikele, anti Ukraina relvajõududele ülesanne kindlustatud ala ümberlükkamine. Pärast luuret üritas AFU vallutada vene positsioone Pervomaiskoje (Pershotravenskoje) - Orljanka ja Berestovoje - Kuzemivka lõigul.

Ukraina relvajõudude peamise rünnaku suund oli Makiivkast Krasnopopivka suunas. 21. oktoobril üritasid kuni 3 BTGr 66. brigaadi, tugevdatud soomukitega, AFU üksused murda 20. armee AFU kaitseliini ja jõuda Svatovo-Kreminna maanteele.

Kahe päeva jooksul ei loobunud ukraina formeeringud oma katsetest end Makiivka ja Krasnopopovka vahelisel kõrgendikul kindlustada, kuid olid sunnitud suurtükitule all taganema, kandes suuri kaotusi inim- ja varustuse osas.

Ukraina relvajõududel ei õnnestunud kunagi jõuda Svatove-Kreminna maanteele ja kindlustada end tee äärsetel kõrgendikel.

Ukraina koosseisud ei suutnud sillapead Nevski suunas laiendada. Pärast 4 päeva kestnud pidevaid lahinguid on AFU üksused kaotanud oma rünnakupotentsiaali: vaja on rotatsiooni ja tugevdusi.

Borovaja ja Kupianski lähedal asuvatel AFU tagala positsioonidel paiknevad territoriaalkaitseüksused kannatasid Venemaa relvajõudude suurtükitulest märkimisväärseid kaotusi.

AFU juhtkond paigutas Limanisse, Borovoje ja Kupjanski lähedale reservi palgasõjaväeüksusi ja lääne PMC-d, et vabastada Ukraina üksusi ja täiendada edasitungivat rühma.

Tulevikus püüab AFU tõenäoliselt hõivata kõrgendikke Orjanka-Kislovka joonel ja jõuda Ülemnõi Duvanka'sse koos järgneva läbimurdega Belgorodi oblasti piirini ning blokeerida Vene relvajõudude Svatovos.

sass2401 kirjutas: ↑25 Okt, 2022 23:35 Rõbarikese info kohanimede osas on suht nullilähedane. Ükskõik, millist vähelevinud nime proovin googeldada, tulemuseks ei midagi.

MadMan kirjutas: ↑26 Okt, 2022 9:41 Kas võib olla, et Rõbari info on kogu aeg nädal aega maas? Ükski teine kaart ei kinnita Nevske minekut RU kätte - rinne jookseb mööda H26, P66 maanteed.