Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Postitatud: 24 Okt, 2017 9:46
Ukraina saatkond: ,,Meie teada osaleb (novembri alguses Krimmi poolsaarel Jaltas Livadia palees toimuva Rahvusvaheline Krimmi Sõprade Klubi loomisürituse) kokkusaamisel ka Eesti europarlamendi liige Yana Toom."
Toom: ,,Mind on kutsutud küll, aga ma lähen 5. novembril Hiinasse, nii et mul ei ole siin mingit alternatiivi. Ma saan väga selgelt aru, et kui 7. novembril ehk oktoobrirevolutsiooni aastapäeval Krimmis üritus korraldatakse, siis see ei ole konstruktiivne koht. Mul oleks huvi minna Krimmi küll – mul on seal sugulased –, aga ma üritan leida poliitiliselt korrektse tee, et sinna pääseda. Olen Ukraina saatkonna kaudu korra juba üritanud Krimmi jõuda, ent sain eitava vastuse."
2017. aasta suvel kirjutas Toom Euroopa diplomaatia juhile Federica Mogherinile arupärimise küsimusega, kas (Schengeni) viisakeeld (Krimmi poolsaare elanikele) on ikka mõistlik.
Toom: ,,Mind ajendas kahe Krimmis elava eesti perekonna mure. Vene riik andis neile Vene passid, ent Euroopa Liit perekondi nendega Eestisse ei luba. Küsimus oligi selles, et kas on läbi mõeldud, et humanitaarsetel kaalutlustel ikkagi tehtaks mingit erandit. Kui ma läheksin praegu Venemaa kaudu Krimmi, see oleks nagu selge käitumine. Kui ma saadan Mogherinile arupärimise, siis ma ei näe, et ma sellega kuidagi legitimeeriks Krimmi referendumi tulemusi."
https://pluss.postimees.ee/4286493/toom ... ud-liimile
Teie kampaania oli kui üles soojendatud eilne supp. Otsisite abi vastandumisest, mida Reformierakond on aastaid Keskerakonnaga teinud, kaldusite populismi. Vastandusite rahvuse pinnal.
Reformierakonna esimees Hanno Pevkur: ,,Olen nõus, et see kampaania andis ühe hea vastuse, et selline rahvustepõhine vastandumiste aeg Eesti poliitikas on läbi. Millele saab vastanduda, on ideoloogia. Poliitiline vastandumine ideoloogia pinnalt on igati adekvaatne, aga selline rahvuste pinnalt vastandumine on Eestis ajaloo prügikastis."
Kuidas see vastandumise idee tekkis? Tegite küsitluse ja nägite, et venelastega vastandumine võiks tuua kasu, või lootsite IRLi ja EKRE tagant saada valijaid endale?
Pevkur: ,,ERR avalikustas Turu-uuringute uuringu, mis ütles, et eestlased eelistavad Reformierakonda ja muukeelsed Keskerakonda. Selle uudise pealkiri andis tooni, et kogu kampaania on eestlased versus venelased, mida meie kampaania tegelikult ei olnud."
Kui teie enesekriitika kokku võtan, siis lõppenud valimiste mõjul soovib Reformierakond tulevikus muuta ära praeguse tasuta kõrghariduse ja järgmistele riigikogu valimistele vastu minnes loobute rahvuste pinnal vastandumisest?
Pevkur: ,,Jah, need muutused on vaja teha. Ja olen ka pärast valimisi korduvalt öelnud, et rahvuste pinnalt vastandumine ei ole see, mida Eesti vajab."
Michalil ei olnud ka oma ringkonnas väga tugevat konkurenti peale Viktor Vassiljevi, kellele ta alla jäi.
Pevkur: ,,See on tõsi, aga no Jüri Mõis oli ka ja nemad jooksid ikka lati alt täiesti läbi. Tagantjärele spekuleerimine on alati põnev, aga edasi see meid ei aita. Me ei saa muuta minevikku, küll aga tulevikku."
https://soundcloud.com/aripaev-eetris/k ... nno-pevkur
Mihhail Kõlvart lubas «Radari» kaamera oma koju.
https://www.postimees.ee/4287695/radar- ... koos-isaga
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Kõige enam on Eesti päritolu inimesed sealjuures mõjutanud oma naabermaad Venemaad. Eesti pinnal on alguse saanud paljude Venemaa ajaloos olulist osa etendanud inimeste elukäik. Seda näitab juba põgus loetelu: meresõitjad Johann von Krusenstern, Fabian von Bellingshausen, Ferdinand Wrangell, terve kindralite Rosenite dünastia, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, Tartus sündinud füüsik ja Peterburi ülikooli rektor Emil Lenz, Eestis Võrus õppinud luuletaja Wilhelm Küchelbecker, Haapsalus sündinud slavofiil Orest Miller.
Tänapäevastest Eestiga seotud isikutest tuleb kahtlemata kohe meenutada patriarh Aleksius II. Tulevane Moskva ja kogu Venemaa patriarh sündis 1929. aastal Tallinnas vaimuliku Mihhail Ridigeri pojana. Nooruses teenis Aleksei Ridiger vaimulikuna kaevurite linnas Jõhvis, seejärel viidi ta üle Tartusse. 1961. aastal sai temast Tallinna ja Eesti piiskop. Selles ametis võitles Aleksius võimude katse vastu sulgeda Pühtitsa ehk Kuremäe klooster ja lammutada Tallinna vanim puitkirik, Kaasani kirik. Tallinna ametiaja vältel pööras Aleksius erilist tähelepanu vaimuliku kirjanduse väljaandmisele eesti keeles. 1986. aastal määrati Aleksius Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks. 1989. aastal valiti ta Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Saadikuna osales Aleksius Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avaldamise komisjoni töös ja toetas võitlust Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest. 1990. aastal pühitseti Aleksius Moskvas patriarhiks. Mõni ajaloolane on arvanud, et noorena tegi Aleksius koostööd riikliku julgeoleku komiteega (KGB), mis sel ajal oli Nõukogude Liidus kõigi usutunnistuste vaimulike seas üsna levinud. Kas see tõesti nii oli, saame teada kunagi kauges tulevikus, kui mainitud julgeolekuasutuse arhiivid peaksid kunagi avanema. Igatahes ei määrinud patriarh Aleksius II oma nime vene õigeusu kiriku eesotsas seismise ajal korterite või kallite käekelladega seotud skandaalidega ega üritanud võimude ees lipitseda. Teda mäletatakse hea sõnaga, nagu ongi kohane Eestist pärit inimesele, euroopaliku kultuuri ja inimliku aususe kandjale.
Teisel pool barrikaadi asub terve Porkide, Tverist pärit eestlaste dünastia, kes teenisid ustavalt Nõukogude võimu riikliku julgeolekuteenistuse ridades. Dünastia rajaja August Pork sündis 1917. aastal Tveris. 1941. aastal, kui puhkes sõda, teenis ta Punaarmee Eesti laskurkorpuse ajalehe instruktor-literaatorina. 1944. aastal võttis ta osa Eesti territooriumi, kaasa arvatud Saaremaa vabastamisest fašistlike vägede käest. Sõja lõpetas ta Eesti kaardiväe laskurkorpuse ridades. 1950. aastal lõpetas August Pork Moskvas Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi kõrgkooli. Talle anti kindrali, täpsemalt miilitsakomissari auaste. 1959. aastal sai August Porgist Eesti NSV siseminister. 1961 nimetati August Pork aga Eesti NSV ministrite nõukogu juures asuva KGB esimeheks. Selles ametis püsis ta üle kahekümne aasta. 1982. aastal läks ta erru kindralmajori auastmes. Eesti julgeolekuorganites töötamise aastatel osales August Pork aktiivselt vaenuliku agentuuri paljastamises ja likvideerimises Eesti NSV territooriumil ning mitmesuguste erioperatsioonide korraldamises välisriikide luureteenistuste siinsete kaastöötajate väljaselgitamiseks. Alates 1963. aastast valiti ta mitu korda Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks, 1979. aastal juba Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikuks. August Porgi poeg Valeri sündis 1941. aastal. Temast sai vastuluuretöötaja. Valeri Pork tegeles luuramisega Moskvas asuva Saksamaa Liitvabariigi saatkonna töötajate järele, jälgis Nõukogude Liitu akrediteeritud välismaiste ajakirjanike tegevust. Praegu ajab ta äri, on Venemaa äri-ümarlaua liige, fondi Rahvusvaheline Ökoloogiline Ohutus president. Valeri Pork on pälvinud Juri Andropovi preemia (ühes kuldmedaliga) väljapaistva panuse eest Venemaa julgeoleku kindlustamisse. Valeri Porgil on kaksikvend Arnold, nüüdseks KGB erukindral, rahvusvahelise Läänemere keskkonnaohutuse fondi Puhas Baltika asutaja. 1999. aastal kandideeris Arnold Pork Tveri oblasti kuberneriks, aga kaotas valimised. Kohalik ajakirjandus heitis tema üle nalja: «Arnoldil on kaksikvend Valeri. Ametiisikule on see hea, sest nii ei pea hakkama teisikut kuskilt kaugelt otsima.»
https://youtu.be/H2BOKuZz-wA
Veel üks tuntud Eesti päritolu luuraja Peeter Lillenurm sündis 1946. aastal. Ta teenis pikka aega KGB välisluurevalitsuses ja kasutas diplomaadi kattevarju. Lillenurm kuulub välisministeeriumi legendaarsete illegaalide hulka. Huvitav on ehk seegi, et pikka aega töötas Venemaa Tallinna saatkonnas tema poeg.
Iseäralikult tihti on Eesti päritolu inimesed teinud karjääri just sõjaväes. Näiteks Aleksei Zavizjon sündis 1965. aastal Narvas. Nüüdseks on temast saanud kõrge Venemaa sõjaväelane kindralmajori auastmes. Zavizjon sai tuntuks osalemisega Teises Tšetšeenia sõjas ja oli seejärel Venemaa 201. sõjaväebaasi ülem Tadžikistanis. Seal paistis ta silma skandaali korraldamisega kohtumisel ameeriklastega. Kohkumatu kõrge sõjaväelane hakkas ameeriklasi valimatult sõimama katse eest Venemaa sõjaväebaas Tadžikistanis sulgeda. Siis asus ta kui ehe rassist aga lisaks sõimama ametlikul lõunal viibivaid afroameeriklasi. Kohtumine ja lõuna katkestati. Mõne aja eest täheldati kuuma Narva poissi Donbassis. 2015. aasta augusti lõpul teatas Ukraina julgeolekuteenistus, et Zavizjon juhtis 2015. aasta kevadel Ida-Ukrainas tegutsevate Venemaa vägede 1. korpust.
Ent tähtsat osa etendavad eestlased ka tänase Venemaa elu rahumeelsemal poolel. Venemaa presidendi administratsiooni juhtivast Anton Vainost olen ma juba varasemalt kirjutanud.
Hoopis vähem on teada Juri Reiljan, ehkki ta kureeris presidendi üht tähtsaimat projekti, nimelt Sotši ettevalmistamist 2014. aasta olümpiamängudeks. Juri Reiljan sündis 1964. aastal miilitsapolkovniku Ugo Reiljani pojana. Isa oli pärit Krasnaja Poljana eestlaste seast. 2013. aastal määrati Juri Reiljan Venemaa ehituse ja kommunaalmajanduse ministri asetäitjaks, kellena ta andiski oma panuse Venemaa spordi edusse ja Venemaa presidendi triumfi.
Tänagi leiab Eesti päritolu inimesi kõrgetelt kohtadelt Venemaa võimuaparaadis. Näiteks 1968. aastal Tallinnas sündinud Igor Karavajev on Venemaa tööstus- ja kaubandusministeeriumi riigisekretär ja ministri asetäitja. Sama tuntud on 1976. aastal Loksal sündinud Maksim Liksutov, Moskva linnapea asetäitja transpordi alal, kes kontrollib offshore-firmade ja eksabikaasa kaudu Eestis logistikaäri ning Tallinnas restoranide ja hotellide ketti.
Eesti on sattunud tumeda varju alla, mida Venemaa heidab Euroopa Liidu kohale. Just seepärast on Eesti jäänud Venemaa ärimeestele otsekui kaitsealaks. Siinses vaikuses kasvab ja paljuneb mugavalt Venemaa ärimeeste kapital. Venemaa valitseva eliidi poliitiliste ja ärihuvide tihe võrgustik on Eesti sisse mässinud, sõlmpunktiks mõistagi Tallinn, millele langeb ju osaks üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Seepärast tunnebki Kreml huvi Tallinna võimu stabiilsuse vastu, mis Venemaa ekspertide kindlat veendumust mööda tähendab ühtlasi selle võimu muutumatust. Nii et seni, kuni Venemaal on võimutüüride juures Eesti päritolu isikud, võivad keskerakondlased Tallinnas muret tundmata magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.
https://arvamus.postimees.ee/4288089/an ... l-ruulimas
Postimehe arvamusportaali kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: ,,Seoses tormilise olukorraga Kataloonias hakati Eesti blogides arutama, millised võiksid olla väljavaated korraldada iseseisvusreferendum Narvas ja mõnes Ida-Virumaa venekeelses linnas. Teatavasti korraldati esimene referendum plebistsiidi kujul Narvas 1917. aasta detsembris, mil enamik linlasi pooldas pöördumist Petrogradi võimude poole palvega viia Narva Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonnast Eestimaa kubermangu koosseisu. Enamlaste valitsuse juht Vladimir Lenin rahuldas palve, sest eeldas, et Tallinnas on tööliste ja talupoegade nõukogu suutnud teha lõpu Eesti kodanluse võimule. Järgmine referendum Ida-Virumaa venekeelsete linnade iseseisvuse küsimuses korraldati Venemaa saatkonna ja eriteenistuste aktiivsel osavõtul 1993. aastal. Kuid too farss kukkus läbi. Sellest pajatab üksikasjalikult Narva 1993. aasta referendumile pühendatud näitus Tallinna okupatsioonide muuseumis. Ometi on mõni ekspert esitanud küsimuse, kas pole mitte võimalik Narva venekeelsete elanike rahvusliku eneseteadvuse uus tõus eesmärgiga saavutada iseseisvus kas või ainult linna piires, kusjuures hiljem liitutaks autonoomsena Venemaaga? Mina olen siiski arvamusel, et ajalugu on juba näidanud referendumi perspektiivitust selles piirkonnas. Ida-Virumaa on otsekui vastandmärgiga Kataloonia. Ida-Virumaa tervikuna ja eriti Narva elavad puhtalt toetuste peal ega ole kunagi olnud riiklikult iseseisvad. Kui Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, siis Ida-Virumaa on Eesti kõige vaesem regioon. Tasub näiteks märkida, et eelarvest langeb Narva elanikele osaks kaks korda vähem kui tallinlastele. Kümne aastaga on Narva elanikkond kahanenud 69 000 elaniku pealt 59 000 peale, kusjuures tegelikult elab linnas maksimaalselt 55 000 inimest – ülejäänud on asunud elama ja töötama Tallinna või Soome. Ida-Virumaa ei saa hoobelda korralikult välja ehitatud puhkerandade ega meelelahutustööstusega. Narvas surevad kärbsedki igavuse kätte ära, noored aga lahkuvad massiliselt linnast otsima tööd ja paremaid meelelahutusviise, sest juba pelk lagunenud Geraska (kohalik suur kultuurimaja) võrdlus Tallinna klubide, kinode ja teatritega hävitab noorte narvalaste hinges viimsegi patriotismiraasu. 2014. aastal jäi Narva ööbima 60 000 turisti. Kuid 2015. aastal, seoses Venemaa-Ukraina relvakonflikti ning kriisiga Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, kahanes ööbimiste hulk 40 000 peale ja kriisieelse tasemeni ei ole see tänini jõudnud. Narva elanikkond vananeb kiiresti, suremus ületab peaaegu kaks korda sündimust, lasteaias käivate laste arv kahaneb iga aastaga. Kuhu siis sellise pagasiga minna? Venemaa rüppe? Ent seal jagub vaeseid endalgi: 2017. aastal langes Venemaa elanike elatustase jätkuvalt, reaaltulu ja ostuvõime kahanes tuntavalt. Nii et tundub, et mingit ohtu, nagu võiks Ida-Virumaa olukord destabiliseeruda separatismi tõttu, ei ole. Teiselt poolt on siiski 36 protsenti Narva elanikest Venemaa kodanikud. See aga sünnitab teatavaid illusioone inimestel, kes elavad küll Eestis, aga kelle pilk on ainiti pööratud Venemaa poole. See tõsiasi tekitab mõningat ärevust isegi neis Eesti elanikes, kes muretsevad riigi suveräänsuse kaitsmise pärast. Siinkohal on väga oluline mõista seda, et praegu ei ole Narval Kremli strateegide silmis vähimatki tähtsust. Esiteks ei saa siin, erinevalt näiteks 2008. aastal Gruusia küljest rebitud Lõuna-Osseetiast, tugineda mingitele looduslikele tõketele, näiteks mägedele. Lõunast ja põhjast piirab Ida-Virumaad Läänemere ja Peipsi järve vesi, lääne pool on aga tasandik. Kui Venemaa ka plaanib Eesti ründamist, siis Narva on selles strateegias pelgalt vahepunkt. Kui aga peaksid lendama hakkama raketid ja pommid, siis oleks Ida-Virumaa just esimene piirkond, mis kannaks korvamatut kahju. Teiseks pole Narvas võimalusi koondada inimesi Eesti-vastaste või Venemaa-meelsete meeleolude alusel, sest siin ei ole karismaatilist liidrit, kes suudaks organiseerida ja juhtida separatistlikku liikumist. Valimiste järel säilitas Keskerakond Narva linnavolikogus oma senised positsioonid, kuid valijate aktiivsus piirkonnas, nagu selgus, oli järsult langenud. Lisaks nõrgestas Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi vastasseis Keskerakonna positsioone Narvas, alternatiivsete poliitikute, näiteks Katri Raigi mõju seevastu kasvas. Kolmandaks on Venemaa suutnud oma mõjusfääri tõmmata sellised territooriumid nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Krimm, kus tsiviilühiskond on olnud päris arenemata ning põhilisedki kodanikuõigused ja -vabadused tõsiselt piiratud. Selles mõttes on Narva juba täiesti euroopalik linn. Jah, see linn on pidanud ägama pikaajalise Keskerakonna valitsemise all, noored ei taha siin elada ega investorid oma raha tuulde heita, siin on kehvad tänavad ja vähe kvaliteetset elamispinda. Kuid Narva on Eesti 25-aastase iseseisvusaja jooksul paljuski ette läinud naaberlinnast Ivangorodist, mis ongi jäänud ripakile kahe maailma – Euroopa ja Aasia – ning kahe aja – mineviku ja tuleviku – vahel. Parim vahend võitluseks separatismiga ongi kogu Eesti, sealhulgas Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanike elatustaseme tõstmine. Veerand sajandit vaba õhku hinganud Narva elanikud vaevalt suudaksid rahulduda enam sellega, et võimude kritiseerimise eest ajaveebis või piketi eest tänaval pistetakse nad kohe pokri, jäetakse varast ja ärist ilma ning tembeldatakse pealekauba ekstremistiks. Just nii käivad aga asjad tänapäeva Venemaal. Seepärast Venemaa võimud õigupoolest pelgavadki Ida-Virumaad. Praegusele Venemaa süsteemile on Narva viirus, mis võib kiiresti rivist välja lüüa kõik Kremli propagandaserverid. Mida kõrgem on Narva elatustase, seda ohtlikum on see linn Venemaale. Ega siis asjata ei elanud Nõukogude Liit aastaid raudse eesriide taga, mis oli tõmmatud Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahele: kommunistlikud võimud ei saanud lubada, et nõukogude rahvas ja teised sotsialismileeri elanikud võrdluses valiku kapitalismi poolt langetaksid. Seepärast Venemaa pigem kaitseb ennast Narva kui eestiliku eduka demokraatia- ja turumajandusmudeli näite halvava mõju eest. Seda on vaja, et ei Toompeal ega Ida-Virumaal peaks kartma Katalooniat ja Venemaad ning võiks rahumeeli magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa."
https://arvamus.postimees.ee/4295873/an ... atalooniat
28- aastane Haljala kooli vene ja inglise keele õpetaja Aleksei Kotšubej: ,,Esiteks pole see (Haljala) minu meelest nii väike koht. Olen Eestis elanud kaks aastat, enne siiatulekut elasin Valgas. Haljalasse sattusin esimest korda aprillis ning jäämise põhjus oli lihtne – sain tööd. Minu meelest pole Eesti puhul suuremat vahet külal ja linnal, vaadake kasvõi Valgat ja Haljalat. Tallinna või Tartuga on ehk pisut teine lugu. Ei (oleks tööle läinud Tallinnasse või Tartusse). Peterburis läheb nii palju energiat raisku. Seal kulub iga päev 40 minutit või rohkemgi lihtsalt ühistranspordis sõitmisele, siin kulub selleks viis minutit. Peterburi on minu jaoks liiga suur, ma pole üldse eriti suurlinnade inimene. Pealegi on asi elukvaliteedis – siin on mul rohkem vaba aega. Haljalas on tööd rahulikum teha kui Venemaal. Algul oli mul kolmekuuline turistiviisa, selle lõppedes pidin mõistagi tööd otsima. Valgasse läksin sellepärast, et – nagu öeldud – seal oli müügil odav korter. Õpetasin inglise keelt, mul oli kaksteist tundi nädalas. Tööd saada polnud kuigi raske, sain küsimise peale. Ma kuulen sageli, kuidas inimesed räägivad, et Eestis on raske saada tööd, aga Venemaal on see märksa keerulisem. Siin on kasvõi töötukassa. Aga ma ei usu, et Venemaal keegi sind nõnda aidata saaks. Mulle ei meeldinud elada Venemaal. Esimene soov oli minna Kanadasse, aga selleks polnud raha (naerab). Samas olin õppinud juba algtasemel soome keelt ning oli võimalik õppida eesti keelt. Siis avanes võimalus osta Valgas soodne korter ja sestpeale olen korteriomanik. Mul on raske kujutleda, et elaksin terve elu ühes kohas. Mul on seda raske kirjeldada, kuid uude kohta tulles tunnen, nagu oleksin sündinud uuesti. On küll oma vana nimi ja elukäik ja kõik muu, aga mõtlemine töötab pisut teisiti. Venemaal on raske tööd saada, väga palju on paberimajandust. Tundub uskumatu, aga mul on Eestis tööle saamiseks tarvis vähem dokumente korda ajada kui Venemaal, kuigi olen venelane ja Venemaa kodanik. Ma tean, et paljud inimesed ka Venemaal armastavad rääkida, et Venemaa on totalitaarne põrgu, ja see on stereotüüpne formaat, mida meedias kajastada, kuna see on huvitav. Minu hinnangul on selles tõde ehk umbes 50 protsendi jagu, aga see on keeruline küsimus. Praegu ma ei saa aru, mida tähendab olla venelane. Jah, mul on Vene kodakondsus ja mulle meeldib Venemaa ajalugu, aga see on asja üks pool. Tunnen, et minu isiklikul elul ja Venemaa elul pole erilist seost. Tunnen, et ei kuulu venelaste hulka. Kui jälgisin hiljuti siinseid valimisi, siis nägin, et venekeelse reklaami all kommentaarides oli küsitud eesti keeles, miks pole reklaam riigikeeles. Ja vastuseks tuli vaid suur hulk venekeelset sõimu stiilis “fašistid!”. Aga see on täielik jama. Pole vaja (teha valimisreklaami ka venelastele mõistetavas keeles). Piisaks ka eesti keelest. Minu arvates ei muuda see suurt midagi, kui neid ka vene keeles kõnetada, edasi elatakse ikkagi oma ammu välja kujunenud rahvuslikus narratiivis. Samas on kasvamas eestimeelsete venelaste hulk. Mulle ei meeldi Venemaa valitsus, mulle ei meeldi see, mida seal tehakse. Ma näen ainult nõukogudeaegset KGB-taolist koletist, mafioososid. Mind häirib, et naaberriikides elavad venelased ei usu numbreid, vaid üksnes televiisorist näidatavat propagandat. Lisaks peavad nad Venemaaks ainult neidsamu Moskvat ja Peterburi, unustades ära, kui tohutult palju eri piirkondi ja rahvuseid seal on. (Rääkides “vene narratiivist” ehk venelase minatunnetuse kirjeldusest, siis teie hinnangul sisaldaks see …) Esiteks ja ennekõike, et venelane – see on suur ja vana, rikka ajalooga tuhandeaastane rahvas. (Venemaa on pindalalt maailma suurim riik ning seal elab üle 140 miljoni inimese.) Jah, aga see ei ole põhjus, et olla uhke enda üle. Vähemalt minu jaoks. Kuid paljud inimesed minu kodumaal mõtlevad, et paljalt tänu sellele, et oleme suuremad, oleme ka paremad. See meenutab mingit väga primitiivset freudistlikku mõtlemist. Samas teame, et inimesed Šveitsis või Islandil elavad paremini ja nad ei tahagi olla arvult suur rahvas. Teine asi: nad usuvad, et neil on rahvana missioon maailmas. Paljude maailmapilt on äärmiselt bipolaarne: on valgus ja headus ning vastukaaluks on kurjus, samas esindab Venemaa alati esimest varianti. See on väga sarnane ühe vana usuvoolu, manikeismiga. Kui me koolis ajalugu õppisime, siis räägiti meile iga tsaari ja iga perioodi juures – nad olid suurimad, nad olid parimad. Niimoodi on kirjutatud ka õpikutes. Aga minu hinnangul ei ole Venemaa roll maailmas suur ja pole ka kunagi väga olnud. Mul on raske keset sellist meelelaadi elada. Paar aastat tagasi arvasin, et see (kõige tervemõistuslikum) on Island – neil on oma keel, oma kultuur ja vaid 300 000 inimest. Nad peavad olema väga tugevaloomulised, iseseisvad inimesed. Praegu ma ei teagi, kuna me elame ühes suures püsiühendusega digitaalses asulas ja geograafial pole enam nii suurt tähtsust. (valdan) Vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja eesti. Sageli arvan, et peaksin õppima ka hiina keelt. Mulle meeldib rääkida võõrkeeltes. Iga keel avardab sisemaailma, seal on eri struktuurid ja mõisted, mida teistes keeltes ei pruugi olla. Ei saa öelda kõiki asju eesti keeles, mida saab öelda kas vene või inglise keeles, ja vastupidi. Loomulikult on see raske, kuna ma räägin endiselt aktsendiga ning suhtluspartner vaatab pisut imelikult. Aga see on uus kogemus ja see meeldib mulle. Ülikoolipäevil Peterburis õppisin dramaturgiat, sest tahtsin alustada karjääri kirjanikuna. Aga nüüdseks on see soov muutunud, sest ma ei taha teha enda hobist elukutset. Tahaksin hoida need kaks asja pigem lahus. Kui mu hobi ja töö oleks üks ja seesama asi, siis muutuksin ma ilmselt zombiks. Samas tunnen ma ka kunstiajalugu ning vabal ajal joonistan. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib meie kollektiiv ja ka palk, küll aga on mind mõned korrad nörritanud see, kui lapsed on mossitanud ja käitunud ebaviisakalt lihtsalt kapriiside tõttu. Aga ma saan ka aru, nad on ju lapsed. Nad on sõbralikud ja aitavad üksteist, kuid on tagasihoidlikud. Võimalik, et see on hea, ma ei oska öelda. Olen mõnikord kuulnud, kuidas lapsed räägivad, et “inglise keel – see on minu lemmiktund!” ja loomulikult on seda meeldiv kuulda, kuid arvan, et siin ei ole asi niivõrd minus, vaid pigem selles, et inglise keel ongi huvitav ja oluline õppeaine. Ja muidugi tunnen ma rõõmu, kui näen, et nad töötavad, ja veel enam, kui nad tahavad töötada. (Kus olete 10 või 15 aasta pärast?) Surnud? (Naerab.) Ma ei oska sellele vastata. Kui olin ülikoolis, siis töötasin ühes Peterburi hotellis. Mäletan, et seal ööbis üks mees Texasest, kes lõpetas minuga jutuajamise sõnadega “… kuniks me kohtume taas”. Need sõnad jäid mulle meelde ja see tundub mulle naljakas – me usume, et oleme päevast päeva samad inimesed, kuid mina nii ei arva."
https://virumaateataja.postimees.ee/429 ... aste-hulka
Svetlana: ,,Sõiduautod ootavad Ivangorodis kuni 7 tundi, et üle piiri Eestisse pääseda."
Saha: ,,Probleem pole ju Eesti piiril – see läbitakse kiiresti. Probleem on meie piirikates! Meil kontrollitakse üht autot 15 minutiga, eestlastel viiega. Kuidas nii? Aga anekdootides naerame nende (eestlaste - toim.) aegluse üle."
http://spbvoditel.ru/2017/11/04/016/
Toom: ,,Mind on kutsutud küll, aga ma lähen 5. novembril Hiinasse, nii et mul ei ole siin mingit alternatiivi. Ma saan väga selgelt aru, et kui 7. novembril ehk oktoobrirevolutsiooni aastapäeval Krimmis üritus korraldatakse, siis see ei ole konstruktiivne koht. Mul oleks huvi minna Krimmi küll – mul on seal sugulased –, aga ma üritan leida poliitiliselt korrektse tee, et sinna pääseda. Olen Ukraina saatkonna kaudu korra juba üritanud Krimmi jõuda, ent sain eitava vastuse."
2017. aasta suvel kirjutas Toom Euroopa diplomaatia juhile Federica Mogherinile arupärimise küsimusega, kas (Schengeni) viisakeeld (Krimmi poolsaare elanikele) on ikka mõistlik.
Toom: ,,Mind ajendas kahe Krimmis elava eesti perekonna mure. Vene riik andis neile Vene passid, ent Euroopa Liit perekondi nendega Eestisse ei luba. Küsimus oligi selles, et kas on läbi mõeldud, et humanitaarsetel kaalutlustel ikkagi tehtaks mingit erandit. Kui ma läheksin praegu Venemaa kaudu Krimmi, see oleks nagu selge käitumine. Kui ma saadan Mogherinile arupärimise, siis ma ei näe, et ma sellega kuidagi legitimeeriks Krimmi referendumi tulemusi."
https://pluss.postimees.ee/4286493/toom ... ud-liimile
Teie kampaania oli kui üles soojendatud eilne supp. Otsisite abi vastandumisest, mida Reformierakond on aastaid Keskerakonnaga teinud, kaldusite populismi. Vastandusite rahvuse pinnal.
Reformierakonna esimees Hanno Pevkur: ,,Olen nõus, et see kampaania andis ühe hea vastuse, et selline rahvustepõhine vastandumiste aeg Eesti poliitikas on läbi. Millele saab vastanduda, on ideoloogia. Poliitiline vastandumine ideoloogia pinnalt on igati adekvaatne, aga selline rahvuste pinnalt vastandumine on Eestis ajaloo prügikastis."
Kuidas see vastandumise idee tekkis? Tegite küsitluse ja nägite, et venelastega vastandumine võiks tuua kasu, või lootsite IRLi ja EKRE tagant saada valijaid endale?
Pevkur: ,,ERR avalikustas Turu-uuringute uuringu, mis ütles, et eestlased eelistavad Reformierakonda ja muukeelsed Keskerakonda. Selle uudise pealkiri andis tooni, et kogu kampaania on eestlased versus venelased, mida meie kampaania tegelikult ei olnud."
Kui teie enesekriitika kokku võtan, siis lõppenud valimiste mõjul soovib Reformierakond tulevikus muuta ära praeguse tasuta kõrghariduse ja järgmistele riigikogu valimistele vastu minnes loobute rahvuste pinnal vastandumisest?
Pevkur: ,,Jah, need muutused on vaja teha. Ja olen ka pärast valimisi korduvalt öelnud, et rahvuste pinnalt vastandumine ei ole see, mida Eesti vajab."
Michalil ei olnud ka oma ringkonnas väga tugevat konkurenti peale Viktor Vassiljevi, kellele ta alla jäi.
Pevkur: ,,See on tõsi, aga no Jüri Mõis oli ka ja nemad jooksid ikka lati alt täiesti läbi. Tagantjärele spekuleerimine on alati põnev, aga edasi see meid ei aita. Me ei saa muuta minevikku, küll aga tulevikku."
https://soundcloud.com/aripaev-eetris/k ... nno-pevkur
Mihhail Kõlvart lubas «Radari» kaamera oma koju.
https://www.postimees.ee/4287695/radar- ... koos-isaga
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Kõige enam on Eesti päritolu inimesed sealjuures mõjutanud oma naabermaad Venemaad. Eesti pinnal on alguse saanud paljude Venemaa ajaloos olulist osa etendanud inimeste elukäik. Seda näitab juba põgus loetelu: meresõitjad Johann von Krusenstern, Fabian von Bellingshausen, Ferdinand Wrangell, terve kindralite Rosenite dünastia, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, Tartus sündinud füüsik ja Peterburi ülikooli rektor Emil Lenz, Eestis Võrus õppinud luuletaja Wilhelm Küchelbecker, Haapsalus sündinud slavofiil Orest Miller.
Tänapäevastest Eestiga seotud isikutest tuleb kahtlemata kohe meenutada patriarh Aleksius II. Tulevane Moskva ja kogu Venemaa patriarh sündis 1929. aastal Tallinnas vaimuliku Mihhail Ridigeri pojana. Nooruses teenis Aleksei Ridiger vaimulikuna kaevurite linnas Jõhvis, seejärel viidi ta üle Tartusse. 1961. aastal sai temast Tallinna ja Eesti piiskop. Selles ametis võitles Aleksius võimude katse vastu sulgeda Pühtitsa ehk Kuremäe klooster ja lammutada Tallinna vanim puitkirik, Kaasani kirik. Tallinna ametiaja vältel pööras Aleksius erilist tähelepanu vaimuliku kirjanduse väljaandmisele eesti keeles. 1986. aastal määrati Aleksius Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks. 1989. aastal valiti ta Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Saadikuna osales Aleksius Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avaldamise komisjoni töös ja toetas võitlust Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest. 1990. aastal pühitseti Aleksius Moskvas patriarhiks. Mõni ajaloolane on arvanud, et noorena tegi Aleksius koostööd riikliku julgeoleku komiteega (KGB), mis sel ajal oli Nõukogude Liidus kõigi usutunnistuste vaimulike seas üsna levinud. Kas see tõesti nii oli, saame teada kunagi kauges tulevikus, kui mainitud julgeolekuasutuse arhiivid peaksid kunagi avanema. Igatahes ei määrinud patriarh Aleksius II oma nime vene õigeusu kiriku eesotsas seismise ajal korterite või kallite käekelladega seotud skandaalidega ega üritanud võimude ees lipitseda. Teda mäletatakse hea sõnaga, nagu ongi kohane Eestist pärit inimesele, euroopaliku kultuuri ja inimliku aususe kandjale.
- 7247995t1h4901.jpg (62.69 KiB) Vaadatud 4692 korda
https://youtu.be/H2BOKuZz-wA
Veel üks tuntud Eesti päritolu luuraja Peeter Lillenurm sündis 1946. aastal. Ta teenis pikka aega KGB välisluurevalitsuses ja kasutas diplomaadi kattevarju. Lillenurm kuulub välisministeeriumi legendaarsete illegaalide hulka. Huvitav on ehk seegi, et pikka aega töötas Venemaa Tallinna saatkonnas tema poeg.
Iseäralikult tihti on Eesti päritolu inimesed teinud karjääri just sõjaväes. Näiteks Aleksei Zavizjon sündis 1965. aastal Narvas. Nüüdseks on temast saanud kõrge Venemaa sõjaväelane kindralmajori auastmes. Zavizjon sai tuntuks osalemisega Teises Tšetšeenia sõjas ja oli seejärel Venemaa 201. sõjaväebaasi ülem Tadžikistanis. Seal paistis ta silma skandaali korraldamisega kohtumisel ameeriklastega. Kohkumatu kõrge sõjaväelane hakkas ameeriklasi valimatult sõimama katse eest Venemaa sõjaväebaas Tadžikistanis sulgeda. Siis asus ta kui ehe rassist aga lisaks sõimama ametlikul lõunal viibivaid afroameeriklasi. Kohtumine ja lõuna katkestati. Mõne aja eest täheldati kuuma Narva poissi Donbassis. 2015. aasta augusti lõpul teatas Ukraina julgeolekuteenistus, et Zavizjon juhtis 2015. aasta kevadel Ida-Ukrainas tegutsevate Venemaa vägede 1. korpust.
Ent tähtsat osa etendavad eestlased ka tänase Venemaa elu rahumeelsemal poolel. Venemaa presidendi administratsiooni juhtivast Anton Vainost olen ma juba varasemalt kirjutanud.
Hoopis vähem on teada Juri Reiljan, ehkki ta kureeris presidendi üht tähtsaimat projekti, nimelt Sotši ettevalmistamist 2014. aasta olümpiamängudeks. Juri Reiljan sündis 1964. aastal miilitsapolkovniku Ugo Reiljani pojana. Isa oli pärit Krasnaja Poljana eestlaste seast. 2013. aastal määrati Juri Reiljan Venemaa ehituse ja kommunaalmajanduse ministri asetäitjaks, kellena ta andiski oma panuse Venemaa spordi edusse ja Venemaa presidendi triumfi.
Tänagi leiab Eesti päritolu inimesi kõrgetelt kohtadelt Venemaa võimuaparaadis. Näiteks 1968. aastal Tallinnas sündinud Igor Karavajev on Venemaa tööstus- ja kaubandusministeeriumi riigisekretär ja ministri asetäitja. Sama tuntud on 1976. aastal Loksal sündinud Maksim Liksutov, Moskva linnapea asetäitja transpordi alal, kes kontrollib offshore-firmade ja eksabikaasa kaudu Eestis logistikaäri ning Tallinnas restoranide ja hotellide ketti.
Eesti on sattunud tumeda varju alla, mida Venemaa heidab Euroopa Liidu kohale. Just seepärast on Eesti jäänud Venemaa ärimeestele otsekui kaitsealaks. Siinses vaikuses kasvab ja paljuneb mugavalt Venemaa ärimeeste kapital. Venemaa valitseva eliidi poliitiliste ja ärihuvide tihe võrgustik on Eesti sisse mässinud, sõlmpunktiks mõistagi Tallinn, millele langeb ju osaks üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Seepärast tunnebki Kreml huvi Tallinna võimu stabiilsuse vastu, mis Venemaa ekspertide kindlat veendumust mööda tähendab ühtlasi selle võimu muutumatust. Nii et seni, kuni Venemaal on võimutüüride juures Eesti päritolu isikud, võivad keskerakondlased Tallinnas muret tundmata magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.
https://arvamus.postimees.ee/4288089/an ... l-ruulimas
Postimehe arvamusportaali kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: ,,Seoses tormilise olukorraga Kataloonias hakati Eesti blogides arutama, millised võiksid olla väljavaated korraldada iseseisvusreferendum Narvas ja mõnes Ida-Virumaa venekeelses linnas. Teatavasti korraldati esimene referendum plebistsiidi kujul Narvas 1917. aasta detsembris, mil enamik linlasi pooldas pöördumist Petrogradi võimude poole palvega viia Narva Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonnast Eestimaa kubermangu koosseisu. Enamlaste valitsuse juht Vladimir Lenin rahuldas palve, sest eeldas, et Tallinnas on tööliste ja talupoegade nõukogu suutnud teha lõpu Eesti kodanluse võimule. Järgmine referendum Ida-Virumaa venekeelsete linnade iseseisvuse küsimuses korraldati Venemaa saatkonna ja eriteenistuste aktiivsel osavõtul 1993. aastal. Kuid too farss kukkus läbi. Sellest pajatab üksikasjalikult Narva 1993. aasta referendumile pühendatud näitus Tallinna okupatsioonide muuseumis. Ometi on mõni ekspert esitanud küsimuse, kas pole mitte võimalik Narva venekeelsete elanike rahvusliku eneseteadvuse uus tõus eesmärgiga saavutada iseseisvus kas või ainult linna piires, kusjuures hiljem liitutaks autonoomsena Venemaaga? Mina olen siiski arvamusel, et ajalugu on juba näidanud referendumi perspektiivitust selles piirkonnas. Ida-Virumaa on otsekui vastandmärgiga Kataloonia. Ida-Virumaa tervikuna ja eriti Narva elavad puhtalt toetuste peal ega ole kunagi olnud riiklikult iseseisvad. Kui Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, siis Ida-Virumaa on Eesti kõige vaesem regioon. Tasub näiteks märkida, et eelarvest langeb Narva elanikele osaks kaks korda vähem kui tallinlastele. Kümne aastaga on Narva elanikkond kahanenud 69 000 elaniku pealt 59 000 peale, kusjuures tegelikult elab linnas maksimaalselt 55 000 inimest – ülejäänud on asunud elama ja töötama Tallinna või Soome. Ida-Virumaa ei saa hoobelda korralikult välja ehitatud puhkerandade ega meelelahutustööstusega. Narvas surevad kärbsedki igavuse kätte ära, noored aga lahkuvad massiliselt linnast otsima tööd ja paremaid meelelahutusviise, sest juba pelk lagunenud Geraska (kohalik suur kultuurimaja) võrdlus Tallinna klubide, kinode ja teatritega hävitab noorte narvalaste hinges viimsegi patriotismiraasu. 2014. aastal jäi Narva ööbima 60 000 turisti. Kuid 2015. aastal, seoses Venemaa-Ukraina relvakonflikti ning kriisiga Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, kahanes ööbimiste hulk 40 000 peale ja kriisieelse tasemeni ei ole see tänini jõudnud. Narva elanikkond vananeb kiiresti, suremus ületab peaaegu kaks korda sündimust, lasteaias käivate laste arv kahaneb iga aastaga. Kuhu siis sellise pagasiga minna? Venemaa rüppe? Ent seal jagub vaeseid endalgi: 2017. aastal langes Venemaa elanike elatustase jätkuvalt, reaaltulu ja ostuvõime kahanes tuntavalt. Nii et tundub, et mingit ohtu, nagu võiks Ida-Virumaa olukord destabiliseeruda separatismi tõttu, ei ole. Teiselt poolt on siiski 36 protsenti Narva elanikest Venemaa kodanikud. See aga sünnitab teatavaid illusioone inimestel, kes elavad küll Eestis, aga kelle pilk on ainiti pööratud Venemaa poole. See tõsiasi tekitab mõningat ärevust isegi neis Eesti elanikes, kes muretsevad riigi suveräänsuse kaitsmise pärast. Siinkohal on väga oluline mõista seda, et praegu ei ole Narval Kremli strateegide silmis vähimatki tähtsust. Esiteks ei saa siin, erinevalt näiteks 2008. aastal Gruusia küljest rebitud Lõuna-Osseetiast, tugineda mingitele looduslikele tõketele, näiteks mägedele. Lõunast ja põhjast piirab Ida-Virumaad Läänemere ja Peipsi järve vesi, lääne pool on aga tasandik. Kui Venemaa ka plaanib Eesti ründamist, siis Narva on selles strateegias pelgalt vahepunkt. Kui aga peaksid lendama hakkama raketid ja pommid, siis oleks Ida-Virumaa just esimene piirkond, mis kannaks korvamatut kahju. Teiseks pole Narvas võimalusi koondada inimesi Eesti-vastaste või Venemaa-meelsete meeleolude alusel, sest siin ei ole karismaatilist liidrit, kes suudaks organiseerida ja juhtida separatistlikku liikumist. Valimiste järel säilitas Keskerakond Narva linnavolikogus oma senised positsioonid, kuid valijate aktiivsus piirkonnas, nagu selgus, oli järsult langenud. Lisaks nõrgestas Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi vastasseis Keskerakonna positsioone Narvas, alternatiivsete poliitikute, näiteks Katri Raigi mõju seevastu kasvas. Kolmandaks on Venemaa suutnud oma mõjusfääri tõmmata sellised territooriumid nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Krimm, kus tsiviilühiskond on olnud päris arenemata ning põhilisedki kodanikuõigused ja -vabadused tõsiselt piiratud. Selles mõttes on Narva juba täiesti euroopalik linn. Jah, see linn on pidanud ägama pikaajalise Keskerakonna valitsemise all, noored ei taha siin elada ega investorid oma raha tuulde heita, siin on kehvad tänavad ja vähe kvaliteetset elamispinda. Kuid Narva on Eesti 25-aastase iseseisvusaja jooksul paljuski ette läinud naaberlinnast Ivangorodist, mis ongi jäänud ripakile kahe maailma – Euroopa ja Aasia – ning kahe aja – mineviku ja tuleviku – vahel. Parim vahend võitluseks separatismiga ongi kogu Eesti, sealhulgas Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanike elatustaseme tõstmine. Veerand sajandit vaba õhku hinganud Narva elanikud vaevalt suudaksid rahulduda enam sellega, et võimude kritiseerimise eest ajaveebis või piketi eest tänaval pistetakse nad kohe pokri, jäetakse varast ja ärist ilma ning tembeldatakse pealekauba ekstremistiks. Just nii käivad aga asjad tänapäeva Venemaal. Seepärast Venemaa võimud õigupoolest pelgavadki Ida-Virumaad. Praegusele Venemaa süsteemile on Narva viirus, mis võib kiiresti rivist välja lüüa kõik Kremli propagandaserverid. Mida kõrgem on Narva elatustase, seda ohtlikum on see linn Venemaale. Ega siis asjata ei elanud Nõukogude Liit aastaid raudse eesriide taga, mis oli tõmmatud Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahele: kommunistlikud võimud ei saanud lubada, et nõukogude rahvas ja teised sotsialismileeri elanikud võrdluses valiku kapitalismi poolt langetaksid. Seepärast Venemaa pigem kaitseb ennast Narva kui eestiliku eduka demokraatia- ja turumajandusmudeli näite halvava mõju eest. Seda on vaja, et ei Toompeal ega Ida-Virumaal peaks kartma Katalooniat ja Venemaad ning võiks rahumeeli magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa."
https://arvamus.postimees.ee/4295873/an ... atalooniat
28- aastane Haljala kooli vene ja inglise keele õpetaja Aleksei Kotšubej: ,,Esiteks pole see (Haljala) minu meelest nii väike koht. Olen Eestis elanud kaks aastat, enne siiatulekut elasin Valgas. Haljalasse sattusin esimest korda aprillis ning jäämise põhjus oli lihtne – sain tööd. Minu meelest pole Eesti puhul suuremat vahet külal ja linnal, vaadake kasvõi Valgat ja Haljalat. Tallinna või Tartuga on ehk pisut teine lugu. Ei (oleks tööle läinud Tallinnasse või Tartusse). Peterburis läheb nii palju energiat raisku. Seal kulub iga päev 40 minutit või rohkemgi lihtsalt ühistranspordis sõitmisele, siin kulub selleks viis minutit. Peterburi on minu jaoks liiga suur, ma pole üldse eriti suurlinnade inimene. Pealegi on asi elukvaliteedis – siin on mul rohkem vaba aega. Haljalas on tööd rahulikum teha kui Venemaal. Algul oli mul kolmekuuline turistiviisa, selle lõppedes pidin mõistagi tööd otsima. Valgasse läksin sellepärast, et – nagu öeldud – seal oli müügil odav korter. Õpetasin inglise keelt, mul oli kaksteist tundi nädalas. Tööd saada polnud kuigi raske, sain küsimise peale. Ma kuulen sageli, kuidas inimesed räägivad, et Eestis on raske saada tööd, aga Venemaal on see märksa keerulisem. Siin on kasvõi töötukassa. Aga ma ei usu, et Venemaal keegi sind nõnda aidata saaks. Mulle ei meeldinud elada Venemaal. Esimene soov oli minna Kanadasse, aga selleks polnud raha (naerab). Samas olin õppinud juba algtasemel soome keelt ning oli võimalik õppida eesti keelt. Siis avanes võimalus osta Valgas soodne korter ja sestpeale olen korteriomanik. Mul on raske kujutleda, et elaksin terve elu ühes kohas. Mul on seda raske kirjeldada, kuid uude kohta tulles tunnen, nagu oleksin sündinud uuesti. On küll oma vana nimi ja elukäik ja kõik muu, aga mõtlemine töötab pisut teisiti. Venemaal on raske tööd saada, väga palju on paberimajandust. Tundub uskumatu, aga mul on Eestis tööle saamiseks tarvis vähem dokumente korda ajada kui Venemaal, kuigi olen venelane ja Venemaa kodanik. Ma tean, et paljud inimesed ka Venemaal armastavad rääkida, et Venemaa on totalitaarne põrgu, ja see on stereotüüpne formaat, mida meedias kajastada, kuna see on huvitav. Minu hinnangul on selles tõde ehk umbes 50 protsendi jagu, aga see on keeruline küsimus. Praegu ma ei saa aru, mida tähendab olla venelane. Jah, mul on Vene kodakondsus ja mulle meeldib Venemaa ajalugu, aga see on asja üks pool. Tunnen, et minu isiklikul elul ja Venemaa elul pole erilist seost. Tunnen, et ei kuulu venelaste hulka. Kui jälgisin hiljuti siinseid valimisi, siis nägin, et venekeelse reklaami all kommentaarides oli küsitud eesti keeles, miks pole reklaam riigikeeles. Ja vastuseks tuli vaid suur hulk venekeelset sõimu stiilis “fašistid!”. Aga see on täielik jama. Pole vaja (teha valimisreklaami ka venelastele mõistetavas keeles). Piisaks ka eesti keelest. Minu arvates ei muuda see suurt midagi, kui neid ka vene keeles kõnetada, edasi elatakse ikkagi oma ammu välja kujunenud rahvuslikus narratiivis. Samas on kasvamas eestimeelsete venelaste hulk. Mulle ei meeldi Venemaa valitsus, mulle ei meeldi see, mida seal tehakse. Ma näen ainult nõukogudeaegset KGB-taolist koletist, mafioososid. Mind häirib, et naaberriikides elavad venelased ei usu numbreid, vaid üksnes televiisorist näidatavat propagandat. Lisaks peavad nad Venemaaks ainult neidsamu Moskvat ja Peterburi, unustades ära, kui tohutult palju eri piirkondi ja rahvuseid seal on. (Rääkides “vene narratiivist” ehk venelase minatunnetuse kirjeldusest, siis teie hinnangul sisaldaks see …) Esiteks ja ennekõike, et venelane – see on suur ja vana, rikka ajalooga tuhandeaastane rahvas. (Venemaa on pindalalt maailma suurim riik ning seal elab üle 140 miljoni inimese.) Jah, aga see ei ole põhjus, et olla uhke enda üle. Vähemalt minu jaoks. Kuid paljud inimesed minu kodumaal mõtlevad, et paljalt tänu sellele, et oleme suuremad, oleme ka paremad. See meenutab mingit väga primitiivset freudistlikku mõtlemist. Samas teame, et inimesed Šveitsis või Islandil elavad paremini ja nad ei tahagi olla arvult suur rahvas. Teine asi: nad usuvad, et neil on rahvana missioon maailmas. Paljude maailmapilt on äärmiselt bipolaarne: on valgus ja headus ning vastukaaluks on kurjus, samas esindab Venemaa alati esimest varianti. See on väga sarnane ühe vana usuvoolu, manikeismiga. Kui me koolis ajalugu õppisime, siis räägiti meile iga tsaari ja iga perioodi juures – nad olid suurimad, nad olid parimad. Niimoodi on kirjutatud ka õpikutes. Aga minu hinnangul ei ole Venemaa roll maailmas suur ja pole ka kunagi väga olnud. Mul on raske keset sellist meelelaadi elada. Paar aastat tagasi arvasin, et see (kõige tervemõistuslikum) on Island – neil on oma keel, oma kultuur ja vaid 300 000 inimest. Nad peavad olema väga tugevaloomulised, iseseisvad inimesed. Praegu ma ei teagi, kuna me elame ühes suures püsiühendusega digitaalses asulas ja geograafial pole enam nii suurt tähtsust. (valdan) Vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja eesti. Sageli arvan, et peaksin õppima ka hiina keelt. Mulle meeldib rääkida võõrkeeltes. Iga keel avardab sisemaailma, seal on eri struktuurid ja mõisted, mida teistes keeltes ei pruugi olla. Ei saa öelda kõiki asju eesti keeles, mida saab öelda kas vene või inglise keeles, ja vastupidi. Loomulikult on see raske, kuna ma räägin endiselt aktsendiga ning suhtluspartner vaatab pisut imelikult. Aga see on uus kogemus ja see meeldib mulle. Ülikoolipäevil Peterburis õppisin dramaturgiat, sest tahtsin alustada karjääri kirjanikuna. Aga nüüdseks on see soov muutunud, sest ma ei taha teha enda hobist elukutset. Tahaksin hoida need kaks asja pigem lahus. Kui mu hobi ja töö oleks üks ja seesama asi, siis muutuksin ma ilmselt zombiks. Samas tunnen ma ka kunstiajalugu ning vabal ajal joonistan. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib meie kollektiiv ja ka palk, küll aga on mind mõned korrad nörritanud see, kui lapsed on mossitanud ja käitunud ebaviisakalt lihtsalt kapriiside tõttu. Aga ma saan ka aru, nad on ju lapsed. Nad on sõbralikud ja aitavad üksteist, kuid on tagasihoidlikud. Võimalik, et see on hea, ma ei oska öelda. Olen mõnikord kuulnud, kuidas lapsed räägivad, et “inglise keel – see on minu lemmiktund!” ja loomulikult on seda meeldiv kuulda, kuid arvan, et siin ei ole asi niivõrd minus, vaid pigem selles, et inglise keel ongi huvitav ja oluline õppeaine. Ja muidugi tunnen ma rõõmu, kui näen, et nad töötavad, ja veel enam, kui nad tahavad töötada. (Kus olete 10 või 15 aasta pärast?) Surnud? (Naerab.) Ma ei oska sellele vastata. Kui olin ülikoolis, siis töötasin ühes Peterburi hotellis. Mäletan, et seal ööbis üks mees Texasest, kes lõpetas minuga jutuajamise sõnadega “… kuniks me kohtume taas”. Need sõnad jäid mulle meelde ja see tundub mulle naljakas – me usume, et oleme päevast päeva samad inimesed, kuid mina nii ei arva."
https://virumaateataja.postimees.ee/429 ... aste-hulka
Svetlana: ,,Sõiduautod ootavad Ivangorodis kuni 7 tundi, et üle piiri Eestisse pääseda."
Saha: ,,Probleem pole ju Eesti piiril – see läbitakse kiiresti. Probleem on meie piirikates! Meil kontrollitakse üht autot 15 minutiga, eestlastel viiega. Kuidas nii? Aga anekdootides naerame nende (eestlaste - toim.) aegluse üle."
http://spbvoditel.ru/2017/11/04/016/
