Elu tuleb edasi elada, kuid seda tuleb teha võimalikult ohutult, arvestades viiruse olemasolu ja levikuga, sest ilmselt me keegi ei taha ühiskonna täielikku sulgemist, kirjutab Tartu Ülikooli molekulaarviroloog Aare Abroi.
Viimase nädala jooksul on ajakirjanduses korduvalt räägitud olukorrast Euroopa koroonarindel ja ajalehes võib näha Euroopa kaarti nakatumiskordajatega. Aga olgu siinkohal veel üks väike ülevaade hetkeseisust koos tagasihoidlike selgituste ja soovitustega, mida rakendades saaks Eesti ühiskond edaspidi enam-vähem mõistlikult toimida.
Nakatumine SARS-Cov-2ga on paljudes Euroopa riikides tublisti kõrgem kui kevadel. Kui septembri alguses (ja optimistidele ka septembri keskel) võis veel paista, et ehk ei järgne nakatumiste arvu kasvule väga suurt suremuse tõusu, siis nüüd on see illusioon kahjuks purunenud. Taas näitab viirus oma kurja poolt. Paljudes suure rahvaarvuga Euroopa riikides kasvab ka suremus, nii mõnelgi juba samale tasemele mis kevadel (Austria, Prantsusmaa, Holland, Portugal, ÜK, ilmselt ka Itaalia on teel sinnapoole). Paljude väiksemate riikide koroonasurmade arv 100 000 elaniku kohta on juba üle kevadise maksimumi (Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Tšehhi, Ungari, Poola, Moldova, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Põhja-Makedoonia). Kõik huvilised saavad vastavat dünaamikat ise jälgida kohalikust maakeelsest veebirakendusest aadressil koroona.ut.ee, kus kõik vajalik on paari hiirekliki kaugusel.
Vähemalt esialgu ei ole veel Põhjamaades (Norra, Soome, Taani) surmade järsku tõusu näha, kuid Baltimaades (Läti, Leedu) juba on, Poolast rääkimata. Tõsi küll, Taanis on juba nakatumiste kiire tõus, nagu ka Saksamaal. Üldjuhul järgneb nakatumiste kiirele tõusule umbes kahe nädala pärast ka surmade arvu kasv. Eriti halb olukord valitseb Tšehhis, kus seitsme päeva keskmisena on üle 120 nakatunu ja üle 1,2 surnu 100 000 elaniku kohta päevas. Konverteerides nakatumiste arvu reisipiirangute aluseks olevaks arvuks, on see Tšehhis 1449 ja Eestis 42 (27. okt andmetel). Kui Eestis läheb sama kehvasti kui Tšehhis, tähendaks see umbes 15 surma ning 1500 positiivset diagnoosi päevas. Meie terviseameti koroonadetektiivid on küll tublid, kuid nii suure hulga nakatunute kontaktsete otsimine käiks ka neile üle jõu. Hoolimata sellest, et haiglasse satub praegu vähem inimesi kui kevadel, läheks tervishoiusüsteemi koormus selliste arvude korral ikkagi väga kriitiliseks.
Ükskõik kas kolmapäevane 125 nakatunut on juhuslik väljalöök või uue laine algus, sellest sõltumata on meie rahulik oaas suures ohus. Sest paja ühes servas rammusamat suppi keeta on väga keeruline. Ega Euroopas väga ulatuslikult ning paljudes riikides kontrollimatult liikuv viirus suure tõenäosusega meidki puutumata jäta. Inimeste mobiilsust arvestades oleme muu Euroopaga piisavalt tihedalt seotud. Oht püsib, kuni mujal Euroopas pole nakatumine vähenenud. Kui paljudes riikides on juba varjatud levik, siis on vähe lootust, et meie sellest päris puhtalt pääseks. Aga meil on võimalik teha üsna palju, et paljude Euroopa riikide raskest saatusest pääseda. Kõik sõltub meie endi käitumisest.
On palju andmeid, mis näitavad, et viirus muutub kogu aeg. Ka Eesti nakatunutel on erinevaid viiruse genotüüpe. Tõsi küll, ainult üksikute mutatsioonide kohta on teaduslikult tõestatud, millistes funktsionaalsetes aspektides nad algsest Wuhani genotüübist erinevad. Aga selle põhjuseks pole mitte see, et nendel mutatsioonidel pole mõju, vaid see, et seda erinevat mõju on väga keeruline tõestada. Ennekõike sellepärast, et täpselt üks ja sama viiruse genotüüp võib tekitada igas inimeses väga isesuguse füsioloogilise reaktsiooni. Ja see ei sõltu mitte ainult vanusest. Eeltoodust järeldub ka see, et kui asümptomaatiline inimene (kes ju ikkagi on viiruse kandja) nakatab kedagi järgmist, siis tollel võivad esineda juba nakkusest põhjustatud tõsised tervisehädad. See on veel üks täiendav põhjus, miks on vaja pidurdada asümptomaatilist levikut.
Lühidalt, olukord on sant ning võib veel sandimaks minna, kuid olukord ei ole lootusetu.
Seni on suutnud terviseamet kohalikku levikut väga hästi ohjeldada, kuigi see on väga keeruline, kuna ka asümptomaatilised ja presümptomaatilised inimesed võivad teisi nakatada. Kuna inimene võib teisi nakatada juba siis, kui ta ei ole oma haigusest teadlik, on väga tähtis, et rahvarohketes anonüümsetes kohtades, kus ei ole võimalik distantsi hoida, kantaks maski. Kui te hiljem osutute nakkuskandjaks, on väga keeruline üles leida teiega kokku puutunuid. Kui neid ei leita üles umbes 48 tunni jooksul, siis on juba oht, et nad on muutunud ise nakkusohtlikuks ning nakkust edasi levitanud. Ka Eesti ajakirjanduses on räägitud viiruse superlevitajatest. See on pisut eksitav termin, kuigi ajastu vaimust kantud, kuid selle taga on teadmine, et paljud nakatunud ei anna nakkust edasi ning 10 kuni 20 protsenti nakatunutest tekitavad umbes 80 protsenti järgmise ringi nakkustest. Praktiline järeldus sellest teadmisest: kui teie naaber oli lähikontaktis nakatunuga ja midagi ei juhtunud, ei tasu sellest järeldada, et teil läheb mõne teise nakatunuga lähikontaktis olles sama hästi, te võite sattuda ka superlevitaja otsa. Asümptomaatiliste nakatunute osakaalu tõustes on avalikes rahvarohketes kohtades maski kandmine peaaegu ainuke vahend viiruse levikut pidurdada füüsilise distantsi hoidmise kõrval. Tulenevalt asümptomaatilistest kandjatest on ka viiruse eemalehoidmine riskirühmadest väga keeruline. Kõige kindlam viis selleks on vähendada viiruse üldist levimust elanikkonnas.
Lisaks õigel ajal ja õiges kohas maski kandmisele on ühiskonnal veel mõni võimalus suhteliselt väikeste kuludega olukorda leevendada. Terviseamet tegeleb edukalt kohalike viiruskollete lokaliseerimisega. Samas kui välismaalt reisijad ei täida eneseisolatsiooni nõudeid, on nende töö nagu Vana-Kreeka mütoloogias koletise Hüdra peade maha raiumisega: lööd ühe maha, kasvab kaks asemele. Hädasti oleks vaja teha põleva tõrvikuga kaelaotsa kõrvetamise trikki, et päid enam juurde ei kasvaks. See ei tähenda, et reisida ei tohi. Aga reisida ja koju tagasi jõuda tuleb endale ja teistele turvaliselt ja ohutult. Autotee ületamine on ohtlik, kuid seda saab teha õigel ajal ja õiges kohas ohutult, kõiki ettevaatusabinõusid arvesse võttes. Ning ettevaatusabinõud on erinevad linnas suure magistraali ääres võrreldes väikse külavaheteega. Me kõik saame ulatada oma toetava käe, kasvõi küsides tuttavatelt, kuidas neil pärast reisi või pärast kontaktseks osutumist eneseisolatsioon edeneb. Kui vanasti loeti ridade vahelt seda, mida sinna kirjutati, siis tänapäeval kiputakse ridade pealt lugema seda, mida seal kirjas ei ole. Sestap kordan üle: see ei ole üleskutse reisil käinuid ja/või nakatunuid kividega surnuks loopida. See on soovitus aidata neil käesoleva aja sotsiaalseid norme järgida. Kardinasse ei nuusata, järjekorras vahele ei trügita ja pärast reisi jäädakse eneseisolatsiooni. Ja nii tööandjad kui ka kaastöötajad saavad kaasa aidata sellele, et pisut tõbine ei lähe mitte tööle, vaid testima. Saab ju sõbrale helistada ja viisakalt uurida, kas ta ikka püsib kodus ja kuidas proovi võtmine oli. Järjekorras vaheletrügijaid me ju kutsume korrale, samamoodi tuleks käituda viiruspuhanguaegsete sotsiaalsete normide ignoreerijatega. Reisijate, kontaktsete ja nakatunute positiivne ja mõõdukas sotsiaalne survestamine ning samaaegne toetamine võiks päästa meid paljudest nakatumistest.
Elu tuleb edasi elada, kuid seda tuleb teha võimalikult ohutult, arvestades viiruse olemasolu ja levikuga, sest ilmselt me keegi ei taha ühiskonna täielikku sulgemist.
Nagu korduvalt meenutatud, hoidke füüsilist distantsi, kuid hoidke ilma füüsilise kontaktita sotsiaalset suhtlust aktiivsena. Kasutage rahvarohketes kohtades maski (õigesti), võimalusel jätke ära ebavajalikud lähikontaktid. Olge ettevaatlikud igal ajal ja igal pool. Viirus ei hooli sellest, kas oled tööl, kodus või puhkehetkel, ohutusmeetmeid tuleb kasutada ja järgida kogu aeg. Ja aidake ka teistel neid soovitusi järgida. Kõiki neid soovitusi peaks eriti tõsiselt võtma suure asustustihedusega piirkondade elanikud. Terviseametist ja riigist sõltub palju, kuid ainult meie kõigi ühised väikesed pingutused viiruse leviku tõkestamisel saavad päästa ühiskonda karmidest ja ebamugavatest piirangutest.
Lõpetuseks ka midagi optimistlikku: nii mõneski väikses Euroopa riigis on nakatumine juba pidurdunud või lausa langustrendis (Albaania, Island, Iirimaa, Kosovo, Montenegro, Moldova). Tunneli lõpus paistab siiski valgus, meist kõigist sõltub, kui ruttu me sinna jõuame.
Kirjatükk väljendab ainult isiklikke (kuid siiski teadusel põhinevaid) seisukohti.