Kujutan ette seda stseeni, kui järgmine kosmonaut vaja teele saata. Fjodor, nimetame teda selle nimega, teeb viimaseid ettevalmistusi kosmosesse lennuks. Ta on juba väiksest peale unistanud saada kosmonaudiks. Voodi kohal oli tal J. Gagarini pilt, vanemad kinkisid 5. aastaseks saamisel talle kuukulguri. Koolis sai ta 8.klassi lõpukirjandi, mille pealkiri oli "Kelleks mina tahan saada", eest 5 kiitusega. Ta oli aktiivne ALMAVÜ lennuklubi liige, lendas alul purilennukil, hiljem juba ühemootoriliste Jak-52 ga. Tegin läbi langevarjuri kursused, astus vabatahtlikult lennuväe kooli, sealt edasi akadeemiasse ning osutuks valituks kosmonautide treeningugruppi. Tegeles aktiivselt sportvõimlemisega, omas meistersportlase järku.
Ja siis saabus see hetk, kui teda hakati ette valmistama lennuks. Baikonuris oli ilm olnud nädalotsa pilvine ja Fjodori meel muutus nukraks, kuid lõpuks ilmus välja päiksekiir ja lootus, et start kohe saabub. Tehakse veel viimaseid ettevalmistusi ning Fjodorile passitakse selga skafandrit. Alul muidugi kuumakindel pesu, siis tunked ja lõpuks skafander. See veidi luitunud, valge, polüuretaanist skafander näis talle ilusamana, kui akadeemia lõpuaktusel kantud paraadmunder. Skafandri selgapanemisel libises Fjodori pilk korra sildile, milles olid numbrid ja tähed. Ta luges teksti, luges veelkord ja uskumata loetut, luges kolmaski kord. "Vassili Petrovitš", pöördus Fjodor inseneri poole, kes teda riietamisel aitas, "kas ma lugesin siit
birka pealt õieti, et selle skafandri kasutamise aeg on juba 5 aastat üle läinud?". Suurte, morsale omaste vuntsidega, Vassili Petrovitš, kes omadele ka
Stakani hüüdnime kandis, vaatas imestava pilguga Fjodorile otsa, siis viskas pilgu
birkale, kratsis kukalt ja konstateeris"on saadanas jah, üle läinud. Aga pole midagi Fedja, eks seal üleval saad ameeriklaste skafandrit laenata,kui avakosmoses käia vaja" ning asjatas edasi. Fjodorile, kes vaid hetk tagasi oli oma õnne tipul, tundus nüüd maailm kokku kukkuvat. Kuidas siis nii - mina, venelane, pean amerikandosside asju kandma. Ja veel - kui skafander on juba vanaks jäänud, kas see ka mind kaitseb? Sama küsimuse esitas ta
Stakanõtšile, kes vastas lakooniliselt - "sul, Fedka, läheb seda skafanderdist vaja vaid selleks, et üleslennutamisel rõhuvahet taluda. Seal üleval, saad ilma hakkama. Ja see üleslennutamine kestab maksimaalselt tunnikese, seega ära põe". Fjodorile selline igaksjuhuks perspektiiv kohe üldse ei sobinud. Ta tahtis end lahti riietama hakata, aga
Stakanõtši tugevad käed peatasid selle. Nähes veel Fjodori silmis õudust, lisas vanamees lõpetuseks: "
nado Fedja, nado" ning tiris skafandrile noormehele selga. Õnneks oli skafander vettpidav ka seestpoolt ja tal jäi nägemata, kuidas noormehe aluspesu värvus kollaseks. Nutumaik kurgus, läks Fedka kapslisse, nagu läbi udu kordas ta üle stardikäsklused,mis talle juhtimiskeskusest esitati. Tal vasardas peas vaid üksainus mõte - peaasi, et skafander vastu peaks!
Samal ajal tehti juhtimiskeskuses veel viimased protseduurid ja kätte jõudispidulik,aga ärev hetk - strat. Veidi kõhklevalt vajutas ametnik nupule, kuskil kauguses miskit võpatas ja mingi aja pärast jõudiskeskusesse võimas möire - rakett oli startinud. Keskuses vaatasid kõik ainiti ekraanile, kus oli näha kodumaainseneriteaduse tippteost, tuldsülitades liikumas väärikalt taevalaotuse suunas. Järsku lõi kiirendite juurest välja väikse suitsupahvaka, kõik keskuses olnud võpatasid ja said otsekohe aru -
piz..ts. Moment hiljem kaldus kaldus raketi esiosa veidi, siis veel rohkem ning jõudnud 2 km kõrgusele, tegikaunikaare ja tuiskas maapinna poole tagasi. Veel ennem kui ta maha prantsatas, lagunes iludus tuhandeks tükiks ja kõik see ilu mattus tuledemöllu. Fedjal vedas - ta ei pidanudki enam muretsema sellepärast,kas skafander kosmoses vastu peab,sest kosmoses jäi tal seekordkäimata. Või noh, ta ei jõua sinna mitte kunagi. Ka tema hauda pannakse urn tuhaga, mison kokku korjatud ärapõlenud raketikomponentidest. Seda tulemöllu vaadeldi ka inseneride poolt, kes olid Fedja ette valmistanud. Igor, alles keskusega liitunud, noor ja perspektiivikas teadlane, valas pisaraid.
Stakanõtš patsutas talle õlale ja lausus, talle omase rahulikkusega "
nitševo, Igorjok, baabõ ještšo ražajut". Muinasjutu lõpp. Vabandust OT pärast, aga vaim tuli peale
