Narva Keskerakonna valimisnimekirjas kandideerib linnavolikogu liige Fjodor Ovsjannikovi ja abilinnapea Andrei Filippov, kelle süüdimõistev otsus jõustus lõplikult eelmisel nädalal – riigikogus otsustas Tartu ringkonnakohtu otsust mitte menetleda. Tartu ringkonnakohus jättis jõusse Viru maakohtus 7. aprillil 2014 tehtud otsuse, millega Narva endised linnajuhid süüdi mõisteti, kuid muutis vangistuse tingimisi karistuseks kaheaastase katseajaga. Filippov tunnistati süüdi altkäemaksu võtmises ja konkurentsikuritegudes. Ovsjannikov jäi süüdi mõjuvõimuga kauplemises ning samuti konkurentsikuritegudes. Andrei Filippov kavatseb enda sõnul kaevata kohtuotsuse edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kuna ta on selles süüasjas korra juba süüdi mõistetud, kuid asi saadeti tagasi madalama astme kohtusse, kus seekord langetati süüdimõistev otsus. Fjodor Ovsjannikov ei soovinud oma kandideerimist pärast süüdimõistmist kommenteerida.
Narva linnasekretär Ants Liimets: ,,On inimeste vaba valik, kas hääletada nende kahe kandidaadi poolt või mitte. Kui valijad otsustavad Ovsjannikovi ja Filippolvi poolt siiski hääletada, tegeleb Narva valimiskomisjon nendega pärast valimisi."
Peale nimetatute kandideerib Keskerakonna nimekirjas ka ettevõtja Aleksandr Moissejev, kes mõisteti 2010. aastal politseinikule altkäemaksu pakkumise eest kriminaalkorras süüdi.
Liimets: ,,Moissejev on oma karistuse kandnud ning seetõttu ei ole kriminaalne minevik tema poliitilises karjääris takistus."
Keskerakonna nimekirjas kandideerib ka endine abilinnapea Sofia Homjakova, kelle Viru maakohus mõistis 2011. aastal süüdi väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisele kihutamises ja määras talle rahalise karistuse. Peale selle seisab Keskerakonna nimekirjas ka Narva linnavolikogu endise esimehe Aleksandr Jefimovi nimi, kelle Viru maakohus tunnistas tänavu juulis süüdi kelmuses. Kohtuotsus ei ole jõustunud, kuna Jefomov kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse. Kuid Narva keskerakondlaste nimekirjas on veel kaks kriminaalse taustaga kandidaati: Narva endine politseiprefekt Artur Pärnoja, kes tegutseb praegu ettevõtjana, ja ühe lasteaia juhataja Tatjana Korelina. Mõlemal lasub süüdistus dokumentide võltsimises, kuid need ei ole omavahel seotud. Pärnoja on kaevanud oma kohtuotsuse edasi teise astme kohtusse, Korelina kohtumenetlus ei ole veel esimeses astmes otsuseni jõudnud. Samas loobus kandideerimast valimisliidu Meie Narva kandidaat Silvi Erro, kes oli mitu aastat tagasi kriminaalsüüdistusega kohtu all, kuid kelle kohus õigeks mõistis."
Erro: ,,Mis see asjasse puutub? Kohus on oma seisukoha selle juhtumi kohta juba välja öelnud ja mina olen seda samuti juba ammu teinud. Ma sain teistsuguseid ettepanekuid, kandideerimisest loobumine on seotud minu tööga."
http://poliitika.postimees.ee/4241467/n ... mule-sulid
Narva Keskerakonna valimisnimekirjas kandideerib linnavolikogu liige Fjodor Ovsjannikovi ja abilinnapea Andrei Filippov, kelle süüdimõistev otsus jõustus lõplikult eelmisel nädalal – riigikogus otsustas Tartu ringkonnakohtu otsust mitte menetleda. Tartu ringkonnakohus jättis jõusse Viru maakohtus 7. aprillil 2014 tehtud otsuse, millega Narva endised linnajuhid süüdi mõisteti, kuid muutis vangistuse tingimisi karistuseks kaheaastase katseajaga. Filippov tunnistati süüdi altkäemaksu võtmises ja konkurentsikuritegudes. Ovsjannikov jäi süüdi mõjuvõimuga kauplemises ning samuti konkurentsikuritegudes. Andrei Filippov kavatseb enda sõnul kaevata kohtuotsuse edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kuna ta on selles süüasjas korra juba süüdi mõistetud, kuid asi saadeti tagasi madalama astme kohtusse, kus seekord langetati süüdimõistev otsus. Fjodor Ovsjannikov ei soovinud oma kandideerimist pärast süüdimõistmist kommenteerida.
Narva linnasekretär Ants Liimets: ,,On inimeste vaba valik, kas hääletada nende kahe kandidaadi poolt või mitte. Kui valijad otsustavad Ovsjannikovi ja Filippolvi poolt siiski hääletada, tegeleb Narva valimiskomisjon nendega pärast valimisi."
Peale nimetatute kandideerib Keskerakonna nimekirjas ka ettevõtja Aleksandr Moissejev, kes mõisteti 2010. aastal politseinikule altkäemaksu pakkumise eest kriminaalkorras süüdi.
Liimets: ,,Moissejev on oma karistuse kandnud ning seetõttu ei ole kriminaalne minevik tema poliitilises karjääris takistus."
Keskerakonna nimekirjas kandideerib ka endine abilinnapea Sofia Homjakova, kelle Viru maakohus mõistis 2011. aastal süüdi väärteomenetluses teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisele kihutamises ja määras talle rahalise karistuse. Peale selle seisab Keskerakonna nimekirjas ka Narva linnavolikogu endise esimehe Aleksandr Jefimovi nimi, kelle Viru maakohus tunnistas tänavu juulis süüdi kelmuses. Kohtuotsus ei ole jõustunud, kuna Jefomov kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse. Kuid Narva keskerakondlaste nimekirjas on veel kaks kriminaalse taustaga kandidaati: Narva endine politseiprefekt Artur Pärnoja, kes tegutseb praegu ettevõtjana, ja ühe lasteaia juhataja Tatjana Korelina. Mõlemal lasub süüdistus dokumentide võltsimises, kuid need ei ole omavahel seotud. Pärnoja on kaevanud oma kohtuotsuse edasi teise astme kohtusse, Korelina kohtumenetlus ei ole veel esimeses astmes otsuseni jõudnud. Samas loobus kandideerimast valimisliidu Meie Narva kandidaat Silvi Erro, kes oli mitu aastat tagasi kriminaalsüüdistusega kohtu all, kuid kelle kohus õigeks mõistis."
Erro: ,,Mis see asjasse puutub? Kohus on oma seisukoha selle juhtumi kohta juba välja öelnud ja mina olen seda samuti juba ammu teinud. Ma sain teistsuguseid ettepanekuid, kandideerimisest loobumine on seotud minu tööga."
http://poliitika.postimees.ee/4241467/n ... mule-sulid
Kapo ohvitser Eston Kohver kohtus 2014. aastal Meremäe vallas Miikse külas nii Eesti kui ka Venemaa kodakondse salakaubavedaja ja FSB jaoks Eesti järele spioneerinud Maksim Gruzdeviga. Röövimise ajal oli Kohveril kaasas töötõend, Tauruse ametipüstol, 5000 eurot sularaha ja salvestusseade. 5000 eurot oli mõeldud isikule, kellega kohtumist Gruzdev oli lubanud Kohverile vahendada.
Kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots: ,,Gruzdev käitus vahendajana, lubades Kohveri kokku viia kolmanda isikuga. Gruzdev ega FSB ei osanud kahtlustada, et Kohveri sisse mänginud Gruzdevi isik on Eesti poolel teada. FSB ei kasutanud teda enam muude ülesannete täitmiseks, sest tema töö oli tehtud. Küll aga ei saanud me Gruzdevit lihtsalt kinni pidada, sest sellega oleks võidud kahjustada Kohveri kodumaale pääsemise võimalusi. Kuna Petseri päritolu Gruzdev ei aimanud, et tal ollakse Eestis jälil, jätkas ta siin käimist midagi kahtlustamata. Meil õnnestus jäädvustada Gruzdevit 2015. aasta augustis Põlvas altkäemaksu andmas, kuid kuna Kohver oli endiselt Venemaal kinni, me Gruzdevit ei vahistanud."
Samal kuul mõistis Pihkva kohus Kohveri spionaažis süüdi ja määras talle 15 aasta pikkuse vangistuse. 26. septembril toimus Eesti-Vene piiril Piusa jõe sillal mälestusväärne vangivahetus, mille käigus Kohver pääses tagasi Eestisse ja Venemaale anti vastu riigireetur Aleksei Dressen. Gruzdev vahistati Eestis nädal hiljem, 2. oktoobril ja kohus määras talle nelja aasta pikkuse vangistuse. Püüded Gruzdeviga vanglas ühendust saada ja temalt endalt kommentaare küsida tulemust ei andnud. Gruzdevil avaneb võimalus vabaneda sel sügisel. Üks salakaubavedajaid 44-aastane Pavel Romanov vabanes eelmise aasta 10. detsembril. Romanov elab Eestis. Romanovi karjäär FSB kaastöötajana algas juba 1994. aastal, kui ta Venemaal värvati.
Romanov uurijatele autoga ümber pööramist seletamas: ,,Korraldasin eile õhtul semudest külaelanikele peo. Pärast hommikusööki ja duši all käimist tundsin end kainena. Tahtsin vaid igaks juhuks üle kontrollida, kas suudaksin sõita."
Teda näinud neli piirivalvurit: ,,Romanov oli autost välja astudes nähtavalt purjus. Tundsime ta kohe ära. Olime Romanovi kaua kahtlustanud salakaubavedajaks."
Romanovit on karistatud avaliku korra rikkumise, riigipiiri ebaseadusliku ületamise (trahv) ja lastetoetuse mitte maksmise (kuus kuud vanglas) eest. Tema hingamisanalüüsid näitasid alkoholi suurt kogust.
Toots: ,,Romanov ajas äri Tšetšeenias. Kuna esimene Tšetšeenia sõda oli algamas, vajasid venelased infot sealsete olude kohta."
Romanov: ,,Ajasin 1990-ndate alguses tõepoolest Tšetšeenias äri. Tegelesin Saksamaalt ja Soomest ostetud kasutatud lääne autode müümisega Tšetšeenias. Seal sai väga head hinda. Tollal käisin tihedalt läbi Dudajevite perekonnaga. Tundsin kuulsa Tšetšeenia kindrali Džohhar Dudajevi tütart Danat. Me oleme üheealised. Mina õppisin Tartu 9. keskkoolis, tema 6. keskkoolis. Sõprus viis nii kaugele, et 1990-ndate esimesel poolel, kui Tšetšeenias äri ajasin, käisin Dudajevitel mitmel korral külas."
Pavel Romanovi talu asub Võrumaal Ermakova külas ja ta elab koos abikaasa Jelenaga. Nad abiellusid vanglas.
Romanov: ,,Tunneme Jelenaga teineteist juba kooliajast. Abiellusime nüüd, sest nii oli tal lihtsam mind külastada. Minu eelmine abikaasa Lada suri mõned aastad tagasi vähki."
Kohe kui Piusa piirivalvekordoni patrull liigub, on see talus teada. Alati, kui grupp piiri ääres asuva astelpajuistanduse kaudu salakaupa vedas, püsis keegi talus, et lähenevatel patrullidel silma peal hoida.
Romanov: ,,Naasin Eestisse 1994. aastal, kui Venemaa-Tšetšeenia sõda algas, ega ole sellest ajast saadik piirkonda naasnud."
Tagasi Eestis olles hakkas Romanov FSBle infot koguma ja edastama Eesti piirivalve, kaitseväe, kaitseliidu ning teiste asutuste ja nende töötajate kohta. Muu hulgas kogus ta teavet kaitseväe Kuperjanovi pataljoni ja kaitseliidu Sänna ladude kohta. Samuti oli tema tööülesanne anda infot Eesti piirivalve töötaktika kohta ja selle kohta, kuidas märkamatult Eesti-Vene piiri ületada.
Mitme aasta jooksul juhtis Romanov Kagu-Eestis Piusa lähistel ulatuslikku salasigaretiäri. Tema juhitud gruppi kuulus üle kümne inimese, teiste seas ka poeg Mihhail. Romanovi parem käsi Vladimir organiseeris Venemaal sigarettide kokkuostu ja piiri äärde toimetamise. Eesti poolel oli vähemalt kolm meest valves, et tuvastada võimalikku lähenevat piirivalvepatrulli. Ülejäänud vedasid sigaretid üle piiri ja seejärel kiiresti kas peidikutesse või otse kaubikutesse, kuhu olid samuti ehitatud spetsiaalsed peidikud. Sigaretikaste piirilt ära toimetades sõitis kaubikutest mõni kilomeeter eespool alati vähemalt üks saateauto, et hoiatada patrullide eest. Ühe operatsiooni käigus, mis koosnes enamasti kahest retkest üle piiri, smugeldati Eestisse 20 kasti ehk 400 000 salasigaretti.
Romanov: ,,Raha teenis hästi, ehkki ka kulud varustusele olid suured."
Teda peeti õiglaseks grupijuhiks. Ühe operatsiooni eest teenisid kõik kamba põhiliikmed võrdselt 500 eurot, Romanov sealhulgas. Romanov oli sellel piirilõigul autoriteet. Kui keegi soovis samalaadset „äri” ajada, pidi ta Romanovilt luba küsima ja maksma protsendi saadud tulust. Ehkki nii piirivalve kui ka maksu- ja tolliameti uurijad kahtlustasid Romanovit salakaubaäris juba pikemat aega, ei olnud aastate jooksul suudetud seda tõestada. Ka 2014. aasta läbiotsimine Romanovi kodus ja selle aluseks olnud väärteomenetlus lõppes tulemuseta. Seis muutus 2015. aasta 10. veebruaril, kui maksu- ja tolliameti ning kapo ühisoperatsioonis võeti Romanovi kamp kinni vahetult piiri ääres ajal, kui nad valmistusid järjekordseks operatsiooniks. Osa mehi, Romanov nende hulgas, kihutasid lumesaanidel, et jätta piiriäärsele alale võimalikult palju saanijälgi. See oli vajalik, et piirivalve ei suudaks hiljem nende seast õiget jälge leida. Grupi juurest leidsid uurijad märkimisväärsel hulgal varustust: maskeerimisülikonnad ja näomaskid, raadiosaatjad, spetsiaalsed rakmed sigaretikastide mugavaks ja kiireks kandmiseks, öövaatlusseadmed, puu külge kinnitatavad jälgimiskaamerad, raadioside jammerid ja termokaamerad. Üks öövaatlusseade oli militaarpäritolu, seerianumber maha lihvitud.
Üks uurimisega lähedalt seotud maksu- ja tolliametnik: ,,Sellist varustust ei ole võimalik Eestist osta."
Vahi alla võetud grupiliikmed hakkasid ükshaaval oma tegevusest uurijatele rääkima. Romanov ise avas suu teisel ülekuulamisel. Ühtekokku suutsid uurijad tõestada 13 korda, kui grupp salasigarette üle piiri vedas. Selle ajaga veeti üle piiri üle 2,5 miljoni sigareti ja teeniti 80 000 eurot tulu. Romanov läks kokkuleppele ja sai 2015. aasta maikuu kohtuotsusega karistuseks viis aastat vangistust, millest reaalselt pidi vangis veetma aasta ja kümme kuud.
Teine uurimisega seotud olnud ametnik: ,,Tõestatud arve kuuldes plaksutas Romanov piltlikult öeldes rõõmust käsi."
Tegelik haare oli palju suurem?
Romanov: ,,No kes seda teab! Mul ei ole vaja, et midagi edasi läheks."
Kriminaalasja materjalid on riigisaladus. Romanov sai Kapo huvist teada siis, kui istus salakaubaäri tõttu juba vangis. Vähem kui kuu pärast kohtuotsust küsis kapo kohtunikult luba teha Romanoviga menetlustoiminguid teises kriminaalasjas. Järgnenud kuude jooksul kuulati teda mitu korda üle. Süüdimõistev otsus saabus oktoobris.
Romanov: ,,Enam ta kriminaalset elu ei ela. Ma pole nii noor, et elust veel aastaid vangla peale hakkama panna. Ma ei soovi vastata küsimustele, mis puudutavad koostööd FSB-ga. Ma ei vaja uusi probleeme. Olen lubanud sellest mitte rääkida. Mul pole vaja end reklaamida. Tahan vaid elada vaikselt oma majas koos oma naise, poja ja pojapojaga."
Tema praegune ametlik sissetulek on umbes 300 eurot kuus – 97 eurot sotsiaaltoetust vallalt ja 202 eurot töövõimetuspensioni nooruses saadud poksimisvigastuse eest.
Romanov: ,,Me peame kanu ja hanesid, kasvatame poolel hektaril maasikaid."
Maasikad annavad suvel lisasissetuleku. Romanovil on ka väike veoauto, millega saab ümbruskondsetele inimestele transporditeenust pakkuda. Kohtumise jooksul helises tema telefon märulisarja „Airwolf” tunnusmeloodiaga mitmel korral. Keegi tuli Venemaalt vanu automootoreid ostma.
Romanov: ,,Ma sõltun riigi toetustest, ehkki saaksin ilma hakkama. Mul on Hollandis korteriremondiga tegelev ettevõte ja Petseris palkmaju tootev firma. Kuna mul on endiselt keelatud riigist lahkuda, ei saa ma neil ettevõtetel aga elu sees hoida."
Toots: ,,Sisuliselt paneb FSB need mehed valiku ette. Üks võimalus on aidata FSB-d, teenida natuke lisaraha ja tunda nende kaitset salakaubaäri jätkamisel. Alternatiiv on oht sattuda oma tegevuse tõttu kriminaaluurimise alla Venemaal ja minna vangi seal."
Kolm maksu- ja tolliameti ja PPA uurijat: ,,Me ei ole mitme aasta jooksul tajunud Vene piirilt soovi salakaubavedajaid peatada."
Üks neist uurijatest: ,,Ma olen kindel, et tegu ei ole ainult üksikute piirivalvurite äraostmisega. Sidemed peavad minema palju kõrgemale."
FSB ülesandeid täitnud Artjom Malõšev võttis sünnijärgse kodanikuna Eesti passi 2013. aasta augustis. Selleks ajaks oli ta FSB ülesandeid täitnud juba kaks aastat ja jätkas seda, kuni ta kaks aastat hiljem vahele jäi. Teised salakaubavedajad Aleksandr Rudnev ja Alik Hutšbarov tellisid Eesti passid 2006. aastal. 2015. aasta märtsis vahistati 21-aastasena Aleksandr Rudnev. FSB värbas teda Eesti sõjaväe õppuste ja liikumise teabe hankimiseks.
Kriminaalmenetlusi juhtinud riigiprokurör Inna Ombler: ,,See on mugavuskodakondsus. Minu süda mõnikord valutab, et võimaldasime nendele inimestele sünnijärgse Eesti kodakondsuse. Me avasime ise neile ukse, et nad saaksid lihtsa võimaluse tulla Eestisse teavet koguma."
Riigi peaprokurör Lavly Perling: ,,Oleks ehk olnud lihtsam need mehed vaikselt riigist välja saata, aga selle asemel otsustati kõik juhtumid kohtusse viia. See näitab riigi tugevust. Viimastel aastatel on oluliselt tõhustunud PPA, maksu- ja tolliameti ning kapo koostöö piiril. Omavahel jagatakse aktiivselt infot ja nende meeste kinnipidamine ongi selle koostöö vili."
https://www.buzzfeed.com/holgerroonemaa ... of-russias
- Eestis Venemaa heaks luuramises süüdimõistetud
1. augustil lendas Nordica lennukiga Peterburi koos emaga Andrei Sinkevitš. Sinkevitš avastas enda passi puudumise passikontrollis. Piirivalvur võttis lennukiga ühendust.
Lennukist: „Passi lennukis pole. Lennuki salongis korraldame põhjaliku kontroll ja kui pass leitakse, viime selle lennujaama leitud asjade letti."
Piirivalvur: „Vene seaduste kohaselt saadetakse teid järgmise reisiga Venemaalt välja. Oodake Nordica esindajat."
Nordica esindaja: ,,Tegelen asjaga ja annan teada, kui midagi on selgunud."
Sinkevitš viidi transiittsooni. Ta tundis end väga halvasti, sest ta ema ületas piiri esimesena ning teda ei lastud enam tagasi, mistõttu noor poeg oli esimest korda üksi reisil. Transiittsoonis oli Sinkevitš neli tundi, seejärel saadeti ta riigist välja Eestisse. Vahepeal selgus, et Nordica oli ikkagi passi lennukist leidnud, aga lennuk passiga oli vahepeal lennanud Kiievisse. Peale pikka ootamist sai ta lõpuks oma passi Tallinnast kätte. Sinkevitš pidi Tallinnast ostma 99,90 euro eest uue pileti Peterburi, sest seal ootas ema ja võõrastemaja eest oli juba makstud."
Üksnes telefonivestluste peale Eesti konsuli, välisministeeriumi, Nordica ja Peterburis ootava emaga läks 150 eurot.
Sinkevitš: ,,Olen pahane, et minu passi lennukist ei leitud. Samuti tahan teada, kes tasub minu kulud."
Nordica turunduse- ja kommunikatsioonijuhi Toomas Uibo: ,,Reisijad unustavad tihti asju lennukisse. Peterburis peatus Nordica lennuk üksnes 35 minutit ja kuna Peterburis on pikad passikontrollijärjekorrad, oli lennuk juba õhku tõusnud, kui meeskond kadunud passist kuulis. kahe lennu vahele jäi vaid 7-10 minuti pikkune periood, kui lennukis polnud reisijaid. Selle aja jooksul jõuab üle vaadata vaid istmed ja ülemise pagasihoidiku. Alles Kiievis toimunud peatuse ajal oli rohkem aega ja siis pass ka leiti. Nordica teatas, et lennukist passi ei leitud. Jutt sellest, et passi polnudki, oli kommunikatsiooniviga."
http://rus.delfi.ee/daily/business/pass ... d=79504280
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Me elame väiksel vaiksel maal ega mõtle kuigi palju selle peale, mida teavad Eestist meie naabrid Venemaal. Meie ise teame Venemaast peaaegu kõike: venekeelsed telekanalid ning kohalik eesti ja vene meedia pajatab meile, Eesti elanikele, ööd ja päevad läbi Putinist, Kremlist, teetöödest Moskvas ja sõjatehnika näitusest Moskva külje all, muslimite meeleavaldustest Tšetšeenias ja uue kosmoselaeva stardist Vostotšnõi kosmodroomilt, edukast võitlusest Venemaa-vastaste sanktsioonidega ning Alla Pugatšova ja Maksim Galkini eraelust.
Mõnikord tekib mulje, et ma ei olegi Venemaalt ära sõitnud, vaid lihtsalt kolinud ühele teisele saarekesele Venemaa meedia üüratus info-ookeanis. Siiski tekib küsimus: kas selles ookeanis leidub kohta ka Eestile ja kas meie maa pakub tavalistele venelastele sama palju huvi nagu näiteks Putini koera tõug? Otsustasin küsitleda oma Venemaal elavaid sõpru ja tuttavaid ning palusin neil vastata küsimusele “Mida teate Eestist?”. Vastused võib rühmitada kolmeks: mitteteadjad, Venemaa patrioodid ja Eesti fännid."
Kemerovo oblasti koduperenaine Larissa Rõbakova: ,,Mu õde käis möödunud aastal Riias. See on Eesti pealinn. Või Baltikumi, ma täpselt ei mäleta. Aga ma tean, et seal on palju keskaegseid hooneid ja metrood ei ole. Ja siis on seal veel Tomski katedraal, kus mängib orel. Miks seda nii nimetatakse? No võib-olla mingi Tomskist pärit arhitekt ehitas."
83-aastane Voroneži pensionär Darja Fjodorovna: ,,Ma ei ole kunagi välismaal käinud. Aga Eestist olen kuulnud, et seal on kõik väga kallis ja koeri ei tohi lasta tänavale jooksma, ainult korteris tohib hoida. Ja veel on seal kogu aeg külm ja inimesed käivad isegi suvel kasukas ja mantliga."
35-aastane Vladivostoki autojuht Nikolai Surin: ,,Eesti on üks sadam Baltikumis, meil on siia tulnud sealt laevu."
14-aastane Nižni Tagilist pärit Liza: ,,Me õppisime geograafias, et Eestis on suured sood ja metsad. Ja siis elavad seal veel haigrud."
40-aastane Ufa naftatöötaja Ahmat Zainutdinov: ,,Eesti on üks Euroopa riik. Enne sõda kuulus vist Saksamaa alla, aga pärast okupeeris selle Tšehhoslovakkia. See on mingi kunagine Nõukogude territoorium, mille Poola andis Ukrainale, aga Ukraina NSV Liidule, nagu Krimm."
Tomski blogipidaja Anatoli Društšenko: ,,Uskuge mind, meil keegi siin ei istu ega mõtle Eestist - meil jagub endalgi probleeme. Teiselt poolt ei ole Eesti kohta peaaegu mingit informatsiooni, rohkem kirjutatakse Leedust ja Lätist. Võib-olla sellepärast, et seal on probleeme rohkem ja Venemaa ajakirjandus armastab kirjutada võõrastest probleemidest."
14-aastane Novosibirskist pärit Maksim Kapišnikov; ,,Eesti asub minu meelest kuskil Lõuna-Ameerikas. Seal on palju soid ja mägesid. Ja veel jõgesid. Elavad seal muistsed inimesed, kes elasid juba enne hispaanlasi. Ei, oot, see on vist Ecuador. Aga Eesti on kuskil kõrval. Sõnaga, mingi riik."
33-aastane Krasnodari krai farmer Maksim Filtšenko: ,,Eesti on Venemaa suhtes kõige vaenulikum riik. Seal rõhutakse venelasi, aetakse korterist minema, ei anta tööd ega lasta elada. Ma olen kuulnud, et rikaste Eesti külameeste juures töötavad venelased põllul ja ehitusel peaaegu tasuta, leivatükikese eest, sest muud tööd venelastele pole. Või sõidavad kõik Soome. Miks Venemaale ei sõida? Sest neid ei lasta ju! Isegi passid võtavad eestlased piiri peal ära, neil õieti polegi passe, antakse mingid “hallid passid”, aga sellega saab ainult kojamehena üldse tööd. Sõnaga, need kuramuse eestlased muudkui rõhuvad vene inimesi!"
46-aastane Moskva ehitaja Samvel Zahharjan: ,,Eesti - need on reeturid, nemad lammutasid Nõukogude Liidu, nemad lasksid enda juurde NATO, nemad tahavad endale võtta osa Pihkva oblastist ja osa Leningradi oblastist. Sellised vaiksed ja tasased, aga kui lähemalt vaatad, siis sisemus on neil mäda, fašistlik."
38-aastane Peterburi ettevõtja Alla Vorobjova: ,,Mulle ei ole Eesti kunagi meeldinud, eestlastega on väga raske asju ajada. Nad ei vaata kunagi silma, noogutavad peaga, arvad, et on kõigega nõus. Aga pärast ei täida oma lubadusi ja veel ütlevad, et ei olegi midagi lubanud. Väga imelikud inimesed! Tallinnas olen käinud palju kordi: räpane, hall linn. Vanalinnas tiirutavad muudkui taskuvargad ringi, justkui seriaalis “Bandiitide Peterburi”. Ja mulle ei meeldi loomulikult, et NATO paigutab Eestisse oma tanke, lennukeid, raketiseadeldisi. See on Venemaale otsene oht. Eestlased on selles mõttes täiesti tänamatud inimesed: meie päästsime nad sakslaste käest, fašismi käest, aga nemad seavad meid Ameerika löögi alla."
Moskva akadeemia õppejõud Lidia Kutšinskaja: ,,Eesti on Euroopa Liidu liige, NATO liige, Läänemere ääres asuv riik. Eesti valitsuse poliitika järgib Ameerika äriringkondade huve ja sisuliselt on ta USA välise juhtimise all. Brüsseli bürokraatia on dotatsioonidega Euroopa Liidu eelarvest muutnud Eesti endast sõltuvaks, mis on hävitanud Eesti majanduse, mis niigi oli juba nutuses seisus. Eestis on ebatõhus sotsiaalpoliitika, mis on toonud kaasa elatustaseme languse pärast NSV Liidust lahkumist. Juba kümme aastat kasvab stabiilselt tööränne Eestist naaberriikidesse. Eestlased eelistavad töötada Soomes ja Rootsis. See käib ka Eesti venelaste kohta, kelle õigusi süstemaatiliselt rikutakse. Diskrimineerivat poliitikat venelaste suhtes näitab ilmekalt nii vene keele kasutamise piiramine haridussfääris kui ka sisuline “kutsekeeld” paljudes valdkondades, kus on kehtestatud üleliia karmid riigikeele - eesti keele - valdamise nõuded. Eestis elab absoluutselt igasuguste õigusteta inimeste kategooria - “hallide passide” omanikud, kes pärast seda, kui Eesti võttis 1995. aastal vastu diskrimineeriva kodakondsusseaduse, jäid (ÜRO klassifikatsiooni kohaselt) määratlemata kodakondsusega isikuteks. Eesti poliitiline eliit on üles ehitatud etnilisel printsiibil, vene poliitikuid hoitakse eemal või siis kasutatakse nende sümboolset ressurssi ära tolerantsuse ja integratsioonivalmiduse demonstreerimiseks. Tegelikult lõhe Eesti etnilise eesti ja vene kogukonna vahel iga aastaga aina süveneb. Tallinn on etniliste fluktuatsioonide mudel, kus eestlaste ja venelaste aastakümneid kestnud kõrvuti elamine on kujundanud erilise keskkonna, milles suhtlemiskeelena domineerib vene keel. Sealjuures linna valitseva Keskerakonna esindajad toetuvad samuti just vene valijaskonnale, ehkki tegelikult teevad poliitikat eesti ärimeeste ja Skandinaavia nõndanimetatud väikeoligarhide huvides, kes kontrollivad Tallinnas ehitussektorit, hotelli- ja restoraniäri, energeetikat ja kaubandust. Eestis valitsev Keskerakond on kohalike omavalitsuste valimiste eel, mis toimuvad 15. oktoobril, lõhenemise veerel. Pealtnäha jookseb lõhe Keskerakonna endise juhi Edgar Savisaare pooldajate ja vastaste vahel. Tegelikult on parteis konflikt eesti etnokraatia, millel on finantssidemed Euroopaga, ja “vene tiiva” vahel, millel on finantssidemed Venemaa äriringkondadega."
Tomski sõltumatu poliitik Leo Rõbakov: ,,Ma olen käinud ainult Lätis ja sedagi ammu, veel enne NSV Liidu lagunemist. Juba toona ei tahetud Riia tänaval eriti vene keelt kõnelda. Ma usun, et Eestis on umbes samamoodi. Ajakirjanduse andmetel on desovetiseerimine tõeliselt toimunud ainult Baltikumis. Osaliselt Gruusias ja Moldovas. No ja praegu veel Ukraina kogu väest püüab. Kuhu ta välja jõuab, pole teada. Aga Eestile soovin kõike head ja edu. Vaatan Tomskis alati Siberis hukkunud eestlaste mälestuskivi. Mitte millegi eest, täiesti asjata hukkusid! Tänu jumalale on Eesti reaalselt, mitte ainult sõnades vabanenud Nõukogude režiimist ja seal ei saa tekkida mingit Luganski või Donetski “rahvavabariiki” ka hoolimata Venemaa pingutustest, et destabiliseerida olukorda ja
sokutada kohale separatiste.
Tomski jurist Vladimir Tirski: ,,Meil on Eestist vähe informatsiooni. Aga mulle meeldib eestlaste iseseisvuspüüd. Meeldib, et väikesel Eestil on oma arvamus isegi Euroopa Liidus."
Irkutski oblasti õpetaja Ljudmilla K: ,,Ma käisin sel aastal Eestis. Mulle kui õpetajale on see nagu maapealne paradiis. Eestis on väga hea kooliõpetajate toetussüsteem. Jah, Eesti koolides on täiskoormus 24 tundi, aga meil Venemaal 18 tundi. Aga minu koormus on 16 tundi, saan klassijuhataja lisatasu, preemiat ja veel rakendatakse rajoonikoefitsienti. Aga ikkagi saan kätte 36 000 rubla ehk 520 eurot puhtalt. Eestis saab õpetaja koormuse eest aga kuni 1000 eurot puhtalt. Sealjuures pole Eestis sellist hullumeelset aruandlust nagu Venemaal, pole pidevaid kontrolle. Vene koolis ei kaitse õpetajat mitte miski mis tahes tasandi ülemuse eest - juba kõige pisema vääratuse eest võidakse lahti lasta. Ja meil on palju keerulisem töötasu süsteem, milles arvestatakse staaži. Eestis seda pole ja noor õpetaja on samaväärne vanaga. Venemaal võib aga noor õpetaja saada kaks-kolm korda vähem palja kui eakas kolleeg. Meil koolis saab noor õpetaja 18-tunnise koormuse eest 12 000 rubla puhtalt kätte. Selle eest saab ainult kolm korda turul käia, kus toiduained on odavamad, ja siis korteri eest tasuda. Laste jalatsite ja riiete jaoks sellest enam ei jagu. Eesti mõõdupuu järgi elavad õpetajad samuti üsna kehvalt. Aga sama mõõdupuu järgi elame meie Venemaal suisa viletsuses."
40-aastane Peterburi pangatöötaja Dmitri Urvantsev: ,,Mulle on Eesti näide väikse rahva hämmastavast visadusest, kes on suutnud lahti rebida nõukogude minevikust ja korraldada veretu revolutsiooni, mida nimetati laulvaks. Ma käisin Tallinnas mõne aasta eest. Muidugi, Tallinnas ei ole nii vapustavat arhitektuuri nagu Roomas või Veneetsias, ei ole Pariisi sära ega Barcelona ärksat suminat. Aga mulle läks Tallinn hinge oma autentse keskaegse linnaga, kus arhitektuurivormide rangus ja tagasihoidlikkus käivad väga harmooniliselt käsikäes pae ja dolomiidiga, mida on kasutatud müüride, majade, kirikute ja tornide ehitamiseks. Ja veel võib Tallinnas sõna otseses mõttes füüsiliselt tajuda luterliku vaimu ja Põhja-Euroopa kliima harmooniat, mis väljendub linlaste pealetükkimatus ülalpidamises, rõivaste vaoshoituses ja omamoodi tänavapildis. Jah, ma olen Venemaa patrioot. Aga kodumaa-armastus ei tähenda mulle võõraste vihkamist. Ma austan eestlaste valikut, nende õigust iseseisvale poliitikale. Ja kui tänase Venemaa võimud peavad Eestit vaenulikuks riigiks, siis peitub probleem Venemaa võimude enda loomuses ja olemuses, mitte Eesti positsioonis, kes on solidaarne oma Euroopa ja USA liitlastega. Ma usun, et väikese Eesti teekond õitsengule on orientiir õiges suunas liikumiseks ka suurele Venemaale."
Kuzitškin: ,,Ka mina olen solidaarne Dmitri seisukohaga. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa."
http://arvamus.postimees.ee/4242105/rii ... ed-eestist
Igor Muttik (55) on sündinud Venemaal, ent elab juba üle 20 aasta Inglismaal Londoni lähedal. Suurbritannia ja Vene kodakondsusega Muttik on küberturvalisuse ekspert, kes töötanud arvutiturbe lahendusi pakkuvas ülemaailmses ettevõttes McAfee ning tehnoloogiaettevõttes Intel. Praegu on ta külalisõppejõud Londoni Ülikoolis, mille kodulehe andmeil hakkas professor Muttik arvutiviiruseid uurima juba 1980ndatel, mil valdkond oli veel lapsekingades. Muttiku nime taga on rida mõjukaid patenditaotlusi ja teadusartikleid, mis võiks vastata Eestis dotsendi ametikoha nõuetele, eduka teadusrühma ülesehitamise ja doktorantide juhendamise korral ka professori ametikoha nõuetele. Mõistagi ei tee karjäär kellestki Eesti kodanikku, ent Igor Muttikul on ette näidata midagi, mis paneb küsima, kas Inglismaal elav õppejõud võiks ehk olla sünnijärgne Eesti kodanik. «Ma olen sünnilt eestlane,» on ta ise resoluutne. Muttiku vanaema Adelaida Klökner (esineb ka kujul Klenner) sündis 1899. aastal Eestis, ent kolis 1915. aastal Moskvasse tööle. Sinna jäi ta palju pikemaks, kui algul plaanitud. Ent Eestisse jäi kogu naise perekond. Adelaida vanemad elasid siin surmani. Noor neiu läks üksi «sugulaste juurde teenistusse». Nii kirjutas Adelaida oma käega 1920. aastast pärit dokumendis, mis on säilinud tänini. Adelaida hakkas Moskvas tööle Eestis sündinud Martin Läätse (ka Läds ja Liats) peres lapsehoidjana. Kas ja kuida Klökner ja Lääts tegelikult sugulased olid, pole Eesti juurtega suguvõsadel õnnestunud täpselt välja selgitada, ehkki vanades dokumentides kirjutab Adelaida Martini kohta korduvalt «sugulane». Igatahes töötas inseneriharidusega Lääts tol ajal Siemensi radiaatoritehases. Pärast Siemensi natsionaliseerimist õnnestus tal luua oma radiaatorite valmistamise töökoda, kus töötasid tema pojad Georg ja Reinhold. Reinholdi lapselaps ongi Vene ärimees Kirill Lääts, kes mõne aasta eest esitas politsei- ja piirivalveametile (PPA) oma Eesti päritolu tõendavad dokumendid ning on sestpeale koos kahe lapsega sünnipärane Eesti kodanik.
Kirill Lääts: ,,Minu jaoks oli kõige raskem leida kinnitust, et esivanemad olid palunud Eesti kodakondsust Venemaal elades. Advokaatidel kulus kaheksa kuud, kuni lõpuks leiti dokumendid Tartust rahvusarhiivist. Pärast avalduse esitamist läks vaid kuu kodanikuks saamiseni. Olen vist kogu aeg südames tahtnud olla rohkem eestlane kui venelane. Õpin eesti keelt, ent ei räägi seda veel."
2017. aasta kevadel tahtis ta Saaremaale Mõntusse ehitada veeldatud maagaasi (LNG) punkerdamise terminali.
Kui Läätsest kodanik sai, tekkis huvi kodakondsuse vastu ka tema väidetaval kaugel sugulasel Igor Muttikul.
Muttik: ,,Ma ei teadnudki sellest võimalusest. Suguvõsas oli teada, et Martin Lääts ning tema juures töötanud Adelaida Klökner taotlesid Eesti kodakondsust koos."
Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aastal palusid nad mõlemad, et neid Moskvas elades Eesti kodanikeks loetaks. Adelaida kirjutas oma sooviavalduses, et tema vanemad elavad taotlemise hetkel Tartus ning sinna sooviks elama asuda ka tema ise. Samuti kinnitas ta, et tal on juba olemas Pärnumaal Tõstamaa vallas 1917. aastal välja antud pass. Sealtkandist olid pärit tema vanemad, seal oli perekond hingekirjas. Veel samal aastal lugeski spetsiaalne komisjon Martini ja Adelaida Eesti kodanikeks. Selle otsuse põhjal peabki end sünnipäraseks Eesti kodanikuks lisaks Läätsele ka Muttik, kes Adelaida dokumendid tänavu suvehakul rahvusarhiivist leidis.
Muttik: ,,Mul kulus selleks 1,5 aastat, Ühendkuningriigis elades polnud ma isegi kindel, kust otsingutega pihta hakata. Kahju, et selle aja jooksul on PPA otsustanud, et optantide järeltulijatel pole kodakondsusele õigust. Magasin oma võimaluse maha, aga see ei ole minu suhtes õiglane. Nii kirjutasin ka PPA-le."
PPA: ,,Dokumendist, mis kinnitab, et Adelaida on 1920. aastal Eesti kodakondsusse vastu võetud, ei piisa. Tartu rahulepingu järgi pidid Eesti kodakondsuse valinud inimesed aasta jooksul Eestisse tagasi kolima, muidu jäid nad sellest ilma. Bürokraatlikult öeldes, toiming jäi lõpuni viimata. Sellisele seisukohale on asutud viimastel aastatel, sest varem on kodakondsus antud ka järeltulijatele, kelle esivanemad Eestisse ei tulnud."
Ka Kirill Läätse vanaisa Reinhold ei naasnud Eestisse, vaid töötas kuni pensionini insenerina endises Siemensi tehases Moskvas, mis kandis nime Elektrosila. Igor Muttikult nõuab PPA lisaks, et ta otsiks Venemaa Föderatsiooni arhiivist üles dokumendi, mis kinnitaks, et ka Venemaa on tunnistanud seda, et Adelaida võttis Eesti kodakondsuse.
Muttik: ,,Nad ei keeldunud mulle otseselt kodakondsust andmast, aga nende nõudmiste põhjal on mul võimatu seda saada. Võimatu on tõestada, kuidas Adelaida Eesti ja Venemaa vahel liikus. Suure tõenäosusega ta seda tegi, ent Eestit väisas ta siiski vaid ajutiselt."
Nimelt abiellus Adelaida 1923. aastal Moskvas Genrih Muttiku nimelise, samuti Eestist sündinud mehega, kelle kodakondsuse kohta Igor Muttikul infot pole. Küll teab ta, et Genrih (või pigem Henrih) sündis Tartus, töötas Eestis ja Riias masinatehastes, oli ohvitser ning põgenes sõja ajal Moskvasse. Vanaisa Genrih suri 1959. aastal Moskvas, enne kui Igor sündis. Igori isa Garri sündis 1925. aastal.
Muttik: ,,Minu isa rääkis eesti keelt piisavalt, et suhtlemisega hakkama saada. Mina ise õppisin siin puhkamas käies ära mõned sõnad ja fraasid, ehkki ma tahaks õppida rohkem. Veetsin mitmed suvekuud oma lapsepõlves Eestis, peamiselt Pärnumaal."
PPA: ,,1922. aastal jõustunud kodakondsuse seadus ütleb, et kodakondsusest vabastatuks loetakse välismaalasega abiellunud Eesti naiskodanikud, kui nad ei teatanud kahe nädala jooksul pärast abielu sõlmimist, et soovivad siiski kodanikeks jääda. Genrih Muttiku ja Adelaida Klenneri abielutunnistuselt nähtub, et abielludes olid nad mõlemad Nõukogude Liidu kodanikud. Seega, isegi kui Adelaida Klenner oli Eesti kodanik, võis ta ikkagi Eesti kodakondsuse kaotada, kui välisriigi kodanikuga abiellunud isik."
Muttik: ,,Minu vanaemale ju anti kodakondsus ja pole ühtegi märget selle kohta, et see on hiljem ära võetud. Kodanikud olid ka minu vanavanavanemad. Olen terve elu teadnud, et olen Eesti päritolu. Minu isa passis ja sünnitunnistusel oli kirjas «eestlane». Külastasin Tartus oma vanavanaema hauda, kui olin alles väike poiss. Sa ei saa unustada, et oled eestlane, kui sirgud Nõukogude Liidus ja sinu perekonna nimeks on Muttik. Ma arvan, et loogika ja seadus lõpuks võidab selle vaidluse. Võib-olla kulub selleks viis või kümme aastat, aga mu lapsed võivad siis Eesti kodanikeks saada. Põhjus on ilmselt sügavalt psühholoogiline. Kuidas tunneksite end, kui olete leidnud oma kadunud perekonna ning nemad ütleksid teile, et ei tunnista teid, sest olete liiga kaua kadunud olnud?"
PPA migratsioonibüroo juhataja Maige Lepp: ,,PPA analüüsis Tartu rahulepingu teksti ja tuginedes rahvusarhiivist saadud täiendavatele materjalidele, muutis 2016. aasta alguses halduspraktikat. See tähendab, et PPA palub esitada dokumendid, mis tõendavad, et tema esivanem tuli pärast Eesti kodanikuks tunnistamist Eesti Vabariiki tagasi. Iga taotleja puhul lähtume tema esitatud andmetest, dokumentidest ja tõenditest, sest vaid nii saame olla veendunud, et Eesti kodanikuks saab inimene, kellel on selleks seaduslik õigus. Oleme seisukohal, et ainuüksi Eesti Vabariigi antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus ei tõenda, et isik oli Eesti kodanik, vaid Eesti kodakondsuse opteerimiseks pidi olema Venemaa nõusolek ja ta pidi Venemaalt Eesti Vabariiki lahkuma. Venemaalt Eestisse lahkumine oli kohustuslik kodakondsuse omandamise tingimus. PPA on seisukohal, et varasem halduspraktika ei keela meil muuta varasematele õigusaktidele antud tõlgendusi või jõuda teistele järeldustele."
http://pluss.postimees.ee/4246449/londo ... dakondsust
Eesti filosoof Vivian Puusepp: ,,Oma kogemusest võin rääkida, et kui ma veetsin kaks kuud USA läänerannikul Los Angeleses, kus inimesed näitasid oma positiivseid emotsioone välja minu jaoks nii ülevoolavalt, et esimene kuu aega ma olin ma kultuuriśokis. Mulle oli see harjumatu, et ma lähen poodi ja poemüüja suhtleb minuga hästi soojalt ja naeratades. Järgmise kuuga suutsin ma sellega ära harjuda, ja kui ma siin Eestis tagasi olin, siis tundus, et kõik eestlased on kohutavalt kurjad, ja mossis."
http://tartu.postimees.ee/4250583/filos ... mikul-suua
- 7122169t1h5b34.jpg (13.16 KiB) Vaadatud 4628 korda
Kevaditi on kohalik rahvuspark kinni, sest karud on talveunest ärganud ja otsivad süüa. Naaberriigi presidentki ei ole just kõige Eesti-sõbralikum.
“Mind ootavad karud ja Putin,” mõtlesin, kui istusin rongi peale ja sõitsin Euroopa vabatahtliku teenistuse priitahtlikuna Siberisse.
Kohale jõudes vaatas vastu suur suitsune tehaselinn Krasnojarsk. “Vaata kui ilus,” uhkustas minu mentor Viktooria. Pikkade mustade lokkidega Viktooria õppis ülikoolis ajakirjandust, aga tema suurim unistus on saada koduperenaiseks.
Eri riigid, isesugused väärtused. Armsate Eesti linnadega ära harjunud, ei sattunud ma Siberi Lasnamäest õhinasse.
Küll aga vaimustusin sealsetest eestlastest, keda noortekeskuse töö kõrvalt õpetasin. Karl Marxi tänava raamatukogus võtsid mind vastu armsad mammid, kes parasjagu kudusid. Nad käskisid mul higiste kätega ristpisteid teha. Pärast seda lõime käed, et
hakkan neile eesti keele tunde andma. Napi vene keele oskuse baasil õpetada grammatiliselt väga rasket (siinkohal rõhutan 14 käänet) eesti keelt on omaette ooper. Käte-jalgade abiga väljendasin end mitu kuud vigases vene keeles käskivas kõneviisis. Ühel pühapäeval sosistas ühe mamma lapselaps minu kohta, et onu on vist purjus.
Raamatukogus saab puskarit
Sealne Eesti selts on eksisteerinud 25 aastat. Õpilased on rõõmsad, et saavad krabisevatelt õpikulehtedelt oma juurte kohta rohkem teada. Ühenduse lõi ja seda veab Vera Oinets, tragi ja suure südamega naine, kes teeb tihti ületunde, et Eesti selts Krasnojarskis tegutseks.
Eelmisel aastal korraldati linnas sünnipäeva auks üritusi.
Noored organiseerisid Eesti õhtu, kus õpiti selgeks kaerajaan ja “Õllepruulija”, prooviti Eesti maiustusi ja kama, pandi teadmised viktoriinis proovile, kuulati loengut J.M.K.E-st ja siinsest punkmuusikast. Külla tuli Eesti suursaatkond, kes hea meelega Eesti ja kohalike noortega diskol tantsu vihtus.
Õhtut ette valmistades olin närvis. Pabistasin raamatukogus, kus
toimus suur Siberi eestlaste kokkutulek, mida väisasid vennasrahvad udmurtidest leedukateni. Kõigil rahvariided seljas, põsed punased. Vaikne raamatukogu täitus tantsu ja tralliga.
Setu baabad tõid raamatukokku puskarit ja lihapirukaid. Pidin Eesti õhtut ette valmistama, nemad aga tahtsid mind nuumata. Poolvägisi söödeti mulle rasvaseid küpsetisi ja kallati Borjomi pudelist vägijooki. Tahtsin keelduda, aga ei saanud. Nemad olid tulnud mitmesaja kilomeetri kauguselt uut õpetajat kostitama.
Eesti pühad on au sees
Emadepäeval laulsime mammidega raamatukogus emadele mõeldud laule. Viisi pidamata laulsin neile ette ja nemad kordasid, teadmata, et meloodia on vale. Kuigi Skype võimaldas perega jõululaupäeval suhelda, valdas ikkagi nukker ja üksildane tunne. Seadsin sammud raamatukogu poole. Jõuludel mängis valge habemega ja 80aastane Boris jõuluvana ja nii vanad kui noored lunastasid luuletusi ette lugedes pakke. Luteri pastor luges jumalasõna. Kuldsete hammastega Lilia luuletas nii mis mühises.
Emakeelepäeval uurisime eesti luuletusi ja mina sõin rasvaseid pirukaid. Tore, et igal tähtpäeval oli laud mammade toodust lookas ja nädala varu ahmisin pühapäevaga sisse.
Kui mujal maailmas õpivad pühapäevakoolis lapsed, siis Krasnojarskis täiskasvanud. Siberi eestlastega on ainult see häda, et nad võtavad kaua kartuleid.
Õpik leitud ja tunnid ette valmistatud, olin alguses väge ja missioonitunnet täis.
Kaks nädalat ootasin aga tühjas raamatukogus. Kolmandal nädalal uurisin seltsi esinaiselt, kus õpilased on. “Võtavad kartuleid,” pakkus ta. Neljandal nädalal polnud neid ikka kohal. “Kaua võtavad kuidagi,” arvasin. Aga
eestlane pidavatki aeglane olema. Ka Siberis.
Ema vihikud targemad kui õpik
Palju leidub tudengeid, kelle vanaema-vanaisa oli eestlane. Austusest vanavanemate vastu tulevad nad peaaegu iga pühapäev kohale, et keelt õppida. Samuti aitavad nad seltsi esinaisel laulikuid kujundada või üritusi organiseerida. Tunnist võtavad osa lasteaiakasvatajad, kinnisvaramaakler, pensionärid, kellel alles ema käsitsi kirjutatud eesti luuletused, muusika- ja keeleõpetajad.
Pensionärid kipuvad tunnis enim vaidlema. Nende ema eelmisel sajandil kirjutatud varesejalad on tõele lähemal kui filoloogide tehtud õpikud. Väitlesime tunde: nemad nigelas eesti keeles ja mina samal tasemel vene keeles.
Naisõpilased olid usinad, aga liiga emotsionaalsed. Poole kursuse pealt mindi omavahel eri põhjustel tülli. Uurisin siis Nastjalt, miks ta tundi enam ei tule. Näitsik tõi põhjuseks, et tema emotsionaalseid vajadusi ei täideta ja ta soovib oma sisemist rahu hoida.
Kui karuohtu polnud, viisin õpilased kohalikku rahvusparki eestikeelseid puu- ja loomanimetusi õppima.
Kui uurisin õpilastelt, kuidas nad ennast määratlevad, vastasid nad, et
on Siberi eestlased. Nad on eestlased, aga mitte päris. Nad räägivad vene keelt, kuna elavad Venemaal, aga ei ole venelased. Maarjamaa on kallis ja südames, aga kaugel. Venemaa on siin, avar ja lai, aga nad ei ole üksnes venelased. Nad on midagi vahepealset.
See on tingitud muidugi ajaloost ja riigist, kus nad elavad.
Idanaabri juures ei saa ennastunustavalt sinimustvalgega lehvitada ega Venemaad tagaplaanile jätta: määravad ju selle riigi seadusandlus ja fondid nende tuleviku ja tegevuse võimalikkuse.
Aasta aega on Krasnojarski ooperi- ja balletiteatris pealavastajana töötanud Estonia kunagine peaprodutsent Neeme Kuningas. Teatrikoridoris tormavad kirglikud lauljad, taob trumme 80aastane dirigent ning jagab ja valitseb peakunstnik. Venemaa onupojapoliitika, värvikad tüpaažid ja aegunud asjaajamine nõuab Kuningalt karlssonilikku kannatlikkust: rahu, ainult rahu.
Paar kuud tagasi tõi ta lavale “Kaukaasia vangi”, mida polnud maailmas üle 100 aasta keegi lavastanud. Olin peaproovis ja vaatasin, kuidas iga detail pealavastajale ja -kunstnikule korda läks. Vahel kiputi keset lavavõitlust ja kurba aariat omavahel tülli minema. Vaesed valgustehnikud! Aga ei midagi isiklikku: kirg oma lapse ehk lavastuse vastu. Krasnojarski üldsus võttis lavateose vaimustusega vastu. Kuningas plaanib Siberisse kauemaks jääda, sest peab teatri järgmisele tasemele viimist suureks ja huvitavaks ülesandeks.
Rahvusvahelise tehase juht Artur Rahula tuli Siberisse oma juuri otsima, kuid sai siis huvitava pakkumise hakata võimsa kaatritehase juhiks.
Alguses ei tahtnud venelased euroopalikust töötegemisest kuuldagi. Kui Rahula mõistis, et sealsetel töölistel on vaja peremeest, piitsa ja präänikut, läks asi paremaks.
Tema valvsa pilgu all tehakse ameeriklastele ja Euroopasse kõrgtasemel kaatreid. Alles hiljuti tehti üks Soome piirivalvele. Tehases on peameistri ametikohal Tõnu, kes sattus sinna juhuslikult. Kuulis raadiost Eesti õhtu reklaami, tuli kohale, kohtus Rahulaga. Kuna
eestlane on hea töömees, otsustas Rahula Tõnu palgata. Nii Kuningas kui ka Rahula löövad kaasa Eesti seltsis.
http://parnu.postimees.ee/4253411/setu- ... arit-joota
Iluuisutaja Ljubov Iljušetškina sai Kanada kodakondsuse.
Iljušetškina: ,,Olen kodakondsuse vahetamist pikisilmi oodanud. Täna on mu teine sünnipäev. Olen õnnelik, et saan rahvusvaheliselt esindada maailma parimat riiki, uhke, et saan kanda vahtralehte ning olla selle suure perekonna osa!!!!!!!! Ma armastan Kanadat!"
https://www.insidethegames.biz/articles ... itizenship
Saksamaal elab hinnanguliselt 1,4 kuni 4 miljonit vene keelt emakeelena kõnelevat inimest. Nad toetavad Alternative für Deutschlandi (AfD), moodustades olulise osa partei häältesaagist. AfD on ainus (Saksamaa) partei, mis on teadlikult üritanud venelaste hääli püüda, trükkides näiteks juba enne kohalikke valimisi Berliinis venekeelseid lendlehti. Lisaks korraldas partei natsionalistliku suuna esindaja augustis Magdeburgi linnas «Vene konverentsi», kus esinejad hoiatasid islami invasiooni eest ja kiitsid Vladimir Putinit.
Berliinis õena töötav Olga Vitlif asüülitahtjate kohta: ,,Ma saan aru, miks need inimesed tahavad Saksamaale tulla. Kuid ma ei tunne mingit solidaarsust nendega, kes tulevad siia illegaalselt. Paljude Saksa venelaste otsuseid ei vormi mitte võõraviha, vaid kogemus, mille kaudu integratsiooni raskusi hinnata. Me oleme näinud omal käel, kui poliitiliselt ebastabiilseks võib riik erinevaid rahvusi kokku segades muutuda."
Vitlif politiseerus 2015. aasta põgenikekriisi ajal, ning on sellest ajast olnud AfD-ga seotud. Lisaks on paljude venekeelsete elanike jaoks sümpaatne punkt AfD platvormis lõpetada Venemaale kehtestatud sanktsioonid.
Boriss Nemtsovi fondi korraldatud uuring: ,,Skeptilisus Saksa peavoolumeedia ja -poliitika suhtes on kohalike venelaste seas üsna levinud. Nimelt usaldab enamus neist rohkem Vene allikaid kui Saksa meediat, isegi, kui nad valdavad hästi mõlemat keelt. Ehhki enamik vastanutest väitis, et hindavad Saksamaa demokraatiat kõrgemalt kui Venemaa oma, olid toetusnäitajad vanemate inimeste seas märgatavalt kõrgemad kui noorte hulgas."
Mõistet «Saksamaa venelased» kasutatakse sageli laiemalt Ida-Euroopast ja endistest Kesk-Aasia Nõukogude Liidu riikidest pärit sisserändajate tähistamiseks.
Videost võib näha Baden-Württembergi liidumaal asuvas Pforzheimi linnas toimunud AfD koosolekut, kus oma vaateid tutvustab Kasahstanis sündinud kandidaat.
https://www.theguardian.com/world/2017/ ... -far-right
Facebooki-lehel Võborõ V Estonii on video Savisaare ja Ivanova vestlusest rahvaga.
Savisaar: ,,Põhiküsimus on: kas nad toetavad Ivanovat ja Savisaart või mitte."
http://poliitika.postimees.ee/4256111/s ... a-ivanovat
Riigikogu liige Olga Ivanova: ,,Need on väga õiged küsimused: miks Edgar Savisaar ja Olga Ivanova lähevad valimistele oma valimisliiduga? Miks Ivanova arvati parteist välja? Sellepärast, et Ivanova ei jaga neid vaateid, mida viib ellu Keskerakond. Keskerakondlased tegelevad täna laias laastus valijate petmisega. Sellepärast, et kõik need lubadused, mida viimased kümme või kaksteist aastat andis opositsioonipartei, mida juhtis Edgar Savisaar, sisaldasid punkti: säilitame vene kooli. Mis on tänaseks vene koolist saanud? Mitte midagi. Kolm gümnaasiumi saavad eksperimendi korras võimaluse õpetada vene keeles tingimusel, et kuue aasta pärast selle kooli lõpetajad teevad eesti keele eksami tasemel C1. C1 ei nõua mitte ükski ülikool. B2 on piisav tase, et pärast kooli lõpetamist ülikooli minna. Teiseks, Tšornobõli veteranid. Suurepärane punkt, millega keskerakondlased regulaarselt välja tulid. Esitati isegi seaduseelnõusid jne. Mina kui aus riigikogu saadik olen peaministrile tšornobõllaste kohta, keda on jäänud vaid umbes 1500, alates jaanuarist meenutanud, et millal me ükskord oma lubaduse täidame. Millal me anname neile võimaluse sõltumata passi värvist saada riigilt dotatsiooni ravikuludele ja tervise parandamisele. Kord pole sellega nõus IRL, kord sotsiaaldemokraadid. Mis veel? Kaks meie venelasest ministrit, kes läksid valitsusse, vallandati edukalt juba maikuuks. Meil pole enam ühtegi venekeelset ministrit. Täna visatakse erakonnast välja millegipärast eranditult venelasi. Välja visatud 31 inimesest 95 protsenti olid venekeelsed, kes toetasid Savisaare Liitu. Stolitsa ja Pealinna veerud on meile suletud, samuti Pervõi Baltiiski Kanali hommikuprogramm. See on täielik tsensuur Edgar Savisaare loodud linnameedia kontserni poolt. Te ju loete Stolitsat ja vaatate PBKd, te saate ju aru, millest ma räägin. Ma saan aru, et olukord on keeruline ja mul on valijatest isegi kahju, aga mul ei jäänud muud üle. Ma ei tahtnud käia mööda Lasnamäed loosungiga, et Jüri Ratas on tubli, kui ma ise sellesse ei usu. Kahjuks ma ei näe temal tahtmist viia ellu neid programmi punkte, tänu millele keskerakondlased said riigikogus 27 kohta. Kohad saadi ainult seetõttu, et keskerakondlased rääkisid venekeelse valijaga. Aga tänaseks on olukord muutunud, kampaania on kahepalgeline. Tahtsin veel kodakondsusest rääkida. Nullvariant oleks ju äge. Aga kuidas Jüri Ratas ennast üleval peab? Jüri Ratas andis intervjuu, kus ta rääkis, et toetab kodakondsuse nullvarianti. Kaks päeva hiljem ma jälgisin, kuidas Ratas vastas riigikogu ees EKRE ja Reformierakonna saadikute küsimustele ja juba taganes oma varasematest sõnadest. Ta kinnitas, et ei toeta kodakondsuse nullvarianti. Et inimesed peavad tõestama oma lojaalsust riigile, et nad peavad oskama riigikeelt jne. Seda ei saa nimetada millekski muuks kui kahepalgelisuseks. Keskerakond on alati lubanud naaberriigiga suhted normaliseerida. Kas te olete märganud, et midagi oleks paremaks läinud? Keskerakondlasest peaministri ametiajal saadeti Narvast välja diplomaadid, peaminister kuulis sellest ajakirjanduselt. Välismaa ajakirjandusele on ta öelnud, et Eesti ja Venemaa suhted on nullis, et neid ei ole. Huvitav, miks keskerakondlased loodavad seniste valijate edasisele toetusele?"
http://poliitika.postimees.ee/4256151/i ... emeelsuses
FLORA eestik-te // INFONETi venek-te fännide kaklus..