Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[ugandiklubi]

: See lugu imeliselt tervenenud vandist on Ukraina maale jõudnud . https://pravyysektor.info/novyny/rosiys ... evyhovanyy

[Puurija]

Kirjanik Ülo Tuulik meenutab, kuidas 2004. aastal ristusid Neevalinnas oleviku ja mineviku rajad.
Tuulik: „(Järgmisel päeval selgub, et Andrusel ei jää vajaka ei vene kirjanduse ega kogu vene värgi tundmisest.) Virtuoosne meister kõikvõimalike ootamatute süžeede väljamõtlejana, nagu Andrus Kivirähk on, õrritan teda valjusti mõtlemisega, kuidas Nevski prospektil jäid teineteist 1825. aastal uudistavalt vahtima koduõpetajana Peterburis leiba teeniv lauluisa Kreutzwald ning Mihhailovskojes asumiselt salamisi korraks pealinna lipsanud Aleksander Sergejevitš Puškin. Lumigi on punane sääl bussiakende taga otsekui pikas loojangus. Lumi ei ole oma pärisvärvi, nagu ta aastasada tagasi oli revolutsioonijärgses korrastamatuses ja käegalöömises, veel troskade aegu, kutsarite rämehäälse nõõtamise kõrvujäämisel, kui Gustav Suits ja Hans Kruus 23. jaanuaril 1918 pika ootamise pealegi ei saanud Smolnõis Rahvakomissaride Nõukogus kellegi jutule. See juhtus alles järgmisel päeval, mille kohta kas lugesin Hans Kruusi mälestusist või siis rääkis ta sellest ise oma kodus Tallinnas Pärnu maanteel, kuhu olin jutule saanud Jaan Eilarti soovitusel. Raamatus on see kirjas niimoodi: «Mul tuli oodata umbes kolm tundi, enne kui sain Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja Bontš-Brujevitši jutule ja alles tema vahendamisel võisin pääseda rahvusasjade komissari Stalini juurde. Kuid sellekski tuli veel paar tundi oodata. Enne keskpäeva olin kohale saabunud, kuid juba tuled põlesid Smolnõi hämarates koridorides ja tubades, kui viimaks Stalini juurde pääsesin. Erilist rahuldust selle «audientsi» võimalus mulle küll ei pakkunud. Stalin tundus tol ajal veel liiga «väikese» mehena, kelle suhtes ei saanud eeldada suuremat mõjukust Rahvakomissaride Nõukogus. Teine asi oleks olnud Trotski, kes enda käes hoidis ka välispoliitika niite. Tema aga oli Bresti rahuläbirääkimistel.» i keegi muu kui Jossif Stalin ise kirjutab Pravdas 6. novembril 1918: «Kogu töö ülestõusu praktilisel organiseerimisel toimus Petrogradi Nõukogu esimehe Trotski juhtimisel. Võib kindlalt öelda, et garnisoni kiire ületuleku eest Nõukogude poolele ja sõjalis-revolutsioonilise komitee oskusliku toimimise eest võlgneb partei ennekõike ja peamiselt sm. Trotskile. Kuus aastat hiljem ajaloolist tõde korrigeeritakse. Kõnes ühel parteifoorumil 19. novembril 1924 teavitab Stalin kommunistlikke funktsionääre: «... vähimatki erilist rolli ei parteis ega oktoobriülestõusus ei mänginud ega võinud mängida Trotski, suhteliselt uus inimene meie parteis Oktoobri ajal. Üle kolme aastakümne hiljem, kui Hans Kruus istub eeluurimisvangistuses Leningradis, Stalin aga kättesaamatus jumalikus kõrguses suure sõja võitjana ning kommunistliku ulme üleilmse peakuulutajana, kui Lev Trotski on kümme aastat tagasi Mehhikos alpikirvega Stalini lähetatud mõrvari poolt vagaseks tehtud, siis küll ei tunnista Hans Kruus Leningradis ühelgi öisel ülekuulamisel oma 1918. aastal ilmutatud nii endastmõistetavust Trotski eelistamisel Stalinile. Hans Kruusi ülekuulamisprotokollid eeluurimisvangistuses on tänaseni kadunud või kättesaamatud, aga vähimgi kaudne sümpaatiaavaldus Vene 1917. aasta revolutsiooni peakorraldajale olnuks aastal 1950 kui priitahtlik iseenda nakatamine tüüfuse või koolera, st trotskismi bakteritega, kui ta oli arreteeritud ja vanglaseintega eraldatud sama kurja ja nakatamisohtliku infektsiooniga, mis Eesti NSVs nõudis sundravi kohaldamist kui viiruslik kodanlik natsionalism. 1970ndate algupoolel oma kodus Tallinnas Pärnu maanteel otsib Kruus üht mind huvitavat dokumenti, luup silmanägemist aitamas. Ta leiab tarvis mineva paberi, paneb selle lugemiseks prillid ette, luubi aga lauale, kuidagi eriliselt ja hoolikalt: «Nikolai Karotamme pärandus minule.» EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm päästab kurja käest Paul Kerese 1944. aasta sügisel ning 1945. aasta kevadel, kui malegeeniust Pagari tänaval korduvasti üle kuulatakse, aga Karotammele endale ei anta enam kellegi eest kosta 1950. aasta märtsilõpu VIII pleenumil, mil Vene revolutsiooni jätkuvat jõhkrust ja halastamatust nimetatakse kodanliku natsionalismi väljajuurimiseks. a ise sürjatakse – ilmsesti kellegi juhuslikust näpuveast – üllatuslik-leebel kombel kõigest-kõike sundkolimisega Moskvasse, aga Hendrik Allik, Arnold Veimer, Nigol Andresen, muusikud, teatraalid ja kirjanikud pannakse nakkusohtlikena vanglarežiimile. (Nikolai Karotamme paturegistrisse parteilise nõudlikkuse valju silma all jääb ka marksistile-leninlasele-stalinlasele sobimatu lohakus – riputada oma töökabineti seinale kõrvu Jossif Stalini ja Lydia Koidula portreed.) Hans Kruus tuuakse eeluurimiseks türmi Leningradi. Me sõidame praegu oma mikrobussiga samasse tulekahjukumalisse, kord revolutsiooni hälliks nimetatud suurlinna, Leningradist ümber ristitud Sankt-Peterburgi, hotelli Sankt-Peterburg. Majade lõppematu rivi oma ahistuslikus kõnekuses millestki ääretust, lõppematu autotulede voogamine meile vastu, pika päeva roidumus väsitavad meid vaikimisele ja tukastamisele, omaetteolemise magusale unisusele.“
https://arvamus.postimees.ee/4376935/ul ... -jaanuaris

Filmimees Peeter Simm: „Kui olin esimese klassi poiss, siis onu Peeter – polnud sugulane, lihtsalt hea tuttav – kuulas iga päev kell 13.45 BBC venekeelset saadet. See on mul elu aeg meeles. (Simm jäljendab omaaegse BBC venekeelse saate tunnussignaali.) Harjusin selle kuulamisega ära. Pidin kindla peale koolist selleks ajaks koju jõudma. Ja siis lugesin ajalehest Noorte Hääl natuke teist möla peale... Nii see käis. Praegu kuulan Ehho Moskvõd ja Radio Svobodat, telekanalitest vaatan Doždi. Tegelikult ongi Vene televisioon nii alla käinud, et jube. Kunagi 1990-ndatel vedasin endale korterisse kaabel-TV, et just nimelt vaadata Vene televisiooni. Ja see oli huvitav! Tõeline televisioon. Nüüd on täielik porno. Roskaporno. Ma ei ole võimeline seda vaatama. Vaid nii palju, kui sealt tuleb mõne filmi esilinastus – Venemaa suured telekanalid on päratu rikkad, toodavad ise filme. Kui mõnd uut filmi näitavad, siis vaatan. Uudised ja värgid jäävad kõrvale... Eks mul ole Venemaal ja mujalgi igasuguseid sõpru. Ja ei ütle, et kõikide mu sõprade mõtted, ütleme, Ehho Moskvõ vaadetega kokku langeksid. Kus sa sellega! Kui hiljuti Moskvasse heale sõbrale külla läksin, siis sõbra naine ütles kohe: „Palun, ärme nüüd hakkame Ukrainast rääkima.” Kujutad ette, kohe pärast embusi ütleski nii, sest selle teemaga ongi palju jama. Sõpradest on saanud vaenlased, perekonnad on tülli pööranud. Isegi filme on tehtud sellest, kuidas see Ukraina värk on ühiskonda lõhestanud. Ega neil teemadel olegi mõtet rääkida. Aga üldiselt suhtleme probleemideta. Olen käinud Venemaal festivalidel ja enne mõelnud, et ei julgegi minna. Äkki hakkab seal see jutt: tõ menja ne uvažaješ („sa ei austa mind”). Aga ei midagi sellist. Vastupidi, kõik on väga mõistvad. Mõistvamad kui siin. Mu oma lapsepõlvesõber on pärast sauna öelnud: „Kuule, võta õlut, ma ei räägi kellelegi.” Nagu oleks selles asi. Venelased ütlesid kord naljaga pooleks, et mõni molekul võiks ikka sees olla. Kastsid kahvli viina, raputasid pisut ja suskasid seejärel minu morsiklaasi. Ütlesid, et nüüd mul neli molekuli sees. Aga muidu – ei mingit probleemi. Mu kõrvaklappides ei tao mingi tümakas, vaid keegi näitleja loeb kirjandust. Eesti ja vene keeles. Tõsi, vene keeles on rohkem. Tõmban aga audioraamatud alla ja kuulan. Ühe suvega näiteks suurem osa Dostojevski loomingust üle kuulata pole mingi küsimus. Sa ei kujuta ette, kui kiiresti üks romaan läbi saab. Natuke tuleb muidugi harjutada. Esimene raamat, mida ma niimoodi kõrvadega lugesin, oli Ivan Bunini memuaarid. Kui läbi sai, pidin kohe uuesti üle kuulama, aga eks ta ole tihe raamat ka.“
Vene Teater mängib „Kuritööd ja karistust” ja üks ta õpilane on Raskolnikovi rollis.
Simm: „Tead sa, see eilne tükk oli ikka väga võimas. Suurepärane lavastus ja head näitlejad. Mu tudeng mängis väga tublilt!”
Muusika, mis ei lähe meelest
Simm: „Dmitri Šostakovitši 4. sümfoonia“
Inimene, kelleta ma ei saa
Simm: „Elavate seas on neid ju mitu. Aga kui mainida lahkunut, siis Aleksandr Stolper, mu õpetaja Moskva filmikoolis. Temata poleks ma see, kes olen. Tema õpetust annan enda õpilastele edasi.“
http://epl.delfi.ee/news/lp/peeter-simm ... d=80834995

Meediajuht ja -õpetlane Andres Jõesaar: „Kutsun üles faktidele otsa vaatama. Venekeelsetest kanalitest, sealhulgas PBK-st pärinev info mõjutab Eesti venelaste vaateid. Näiteks 2014. aasta uuringu järgi uskusid Venemaa kanalite vaatajad, et Malaisia lennuki lasid alla Ukraina valitsusväed. 2017. aasta uuring: täiesti selgelt, see vaataja, kes vaatab Venemaa telekanaleid, usub, et NATO on Eesti kõige suurem vaenlane ja Euroopa Liit on maailma rahu rikkuja. Kui me seda fakti ei tunnista, siis on väga kurb olukord.“
Saate "Suud puhtaks" juht Urmas Vaino: „Mis uuring seda ütleb?“
Jõesaar: „Suur hulk Eestimaa elanikkonnast on Venemaa narratiivi omaks võtnud. See on meie jaoks risk. Ma ei saa seda (uuringut) jagada. Uuringuga tutvumiseks peaks pöörduma Riias asuva küsitluse tellija poole, kelleks on Baltic Centre for Media Excellence.“
Baltic Centre for Media Excellence direktor Rita Ruduša: „Jõesaare viidatud uuring – Balti auditooriumite analüüs (Baltic Audience Analysis) – on tõepoolest olemas. Meil aitasid seda teha sellised organisatsioonid nagu tunnustatud Briti küsitlusfirma YouGov ja meediakeskus IWPR (Institute for War and Peace Reporting). Uuringu tellis Briti valitsus. Jõesaar sai sellest teada, sest oli keskuse nõukogu liikmena mõne aja eest kutsutud Briti saatkonda analüüsi tutvustusele. Kahjuks ei ole mul voli jagada uuringu andmeid. Aga ma soovitan pöörduda Briti saatkonna poole, kui tahate rohkem infot saada. Saatkonnal on uuringu esitlus, aga kogu andmestik on ainult Londonis.“
Tallinnas asuva Briti saatkonna pressiesindaja Julia Amor: „Uurime. Briti välisministeerium tellib rutiinselt sihtrühmade uuringuid ja muid analüüse, mis toetavad ministeeriumi tööd strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas. Uuring on tellitud vaid organisatsioonisiseseks kasutuseks.“
Mida kujutab endast Briti valitsuse Eestis ellu viidav „strateegiline kommunikatsioon”, millele napis vastuses viidati, või kui palju Briti valitsus Eestis uuringutele ja strateegilise kommunikatsiooni tegevustele kulutab?
Amor: „Uuring on tellitud vaid organisatsioonisiseseks kasutuseks.“
Suurbitannia ajaleht The Guardian: „Mullu Balti riikide venekeelsete vähemuste sihtrühma analüüsideks kulutati Konflikti, Stabiilsuse ja Julgeoleku Fondist ligi miljon naela (1,13 mln eurot). Välisministeerium rahastab esialgseid programme, millega uuritakse, kuidas saaks mõjutada Balti riikide venekeelseid vähemusi, keda peetakse NATO ja end taaskehtestava Venemaa vahel plahvatusohtlikuks.“
Eesti välisministeeriumi pressiesindaja Maria Belovas: „Briti valitsuse esindajad tutvustasid Eesti valitsusasutuste kommunikatsiooniinimestele uuringu esialgseid tulemusi mullu detsembris. Uuringu sisu on tellija andmetel ametkondlikuks kasutamiseks, seega ei pea ma kohaseks selle sisu rohkem avada.“
Aga mida teab välisministeerium Briti valitsuse Eestiga seotud strateegilise kommunikatsiooni plaanidest? Kas need on siinsete pädevate valitsusasutustega kooskõlastatud ja Tallinnas heaks kiidetud?
Belovas: „Sääraste tegevuste kohta peaks küsima Suurbritanniast ja Eestis pole välisriigi kommunikatsioonitegevus keelatud.“
http://epl.delfi.ee/news/eesti/briti-va ... d=80851413

[Martin Peeter]

Lätlased on liikumas integratsiooni alal kiiresti edasi ja plaan on lõpetada venekeelse haridus. Ei tea muidugi, mis selle peale juhtub.

https://maailm.postimees.ee/4384843/lat ... 1481498196

Tegelikult on on haridussüsteem integratsiooni võti. Venekeelne haridus, mille pealt saab minna ka venekeelsesse ülikooli, ei sunni inimesi integreeruma. Ja kui ikka ilma saab, siis inimene ongi loomult laisk ning ei viitsi. Rootsi on väga tolerantne ja immigrantidesõbralik riik, aga seal pole kellelgi plaani anda immigrantidele lastele nende emakeelset haridust. Vastupidi - laste ja kooli kaudu integreeritakse vanemaid.

[Kriku]

Lätis ei juhtu mitte midagi ja Eestis ka ei juhtu mitte midagi. Lätis tehakse asi ära ja lõuatakse, mis lõuatakse, elu läheb edasi. Eestis otsitakse edasi põhjuseid, miks mitte Läti moodi talitada, ei tehta midagi ära ja elu läheb ka samamoodi edasi.

[Puurija]

Keskerakond jagab katuserahadest 17 600 eurot toetust ansamblile Zlatõje Gorõ, mis on Yana Toomi lemmikbänd.
Toom: „Nad on kultuuri säilitajad ning väga kõvad tegijad.“
https://radar.postimees.ee/4384801/tana ... id-eurosid

Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: „Just Venemaa televisioon ja ühismeedia on kujunenud kanaliteks, mida mööda agressioon jõuab suurtes doosides ka Eestisse. Loomulikult on selle «agressioonisüsti» esimesed ohvrid venekeelsed vaatajad, kuulajad ja lugejad. Ja see Venemaa infosüsteemide põrmustav mõju on tunduvalt püsivam ja negatiivsem kui propaganda. Propaganda kõigest valetab, Venemaa meediaallikate kujundatavad väärtushinnangud aga murendavad Eesti riigi ühtsust, tõrjudes venekeelse kogukonna hirmu ja agressiooni getosse. Eesti kui Euroopa ja euroopaliku tsivilisatsiooni liige otsib vastusi küsimustele, mis puudutavad Euroopa Liidu ühtsuse püsimist, kestliku kasvumudeli leidmist, ühiskondliku õitsengu retsepte, kultuuriidentiteedi säilitamist üleilmastumise tingimustes. Ent maa venekeelse elanikkonna ees, kelle on enda alla matnud Venemaa informatsiooniline agressioonistiihia, seisavad sootuks teistsugusega küsimused: täielik teadmatus, mida toob homme, ületamatud eluraskused, hirm mitmekesisuse ees. Agressioon käib alati sulnilt käsikäes hirmuga. Seepärast elavad ka eestivenelased lakkamata hirmus Venemaa ja NATO vahelise sõja ees, kardavad, et vene keel keelatakse ära, vene koolid pannakse kinni ja Euroopa Liidu toetuste lõppemine tekitab Eesti majanduses täieliku krahhi. Just neid mõtteid sisendavad Venemaa meedia ja kohalikud venekeelsed väljaanded. Eestivenelaste päris loomulik reaktsioon on agressioon kui enda hirmude ületamise vahend või vähemalt vahend, millega üritada hirmu natukenegi summutada. Niisugune agressioon ilmutab ennast kõikjal ja kõiges. Näiteks Eesti venekeelsed teismelised kasutavad laialdaselt mittenormatiivset sõnavara. Ma olen ise korduvalt pealt kuulnud, kuidas ka kaheksa-kümneaastased lapsed suhtlevad Tallinna tänavail suurepärases vene mat'is. Kord kuulsin Gonsiori tänava bussipeatuses ühe umbes viieteistkümneaastase noormehe suust neiu aadressil selliseid venekeelseid solvanguid, mida ma ei olnud isegi Venemaal varem kuulnud. Neiu samal ajal seisis seal, endal naeratus näol. Ma võtsin loomulikult noorukiga ette «kasvatava» vestluse (kasutades ainult ja ainult kirjakeelseid väljendeid). Aga selge oli ka see, et õigupoolest tuleks kasvatada tolle teismelise vanemaid. Ja tüdrukut ka. Võib-olla ei vaata teismelised eestivenelased väga palju Venemaa telesaateid, aga igal juhul suhtlevad nad pidevalt Venemaa ühismeedias. Üks nende kangelasi on blogija Nikolai Sobolev. Kolme päevaga koguvad tema klipid vaat et kolm miljonit vaatajat. Tema viimases 12-minutilises videoklipis lugesin kokku 20 ebatsensuurset väljendit, kusjuures kõigile teada kolmetähelist vene sõna lennutas ta suust välja koguni 11 korral. Ja lapsed siis kopeerivad oma kumiiri. Eestis otsib Keskerakonna huve teeniv venekeelne ajakirjandus samuti aktiivselt patuoinaid. Väga sageli saab selleks Reformierakond. Saates «Naša stolitsa» («Meie pealinn») ja Vitali Belobrovtsevi autorisaates «Za kadrom» («Kaadri taga»), mida näitab telekanal PBK, samuti Tallinna linnavalitsuse ajalehes Stolitsa nimetatakse Reformierakonda süüdlaseks üldse kõigis Eestit vaevavates probleemides. Reformierakonda süüdistatakse ühiskonna lõhestamises rahvuslikul alusel, maksureformi läbikukkumises ja Keskerakonna sotsiaalpoliitikale kaigaste kodaratesse loopimises. See on tüüpiline vaenlase otsimise viis, millega tegelevad innukalt ka tuntud Venemaa propagandistid: lakkamatu ühiskondliku konflikti tekitamine aitab hoida avalikkuse tähelepanu eemal tegelike probleemide tegelikelt süüdlastelt. Kuidas siis kaitsta eestivenelasi selle agressiivse käitumisviisi ja agressiivse maailmavaate eest, mida kujundab ja levitab Venemaa ajakirjandus? See on lihtne: Eesti riiki seestpoolt lammutava vaenlase teele tuleb seada kindel ja läbimatu tõke.“
https://arvamus.postimees.ee/4385655/an ... b-eestisse

Läti eurosaadik Andrejs Mamikins: „Riia linnapea Nils Ušakovs soovis partei valitsuskõlblikuks muuta. Valijatele, kes ei ole nõus Läti piirile uue Berliini müüri ehitamisega, saadab koostööleppe (Vene Föderatsiooni erakonna Ühtse Venemaaga) tühistamine vale sõnumi.“
Ušakovs: „Mõistan valitsuse (toetada vene koolide täielikult läti õppekeelele üleviimise) kava hukka. Keeleoskuse parandamist tuleks alustada läti keele tundide arvu suurendamisest.“
Läti aktivist Ruslan Pankratov : „Ušakovsi reeturlikkus viib Läti venelaste lõpliku kägistamiseni.“
Vene duuma liberaaldemokraadist liige Pavel Šperov: „Ušakovsi-suguste russofoobsete poliitikute vastu tuleks kehtestada sanktsioonid. Ušakovs on tauninud Krimmi annekteerimist ja peab NATO vägede Lätis viibimist positiivseks nähtuseks.“
Läti Delfi peatoimetaja Ingus Bērziņš: „Ušakovs pole mingeid kannapöördeid teinud, pragmaatikuna püüab ta lihtsalt kõigile meeldida. Paljudel juhtudel hääletavad mõlemad parteid (Kooskõla ning Roheliste ja Talurahva Liit) juba praegu ühtselt, näiteks kooseluseaduse või ka ametnike palkade läbipaistvuse suurendamise vastu – ehkki üks on valitsusliidus ja teine mitte. Kui selline koalitsioon tekib, siis võtab Läti poliitika venemeelse pöörde, selles pole kahtlust.“
http://epl.delfi.ee/news/valismaa/riia- ... d=80890993

Prokuratuur nõudis kolmapäeval Viru maakohtu Narva kohtumajas tingimis vangistust piirilinnas tegutsevale Puškini instituudi juhile Andrei Krasnoglazovile , kellel lasub süüdistus vara omastamises, dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises. Prokurör palus kohtuvaidlustes tunnistada Krasnoglazov süüdi talle esitatud süüdistuses ning mõista talle lõplikuks liitkaristuseks kaks aastat, üks kuu ja 28 päeva tingimisi vangistust nelja aasta pikkuse katseajaga. Samuti taotles prokurör mõista Krasnoglazovilt välja 8955,42 eurot, mis võrdub tema enda poolt või kolmanda isiku kasuks omastatud vara väärtusega. MTÜ-le Puškini Instituut peaks kohus prokuröri hinnangul määrama rahalise karistuse 6000 euro ulatuses. Kaitsja palus Andrei Krasnoglazov ja MTÜ Puškini Instituut õigeks mõista. Kohtus kuulutab otsuse 29. jaanuaril. Nii füüsilist kui ka juriidilist isikut süüdistatakse vara omastamises, dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises. Süüalused end süüdi ei tunnista. Krasnoglazovi (53) suhtes algatati kriminaalasi 2015. aasta märtsis. Uurimist viis läbi keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo Ida talitus. Krasnoglazovile esitas Viru ringkonnaprokuratuur süüdistuse vara omastamises, dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises. MTÜ-d kui juriidilist isikut süüdistati samuti dokumentide võltsimises ja nende kasutamises koolijuhi huvides.
Viru ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Jelena Filippova: „Süüdistuse kohaselt pööras Krasnoglazov MTÜ Puškini Instituut juhatuse liikmena aastatel 2014-2015 korduvalt enda või ka kolmandate isikute kasuks Narva linnavalitsuse poolt MTÜ-le toetustena eraldatud raha või rahaliste vahendite eest ostetud muud vara kokku 8955,42 euro väärtuses. Süüdistuse kohaselt kajastas Krasnoglazov sel perioodil toetuse kasutamise kohta Narva linnale esitatud aruannetes korduvalt ning teadvalt tegelikkusele mittevastavaid andmeid.“ Süüdistaja peab eelarveraha mittesihipäraseks kasutamiseks kõige erisugusema vara soetamist Krasnoglazovi poolt.
Krasnoglazovi kaitsja, advokaat Margus Mugu: „Narva linn ei ole tsiviilhagi esitanud. See tähendab, et linn ei ole rahast ilma ei jäänud. Mul ei õnnestunudki teada saada, kes selles asjas ikkagi hageja on, st kellel ja millal pretensioonid tekkisid.“
https://www.postimees.ee/4387103/prokur ... vangistust

Viru maakohus mõistis Fjodor Sokolovi süüdi võltsimises ja altkäemaksu andmises ning teda karistati 1475 euro suuruse rahalise karistusega. Viru maakohus määras Andrei Jakovenkole võltsimise eest 580 euro suuruse rahalise karistuse.
https://www.postimees.ee/4386821/korrup ... -ise-suudi

Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) alustas telekanali PBK valimisperioodi saadete analüüsi põhjal Keskerakonna suhtes menetlust.
ERJK esimees Kaarel Tarand: „Kas see nii oli – sellele küsimusele otsustas komisjon menetluse käigus vastuse leida. Komisjon asub koguma vajalikke dokumente ja täiendavat informatsiooni, et järeldustele jõuda. Eestkätt puudutab see kogu juriidilist baasi – täpseid lepinguid, mille alusel midagi on tellitud ja mida vastu on saadud. Eeldame, et need on kõik avalikud dokumendid. Teisalt moodustati tänasel koosolekul komisjoni liikmetest väiksem töörühm, mis kuu aja jooksul vaatab tellitud ja salvestatud saateid läbi. Nad otsivad sealt teatud tunnuseid, mille osas me veel lepime kokku, et mida me saadetes vaatama hakkame ja kirja paneme. Kirjeldame need tunnused terve komisjoni jaoks ära ja siis anname ka hinnangu sellele, kas ilmnes midagi, mis on väärt edasi uurimist. Komisjon peab sisuanalüüsi ise tegema.“
Tallinna linnapea Taavi Aas: „Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni menetlusest Tallinna linnauudiste teemal pole objektiivsust oodata. Selle komisjoni häälekaim liige on Kaarel Tarand, kellel on kõigile teadaolevad väga selged poliitilised sümpaatiad ja veelgi selgemad antipaatiad. Lisaks on komisjonis suur kaal meie poliitilistel konkurentidel, kellelt pole objektiivset suhtumist oodata. Tallinn tellib linnauudisteks eetriaega juba üle 20 aasta, PBKst 14 aastat. Nii suur tähelepanu linnauudistele on seotud eelseisvate riigikogu valimiste ja tiheneva konkurentsiga. Suur meediatähelepanu Tallinna linnajuhtidele pole midagi enneolematut. Enne valimisi oli ainuüksi minul Eesti meedias 600-900 mainimist kuus ilma PBKta. Ka saadete sisuks olid tavalised linnauudised, Reidi tee, Haabersti ristmik jne. Eestis on vajadus sõltumatu ja objektiivse erakondade rahastamist uuriva organi järele. Omavalitsuste rahakasutuse sihipärasuse osas on volitatud järelevalvet tegema riigikontroll, ERJK siin õigust ei oma.“
https://poliitika.postimees.ee/4387281/ ... -menetlust

Yana Toom: „Briti uuringu järeldused ka ausalt öeldes kahtlased. Nii otsustasingi enda nahal proovida (mind ju uuringu raames ei küsitletud), kas mulle sobiks see "venekeelse elanikkonna esindaja portree"“
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=80905769

Telekanali ETV+ peatoimetaja Darja Saar: „Kahjuks 15 aastat tagasi otsustati, et venekeelne programm ETV-s pole oluline. Just samal ajal tekkis PBK ehk loodus tühja kohta ei salli. ETV parimad läksid sinna ära. Olga Käo, kes oli siis venekeelsete saadete juhi kohusetäitja, hoiatas, et see on strateegiliselt vale otsus. Ja praegu on välja kujunenud harjumus vaadata PBK-d, sest inimesed on ta aastatega omaks võtnud. Algul PBK ja hiljem ETV+ teema tõustmisel on nii positiivset kui ka negatiivset. Hea on see, et venekeelsest meediast on hakatud üldse rääkima. Negatiivne pool on aga see, et arutelu kvaliteet ei ole alati kõige parem. Käib üksteise süüdistamine. Näiteks süüdistused peaministrile, miks ta annab PBK ajakirjanikele intervjuusid. Ajakirjanikud teevad oma tööd. Probleemi tuum on hoopis mujal. Probleem pole see, et Ratas annab intervjuusid, vaid et venekeelset meediat käsitletakse nišimeediana ja vaatajat käsitletakse sihtgrupina, keda mõjutada ning meediat ennast mõjutusvahendina. Kui poliitikud räägivad ETV+ restartist, siis võiks poliitikud muuta oma suhtumist esmalt ise. ETV+ ei ole mõjutusvahend. ETV+ teenindab, mitte ei mõjuta oma auditooriumi. Eesti venekeelne ajakirjandus on tänaseks üsna kokku kuivanud ning need professionaalid, kes ei leidnud endale rakendust, läksid poliitikasse. Näiteks Yana Toom, Viktoria Ladõsnkaja ja Vadim Belobrovtsev. Venekeelsete väljaannete ajakirjanikud saavad omavahel hästi läbi, mille kinnituseks on ka asjaolu, et ETV+ saateid teevad ka teiste venekeelsete väljaannete inimesed. ETV+ missioon on ennekõike avatud platvorm, kus saab avalikult diskuteerida. Avalik-õiguslik meedia ülesanne on aidata kaasa, et inimesed saaksid aru, mis toimub nende ümber. Ja aidata ka maailma mõtestada. Aga inimesed ise peavad selle määratlema, mitte keegi Toompeal. Meil ei ole musti nimekirju, kes tohivad saates käia ja kes mitte. Meil võib teha nalja igaühe kohta - poliitikud ei ole pühakud. Aga muidugi hea maitse piirides ja mitte kedagi solvates. ETV+ edasise käekäigu juures on lisaks programmi kvaliteedile ja mainele oluline ka selle levi ehk telekanal peaks olema sama lihtsalt vaatajatele kättesaadav kui ETV ja ETV2.“
https://www.err.ee/677521/darja-saar-pb ... adu-etv-st

ERRi korrespondent Mirjam Nutov: „Eesti ja Venemaa vahelise kontrolljoone Eesti-poolse piiririba alla jäävad 110 maaomaniku maad, kellelt riik on juba küsinud 10 meetrit endale. Nüüd selgus aga, et sellest ei piisa ning maad on juurde vaja. Esialgu ei taha riik vahetusmaast kuuldagi, lootes, et kõik on nõus müüma. Maaomanikud ei taha aga jällegi läbi elada protsessi, kus nende maa lihtsate tehete abil üsna väärtusetuks tunnistatakse. Juba ongi kuulda esimestest pahameeletormidest.“
https://www.err.ee/677005/mirjam-nutov- ... kke-ausalt

Riigikogu liige Jaak Madison: „Reformierakond oli 17 aastat valitsuses, nautides suure osa sellest ajast võimu ilma Keskerakonnata. Tulla nüüd haledalt kurtma, kuidas venekeelsed ei sulandu ühiskonda ja lasteaiad pole eestikeelsed, on labaselt madal.“
https://arvamus.postimees.ee/4388383/ja ... ste-parast

Põhja ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse kriminaalasja, kus internetiportaalide baltija.eu ja Baltnews väljaandjat ning Venemaa kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu Eestis liiget Alexander Kornilovit süüdistatakse võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises. Süüalusteks on kohtuasjas lisaks Kornilovile ka Aleksandr Dorofejev, Vitali Roiko, Natalja Roiko, firma Rona International ja mittetulundusühing Altmedia. Kõiki neid süüdistatakse dokumentide võltsimises ja nende kasutamises, mis uurimisorganite hinnangul andis neile võimaluse maksukohustustest kõrvale hoida. Natalja Roikot süüdistatakse ka võltsitud tööraamatu esitamises. 20. veebruaril toimub Harju maakohtus eelistung.
Kornilov: „Kogu see lugu on jätk mulle varem avaldatud survele, sealhulgas regulaarsele kontrollile piiriületusel, minu nime nimetamisele kapo aastaraamatutes ja maksukontrollile. Seega võitlevad võimud endale ebamugava ajakirjanduse ja dissidentidega.“
https://rus.err.ee/677472/izdatel-porta ... ered-sudom

Koplist pärit popartist Aden Ray ehk Nikita Bogdanov sattus 16-aastasena Moskvas lauluvõistluse järelpeol Venemaa tuntud telekanali bosside seksuaalse ahistamise küüsi.
https://kroonika.ohtuleht.ee/854288/mil ... e-kroonika

Kolumnist Ivan Makarov: „Mittepõlisrahvusest inimene on teda hellaks tegeva propaganda tulemusena märksa tundlikum vähemuste teema suhtes ja seega võiks üllatusega märgata ka seda, et eestlasedki on jäänud Eestis vähemusse. Kõige klassikalisemaks näiteks on muidugi ühe erakonna ainuvõim Eesti Vabariigi pealinnas, mis on saavutatud tänu oma riigi rahast turgutatavale teise riigi propagandakanalile ja teise keelega kogukonna häältele, ehk siis antud olukorras enamusele. Kuna me oleme globaliseeruva maailma osa ja asume ühendatud anumate süsteemis, siis on eestlased jäänud Eestis muukeelse elanikkonnaga võrreldes vähemusse. «Vene maailma» doktriin töötab ja meil on eraldiseisva vene kogukonna asemel tegemist kolossaalse naaberriigi rahva siinse kinnisosaga, mis erineb drastiliselt ukrainlaste või grusiinide ujedatest kogukondadest. Eestlased on Euroopas tilluke rahvusvähemus, nagu oldi seda ka Nõukogude Liidu koosseisus. Eestile osutatakse rahalist ja poliitilist abi, Euroopas kujunenud olukorra tõttu ei ole meil ELile ja NATO-le praegu alternatiivi, kuid tõsi on ka see, et väiksemale vennale surutakse juba aastaid peale mängureegleid, mille on välja töötanud teised ja mis sobivad kõigepealt nendele. Defitsiidiaegu õudusega mäletavat riiki trahvitakse «liigsete» suhkruvarude eest, aga majandust laastavat ja meie elu anekdotiseerivat alkoholiaktsiisi tõusu lubatakse, ja seda tunduvalt madalama aktsiisimääraga Läti naabruses. Siis otsustati Eesti asju Moskvas, aga ka täna jäävad eestlased oma tillukese sõnaõigusega vähemusse: kui Saksamaa kantsler jääb Eesti presidendi kõne ajal magama, siis ei ole see pelgalt väsinud eaka inimese füsioloogiline paratamatus või kasvatamatus, vaid Eesti tegeliku mõjuvõimu konstateering. President oleks võinud tunnustada oma rahvast ja teha juubelikingitusena avalduse, et edaspidi tahaks ta riigipea otseseid valimisi. Aga ei, eesti kodanikkonda koheldakse selles küsimuses nii, nagu Pihkva oblasti elanikke, kellele Kreml saatis möödunud sügisel oma äranägemise järgi määratud kuberneri. Aga selle koha siin tegid Eestiks ja kindlustavad kestvuse Eestimaana nimelt eestlased. Paljudele teistele on see lihtsalt kena väike kohakene või ebaõiglaselt võõrandatud impeeriumi osa, mille keel ja kultuur ei tasu tutvumisvaevagi. Ida-Preisimaa põhjapoolne osa, kus sakslaste tahe ja sakslased ise jäid pehmelt öeldes vähemusse, on praegu Kaliningradi oblast, ja kui uskuda vene meediat ja Moskva Savelovski rajoonikohtu vaagitud tõendeid, urineeris üks Venemaa kuulsamaid popstaare endises Königsbergis tuntuima deontoloogilise eetika ja «puhta mõistuse» esindaja Immanuel Kanti hauale.“
https://arvamus.postimees.ee/4390577/iv ... ks-vahemus

29. jaanuaril 2018 toimus Harju maakohtus teine eelistung Stanislav Borodini ja Daniil Savitski üle, keda süüdistatakse kelmuse toimepanekus. Lisaks sellele on meestele esitatud süüdistus prostitutsioonile kaasaaitamises. Tänaseks on Savitski hüvitanud kahele kannatanule tekitatud kahju täies ulatuses, kokku ligi 28 000 eurot.
Prokuratuur: „Tema (Savitski) suhtes võib menetlus lõpetada oportuniteedi põhimõtetel, määrates talle rahaline kohustus summas 18 000 eurot, mille ta peab tasuma viie kuu jooksul. Juhul, kui ta jätab määratud kohustust täitmata, uuendatakse tema suhtes menetlus. Palun OÜ-le määrata rahalist kohustust summas 12 000 eurot. Kuna Borodin on nõus kannatanutele tekitatud kahju hüvitama, siis nõustun tema suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamisega.“
Ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar: „Prokuratuuri jaoks on alati oluliseks argumendiks kannatanu huvid. Kõnealuses kriminaalasjas on kannatanuteks inimesed, kes on jäänud ilma raha ja elukohata. See on minu hinnangul mõjuv põhjus, et leida maksimaalselt kiire lahendus sellele, et kannatanud oma raha tagasi saaksid.“
Prokuratuur esitas vastavad taotlused kohtule, mille tulemus tehakse teatavaks 30. jaanuaril.
https://tallinn.postimees.ee/4390851/pr ... minaalasja

Harju maakohus mõistis 29. jaanuaril mõrvas süüdi ja määras üheksa aasta pikkuse vangistuse 19-aastasele Kirill Kopeikinile.
Ringkonnaprokurör Merike Tikk: „Kuigi olen mõrva toimepanemise eest taotlenud kohtult mõnevõrra rangemat karistust, olen aga igati rahul sellega, et kohus nõustus prokuratuuri seisukohaga kvalifikatsiooni osas, leides, et tegu oli mõrvaga. Kohtuistungitel käis peamine vaidlus selle üle, et kas tegemist oli provotseeritud tapmise, tapmise või mõrvaga. Küsisin Kopeikinile 14-aastast vangistust.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre: „Kriminaalpolitseinikud selgitasid kiiresti välja kuriteos kahtlustatava, keda hakati kohe otsima. Väikesele linnale omaselt levis üsna pea kohalike elanike seas jutt, et politsei otsib taga kohalikku 19-aastast Kirilli. Oli selge, et noormees varjab end ja on abi saamiseks pöördunud sõprade poole. Inimesed võivad kriisiolukordades käituda ettearvamatult, mistõttu oli oluline kahtlusalune võimalikult kiiresti leida, et ta ennast või teisi enam ohtu ei seaks. Samal päeval südaöö paiku peeti kuriteos kahtlustatav noormees kinni.“
https://tallinn.postimees.ee/4390743/no ... teks-vangi

Blockchain Centre Vilniuse nõukogu esimees Paulius Kunčinas: „Juba olen kuulnud, et osa meie kliente lähevad Eestisse ja see tüütab mind tõsiselt. Ma tõesti ei taha enam kuulda Eesti digiedust!“
https://tehnika.postimees.ee/4390713/le ... nam-taluda

Europarlamendi liikme Yana Toomi (Keskerakond) nõunik Margarita Kornõševa: „Eesti elus on viimasel ajal toimunud palju, mis võiks venelasi üles äratada: PBK lammutamine, tüli hallipassimeeste üle ja justiitsminister Urmas Reinsalu avaldus Maarjamäe memoriaali võimalikust lammutamisest. Kogu Eesti hümni asemel oli laul eestlastest. Üks kommentaator kirjutas hiljem seda, mida mõistsid kõik, et see laul kuulutab tegelikult etnilist rahvuslust. Selle kommentaatori arvates oli sellise muusikapala valik üsna julge ja piisavalt hea meeldetuletus, et Eesti Vabariik on loodud eestlastele. Aga meie, venelased? Kus on kõik need meie rohkearvulised organisatsioonid, mis n-ö esindavad ja kaitsevad?“
Venelaste õiguste kaitsja Eestis Sergei Seredenko: „Kornõševa on Keskerakonna funktsionäär, kes tahab venelaste kaitsmise musta töö lükata õiguste kaitsjatele.“
Vene aktivist Dimitri Klenski: „Venekeelne kogukond on maha surutud. Eesti riik tegi oma asja ära, kõik on tipp-topp. Vene kogukond hakkab tasapisi assimileeruma, eriti uus põlvkond. Eesti riik ja propaganda teevad eriti tõhusat tööd. Jah, venekeelne elanikkond vaikib, aga see ei tähenda, et nende esindajad peaksid vaikima. Vene õiguskaitsjad on omaette väike klubi, kahjuks. Iseseisva vene kogukonna poliitiline vastupanu on nullitud. Räägin juba ammu, et järele on jäänud ainult kultuurimissiooniga tegelemine. Vene kultuur ja keel peavad säilima. See on praegu kõige tähtsam. Kui hakkad tõsisemalt poliitiliselt tegutsema, siis sind surutakse maha. Ma olen selle kõik läbi teinud. Koolitatakse venekeelseid noori poliitikuid, broilereid, kes teevad näo, nagu Eestis ei oleks midagi juhtunud. Ei. Olen juba mitu aastat kritiseerinud, et Venemaa suhtumine on formaalne. Venemaa vaatab, et kui olete saamatud ega oska isegi natuke enda eest seista, miks peaksime teid toetama? Narva tuleviku pärast oli pärast Krimmi sündmusi õudne paanika. Idiootsus! See paanika rääkis ainult ühest, et me ei tunne oma vene elanikkonda. Kardeti, et nad tahavad Venemaa alla. Midagi nad ei taha. Nad on poliitiliselt maha surutud tavalised inimesed, nad on mass, tarbijad. Nad näevad ju, mis on Ivangorodis. Elukvaliteet on siin parem, isegi Narvas. Muidugi ei muutu (kodakondsus- ja keelepoliitika). Ma imestan, et Eesti eliit ja rahvuslased peedistavad Edgar Savisaart [Keskerakonna asutaja]. Tema on see, kes pehmendas ja maandas 25 aastat vene elanikkonna pahameelt, aga teda nöögitakse, et ta mängib venelastega. Kui teda ei oleks olnud, olnuks vastupanu palju suurem. 25 aasta jooksul Keskerakond imiteeris vene kogukonna kaitsmist. Kui marurahvuslased lubasid endale vene kogukonna kohta jämedaid väljaütlemisi, siis nemad seda endale ei lubanud. See on nagu vanasõna, et hea sõna teeb isegi kassil meele heaks. Ma saan vene kogukonnast aru. Nad ei ole siin juurdunud. Mina ei ole migrant, vaid Eesti kodanik. Aga enamikul pole tunnet, et nad on eestlased. Isegi nende lastel, kes on juba Eesti kodanikud. Kui eestlane kritiseerib valitsust, on ta opositsionäär, aga kui seda teeb venelane, on ta Moskva käsilane ja viies kolonn. See on lubamatu. Marju Lauristin ütles hiljuti, et Eesti pool on palju rohkem süüdi, et integreerimist ainult imiteeritakse. Kui inimene tahab keelt õppida, peab see toimuma loomulikult, mitte sunniviisiliselt. Midagi ta (Keskerakond) ei võitle! Yana Toom rääkis viis aastat tagasi eestikeelsele auditooriumile, et mis te nüüd, 60/40-mudel [õpe käib 60% eesti keeles ja 40% vene keeles] jääb vene koolis igal juhul alles, aga venekeelsele auditooriumile ütles, et õpe tuleb viia 100% vene keele peale. See on Keskerakond, kogu aeg selline topeltmäng. Mulle öeldakse, et see on poliitika. Nad on sunnitud kohanema. Mõttes võib ta jääda oma idamaise ideoloogia juurde, aga ta peab siin kuidagi elama. Mina olen pensionär, mul on lihtne häält teha. Kui ma tegin seda kümme aastat tagasi, olin kohe kohtupingis. Noored ei taha kohtupingis istuda. Neid on raske süüdistada. Aga ärgu siis teeselgu. See naiivne Korb [Mihhail Korb, (KE)] ütleb, et NATO pole ainus võimalus Eestit kaitsta. Pärast aga parandab, et oi-oi, ta mõtles teistmoodi. No mis sa keerutad, ütle otse välja nagu Yana Toom. Tean paljusid autoriteetseid eestlasi, kes on NATO vastu, aga nad ei julge seda välja öelda. Ma imestan, kuidas vene kogukond vaatab rahulikult seda militariseerimist. Minu kogemus on, et õiget integreerumist ei ole ega saagi olla. Idamaine inimene ja lääne inimene on erinevad. Miks käib see suur sõda Venemaa vastu? Lääne jaoks on kõige tähtsam raha, küsimus on, kuidas elatakse, kas naabril läheb paremini. Venelane ei mõtle, kuidas elatakse, ta küsib, milleks me elame. Ta filosofeerib rohkem, on idealistlikum. Sellest tulevadki vastuolud. Peame elama eraldi nagu Belgias. Meil peaks olema kakskeelsus. Midagi hullu selles pole, inglise keel on juba ammu tegelikult teine riigikeel. Peame aga ühtemoodi alluma Eesti seadustele, kõik peavad olema seadusekuulekad. Selles on väljapääs, aga mitte venelasest eestlase tegemises. See on võimatu või nõuab väga pikka aega.“
http://epl.delfi.ee/news/eesti/dimitri- ... d=80982303

Narva linnapea Tarmo Tammiste: „Ajad, mil täitevkomitee esimees võis rusikaga lauale lüüa ja öelda: «Teie olge vait ja on nii!», on möödas ja kahtlen sügavalt, et need kunagi naasevad. Kuigi vahel, tunnistan, tunnen sellest sügavalt puudust. Keerates lehte mõned aastad tagasi, oli tõesti pidevalt keegi, kes selle küsimuse esitas, kusagilt Euroopast kohal − eriti 2015. ja 2016. aastal. Ja seda just vaatenurgast, et kas siin algab seesama mis Donbassis. Iga kord tuli seletada, et “ei, siin ei alga”, ja seda, miks ei alga. Küsisin: “Kas olete Donbassis käinud?” Selgus, et keegi polnud käinud, ja pidin muidugi seletama, mis vahe on Donbassi ja Narva piirkonna vahel. Olen seal seitse korda käinud, kuna Donetsk oli meie sõpruslinn. Tean väga hästi, kuidas seal elati ja miks toimunu sai seal üldse juhtuda. Nüüd on negatiivne hüüdlause saanud vastupidise sisu. Tahame olla küll järgmised, aga tahaksime olla järgmine Euroopa kultuuripealinn Eestis. Tegu on positiivse märgiga nii linnale kui ka meie piirkonnale − tegelikult kogu Eestile. Olegi (Pissarenkot) tean juba jupp aega − ta vedas koos Boriss Paršiniga Narva džässiklubi. Olegi Tartus toimunud festivali “IDJazz” olen teadnud aastaid. Nüüd sai see ka siin ära tehtud ja selgus, et koht selle jaoks on täiesti olemas. Käisin ise kõikidel kontsertidel ja rõõmuga peab tõdema, et kordagi polnud olukorda, kus oleks pidanud häbenema − et maailmatasemel esinejal oleks olnud näiteks viis kuulajat. Oli Narva mõttes arvestatav hulk publikut, kes elas kaasa. Nii palju, kui kuulsin esinejatelt, jäid ka nemad rahule. Arvan, et tegu on väärt asjaga, mis on oma koha leidnud. Olegi idee oli teha Narvas ka üks suurem, maailmatasemel festival ja tänavu teemegi seda esimest korda “Baltic Suni” nime all. Esinejate nimekirja ei hakka paljastama, aga need, keda Oleg on nimetanud, on kõik maailmanimed. 20 000 eurot, mis on linnalt palutud, võib mõnele ka liiga suur tunduda, aga ürituse puhul, mille eelarve on pool miljonit, on tegu sümboolse toetusega. Loodan, et ka sellest kasvab traditsiooniline üritus.“Kuidas keskmine narvakas kultuuripealinna idee omaks võtab?
Tammiste: „On olnud mitmesuguseid vastuseid ja vaid ühte olen kuulnud, mis kõlas: “Ei, Narva pole seda väärt.” Muidu olid inimesed positiivselt meelestatud. Jah, neist kõik ehk ei saagi asja olemusele pihta − kui vanem härrasmees ütleb, et “see on väga tore ja ilmselt kaasneb sellega tasuta ühistransport”. Pole saladus, et enamik kohalikke vaatab Vene riiklikke kanaleid ja seda ilmselt ära keelata ei saa. Kuidas keegi seda vastu võtab, sõltub sellest, kui palju tal juuste all oidu on. Suheldes noortemate inimestega, saan aru, et see propaganda ei lähe peale. See on suunatud ikkagi lihtsamale ja vanemale inimesele, kes võtab seda nii, nagu omal ajal “Vremjat”. Muidugi turtsutakse aeg-ajalt NATO-teemal, aga kui vaadata, kes sellest räägib, on tegu jällegi vanema põlvkonnaga, kellele on kusagil midagi serveeritud. Siin on kaks korda olnud paraad, kus osalesid ka liitlaste sõdurid. Kui paraad läbi sai, pandi tankid ja muu tehnika välja − kuidas see inimene siis suhtus? Polnud tunnetki, et keegi hoiab rusikat taskus või on vihane. Ajalehes oli naljakaid fotosid, näiteks ühel on poisike, kes istub tankitoru otsas: ühes käes Eesti ja teises USA lipp, peas aga müts tekstiga “Rossija”. Selline elu meil on. Vahel ei saada mõnest asjast aru.“
Kas peate kohapeal figureerima, kui on Narva niinimetatud vabastamise aastapäev või 9. mai?
Tammiste: „Ma pole kunagi käinud. 9. mail olen ma tavaliselt Peterburis olnud, sest mind on kutsutud sealsetele pidustustele. 26. juuli ürituse plaan on mu meelest kõvasti muutunud. Kunagi tähistati seda rohkem, lisaks on selliseid inimesi järjest vähemaks jäänud − üritus on tagasihoidlikum. Veteranidega, kes on jäänud, sõidetakse bussiga üks tiir mööda lahingupaikasid ja suurt tähistamist enam pole. Ma ei tunne, et see õõnestaks kuidagi meie iseseisvust, mõjuks hirmus kahjulikult. Pigem olgu organiseeritud üritus ja me teame, et mida vähem tähelepanu, seda vähem jama. Kui laps teeb rumalusi, ei maksa sellele erilist tähelepanu pöörata − jätab varsti järele. Tuldi, pandi need lilled − ja siis? Ega me ei saa korraldada seda, mida aastal 1976 oleks saanud teha − et pannakse suur punane plagu püsti, joonistatakse sinna suur naerunägu ja käiakse igal pool, see nägu ees. See on tükk meie elust ja me teame väga hästi, et ega see ei muutu ei ühe päeva ega aastaga. Minu poolt oleks rumal öelda, et aastaks 2024 töötab Narva volikogu eesti keeles. Tore oleks, aga see ei pruugi teps mitte nii minna.“
https://pohjarannik.ee/narvaisnext-ja-s ... asu-tulla/

PBK ajakirjanik Aleksei Ivanov: „Valimised lähenevad. Ehkki nendeni on veel aasta aega, on juba võetud riiulilt „vene toimik” ja pühitud sellelt tolm. Tegelikult ei jõudnud tolm veel settidagi, sest toimik toodi lagedale ka enne hiljutisi kohalikke valimisi. ETV möödunud nädala saates „Foorum” kaevati jälle välja surnud hobune: avastus, et Eestis elab 80 000 inimest, kellel pole mingit kodakondsust. Olukord on muidugi normaalsusest kaugel. See ei lase neil inimestel reisida näiteks Egiptusse ja teistesse riikidesse ning neil puudub veel terve hulk õigusi. Nad ei saa osaleda parlamendivalimistel – aga 80 000 häält pole Eesti-suuruses riigis põrmugi vähe. Neil pole võimalik töötada päästjatena ega valida saadikuid europarlamenti. EKRE jaoks on muidugi sellestki vähe. Tegid ju konservatiivid üsna hiljuti ettepaneku jätta mittekodanikud hääleõigusest ilma ka kohalikel valimistel. Pole mõtet lisadagi, et valdav enamik halli passi kasutajaid on venekeelsed. Kunagi ajutisena plaanitud lahendus on muutunud püsivaks. Praeguse olukorra igavese külmutamise põhiargument tundub olevat tõik, et see paistab kõiki rahuldavat ja aastatega (veel umbes 40 aastat oodata) laheneb asi iseenesest. Europarlamendi liige Urmas Paet hõõrub oma kolleegile Yana Toomile nina alla, et too otsib probleemidele lahendust suisa Euroopa tasandil. Ilmselt on Paeti arvates tegemist sügavalt Eesti siseasjaga: musta pesu teiste ees ei pesta ja üldse – keda tahame, seda peksame. Ei suuda ju Brüssel sellest aru saada. Seejuures leiab Paet jälle faktidele huvitavaid tõlgendusi, justkui oleksid halli passi omanikud loobunud Eesti kodakondsust taotlemast pärast seda, kui Venemaa kehtestas neile viisavaba liikumise. Venemaa teeks seda justkui nimme selleks, et õõnestada ja lõhestada. Statistilised andmed näitavad üheselt, et Eesti kodanikuks pürgijate hulk hakkas vähenema hoopis pärast seda, kui nad said võimaluse ka hallide passidega mööda Euroopat reisida. Miski siin ei klapi, kuid õige „agressiivse Venemaa” soustiga neelab avalikkus Paeti jutu jälle alla. Ei pääsenud „Foorumi” saates tähelepanuta ka meediakanalid. Helme noorem tegi järjekordselt ettepaneku Venemaa kanalid ühes mittevene PBK-ga ära keelata. Siis ei jääks venelastele justkui enam valikut ja enamik neist muutuks iseenesest Eesti meediamaastiku osaks. Pole mõtet rääkidagi, et Helme elab kõigi märkide järgi minevikus, kus kanaleid said lülitist klõpsti kinni panna (praegu on igasugune sisu tänu internetile kogu maailmas võrgust kättesaadav). Ta usub oma toredas maailmas naiivselt, et Eesti elanike venekeelne osa ootab lausa kannatamatult võimalust „eestlaslikkusest” osa saada. Väike mõtteharjutus: kujutage ette, milline sotsiaalne vapustus tekiks siis, kui keskmine venekeelne elanik hakkaks regulaarselt lugema eesti pressi ja vaatama eestikeelseid diskussioonisaateid! Praegu ei tea harilik venekeelne inimene kümnendikkugi sellest, mida Eesti poliitikud ja teised „meediaeksperdid” tema kohta räägivad. Venekeelsed elanikud on harjunud sellega, et neid aeg-ajalt hurjutatakse ajakirjanduses küll vähese keeleoskuse, küll Putini-armastuse ja selle pärast, et nad käivad Krimmis puhkamas „ebaõigel” viisil. Siiski ei jõua need hoobid meie portaalidesse regulaarselt ning kõige mahlakamad ja küünilisemad väljendid jäävadki suurde vene keelde tõlkimata. See habras homöostaas meid praegu päästabki. Aga kujutlege, mis juhtub, kui alternatiivi enam polegi ja kõik need Tarandid, Paetid, Helmed ja hoidku jumal, Pentus-Rosimannused astuvad venekeelse elanikkonna ette oma täies ilus ja magamispidžaamas! Ja kui kõik need „lambad, kes ei muutu selle tõttu hobuseks, et sündisid tallis” (Martin Helme sõnad halli passi omanike ja Eesti venelaste kohta üldse) saavad tuntuks kogu ühiskonnas, mitte ainult selle eestikeelses osas… Pärast seda ei aita ületamatut lõhet täita ka mingi presidendi kõrgendatud tähelepanu Narvale. Presidendiga pole asi nii ühene. Kersti Kaljulaidi viimane Narva visiit aitas tõepoolest veidi jääd sulatada. Kakskümmend ja enamgi aastat püüti linna olemasolu unustada nii Toompea lossis kui ka Stenbocki majas. Eesti kaardile paigutati ta üksnes enne valimisi ja ka siis ei teinud seda kõik parteid, mis kokkuvõttes viis kohalike keskerakondlaste tsementeerumiseni. Nõnda on Narvast saanud väljasurev linn, kus võimu on haaranud sisuliselt pudelikaaslaste bande. Kaljulaidi külaskäik puhus sinna tõesti värsket õhku ja sisendas lootust, et muutused on võimalikud. Paraku näitavad varasemad kogemused, et Narvaga võidakse jälle natuke lehvitada ja siis ta uuesti prügikasti visata. Eelmisele presidendile Toomas Hendrik Ilvesele meeldis siin väga külas käia. Aga tema kasutas visiite üksnes selleks, et korraldada Venemaa piirist kahesaja meetri kaugusel sõjaväeparaade. Viimane kord, 2015. aastal ei suutnud ta hoiduda rõõmust tuua piirilinna ka Ameerika sõdurid ja saata nõnda signaal. Ühesõnaga, pärast seda unustas ta Narva jälle. Mingeid helgeid muutusi ei tulnud ja linn elas edasi nagu ennemuiste. Nüüd tuleb Kaljulaidil ületada paras annus narvalaste skepsist ja paranoiat. Loodan siiralt, et tal läheb see korda ja jätkub südikust mitte üksnes nautida kuukene Narvas ilusat elu, vaid proovida ka mõista „Eesti Siberi” elanike müstilist hinge. Veel üks sõna, mis ilmus avalikku kasutusse pärast Krimmi hõivamist, on lojaalsus. Mõistuse mõjutamiseks on meil loodud peaaegu miljonilise eelarvega strateegilise kommunikatsiooni osakond. Sõjaväelased viivad Narva koolilapsi metsa, et nad omandaksid seal armasust kodumaa vastu. Venekeelse elanikkonna lojaalsust mõõdetakse igasuguste sensorite, lasermõõdikute ja muude aparaatidega. Inimesed tunnevad end ebamugavalt, aga neil pole kuhugi kõrvale põigelda. Tegelikult oleme oma lojaalsust tõendanud juba sellega, et elame Eestis, ei hälbi kuhugi, täidame seadusi ja maksame makse. Nüüd jääb mulje, et jälle oleme valiku ees: tõenda oma lojaalsust või kao siit! Kusjuures tõendada tuleb seda nõukogulikul viisil: taguda parteikoosolekutel vastu rinda, kanda tänavatel (täpselt kindlaks määratud päevadel) loosungeid, lehvitada lippe ja korrata neidsamu mantraks muutunud loosungeid. Ometi pole meil siit kuhugi kaduda. Ehkki Eesti poliitikute ja kommentaatorite arvates venekeelseid elanikke kuskil teisel pool Narva jõge oodatakse, pole meil siit kuskile minna. Jõe taga pole meie jaoks midagi. Meil pole kuhugi taganeda, meie selja taga pole Moskvat. Pole üldse mitte midagi peale külma vee.“
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/pbk-aj ... d=81002805

Eesti kirjanik Rein Sikk: „Üks slaavimüstilisemaid kogemusi, mis mulle osaks saanud, oli aga kahe slaavlase Igori ja Igori kohtumine Punamäe kordonis Gorodenko asulas Narva jõe veerel. Olen sellest varemgi kirjutanud, aga kirjutan siingi üle, lisades praegu meenuvaid hetki ja detaile. Sest nii juhtuda on võimalik vaid slaavi müstika keskel, Ida-Virumaa veerel. Ilma sellise müstikata poleks Virumaa see tõeline Virumaa. Niisiis. „Ma olen eestlasi ikka pidanud kultuurseteks ja täpseteks inimesteks, aga nüüd kiusate te mind mitte millegi eest, eksisin kõigest kuuekümne meetriga...“ Nii pragas sajandivahetusel Eesti piiril kartsas istuv Vene Igor. Ta oli tigedust ja nördimust silmini täis ja needis hingepõhjani seda päeva, mil ta otsustas Narva jõele kalale minna. Sest just Narva jõelt, Eesti piiri ebaseaduslikult ületamiselt ta kinni võetigi. Ta oli ligi kuuskümmend meetrit üle lubatud joone Vene poolelt Eesti poolele tulnud. Mina olin piiril aga juba nädal aega olnud. Kirjutanud seal lugude sarja „Piirivalvuri päevik“. Olin kakskümmend neli tundi ööpäevas koos toimetamas piiri valvavate meestega, et nende elust ja tööst täieline ja tõeline pilt kätte saada. Isegi piirivalvuri vorm oli mul seljas, et vähem küsimusi – stiilis, kes see totakas tsivilist teiega kaasa tolgendab – esitataks. Nii me siis Narva jõe veeres Punamäe kordoni ligiduses Vene Igori vangistasimegi, sest ta oli oma spinninguga ja paadiga liiga kaugele Eesti vetesse tulnud. Piiririkkumist peab iga maa suureks patuks, olgu siis põhjuseks spinning või spionaaž, vahet pole. Venemaa Igor, Peterburis elav ja töötav laadija, oligi nüüd piiririkkumise järel Eesti piirikordoni kartseris herilasena tige, pistrikuna terav. Kohe virutab või nõelab, kui valla pääseb. Nii tundus. Kordas siis me Vene Igor taas: „Ma olen eestlasi pidanud kultuurseteks ja täpseteks inimesteks, aga nüüd kiusate te mind mitte millegi eest, eksisin kõigest mõnekümne meetriga...“ Püüdsin rahumeelselt Igorile vastu väidelda: „Kui mina tungiks mõnikümmend meetrit Jaanilinna piirilt Venesse, siis tõenäoliselt me siin ei räägiks, sest mul oleks mõnikümmend grammi tina kõhus.“ Vene Igor oli selle peale tükk aega vait. Vist tabasin valusasse kohta. Siis teatas Vene Igor oma uue tõe: „Aga sellegipoolest represseerite te siin Eestis venelasi, nad on teise kategooria inimesed, ma tean!“ Mudis jõuetus raevus sõrmenukke. Vaikus minu poolelt. Vaatasin ja ootasin huviga, mida kostab nüüd Eesti Igor. Nimelt oli piirivalvekordoni kartserisse vangistatud Vene Igoriga jutlema tulnud ka Eesti Igor, priinimega Sedunov, tollane kordoniülema asetäitja. Jah, jah, just seesama legendaarne Eesti Igor, kes oli käinud aastaid mööda Narva jõe kaldaid, sumanud sealsamas ligidal soodes, mütanud metsades. Välja kaevanud, koju toonud ja puhtaks pesnud Eesti ühe suurima sõjatrofeede kogu alates püssidest ja lõpetades... lennuki- ja tankirusudega. Ja Eesti Igor hakkaski Vene Igorile rääkima. Eks ikka sellest, kuis Eesti riik venelasi ja eriti teda – Eesti Igorit – „ahistab“... Mida enam Eesti Igor rääkis, seda pikemaks Vene Igori nägu venis. Eesti Igor rääkis Vene Igorile pikalt-pikalt oma tööst Eesti piiril. Ja teiste venelaste tööst Eesti piiril, üleüldse elust ja olust. Eelkõige aga sellest, kuidas on venelasena Eesti piiri ja riiki teenida. Vene Igor oli nüüd tükk aega taas sõnatu. Natuke hiljem tegime aga Vene Igoriga juba koos õues suitsu. Ta oli piisavalt rahunenud. Ja Vene Igor tunnistas siis üles oma suurima hirmu. Selle, et ta arvas, et teda kui slaavlasest piiririkkujat hakatakse Eestis kohe peksma ja ei tea mis kombel veel mõnitama ja piinama. Sest sellised kolejutud olla Peterburis Eesti elu kohta koledal kombel levinud. Eesti natsid, maailma koledaimad natsid. Nii olla räägitud. Õhtu lõpetuseks, enne kartserisse öömajale tagasi saatmist lubati piiririkkujast Vene Igoril isegi Eesti riigi kulul koju helistada ja oma kurb piiririkkumise lugu kodustele ära rääkida. „Kui kultuurne,“ ohkas Vene Igor end magama sättides, kõht Eesti piirivalvurite rammusat rokka täis. Samal ajal avas aga Eesti Igor piirivalvekordoni köögis Vene Igori püütud haugide suid. Kokku võeti Vene Igorilt ära ju kümme pirakat purikat, mis tal paadis olid. Eesti Igor aga muudkui uuris kalade suid, justkui professionaalne haugide hambaarst, et näha, kas seal landijälgi ka on. Või pole. Kui landijäljed on olemas, polnud Vene Igor meile valetanud, et püüdis kalad spinninguga ja tõstis seejärel purikad ahingu abiga paati. Kui aga haugide suudes landijälgi pole, läheks rikkumiste kirja ka ahinguga kalapüük.“
https://petroneprint.ee/raamatud/minu-virumaa/

Eesti Panga Nõukogu esimees Mart Laar: „Minult küsitakse tihti, et kas kahetsete seda, mida teie valitsus tegi. Aus vastus on, et ei kahetse, aga kahetsen mitmeid asju, mis jäid tegemata. Eesti keele panek vene koolidesse on üks neid asju. Et meil „Rossija!“-karjujaid täna just üldse ei oleks, seda ma ei usu, aga vähem oleks kindlasti. Meie valitsuse probleem oli see, et kultuuriminister oli liiga... kultuurne. Oleksin pidanud pigem Anna Levandi tõstma eestikeelse hariduse jõustamise etteotsa. 1992. aastal pidasime ühe valitsuse kitsama nõupidamise Laglega, kus arutasime, et Venemaaga on piir lahti ja kui see kurjategijate laine meil üle pea lööb, siis on lõpp. Meil oli ükskõik, märatsegu, kus tahavad, aga hoidku Eestist eemale. Vähe on tähele pandud seda, kui sirgelt me käitusime 1993. aastal üle idapiiri valgunud kurdi pagulastega. Nad nabiti kinni, pandi betooni peale, ja kuidagi levis sõna, et ei tasu läbi Venemaa siia Eestisse imbuda, sest Eestist edasi Läände enam ei pääse. Meil on siin nüüd oma riik. Meenutan neid kurdide salku, kui loen, kuidas mõni palju rikkam Euroopa riik ei suuda sisserännet pidurdada.“
Eesti Ekspressi vastutav väljaandja Hans H. Luik: „Lagle Pareki kohta veel seda, et kogu kõva „Plats puhtaks!“-jutu varjus võeti kaposse tookord tööle terve nimistu KGB endisi töötajaid. Kalle Klandorf tõi tookord selle nimekirja Eesti Ekspressi, kus me selle ka avaldasime. Valitsus seletas, et need olid ju ainult tehnilised töötajad. Ja mitu nende hulgast olidki ikka usinad kagebiidid. Veitmann, ­Repkin... Uno Puusepp müüs ameeriklaste paigaldatud Pika tänava ja Aegviidu harukarpide pealtkuulamisaparaatide saladused Venemaale maha. Kapo tehnilise jälituse saladused käisid kagebiitide käest läbi, nii et kahju kohe naiivsest Parekist ja Jüri Pihlist.“
Laar: „See Lagle peale kaebamine tookord oli vale. Lagle vallandas palju endisi miilitsaid. Mõnestki riigist on Venemaa palju hõlpsamalt infot kätte saanud.“
Luik: „Mul oli võimalus Läti endist peaministrit Dombrovskist õnnitleda, et Läti julgeolekus töötavad nii lojaalsed inimesed. Nende julgeolekus pole ühtegi Vene spiooni paljastatud, meil aga võeti Herman Simm ja Aleksei Dressen kinni.“
Laar: „Ma pakun, et Dombrovskis ei saanud sinu irooniast aru. Ida pool ei tule mingi valitsemistüdimus kõne allagi.“
Luik: „Sinu esimese valitsuse langemise põhjus oli Kuku raadio toimetaja Harri Tiido küsimus, mis on ühtlasi vist kapitalismi põhiküsimus: where is the money? Kus on rahareformiga kogutud rublad? Siis sa pidid hädavale välja käima, ja ülejäänu on ajalugu. Aga rublade saatus otsustati ju ülimalt salaja Eesti valitsuse ja Eesti Panga poolt. Kes lobises?“
Laar: „Siim Kallas pidas vajalikuks informeerida ka opositsiooni, Tiit Vähit. Siim loomulikult eeldas, et Vähi peab saladust. Ilmaasjata.“
Luik: „Veidi aega hiljem „aitas“ Tiit Vähi ka Siim Kallast, lekitades meie lehele Eesti Sõnumid info selle kohta, et Kallas on mingis äris kaotanud 10 miljonit dollarit riigipanga raha. Ma ütleksin, et värvikad afäärid mõlemad! Tasus ikka tookord ajakirjanduses töötada... Täna küünib Eesti Vabariigi riigieelarve kusagil 10 miljardi euro lähedale. Aga 1994. aasta 10 miljonit oli sama kaaluga mis täna 100 miljonit. Algas üks otsata keerutamine, sest kriminaalprotsessis, nagu Siim Kallas kord ütles, võitleb juba igaüks enda eest. Just sellepärast pakub mulle huvi üks tegelane filmis „Rodeo“. See on üks ingel, ma ütleksin isegi jumal – Tiit Pruuli. Jumal selles mõttes, et tema on justkui Mart Laari tegija. Mõned aga ütlevad, et Laar tegi Pruulist miljonäri. Et dollareid saadi rublade eest palju rohkem, kui riigieelarvesse kanti.“
Laar: „1,9 miljonit dollarit, mis riigile said, kasutasime nii pensionide maksmiseks kui Iisraeli relvaostuks.“
Luik: „Äripäeva ajakirjaniku ­Peeter Raidla arvutuse järgi maksid need rublad toona 19 miljonit dollarit. Ka Vene suursaadik Trofimov mainis oma noodis sellist suurusjärku. No olgu, müüdi salaja, võib-olla poole hinna eest.“
Laar: „Neid arve on kontrollitud kümneid kordi, parlamendikomisjonid ja kõik muud. Lühidalt öeldes sai valitsus rohkem, kui olime lootnud.“
Luik: „Filmis on üks kriis võrreldes teistega ikka kõige tõsisem. Narva kriis. Kui tükk Eestimaad oleks mingiks Prinarovskajaks muudetud, ei juhiks seda Tiit Vähi, Edgar Savisaar ega isegi Mihhail Kõlvart. See oli vist kõige ohtlikum moment Eestile?“
Laar: „Vladimir Tšuikin, Narva linnanõukogu esimees, tunnistas, et tookord olid Leningradi oblastis valmis ­Putini kui linnapea välisnõuniku poolt ettevalmistatud inimesed, et üle piiri Narvale appi tõtata. Ent Tšuikin saatis neile sellise teate, et see Laar ja tema valitsus on hullud, ei maksa verd tänavaile tuua. Minul oli seljas väike valge kuulivest, mille aitas mulle ümber julgeolekunõunik Tross. Aga meie meeskonnas, kui Narva linnanõukoguga läbi rääkima läksin, oli üks mulle tundmatu mees. Küsisin, kellega on tegu. „Ma olen kirurg, selleks puhuks, kui teie kehast on tarvis kuul välja opereerida,“ vastas tundmatu mulle.“
http://ekspress.delfi.ee/areen/hans-h-l ... d=81012183

Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: „1. veebruaril täitus täpselt neli aastat hetkest, mil saabusin Venemaalt Eestisse ja alustasin teekonda tundmatusse. Aeg on linnutiivul mööda lennanud. Esialgne pilkane pimedus on hajunud, aga teekond jätkub endiselt parajas udus… Ma ei saa loomulikult nimetada oma elu õnnelikuks ja külluslikuks, elan pigem kõigest hoolimata. Aga loodan siiski igal hommikul, et saabuv päev tuleb kindlasti eelmisest parem. Ainult lootus ju inimest elus hoiabki… Aga ma ei ole ainuke endataoline, see tähendab inimene, kes on Tomski selja taha jätnud ja suundunud tallama võõraste maade teid. Viimase kümne aastaga on meie linnast lahkunud sadu inimesi otsima õnnelikumat elu ja saatust piiri taga. Nii otsustasingi küsitleda kunagisi kaasmaalasi, et saada teada, mil moel läheb neil teistmoodi paistva päikese all. Paraku ei võimalda ajaleheloo pikkus neist kõigist pajatada, mispärast valisin välja kõige huvipakkuvamad juhtumid. Sergei ja Vera Koško asusid Bulgaariasse elama kuue aasta eest. Enne seda olid nad mitu korda käinud Euroopas, külastanud mitut maad, aga ärakolimiseks valisid siiski Bulgaaria. Selle otsuse taga seisis eelkõige lähedane keel, kultuur ja õigeusk. Sergei ja Vera ei ole oma otsust kordagi kahetsenud. Karmi Siberi järel tundub elu Musta mere rannikul lausa paradiisina. Näiteks sel talvel oli temperatuur Bulgaarias 15 soojakraadi kandis, mis Tomski 40-kraadise pakase kõrval tundub puhas muinasjutt. Koškode pere on ostnud endale korteri Varnas ja majakese Albena kuurordis. Põhja-Bulgaaria linnades maksab kinnisvara 600–1200 dollarit ruutmeetri eest. Kommunaalkulud 120-ruutmeetrise korteri eest ulatuvad talvel 70 dollarini, suvel jäävad alla 30 dollari. Just madalad hinnad tõmbavadki massiliselt emigrante Venemaalt Bulgaariasse. Sergei on nõus, et teiste Euroopa riikidega võrreldes tundub Bulgaaria olevat vaesem, aga bulgaarlaste sõbralikkus ja rõõmsameelsus kompenseerib igasugused majanduslikud probleemid. Bulgaarlaste külalislahkus ongi see, mis meeldib Koškodele kõige enam. Keegi ei ole kunagi nende peale näpuga näidanud ja meelde tuletanud, et nad on venelased võõral maal. Koško noorem tütar sai kolme kuuga bulgaaria keele selgeks ja asus õppima bulgaariakeelse kooli kuuendas klassis. Vera ja Sergei käisid bulgaaria keele kursustel ja võtsid eraõpetajagi. Ühe tunni hind kahele inimesele oli üheksa dollarit. Praegu kõneleb kogu Koško pere soravalt bulgaaria keelt ja on nüüdseks saanud ka alalise elamisloa. Selleks ei pea tegema bulgaaria keele eksamit, piisab, kui oled elanud Bulgaarias viis aastat ja sul on püsiv sissetulekuallikas. Sergei teenib kinnisvara rentimise pealt, oma äri ajab ka Vera. Aga muidu nimetavad abikaasad ennast üldse downshifter'iteks ja on jäägitult veendunud, et ainuke õige eluviis ongi elada täpselt nii, nagu ise ihkad. Varnas oli olemas väike vene kaasmaalaskond, kuhu kuulus nii venelasi, ukrainlasi kui ka valgevenelasi. Ent 2014. aasta sündmused, mil Venemaa liidendas Krimmi, ajas nad lõhki. Nüüd küsivad ukrainlased kohe tutvumisel: «Aga Krimm on kelle oma?» Vastusest sõltub, kas vestlus üldse edasi läheb. Sergei ütleb, et bulgaarlastel on sallivus võõra arvamuse suhtes otse rahvuslik iseloomujoon, mida venelased ja ukrainlased peavad veel hoolega endas aretama. Kui Sergei sõidab Bulgaariast Moskvasse, saab ta torssis nägude ja naeratuste puudumise järgi kohe aru, et on tagasi Venemaal. Abikaasa Vera on veendunud, et naeratada tuleb isegi siis, kui hinges on raske, sest mure pelgab lõbusaid inimesi. Kümne aasta eest sõitis Tomskist Bulgaariasse Olga Bakurevitši pere – tervelt kolmteist inimest eesotsas emaga, kes oli siis 72-aastane. Ta elas Bulgaarias nädal aega ja langetas otsuse: siin on nii hea, et tuleb elada kohe veel 72 aastat. Kolimise põhjus oli lihtne: pereliikmete arvamused läksid lahku neist, mida suruvad peale Venemaa võimud. Tšehhi oli Bakurevitšite meelest igas mõttes külm maa ja nii nad valisidki sooja Bulgaaria. Nad avasid Bulgaarias vene kaupluste keti Berjozka, möödunud aastast on ketil kauplusi ka Rumeenias. Bakurevitšid ei ole samuti kordagi oma valikut kahetsenud. Arkadi Maiofis on Venemaa vanima eratelekompanii, Tomskis registreeritud TV2 looja ja omanik. Mõne aasta eest jätsid Tomski oblasti võimud, kes ei olnud sugugi rahul telekompanii iseseisva poliitilise positsiooniga, TV2 eetriloast ilma. Maiofis eelistas seepeale asuda elama Iisraeli. Järgneb tema lugu. «Miks Iisrael? Aga selle pärast, et ma olen juut. Oleksin rootslane, oleksin sõitnud Rootsi. Sest kui äri käest võeti, ei hakanud mõtlema, kuhu sõita – kus võetakse vastu nagu oma, sinna sõidangi. Siin hakkasin tootma söödavaid Iisraeli suveniire – meest, halvaast, tahhiinist, jaanileivast, datlitest, sõnaga, kõigest, mille poolest Iisrael on kuulsaks saanud. Mulle tundus see nišš veel päris vaba. Keelt õpin, aga see on mulle raske. Seepärast ka tööl esialgu kasutada ei suuda. Aga mu kõrval on vanem tütar, kes räägib juba hästi, ettevõttes on iisraellasi ja endisi meie omi. Venemaalt tulnuid on siin palju. Viimase viie aastaga on alanud uus repatrieerimislaine, milles on varasemaga võrreldes rohkem kõrgharidusega inimesi, suurlinnade inimesi, eriti Moskvast ja Piiterist. On alanud vene elu aktiveerumise uus tiir. Esimest, seitsmekümnendate repatrieerimislainet nimetati sionistlikuks, sest paljud sõitsid ära ideoloogilistel põhjustel. Siis tuli kaheksakümnendate lõpul – üheksakümnendate algul järgmine, kõige massilisem laine endise Nõukogude Liidu alla kuulunud maadest. Seda nimetati ka vorstilaineks. Paljud sõitsid minema vaesuse tõttu. Praegust lainet nimetatakse Putini laineks. Või ka juustulaineks – vaat, importjuust võeti ära ja meie sõitsime minema. Veel üks nimetus on tegijate sisseränne. Sest väga paljud asuvad siin kohe äriga tegelema. Kaasmaalaskonnast ei ole ma kuulnud. Aga hiljaaegu näiteks loodi äriklubi, kuhu kuuluvad Venemaa endised ja praegused ärimehed. Kogu meie toodang tuleb brändi YOFFI all. Ivriidis tähendab see «ilu» ja see on osake meie perekonnast. Meie perelt on juba äri ära võetud. Juhtus see 1941. aastal. Minu vanaisal ja tema vennal oli edukas karusnahaäri Riias, neile kuulus kolm maja Dzirnavu tänaval. 1941. aastal võeti neilt kõik ära, pere aga saadeti Siberisse, Tomski oblastisse. Minu isa oli sel ajal alles 14-aastane. Ligemale 75 aastat hiljem võeti äri minult ära. Ma otsustasin, et ei hakka rohkem Venemaal omaenda eluga eksperimente ette võtma. Kõik minu viis last ja kaks lapselast elavad nüüd Iisraelis.» Üsna palju Tomski elanikke on sõitnud elama Ameerika Ühendriikidesse. Mõni on pidanud elamisloa otsust ootama pool aastat vanglas, mõni on aga kohe leidnud tööd California ülikoolis või Amazonis. Aga vaat Balti riikides ei ole minu Tomskist ja teistest Venemaa linnadest pärit sõprade elu nii hästi laabunud. Minu sõber Olga F. Tomskist otsustas asuda elama Läänemere rannale ja kaalus kaua Tallinna ja Riia vahel. Siis langetas ta otsuse Riia kasuks, kuhu ostis korteri. Sõber leidis, et Tallinn paistab igavam ja hallim kui Läti pealinn. Ent Läti elamisluba Olgal saada ei õnnestunud, sest ta ei ela Riias pidevalt. Ta on selles linnas nüüdseks veidi pettunud ja juba kahetseb, et ei asunud elama Eestisse. Olga arvamust mööda on Riias tohutud parkimisprobleemid, politsei võtab igal sammul pistist, kohalikud venelased on ülepea hõivatud oma õiguste kaitsmisega, lätlased aga võitlevad liigagi aktiivselt läti keele totaalse kasutamise eest kõigis eluvaldkondades. Kõik kokku tekitab ühiskonnas ebaterve õhkkonna. Seetõttu on Olga jõudnud arvamusele, et müüb Riia korteri maha ja otsib elukoha mõnel muul maal. Ivan P. asus Tomskist Vilniusse elama poliitilistel põhjustel. Leedus jätkas ta aktiivset poliitilist tegevust. Elu Leedus üldiselt meeldib talle, aga teda paneb imestama kiire hinnatõus kauplustes ja ääretu agressiivsus, mida ilmutavad vähesed kohalikud venelased, kes sõna otseses mõttes jumaldavad Putinit.. Mõni tuttav, kes emigreerus Eestisse, on tasapisi ümber asunud Soome. Sellise otsuse põhjuste seas tuuakse ära raskusi keele omandamisega. Näiteks Jelena elas Tapal, töötas leivatehases, aga pidi kolm korda nädalas sõitma keelekursusele Tallinna. Tööandja ei olnud sellega väga rahul ja ega eraeluks ka õigupoolest aega ei jäänud. Nüüd elab Jelena Helsingis ja käib tasuta soome keele intensiivkursusel. Elu Soomes on kallim, aga kõrge palk ja head lõimumistingimused kompenseerivad selle ebameeldivuse. Minu töökaaslane filoloog Olga Kalita kolis Eestisse Moskvast kolm aastat tagasi. Selle aja jooksul, leidis ta töö võõrkeelte koolis, läbis eesti keele kursused ja sooritas riigikeele eksami tasemel B2, sai rohkem kui 90 punkti. Eelmisel aastal tõi Olga siia ilma esiklapse – poeg Ivani, kes sündis Tallinnas. Sõbrad ja sugulased Venemaal küsivad sageli Olga käest, kuidas siin Eestis suhtutakse venelastesse. Tema vastab, et normaalselt. Jah, on palju üksikasju Eestimaa kahe suurima rahva vahel, kuid keegi ei pööra silmi pahupidi su kohmakale vene aktsendiga eesti keelele või kehita õlgu, öeldes: «Ma ei saa aru teist ja aidata ma ka ei oska.» Alati aidatakse, püütakse isegi mõista, otsitakse üles keegi, kes oskab vene keelt kõnelev, või leitakse mõni muu võimalus olukorra lahendamiseks. Seda muidugi tingimusel, et olete viisakas intelligentne inimene. Kui oled mühakas, siis koheldakse rahvusest sõltumatult. Praegu tegeleb Olga lapsekasvatamisega ja selle kõrvalt veel kolme muu projektiga. Esiteks inglise keele vestlusklubiga Tallinnas, kursused äris algajatele Matean ning kleitide õmblemine rasedatele ja imetavatele naistele. Mida Olga leiab siin puudust olevat, on mööbli, seadmete, rõivaste väikest valik ja nende kõrge hind. Venelased ise reisivad mitmesuguste kaupade pärast Eestist Venemaale, Ukrainasse, Valgevenesse, sest seal on rohkem valikut ja hind on madalam. Teine ebameeldivus (ja põhjus Venemaale reisimiseks) on hambaravi teenuste kallidus. Keskmine hambaravi keskmisele inimesele läheb maksma umbes 100 eurot. Ja ilm: meie, venelased, Eestis on igav ilma päikeseta. Kokkuvõtteks. Kas Eesti on tõotatud maa – see küsimus on veel lahtine, kuid asjaolu, et siin elada on mugav, huvitav ja paljutõotav – see on kindel! Koostasin ka edetabeli riikidest, mis paistavad tomskilastele ja venemaalastele elamiseks sobivat: 1. Ameerika Ühendriigid, 2. Iisrael, 3. Bulgaaria, 4. Saksamaa, 5. Norra, 6. Soome. 7. Prantsusmaa, 8. Eesti, 9. Läti, 10. Leedu. Suhtlusest sõpradega, kes elavad väljaspool Venemaad, saab teha kaks järeldust. Esiteks ei ole vene vanasõna «Hea on kõikjal, kus meid ei ole» mitte alati päris õiglane. Paljud meist on leidnud õnneliku elu ka seal, kuhu neid on paisanud saatus ise. Teiseks on aga õnne põhiline retsept jääda igasugustes oludes inimeseks, teha tööd ja näha vaeva ning mitte kaotada lootust paremale tulevikule. Nii lihtne! Ja nii raske! Aga nii peab …“
https://arvamus.postimees.ee/4402169/an ... tes-maades

Sergei Grišini luksuslikku elu toitis tavainimeste tagant varastamine. Grišini ühendus oli osake rahvusvahelisest organiseeritud kuritegevusest. Peakorraldaja punus skeemi uusi niite oma hea sõbra pulmapeo ajal.
https://www.postimees.ee/4402749/haruko ... suslik-elu

15aastane Sillamäe Kalevi käija Jekaterina Mirotvortseva läbis 15 halliringi ajaga 13.57,77. Vastne tulemus annab Mirotvortsevale Euroopa hooaja naiste edetabelis 24. koha.
http://sport.delfi.ee/news/kergejoustik ... d=81079721

[Aixc]

Tegelikult sobiks ka naljanurka

Keeleinspektorid avastasid Maxima kauplusest ühe eesti keelt oskava töötaja
https://tallinn.postimees.ee/4409515/ke ... a#comments

[Kotov]

Iisraeli justiitsminister: Iisrael peab olema valmis kaitsma juudi enamust ka inimõiguste hinnaga

http://www.aljazeera.com/news/2018/02/a ... 46060.html

Euroopa riigid võiksid eeskuju võtta.

[Kriku]

Euroopa riigid võiksid eeskuju võtta.

Tahab siis teha põhiseadusse muudatuse:

The bill states that "the right to exercise national self-determination in the State of Israel is unique to the Jewish people".

Meie PS-i preambula juba midagi väga sarnast ütleb:

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, [...] mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Samuti ei ole meil vene keelel sama staatust kui araabia keelel Iisraelis.

Nii et mõnes mõttes meil on asjad juba paremini.

[Puurija]

Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: „Kohalike Eesti meediaekspertide abiga on Venemaa propagandistid suutnud venekeelses avalikus meediaruumis luua ettekujutuse Eestist kui etnokraatlikust riigist, kus russofoobia moodustab kogu sise- ja välispoliitika selgroo. Sõjaajaloolane Igor Kopõtin näiteks ütles möödunud aastal pärast kohalike omavalitsuste valimisi, et Keskerakond võlgneb võidu Tallinnas vähese haridusega venekeelsele massile, kes vaevleb pimedate hirmude küüsis. Kremli propagandistide arvates kuuluvad kollektiivsete russofoobide hulka Eestis Reformierakond, IRL ja EKRE. Aga kui russofoobidest Eestis kuuleme nii öösel kui ka päeval, siis estofoobide teema hoitakse hoolikalt avalikkuse eest varjul. Ma saan sellest täiesti aru: Eesti poliitiline kultuur üritab jätta päevakorrast välja kõik küsimused, mis võiksid ohustada riigi poliitilist stabiilsust. Sisuliselt on kõik, kes elavad Eestis, aga põhimõtteliselt keelduvad ära õppimast eesti keelt, tõsiselt estofoobia käes kannatavad isikud. Estofoobide seast leiab eredaid avaliku elu tegelasi. Näiteks ajakirjaniku Dmitri Klenski, kes oma artiklites ja esinemistes muudkui tõestab, et Nõukogude okupatsioon Eestis on müüt, 1949. aasta küüditamine pelgalt 22 000 Eesti talupoja ajutine ümberasustamine riigi ühest piirkonnast teise, keeldumine koostööst Venemaaga aga puhas sigadus. Kõige selle juures on Dmitri Klenski oodatud külaline raadiokanalis Raadio 4, kus ta möödunud aastal esines kolm korda saates «Osobõi vzgljad» («Vaatenurk») – ja juba selgi aastal on ajakirjanik jõudnud eetris kõnelda russofoobide mõjuvõimust Eestis. Vitali Belobrovtsevi meelest tehakse Eestis hästi ainult seda, mida teeb Keskerakond. Kõik teised erakonnad ainult rikuvad elu ja takistavad Keskerakonna tegevust. Selge see, et kui su oma poeg on teinud Keskerakonnas edukat karjääri, siis on see erakond igati hea. Kui lapsuke oleks sotsiaaldemokraat, ei hoiaks Vitali Belobrovtsev vaka all kriitikat Keskerakonna aadressil. Estofoobia poole kipuvad kalduma needki Eesti ettevõtjad, kes astuvad välja sõbralike suhete taastamise eest Venemaaga. Kuid Eesti peamise estofoobi kohale võib kahtlemata pretendeerida Keskerakond, kes tuli 2017. aasta sügisel välja tõelise estofoobse poliitilise reklaamiga. Ette astuvad Eduard Toman («Vene kultuurikeskus ...»), Maksim Volkov («Vene koolid …»), Aleksandr Tšaplõgin («Linna venekeelsed ajalehed ja televisioon …»), Mihhail Korb («Vene lasteaiad …») ja lõpetuseks Yana Toom («Aga kõik see ainult kuni 15. oktoobrini»). Mihhail Kõlvart: «Toetage meeskonda, kes ehitab, mitte ei lammuta!» Samal ajal on Tallinnas olemas munitsipaalasutus Vene Kultuurikeskus, mille 2018. aasta eelarve on peaaegu miljon eurot. Aga Eesti Kultuurikeskust miskipärast ei ole … Vahetevahel kujuneb russofoobia ja estofoobia vahel välja imetabaseid liite. Nii oli näiteks Vene teatri eesotsas viimased kolm aastat kunstiline juht Igor Lõssov. Ehkki teater asub Eesti pealinnas Tallinnas, ei ole selle teatri repertuaaris olnud ega ole midagi eestilikku. Lahkumise järel andis Igor Lõssov intervjuus ühele kohalikule väljaandele teada, et teatri direktori Tõnu Lensmendi arvates olla «hea venelane – surnud venelane või Kuzitškin». Väliselt justkui tõelise estofoobi ja sajaprotsendise vene patrioodi avaldus. Samal ajal ei püsi Vene teatris pikalt kavas isegi mitte vene klassika. Näiteks praegu on kavas Anton Tšehhovi «Kirsiaed». Aga seda mängitakse ainult kaks korda kuus ja saal tuleb vaevu pooltäis. Eesti Draamateatris samal ajal läheb Anton Tšehhovi «Ivanov» aina täissaalile. Mängitakse seda kaks korda nädalas ja veebruariks enam ühtegi piletit ei ole. Nüüd küsimus: kes populariseerib vene kultuuri paremini, Vene teater või Eesti Draamateater? Mina olen tõeline Venemaa patrioot, aga mulle ei võrdu Venemaa Putiniga, vaid seisab temast palju, väga palju kõrgemal. Ma sündisin ja kasvasin üles Venemaal ning armastan ääretult oma väikest kodumaad, Tomskit ja Siberit. Selle kõrval austan ma sügavalt eestlasi ja Eestit ning olen siiralt tänulik töö ja peavarju eest, mille ma sain siin, sel jahedavõitu maal, kus elavad soojade kätega tagasihoidlikud inimesed. Et hoida seda maad ohtude eest, teen Eesti parlamendisaadikutele ettepaneku välja töötada ja vastu võtta seadused, mis tunnistaksid Nõukogude okupatsiooni ning 1941. ja 1949. aasta küüditamised kuriteoks ning keelaksid Eesti riiki sisenemast neil, kes eitavad Eesti okupeerimist ja küüditamist ning väidavad, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Ma arvan sedagi, et on kätte jõudnud aeg tunnistada Teise maailmasõja veteraniks kõik, kes osalesid sõjategevuses Eesti pinnal aastail 1939–1957, kaasa arvatud rahvusliku vastupanuliikumise esindajad. Ei saa lubada, et pseudoteadlased ja libaeksperdid pööravad pea peale Eesti ajaloo ja mõnitavad totalitaarse režiimi kuritegude ohvreid. Austust oma maa vastu saab inimestes kasvatada ainult siis, kui see maa ka ise ennast austab.“
https://arvamus.postimees.ee/4408889/an ... ellised-on

[Elagu Ukraina]

See Kuzitškin on ka kuidagi liigselt lobisema hakanud, tahab olla see kõige eestlasem, (nagu ka Ivan Makarov). Ei tea, kuidas tal Eesti keele õppimisega ka on?

Venemaa on kogu taasiseseisvusjärgse aja vestnud väikesest fašistlikust riigikesest, kus venelasi diskrimineeritakse jne. Ometi sõidavad tuhanded venemaalased Eestisse puhkama nii talvel, kui suvel. Ei häiri see propaganda tavalist venelast põrmugi, nagu nõukaajalgi.

[LeBon]

See on eriti küüniline lähenemine. Mis seos on venelaste trippidega Eestiise või vastupidi, seost riiklikul poliitikal?

[Elagu Ukraina]

See on eriti küüniline lähenemine. Mis seos on venelaste trippidega Eestiise või vastupidi, seost riiklikul poliitikal?

Hoolimata sellest, et on loodud mingi hull pilt, käivad venelased endiselt siin ja seejuures veel ülistavad Eestit, kui keegi neilt midagi küsib.

Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: „Kohalike Eesti meediaekspertide abiga on Venemaa propagandistid suutnud venekeelses avalikus meediaruumis luua ettekujutuse Eestist kui etnokraatlikust riigist, kus russofoobia moodustab kogu sise- ja välispoliitika selgroo.

[ants431]

See on eriti küüniline lähenemine. Mis seos on venelaste trippidega Eestiise või vastupidi, seost riiklikul poliitikal?

Hoolimata sellest, et on loodud mingi hull pilt, käivad venelased endiselt siin ja seejuures veel ülistavad Eestit, kui keegi neilt midagi küsib.

Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: „Kohalike Eesti meediaekspertide abiga on Venemaa propagandistid suutnud venekeelses avalikus meediaruumis luua ettekujutuse Eestist kui etnokraatlikust riigist, kus russofoobia moodustab kogu sise- ja välispoliitika selgroo.

Venelasi on 100 miljonit. Kui neist
1 miljon käib eestis ja kiidab eesstlasi
siis see ei takista järgmist miljonit
eestlasi fašistideks pidamast, kolmandat
miljonit püha venemaa lõhkumise süüdistamises.

[Kriku]

Ainuüksi RF-is 111 M, mujal veel 20-40 M.

[ambur123]

Haakub ülal oleva artikliga russofoobiast ja estofoobiast:
Vene võim keelas Petseris EV100 vastuvõtu korraldamise
https://www.postimees.ee/4411715/vene-v ... rraldamise
Mulle väga meeldis üks kommentaar ""Estofoobia selge ilming". Laenates Vene meediast stiilinäidet."