Viktor Kingisepa hukkamine.

Üksused, relvad, tehnika. Autasud ja vormid. Kõik teemasse puutuv.
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3810
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Jaanus2 »

Üks asi on see, mida deklareeriti ja teine see, kuidas tegelik praktika kujunes. Ja tegelik praktika oli selline, et Vene seltsimehed pidasid juba enne NLiidu tekkimist iseenesestmõistetavaks "vennasvabariikide" asju korraldada, ka ilma abi palumata. Ja oma asju korraldada nende arvelt, sealt näit. toiduaineid varudes, ilma luba küsimata. Ka oli kommunistide iseseisvussoov erinev. Juhtivad Eesti kommunistid ei näinud vajadust tegelikuks iseseisvuseks Venemaast. Kingissepal peaks olema ka selleteemalisi mõtteid ja kirjapanekuid, tõsine avarapilguline internatsionalist oli. Saksamaad oleks kindlasti vähemalt püütud alluvaks muuta, päris liita vast mitte. Endise impeeriumi alaga on teine asi, see oli juba geenides, et peab ikka olema suur ja ühtne, ilma liigse kohaliku isetegevuseta.
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3810
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Jaanus2 »

Eesti Töörahva Kommuun oli nii lühiajaline nähtus, et kuidas oleks praktika kujunenud veidigi pikemas perspektiivis, me ei tea. Ja aeg, mil see moodustis mingit osa Eestit kontrollis, oli veel lühem. Teame ainult, et omas hulka kõlava nimetusega asutusi ja kõik. Sõdis Vene ripatsina, seda teame hästi. Aga kuidas oli suhtumine Ukrainasse, sellest teame rohkem ja Vseviov on oma raadioloengutes sellest ka rääkinud. Eesti oleks olnud "iseseisvam"? Millegipärast ei usu, väike ikka vähem võimekas. Ukrainast neid toiduaineid varutigi. Ma tean, et Corvusele meeldib vaielda, aga mina ei viitsi tõestada, et Kingissepp Eesti iseseisvuslane ei olnud - see on niigi teada ja oli juba ka Kingissepa hukkamise ajal teada. Sellest ka see teema.
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3810
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Jaanus2 »

Corvuse võit. Ukrainast ei varutud midagi, Vseviov on emotsionaalne mölalõug ja Viktor oli tõsine alternatiiv. Seda viimast väitis Viktorist tuviolitihane. Lepime siis sellega, et Viktor oli Eesti arengu tõsine alternatiiv. Kuigi peale kommunistide ei olnud alternatiivse suurmehe hukkamisega rahul vaid osa sotsialiste. Corvus tark, Jaanus2 loll! Kull ja kaaren nupukas...
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Reigo »

Corvus:
Kingissepp on selles mõttes huvitav kuju, et ta tegi korraliku karjääri juba 1918.aastal Tšekaas nagu ka hiljem Kominternis
Olgu siiski täpsustatud, et Kominterni karjäär oli puhtalt vormiline, sest faktiliselt istus Kingissepp Eestis põranda all ja Kominterni asjades kuigivõrd osaleda ei saanud.

Mis puutub kommuunasse, siis Graf on ju selle asja lahti kirjutanud "Eesti rahvusriigis". Eesti juhtivad kommunistid ei olnud kommuunast ja tema iseseisvusest kuigivõrd huvitatud, sest pooldasid liitumist föderatiivsetel alustel suure nõukogude riigiga. Kuna aga sel hetkel (1918) asus see nõukogude riik vaid osal Venemaal (keskusega Moskvas), siis faktiliselt tähendanuks see liitumist punase Venemaaga keskusega Moskvas. Samas Lenin ja tema kaaslased unistasid täpselt samamoodi suurest nõukogude riigist, mis asuks igal pool. Sellisel juhul polnud Moskva kui selle pealinn sugugi mitte ainuke variant, vaid pigem näiteks Berliin.

Kommuuna idee oli ajutine lahendus ja eesti seltsimeestele peale surutud Moskvast, kus tunti muret, et vastasel juhul võidakse mujal maailmas Punaarmee pealetungi tõlgendada kui Venemaa anastuskatset endise kubermangu suhtes. Kommuuna väljakuulutamise järel sai aga teatada: näe, neil on seal kodusõda ja meie aitame ühte poolt. Lõppeesmärk oli ikkagi suur nõukogude riik föderatiivsetel alustel.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Arensburger »

corvus kirjutas:....
Küsimus pole minu arust see, et kui ripats me oleks tulevikus olnud vaid, kas tinglikult 1918-1920ndte alguses olid kõik siinsed kohalikud enamlased üheselt koguaeg nõus muutumisega nö Nõukogude Venemaa kubermanguks või eksisteeris siiski ka siinkandis mõtete ja nägemuste pluralism. Mina arvan, et eksisteeris arusaamade erisus. Mis olid seda rahvuslikumad (kui nii võib väljenduda), mida kaugemal inimene Petrogradist või Moskvast oli. Meeldib see meile või mitte. Hilisemad sündmused aga muutsid neid nägemusi radikaalselt. Või sundisid inimesi loobuma enamluse teest.

Mis puutub Viktorisse, siis pole ma kuskil märkinud, et oleks olnud iseseisvuslane. Usun, et tema nägemus oli juba 1918.aastal vägagi nö Venemaa kubermangu põhjaline.
Aga 1922.aastal oli ta selgelt sügavasse depressiooni langenud inimene. Kes sai vastuolulisi signaale isegi Venemaalt, omamata võimalust nende protsessidega koha peal tutuvuda, ehk saada nö seljale patsutusi koos lubadustega, "õigel ajal laseme nepmanid kõik maha!". Täielik moraalne pankrot nii kodus toimuva najal kui ka teatav pettumus või arusaamatus Venemaa SFNV käitumise üle ...
Vabandan kohe Corvuse ees, et kasutan tema teksti lõõpimiseks!
Aga siiski - midagi ei ole uut päikese all! Tänase päevapoliitika valguses tuleb kohe meelde Laaneti - Vakra protsess (seda siis arvamuste paljususe osas). Tollase Viktori olukord oli aga jah kordades räbalam tänase omast.
Ja kokkuvõttes tahaks öelda, et kõik on ka täna nii nagu kunagi varem. Oleme ju ikka needsamad eestlased. Seepärast ei tohiks olukordi arutades liialt üle reageerida! Ka täna on eestlaste enamus iseseisva Eesti riigi poolt, nagu ka tol ajal oli. Lihtsalt on vaja jätkuvalt säilitada tervet mõistust, et valimistel õieti hääletada ja nii lihtse see ju ongi.
Aga et keegi inimeste tervet mõistust võõra raha abil kallutama ei kipuks, soovin jõudu KAPO`le
Kasutaja avatar
tuviolitihane
Uudistaja
Postitusi: 29
Liitunud: 18 Aug, 2011 20:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas tuviolitihane »

Tänud Reigole ja eriti Corvusele. Tahtsin samuti osutada olukorra keerukusele. Tollal olid paljud otsad lahti. Milline saab olema tulevik ja kuhu maailm kaldub.

1917 ei võidelnud veel keegi iseseisva Eesti eest. Taheti rahvuslikku enesemääramist, mingi autonoomia või föderalismi vormis. "Keskmise" eestlase põhieesmärk oli ikkagi saada leiba, maad, lõpetada sakslaste privilegeeritus ja otsustada ise oma asju omas keeles. Rahvaste enesemääramine oli Venemaal iseenesest ju sotsialistlik kontsept ja 1917 oli see ka bolševike lipukiri (Wilson käis idee hiljem välja, pealegi ei huvitanud teda Venemaa väikerahvad). Eesti bolševike perspektiivist (olid nad siis sisimas rahvuslased või internatsionalistid) polnud oktoobripöörde järel ju vajagi luua mingit uut autonoomiat või iseseisvust, kuna bolševism juba võidutses (Vene) vabariigi keskustes (sellele osutas hiljem ka Kingissepp oma propagandarošüürides; n-ö kodanlik propaganda tegi siin Kingissepast mõistagi isamaareeturi).

Üksnes reaktsioonina bolševike riigipöördele (ja Saksamaa pealetungile) hakati taotlema Eestis totaalset iseseisvust (kodanlikud parteid) või bolševiseerunud Venemaast sõltumatut eesrindlikku töövabariiki (sotsialistid, Suits). Kusjuures Suitsu programm (mis oli vist esimene konkreetne Eesti iseseisvuse kava) nägi ette, et meie oma sotsialismi ajamisega kõrgemal formatsiooni astmel asuvas Eestis võib tulevikus aidata järele ka hilisfeodalismist väljuvat mahajäänud Venemaad. Kingissepp ütles Suitsu kohta, et too on läbikukkunud kabinetiluuletaja, kes vaid raamatutest lugenud, et töölisklass on olemas.

Point selles. Miks pidanukski tollane veendunud enamlane tahtma täielikku sõltumatust ülejäänud Venemaast, kui keskus lubas niikuinii leiba, rahu, rahvusliku diskrimineerimise lõpetamist ja igakülgset võrdsust ning heaolu. Pole ju ime, et bolševism oli iseäranis populaarne Venemaa äärealade rahvuste (juudid, soomlased, lätlased, poolakad, grusiinid, eestlased jne) ja mitte niivõrd venelaste endi seas. Vähemusrahvused olid bolševike keskhierarhias tugevalt ülerepresenteeritud. Teistpidi vaadates: ka Eesti kodanlaste ideaal oli demokraatlik föderaalne Venemaa, mitte täielik iseseisvus. Viimase kasuks otsustati olude sunnil.

Reigole. Ma ei tea, kas Kingissepp oli Eesti vabariigi kodanik või üldse tunnustas sellist kodakondsust või oli end mingil moel vannutanud noore kodanliku vabariigiga. Muidugi mõista teenis ta Moskva huve, mis tema jaoks tähendas ilmselt siiralt käimasoleva maailmarevolutsiooni edendamist. EW oli tema jaoks naeruväärne kodanlik-imperialistlik moodustis, mis loodi üksnes selleks, et vastustada tema parteid ja tööliste "tõelist" vabanemist. Seda eriti olukorras kui partei oli siin 1917 võimu veretult üle võtnud ja pidi 1918 veebruaris taktikaliselt taanduma. Kõigi maade proletaarlaste ühendamisele arvati olevat veel 1918-19 üpris lähedal (Saksamaa, Ungari, Soome, teised Venemaa äärealad). Kaotus ja populaarsuse absoluutne allakäik võisid olla sellele fanaatikule päris räsivad. Kaasaegsete arvamus huvitas mind seetõttu, et tema hukkamise näol polnud tegemist ikkagi niisama siseriikliku kirurgilise operatsiooniga üksiku salareeturi vastu (a la Simmi süüdimõistmine). Kõvad sise- ja välispoliitilised aktsiad olid mängus. Kindlasti julge, kui mitte demonstratiivne samm. Kas muidu see merre uputamine oli tavaline praktika?

Jaanus2. See Venemaa ripatsiks olemine on tolle aja iseloomustamiseks veidi pealiskaudne metafoor. Kas siis ka meie Maapäev oli 1917 Venemaa ripats? Tollal mõtlesid bolševikud vaevalt suur-vene imperialistlikes kategooriates. Olid nad ju ise kümnetest erinevatest rahvustest, keda ühendas internatsionalism, võitlus senise Vene natsionalismiga ja Venemaa kui rahvaste vangla vabastamine. Kõike seda halba hakati likvideerima mõistagi mastaapse vägivallaga, mis oli omane just bolševike eesmärk-pühitseb-abinõu mentaliteedile ning pole ime, kuhu see fanaatiline pragmatism lõpuks välja viis (aga see on tagantjärele tarkus ja eraldi teema). Ma ei arva, et Kingissepp oli alternatiiv headuse mõttes, vaid tolle aja kontekstis oluline paralleelne jõud, millel oli algselt ka arvestatav rahva toetus. Bolševikud polnud üksikud hullud või pelgalt "isamaareeturid" (1939 nad seda juba ilmselt olid, sest siis polnud neil enam mingit ühiskondlikku mandaati; oli Punaarmee ja NKVD!). Ka vapslus oli 1933 arvestatav poliitiline jõud, mis kuulutas Eesti riikluse reformimist, seega alternatiivi. Inimesena ei tahaks ma neidki võimule.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas MOrav »

Ilma eelnevasse süvenemata mõni pilt käsikirjast, kuidas 1988. a KGB veteranid Kingisseppa uurisid. Suurepärane on sm Vaarmanni mälestuskirjutis, ja huvitav ka genealoogia.

Siit tuleb Previousiga ettepoole lapata, kõige viimane pilt on samas esimene (38-s pilt on lk 128 ehk tuleb lugeda pärast 1. pilti).

http://s42.photobucket.com/albums/e308/ ... 0200-1.jpg

Autor on see (RT 2002 järgi)

Paul HAIDLA
08.07.1920 Eesti
Raja küla Kasepää vald Tartu maakond
sõjaväepensionär

Jrk nr Julgeoleku-, luure- või vastuluureorgani nimetus Ametikoht või koostöö liik Ajavahemik
1. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium 2. osakonna 5. jaoskond, operatiivvolinik 05.1950–07.1952
2. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium 2. osakonna 2. jaoskond, vanemoperatiivvolinik 07.1952–05.1953
3. Eesti NSV Siseasjade Ministeerium Märjamaa Rajooniosakond, ülem 05.1953–03.1954
4. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Märjamaa Rajooniosakond, rajoonivoliniku kohusetäitja, rajoonivolinik 03.1954–1958
5. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakond, vanemoperatiivvolinik 1958
6. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee operatiiv-tehnilise osakonna (OTO)
6. jaoskond, jaoskonna ülem 1958–08.1975

Pilt
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Reigo »

tuviolitihane
Kaasaegsete arvamus huvitas mind seetõttu, et tema hukkamise näol polnud tegemist ikkagi niisama siseriikliku kirurgilise operatsiooniga üksiku salareeturi vastu (a la Simmi süüdimõistmine). Kõvad sise- ja välispoliitilised aktsiad olid mängus. Kindlasti julge, kui mitte demonstratiivne samm. Kas muidu see merre uputamine oli tavaline praktika?
Merre uputamine võeti ette selleks, et kommunistid hauda üles ei otsiks ja sinna "templit" ei püstitaks.

Kingissepp hukati kiiresti eelkõige selle tõttu, et midagi muud mõistlikku temaga teha ei olnud. Veniv kohtuprotsess ta üle oleks suure tõenäosusega tähendanud seda, et idapiiri taga arreteerituks Eesti kodanikke (päris ja väljamõeldud spioone), keda ähvardanuks raske karistus kui sm Kingiseppa välja ei vahetatuks. Lisaks sellele oleks kohalikud kommunistid teinud ilmselt kõik (streigid, miitingud), et Kingissepa väljavahetamisele kaasa aidata. (Sotsialistid oleks muidugi samuti poliitilist profiiti lõikama tõtanud.)
Kasutaja avatar
tuviolitihane
Uudistaja
Postitusi: 29
Liitunud: 18 Aug, 2011 20:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas tuviolitihane »

Nii arvasingi. Ja samas näitab see ju ka, et oldi teadlikud 'keda' hukatakse. Simmi või Dressenit poleks vaja kellelgi merre uputada (kui, siis vaid hauarüvetajate kõrvalehoidmiseks; vaevalt oleks Kingissepp simmilikult öeldnud, et "kui tehtud siis tuleb vastutada" jne). Kingissepa hauapaik võis destabiliseerida kogu ühiskonda, kus vasakpoolsed kalduvused polnud kuhugi kadunud. Igaüks võis aduda hukkamise poliitilisi implikatsioone, tappa äärmuspartei üks karismaatilisemaid (ja vististi ka intelligentsemaid) kujusid. Soovikski teada, kuidas poliitilised juhtfiguurid seda isekeskis arutasid. Hukkamist ja uputamist on kerge tõlgendada nii noore riigi enesekindluse kui ebakindluse kaudu. Väikestviisi legend loodi mehest ometigi.
Kasutaja avatar
tuviolitihane
Uudistaja
Postitusi: 29
Liitunud: 18 Aug, 2011 20:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas tuviolitihane »

Olen sinuga nõus. Ega ma ei mõelnudki kirjutada moraliseerivalt positsioonilt. Üritasin vaid osutada, et Kingissepa hukkamise ajal polnud poliitilised võitlused veel lõpuni võideldud. Ka EW-d loonud erakondade jaoks eksisteeris veel aeg, kui tuli end kehtestada, teha üksteise järel radikaalseid poliitilisi otsuseid, mis siin-seal ületasid ka rahva poolt antud mandaadi (maapäeva suveräänsus, iseseisvuse deklareerimine, sundmobilisatsioon ja iseseisvussõda, vasakäärmusluse likvideerimine ja Nõuk-Vene interventsiooni tagasitõrjumine; miks mitte lisada jadasse ka paremäärmusluse likvideerimise 1934-36). Eesti riiklus ei võrsunud Kodulugu-stiilis "iseeneslikult", vaid konkreetsete poliitiliste valikute ja otsuste kaudu. Seda mõistagi maailmasõja, impeeriumi lagunemise ja Vene kodusõja kontekstis.
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas sadist »

1. Mail 1922 kommunistide poolt Tallinnas korraldatud rongkäigus käis kaasa ka kindralstaabi 2. osakonna agent Leipsus, tõelise nimega Pavel Varfolomejev, kes kuni 1919.a. oli olnud ametiühingute kesknõukogu esimees, pidanud sidet põranda all viibiva Viktor Kingissepaga ja 2. osakonna ülema kapten Helmuth Veemi ettepanekul hakanud vastuluure agendiks. Kadriorus Russalka mälestussamba juures peetud miitingult linna tagasi tulles näitas Leipsus-Varfolomejev samuti tööliste keskel viibivatele poliitilise politsei ülemale Villem Liivale ja vanemagent Julius Palmile Narva maanteel kõnniteel sammuvale kahele mehele: "Seal lähevad põrandaalused Jaan Kreuks ja Johannes Linkhorst." Jaan Kreuks pääses põgenema. Johannes Linkhorst, kes põrandaaluse tegelasena esines Malmi nime all, hakkas jooksma, revolvrist tulistades, laskis maha ettejuhtuva konstaabli Tuhermi, põgenes ühte hoovi ja võeti seal kinni.
Poliitillses politseis kuulas Johannes Linkhorsti üle vanemagent Julius Palm, kes tundis huvi peamiselt Viktor Kingissepa konspiratiivkorteri vastu. Linkhorst selle asukohta ei avaldanud. Tallinna poliitilise politsei ülem kapten Villem Liiv, tulles ülekuulamisruumi, ütles Linkhorstile: "Teil on valida, kas välikohtu surmaotsus konstaabel Tuhermi mõrvamise eest või elu ja vabadus, kui avaldate Viktor Kingissepa konspiratiivkorteri asukoha." Linkhorstiga rääkimas käis ka poliitilise politsei peavalitsuse ülem Lensing ja lõpuks tuli vangi juurde siseminister Eenpalu, kes Linkhorstile kinnitas, et vabariigi valitsus laseb ta vabaks ja annab temale passi uue nimega, kui ta teatab Kingissepa redupaiga. Linkhorst alias Malm keeldus.
2. mail oll Gilde tänava kasarmus koos välikohus, kes mõistis Johannes Linkhorsti surma mahalaskmise läbi konstaabel Tuhermi mõrvamise eest. Kell 4 p.l. anti Linkhorstile kätte ärakiri kohtuotsusest ja ta sõiduti Tartu maantee peavahti. Sealt viidi surmamõistetu Tallinna linna komandandi kolonel Raudvere kabinetti. Komandant ütles, et tehtud ettepanek kehtib, pani kella enda ette lauale ja sõnas: "Teil on kümme minutit aega: kui ütlete, kus on Kingissepp, jääte elama, kui ei - täidetakse välikohtu otsus. " Kümne minuti möödudes ütles kolonel Raudvere: "Noh, ei ole midagi parata. Ma tegin kõik, mis võisin." Ja oma adjutandi poole pöörates käsutas komandant: "Kutsuge sõdurid!" Kui kaks sõdurit püssidega sisenesid kabinetti, et vangi ära viia, hüüdis Linkhorst: "Oodake, ma ütlen ... Karu tänavas, nr 14 majas."
Kolonel Raudvere kõlistas siseminister Eenpalule ja tegi telefoniteel veel mitmeid korraldusi. Hommik koitis, kui Johannes Linkhorst paigutati autosse sõdurite Murro ja Paari vahele ning sõidutati Narva maanteele, kust mindi jala Karu tänava nurgale. Kapten Liiv oli seal ootamas ja raporteeris Raudverele, et kogu ümbrus on sisse piiratud. Johannes Linkhorst näitas käega maja, kus pidi asuma Kingissepa konspiratiivkorter. Vanemagent Palm koos teiste ametnikkude ja sõduritega tuli peatselt tagasi ja ütles, et Kingisseppa ei leitud. "Teie petsite meid, Linkhorst", ütles kolonel Raudvere. Seega saite surmaotsuse täideviimist paari tunni võrra edasi lükata." ... "Majja tuleb minna pesuköögi kaudu ... vajutada seinale - see avaneb nagu uks ... seal .. ." ütles Linkhorst. Mindi uuesti, seekord kaasa võttes ka Linkhorst. Üks sõdureid vajutas püssipäraga vastu seina, see avanes ja nende ees seisis revolver käes, Viktor Kingissepp, kellele maja põranda alla tehtud redupaigaks salaruum. Palm lõi temal revolvri käest maha. Arreteeritu viidi Toompeale poliitilisse politseisse.
3. mai hommikul sai Vahipataljoni adjutandi abi Stephan Luik telefoniteel käsu ilmuda kindral Unt'i juurde. Kindral Unt'i kabinetis oli juba ees Vahipataljoni ütem kapten Schmidt. "Kaitseminister määras välikohtu esimeheks kapten Schmidti", ütles kindral Unt. "Kohtu liikmeiks on kapten Pavlosvki 3.diviisi staabist ja Vahipataljoni kompaniiülem kapten Puusild. Teid on määratud kohtu sekretäriks. Välikohtu istungi alguseks määrati kell 6 p. l. Arreteeritud Viktor Kingissepp viibis Pagari tänavas kindralstaabi 2. osakonnas. Tema juures seisis püssiga valvel Vahipalaljoni sõdur ArnoId Vessart, kui ruumi ilmusid kaptenid Schmidt ja Luik. Kapten Luik luges arreteeritule ette määruse, millega Viktor Eduardi poeg Kingissepp riigivastase tegevuse eest antakse välikohtu alla. "Teil on õigus endale valida kaitsjat", ütles kapten Schmidt. Viktor Kingissepp vastas selle peale, et ei usaldavat ühtegi kodanlikku advokaati: "Ma soovin endale kaitsjat Nõukogude Liidust", ütles arreteeritu. Kui kapten Schmidt vastas, et selle soovi rahuldamine ei ole võimalik, ütles Kingissepp, et ta siis kaitseb end ise. Kingisepp oli teatavasti õppinud Peterburi Ülikoolis juristiks.
3. mail kell 6.15 toodi Viktor Kingissepp välikohtu ette. Kapten Schmidt luges ette süüdistusakti. Tunnistajaks süüdistuse poolt oli vanemagent Julius Palm. Kaebealuse poolt tunnistajaid üles antud ei olnud. Pärast seda kui kohtualune oli elada lasknud "nõukogude Eestit" ja kohus oli viibinud nõupidamisel, kuulutati otsus: Viktor Eduardi p. Kingissepp mõistetakse surma mahalaskmise läbi. Sama päeva õhtul tuli Vahipataljoni meeskonnruumi Veebel Tamm ja hakkas paberil asuva nimekirja järgi välja hüüdma mehi: kapralid Kreili ja Käbe, sõdurid Vessart, Paar, Murro, Remmel jt., kokku 25 meest. ."..Mitte lahti riietuda ega magama heita, relvad valmis panna!" käsutas veebel Tamm. Kell 11 õhtul anti meeskonnale korraldus relvi kaasa võttes üles rivistuda kasarmu õuele. Veidi eemal seisis kapten Puusild. Veebel Tamme juhtimisel marssis meeskond üle turuväljaku Tartu maanteele ja seda mööda kuni Ülemiste järve lähedale, kus pöörati Lasnamäe suunas, kus liivasel pinnal kasvasid noored männid. Veebel Tamm määras kapralid Kreili ja Käbo koos nelja sõduriga surmaotsuse täideviijaiks, ülejäänud sõdurid paigutas laiali ümbrusesse julgestamise eesmärgil. Peatselt jõudsid kohale autod. Esimesest autost väljusid kolonel Raudvere, garnisoni arst dr. Holt ja linnakomandandi platsadjutant leitnant Tiivel; teisest autost toodi sõdurite valve all välja Viktor Kingissepp. Kapten Puusild raporteeris kolonel Raudverele, et meeskond on valmis, millele komandant lühidalt vastas: "Alake." Viktor Kingissepp, kelle käed olid autos olnud seotud, viidi varem valmis kaevatud haua juurde, kus veebel Tamm tema käed köidikuist vabastas. Süüdimõistetule juhiti prozhektorite valgus. Meeskond ootas komandot (st käsku). Kapten Puusild kamandas: "Valmis olla!" ja kui meeskond oli püssid palge tõstnud, siis - "tuld!"
Viktor Kingissepp vajus kokku. Veebel Tamm laskis temale obligatoorse armupaugu meelekohta, mille järele garnisoni arst dr. Holt tegi kindlaks, et Kingissepp on surnud ja vajutas kinni tema silmad. Laip lasti hauda, mis aeti kinni ja tehti pealt tasaseks.

Selle teksti leidsin Eesti Ekspressi kommentaariumist,pärineb väidetavalt 1964a väliseestlaste(nimesid ei mainita)mälestustest.
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Reigo »

Jutu autor paistab olevat hästiinformeeritud isik. Küllap keegi, kes asjaga ise seotud oli. Midagi otseselt ebausutavat jutus ei märka (Tucherm ei olnud küll sel hetkel veel mõrvatud, vaid suri hiljem).
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas sadist »

Kaks nädalat hiljem olid siseminister Eenpalu kabinetti kutsutud poliitilise politsei ülem Lensing, Tallinna poliitilise politsei ülem Liiv, vanemagent Palm, eriliste ülesannete täitja ametnik Johanson ja agendid Sirma ning Malsvell. Kõne all oli asjaolu, et kommunistid otsivad Viktor Kingissepa laipa, et seda leidmise puhul salaja Nõukogude Venemaale toimetada. Nõupidamise tulemusena kutsus poliitilise politsei peavalitsuse ülem Lensing samal päeval enda juure agendi Aleksander Läve, kellest oli teada, et ta tunneb ja oskab juhtida mootorpaati. "Minge sadama politseijaoskonda, esinege minu nimel ja varuge endale mootorpaat.Valige Pirita rannas koht, kuhu saab mootorpaadiga maanduda." Kahe tunni pärast teatas Aleksander Läve ülesande täitmisest Lensingile, kellelt ta sai korralduse, olla südaööl mootorpaadiga Pirita rannas. Veidi pärast keskööd sõitis Pirita randa paadi juurde
auto, mida juhtis poliitilise politsei autojuht Sergei Henn. Autost väljusid Liiv, Palm, poliitilise politsei ülema abi Merits ja agent Lillimägi. Lõpuks toodi autost välja mingi kotiriidesse mähitud kogu. "See on see, mis on järele jäänud kommunist Viktor Kingissepast", ütles kapten Liiv Lävele ja. laipa mootorpaati pannes käsutas: "Kurss avamerele!" Naissaare ja Aegna vahel kinnitati laibale raskuseks külge raudpommid ja laip lasti vette. Olgu märgitud. et Viktor Kingissepp ülekuulamisel oma käega kirjutas enda ameti või elukutsena "Eesti vabariigi kukutaja".
Eesti valitsus pidas Johannes Linkhorstile antud lubadust. Temale anti isikutunnistus uue, tema enda poolt valitud nimega. Ta kasvatas endale habeme ja elas ning töötas Virumaal põlevkivitööstuses, kus ta aga kommunistide esimese okupatsiooni ajal avastati ja metsikute piinamiste saatel mõrvati. Johannes Linkhorsti ülekuulamist toimetas ja tema kohta surmaotsuse tegi nõukogude sõjatribunali esimees, NKVD-vägede major Sergei Kingissepp, Viktor Kingissepa poeg, kes Nõukogude Venemaal üles kasvanud ja oma isa eeskujul oli hakanud tshekistiks.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5553
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas toomas tyrk »

sadist kirjutas: ja linnakomandandi platsadjutant leitnant Tiivel;
Kahtlustan, et siin on küll ühe mehe nime ja/või ametiga eksitud. Komandandil Raudverel oli sel ajal kolm adjutanti, kes kõik olid ametis (vähemal või rohkemal määral) ka Kingissepa kinnivõtmisel. Need olid August Orav, Hans Kitvel ning Evald Döring. Platsadjutandiks oli sel ajal (1. märtsist 1922 arvates) just August Orav. Kuigi nimelise sarnasuse tõttu võib arvata, et hukkamise juures võis viibida ka Kitvel.

Huvitaval kombel jõudsid kõik kolm meest hiljem lennuväkke. Kui Orav 1930. a. lennuõnnetusel surma sai, siis viidi erilise hoolega läbi õnnetuse põhjuste juurdlus. Seda just tema endise ameti tõttu, sest platsadjutandina pidi ta korraldama nii mõnegi kinnipüütud kommunisti kohtuotsuse täideviimist. Kahtlustati, et mõni "sala" võis lennuki lagunemisele kaasa aidata. Selle juurdluse käigus ka tuvastati esmakordselt, et need Gordou Leseurre'ide alumiiniumtorud kipud "väsima" ja lagunema.

Aga üheks nende anonüümsete mälestuste allikaks võis olla ka Evald Döring. Tema oli neist kolmest ainus, kes ellu jäi ning "sula" ajal lubati tal ka Rootsi pere juurde elama asuda...
Reigo
Liige
Postitusi: 2228
Liitunud: 01 Dets, 2005 22:09
Kontakt:

Re: Viktor Kingisepa hukkamine.

Postitus Postitas Reigo »

poliitilise politsei autojuht Sergei Henn.
Õieti: Sergei Herm
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist