uus artikkel vanameistrilt:
Toomas Alatalu: Euroopat pole tabanud terror, vaid sõda
”Euroopas toimuvat on – siinsete elanike psüühilise tervise nimel – liialt kaua paremaks ja väiksemaks maalitud. Sõda jääb sõjaks ja Euroopaga avalikult sõdiv ISIS on täna juba rohkem kui 2 aastat vana. Kõik need sõdimised on iga päev meie teadvuse jaoks kohal telepildis ja mobiiliekraanil ning sellel kõigel on paratamatu mõju iga üksikisiku hingeelule. On viimane aeg küsida – kaua see pisendamismäng jätkub?” leiab välisvaatleja Toomas Alatalu oma arvamusartiklis.
Kuna maailm kihiseb taas sõdadest, revolutsioonidest, kriisidest ja sellest, mida nimetatakse terrorismiks, on tark meenutada aega, mis eelnes esimesele suurele möllule Euroopas ja selle ümbruses – ehk Suurele Prantsuse revolutsioonile. Suur oli see, kuna puudutas kõiki ühiskonnakihte ning et tohutud rahvamassid üritasid kehtestada nii kodus kui ka võõrsil selliseid põhiväärtusi nagu vabadus, võrdsus ja vendlus.
Viimaste tähendus vaieldi eelnevalt selgeks nn valgustusajastu käigus. Tolle tuntuimatest tegelastest moodustavad omaette koorekihi entsüklopedistid eesotsas Denis Diderot’ga, kes sõnastasid toonaste teadmiste tasemel kõigi teadaolevate asjade ja nähtuste olemuse, mis ühtaegu tähendas ka mõistete puhastamist neile keskajal lisatud kihtidest. Entsüklopedistide mõttetöö avaldati trükis 1751.-1772. aastal ja levis – ka tõlgituna – kogu maailmas. Tänu sellele algas ka revolutsioonide ja Napoleoni sõdade ajastu (1789-1815) küllalt suure mõistete ja mõtteselguse juures.
Paraku on raske väita sama täna Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lähis- ja Kesk-Idas toimuva mõistmise kohta. Sündmused erinevates riikides on üksteisega tihedalt seotud, üksteist mõjutavad ja ühtse protsessina võetavad.
ÜRO hiljutise raporti kohaselt käib ISISe välja kuulutatud kalifaadi osalusega sõda praegu 17s Aasia ja Aafrika riigis. Enamikel juhtudel on tegu aladega, kus rullus ka teine maailmasõda. Samas korraldavad kalifaadiga seotud või tema nimel tegutsevad isikud rünnakuid ka Euroopas, ent seda nimetatakse sõja asemel terrorismiks. Ning korratakse justkui lohutusena – aga Euroopas on terrorismi varemgi olnud (üsna sageli toestatakse seda hinnangut Vene narodnikute, baski separatistide, Iiri vabariikliku armee ja Saksa punabrigaade meeldetuletamisega).
Tegu on siiski naiivse jutuga, sest tänased terroristid on mitte-euroopalikku päritolu ja eesmärkidega. Peamine neist on moslemite võimu taastamine kõikjal nendele varem kuulunud aladel ehk siis ka Lääne- ja Kagu-Euroopas. Sõdimine selle nimel käib täie julmusega nii rindevõitlusena Süürias ja Iraagis kui ka erioperatsioonide käigus Euroopas.
Mis aga puutub sõtta seal ja terrorismi siin, siis on tark meenutada teise maailmasõja päevi. Suurtel aladel Prantsusmaast Balti riikideni polnud aastatel 1941-1944 suurt sõdimist, ainult partisanide rünnakud okupantide vastu – need aga loeti samas kõhklusteta (maailma)sõja osaks. Täna aga hinnatakse kahe vastase sõdimist seal, nende juures, üht- ja siin, meie juures, millegipärast teistmoodi. Miks mitte ühtemoodi?
Teist maailmasõda tasub meenutada ka paljuräägitud rändekriisi mõistmise huvides. Paljud ei suuda täna mõista sedagi, kust see pagulaste hulk järsku Euroopasse ilmus. Samas teame hästi, kuidas tekkis ja läks liikvele eestlaste, lätlaste, leedukate sõjapõgenike mass 1944. aastal. Selle põhjustas sõja rinde liikumine idast läände. Kui tuletada meelde araablaste revolutsioone ja sõdu, siis tähendas ka ISISe kalifaadi väljakuulutamine rinnete teket ja nii algaski 2015. aasta algul suur surve Euroopa väravatele.
Eelnevast tasub mäletada, et juba esimene araabia riikide ja Iisraeli sõda tekitas 1949. aastaks 771000 Palestiina sõjapõgenikku, kes paigutati naaberriikide territooriumitele rajatud laagritesse. Iisraeli hilisemad vallutused ainult suurendasid seda arvu.
Oma lisa on andnud ka iga revolutsioon – kaotajad lahkusid riigist nii 1917. aasta järel Venemaalt kui ka kõigi hiljutiste revolutsioonide järel araabia riikides, millest osades käib endiselt kodusõda.
Põhimõtteliselt pidanuksid kõik sõja- ja revolutsiooniteooria tundjad säärast sündmuste käiku ette nägema. See, mida tagantjärele kiiruga rändekriisiks nimetati, on tegelikult aastakümnete käigus tehtud poliitiliste vigade kuhjumise tulemus ehk asi, mida saanuks vältida.
„Rändekriis“ küpses pikalt rahumeelsena, kuid muutus vägivaldseks sissemurdmiseks võõrsile hetkest, mil kõlas ebaõnnestunud kutsung „Tulge kõik Saksamaale“.
Toimuvat on – Euroopa elanike psüühilise tervise nimel – liialt kaua paremaks ja väiksemaks maalitud. Sõda jääb sõjaks ja Euroopaga avalikult sõdiv ISIS on täna juba rohkem kui 2 aastat vana. Kõik need sõdimised on iga päev meie teadvuse jaoks kohal telepildis ja mobiiliekraanil ning sellel kõigel on paratamatu mõju iga üksikisiku hingeelule. On viimane aeg küsida – kaua see pisendamismäng jätkub?
Tänaseks on Prantsuse peaminister Manuel Valls olnud ainuke, kes pärast iga suurt „terrori”rünnakut on tõdenud, et „oleme sõjas“. Kuna aga vastavat seadusandlust parlamendi vastuseisu tõttu ei käivitatud, tabas ka viimane rünnak Nice’is kõiki ootamatult. Pole raske eeldada, et sama sünnib veel ja veel.
Ei saaks öelda, et uusi entsüklopediste poleks välja ilmunud. Seda kinnitab kas või sõna hübriidsõda käibeletulek. Paraku aitab see lahti selgitada vaid Venemaa tänase sõjapidamise iseärasusi ega anna vastust küsimusele, kas USA ja Euroopa Liit on sõjas ISISega või mitte ja kas see on suur (maailma-) või väike sõda.
Suure poliitika reegleid teades pole raske mõista, et kuniks ei teki ühist arusaama sellest, kas peame ühte ja sama sõda täiel määral või ainult poolikult, st üksnes seal ja mitte siin, st koduriikides, maksavad selle jätkuva arusaamise puudumise eest oma eludega reakodanikud.
