tundub, et oleme ühiskonnana laiemas kriisis, kui lihtsalt COVID. Viimane toob meie probleemid halastamatult ja ilustamata esile.
Viimane piisk karikas on laste koolis testimine.
Kuulasin nv' "jutusaateid", lugesin Õhtulehe artikleid pealkirjaga "järjekordne kobarkäkk... " jne. Me oleme ikka jube oskuslikud kõiksugu ideid puusalt puruks tulistama. Lihtsalt millepärast? Isiklikult arvan küll, et ideel on jumet. On inglased sellega juba 1,5a hakkama saanud, peame ka meie suutma.
https://www.ohtuleht.ee/1047217/jarjekordne-kobarkakk-koolidesse-saadetavad-testid-olid-algselt-margitud-professionaalseks-kasutamiseks-koolijuht-tean-paljusid-koole-kes-testima-ei-hakkaKommenteerivad klassijuhatajad, kes ütlevad et ei ole meditsiinitöötajad ja testimine võtab kaua aega (kas mõnusam kodus istuda?). Kommenteerivad koolidirektorid, kes ütlevad et ei oska tekkiva prügiga midagi ette võtta (!), kommenteerivad õpetajad, kes on mures, kui leitaksegi mõni positiivne (kas parem on see, kui "natuke haiged" mööda koolimaja nädalajagu ringi käivad?). Ka ollakse mures valenegatiivsete tulemuste pärast (jällegi kas parem on üldse mitte testida ja pea liiva alla peita?) või selle pärast, et ei osata ega suudeta testidega ringi käia (eeldan, et iga korralik inimene ikka juba neid apteegist mitmeid kordi soetanud ja kasutanud - no ei ole ju raske. Või peetaksegi meid ja meie õpilasi päris idiootideks ja saamatuteks?).
Keset sõda tundub olema Õhtulehe ja meie õpetajate suurim mure, mida ja mismoodi pakendile on kirjutatud...
Ehk me suudame igaüks genereerida 100 probleemi, mida peab tulema kohapeale lahendama vähemalt haridusminister, aga ideaalis peaminister. Eelistatult koos presidendiga.
Nii ongi juba esimesed koolid teatanud, et nemad teste tegema ei hakka jus eelpoolnimetatud põhjustel. Ja siirduvad teadmata ajaks koduõppele (Kunstigümnaasiumi näitel). Kusjuures 1-4 klass ja gümnaasiumiosa jätkavad rahumeeli koolis käimist. Ja neid testima ei hakata.
Järsku enda kohalik initsiatiiv maksab ka midagi - kui Kopli Kunstigümnaasiumi direktor näeb suurimat probleemi testide utiliseerimises, siis järsku on võimalik need suurde kotti kokku koguda, kõndida 100m ja anda üle nt Pelgulinna sünnitusmajale, kellel sedalaadi jäätmete korrektne hävitamine igapäevane tegevus. Ei, vaja on haridusministrit, kes isiklikult otsustaks, et kuidas ja mida. Piisaks vististi ühest telefonikõnest...
Selle asemel, et järele kaagutada valitsuse saamatusele oleks aeg ka mikrotasandil nõudlikumaks muutuda.
Ehk tulemiks on mittemillegitegemine. Ja oleme kõik selle üle siis väga uhked? Kuidas oleme tulevikus võimelised üldse muutusi ühiskonnas esile kutsuma, kui maad on võtnud mittemidagitegemise kultuur ja seda suure uhkusega ka oma lastele süstime?
Teine teema, mida tuleks uuesti lahti mõtestada on ajakirjanduse käitumine keset kriisi. Olen kahe käeva vaba ja kallutamatu ajakirjanduse pooldaja. Ja pole istuva valitsuse suurim fänn ning neile peabki tutakaid andma. Kuid.
Kas nüüd ja praegu, keset sisulist (meditsiini)sõjaseisukorda on ikka mõistlik iga viimastki ideed juba ette surnuks kritiseerida? Naeruvääristada piiranguid, otsides ainult vigu ja vasturääkivusi. Selge see, et otsusekvaliteet keset akuutset kriisi ei olegi võrreldav rahuajaga. Ajakirjandus peaks võtma pigem rolli, et MIKS ja MILLEPÄRAST peaks asju tegema. Pärast analüüsime ja mõtleme kuidas ja mida paremini teha.
Väga mõtlemapanev oli Le Vallikivi esinemine Riigikogus, kus ta ütles sama otse välja. Põhjus miks inimesed ei püsi kriitilistel ametikohtadel (keset kriisi on meil täitmata nt Terviseameti, Ravimiameti, TEHIKu jne juhtide toolid), ei seisne mitte selles et sobivaid kanditaate ei oleks. Keegi ei taha lihtsalt esile astuda, et saada tükkideks tulistatud enne, kui jõuad mõnegi otsuse vastu võtta...
https://www.riigikogu.ee/istungi-ulevaated/riigikogu-kasitles-olukorda-koroonaviiruse-torjumisel/Kui laine möödas tuleb loomulikult ka ajakirjandusel taastada oma valvekoera staatus ja nõuda valitsusevahetusi jm normaalseid asju.
KUID MITTE KESET SÕDA.
Ja kolmandaks. Ma loodan, et meie poliitiline eliit nüüd peale laine lõppu vaatab peeglisse ja ütleb - MITTE KUNAGI ENAM. Niimoodi.
Tuleb halastamatult läbi analüüsida, et mis läks valesti. Millisel hetkel "politiseeriti" vaktsiinid ja vaktsineerimine. Kui EKRE tulihingeline pooldaja karistab valitsust end mitte vaktsineerides.
Siin tuleb kogu poliitilisel eliidil võrdselt peeglisse vaadata ning otsustada juba ette ära, mida järgmine kord või järgmise laine ajal teisiti teha. Nii nagu siiani on valitsenud konsensuslik välispoliitika, peaks ka tervisepoliitika alused olema konsensuslikud (vb vaid üks erakond valib endale teise tee).
Tekkinud olukorras on ühtviisi süüdi nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad. Ja targad suudavad tehtud vigadest õppida. Loodetavasti.