www.militaar.net

Sooviks teha sõpradega väljasõite II Maailmasõja lahinguväljadele Eestis.
Teada on suurimad ja umbkaudu väiksemad madina kohad, huvitaks aga see kas kuskilt oleks võimalik leida täpsemaid kaarte nende lahinguvaäljade kohta ja üldse kõiksugu muud infot ka väiksemate madinate asukohtadest .

Ette tänades ,
Tiger

Ega nüüd pole muud, kui loe hoolega läbi kogu militaarnetis kirjapandu, siit peaksid leidma küllaldaselt materjali, et Eestile paar tiiru peale teha. Natuke naiivne oleks aga oodata valmisretsepti, et keegi hakkaks spetsiaalselt Sinule kogu Teise maailmasõja Eesti lahingutandrit kaardistama. See töö tuleb ikka igal huvilisel ise ära teha, selleks jõudu-
Istorik

istorik kirjutas: Natuke naiivne oleks aga oodata valmisretsepti, et keegi hakkaks spetsiaalselt Sinule kogu Teise maailmasõja Eesti lahingutandrit kaardistama. See töö tuleb ikka igal huvilisel ise ära teha, selleks jõudu-

Istorikuga tuleb nõustuda.
Pelegi pole mõtet jalgratast leiutada - taoline töö on ammu nii mitmesuguste organite kui ka asjahuviliste poolt tehtud...

Iseasi, kuidas seda infot neilt kätte saada...

Tervitustega, ProPatria

Küsiks siis vastu, et mis eesmärgil soovid neis paigus käia? Heauskselt eeldades, et heade kavatsustega, siis paar soovitust (kui oled algaja, aga ka mittealgajale): 1. Ära tuhni langenud sõduri säilmetes - lihtsalt uudishimu rahuldamise eesmärgil võrdub selline tegevus marodöörlusega! Mida tehti marodööridega? - Õige! Teavita leiust kohalikku muinsuskaitseinspektorit ja tema juhatab Sind õigele teele ja õigete inimesteni 2. Aja oma augud enda järel kinni! 3. Ära tassi leitud lõhkekehasid kaasa, ega jäta vedelema poisikestele leidmiseks! Vähegi tõsisema sellelaadse leiu puhul peaks teavitama päästeametit.
4. Pea oma käikude kohta päevikut ja kanna kaardile huvipakkuvate esemete leiukoht. Milleks, see on pikem jutt.
Kui oled lihtsalt pühapäevajalutaja, siis muidugi eelnev Sind ei puuduta eriliselt, aga jah, "turismimarsruudi" pead ikka ise kokku panema ja ka siit lehelt leiad ehk vihjeid? Kui on juba mida teistega vahetada (ei mõtle siin mingeid käega katsutavaid jubinaid vaid informatsiooni), siis vastavad kaasvõitlejad Sulle samaga. Seniks innukat pealehakkamist!

kodanik arnold,ma ei sa su loogikast mitte kuidagi aru...sa manitsed(ähvardad) kogu aeg teisi mitte puutuma juhuslikult leitud konte nimetades seda maradööritsemiseks.samas tahad ise teada ühishaudade asukohta et neid "legaalselt" uurida.no tõesti-võta kanister 5liitri bensiiniga ja tikud ja tead ise mida tee nendega.tundub et oled samasugune vend nagu see kes eilmise nädala maalehes tembeldas kõik detektoristid hauaröövliteks ja soovitas metalliotsijaga inimest nähes kutsuda kohe politsei.iroonia selles et sama vend ise on üks agaramaid detektoriga ringikäijaid. äkki selgitad,mille poolest sa oled "legaalsem" kui keegi teine siin foorumis???? ps.ära võta asja isiklikult aga lihtsalt tahan teada.

Ma arvan, et kodanik Arnoldil on alust manitseda ja õpetada teisi, jagada soovitusi, kuidas käituda kontidega jms. Mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale. Ma arvan, et Ludvig on juba puberteedieast välja kasvanud ilmakodanik ja peaks Statoili stardikomplektiga ärvardamise jätma noorematele
Katsuge siis hakkama saada

Ludvigile:
Pigem Arnold mõtleb tähistatud matmispaiku, mitte neid mis juhuslikult (ilma irooniata) labida ette jäävad, ja mis jäävad seda nagu Arnold seletas mis nendega teha.
Väga rumal soovitus on 5l bensiini ja tikkude jutt

Ludvigil jälle probleem Astusin varba peale Tunned ennast ebamugavalt Siis pole veel päris lootusetu juhtum. Mina olen üks kahest ametlikult Vene vastu võidelnud sõdurite otsijaist (rohkem lubasid ei ole väljastatud) ja minu leitud mehed maetakse sõjaväekalmistutele Eestis. Umbes pooltel juhtudel tuvastatakse langenu isik. Seda tegevust reguleerib Eesti ja Saksamaa vaheline leping. Nende kaakide tegevust, kelle häälekaks advokaadiks oled asunud, käsitleb kriminaalkoodeksi paragrahv, mis räägib hauarüüstest. Kui nüüd aru ei saanud, siis ei saa rohkemaga aidata.

Arnold, lihtsalt uudihimust tahaksin teada, kuidas seda langenu isikut tuvastatakse. Olen kuulnud, et tihti on sõdurist ainult skelett alles, ei saa isegi aru, kas tegemist vene või saksa sõduriga?
Mis muidu hauarüüstamisse puutub, siis minul ajab selline asi südame pahaks, igaljuhul selliste manitsemine toob ainult kasu.

Olen arvamusel, et ise ei maksa midagi eriti näppima hakata,kui leaiad kellegi maised jäänused. Seda peaksid tegema ikkagi oskajad ning lubadega.

Esmane ja kõige lootustandvam viis inimese tuvastamiseks on loomulikult žetoon sõjaväelase üksuse koodi ja isikliku numbriga. Umbes 60% ka neid leiab. Kui isikužetoon puudub, siis on isiku tuvastamine vähetõenäoline, aga mitte võimatu. Vastavat tabelit kasutades saab inimese reieluu järgi määrata tema eluaegse pikkuse, teatud luustiku arengud võimaldavad määrata inimese vanuse mõneaastase täpsusega, nähtavad vigastused luustikul kaardistatakse (murrud, kinnikasvanud murrud, kuuliaugud jms.). Lisaks žetoonile on võitleja sõjaväelist kuuluvust lihtne määrata peamiselt nööpide järgi, edasi tulevad juba rihmad, saapad, kiivrid - mis aga enamusel juhtudel puuduvad.
Isikut saab tuvastada ka ühishauda maetud teiste isikute kaudu, kui kellegil on žetoon ja leiab ülesse dokumendid tollel ajahetkel seal langenud võitlejate kohta jne. Kõike seda saab teha muidugi juhul, kui enne ei ole surnute kondid segamini pööratud ja kõik vähegi tuvastamist võimaldav vanakraamiturule veetud

Ma ise aimasin ka setooni järgi. Aga Sa ennem väitsid, et Sa oled 2-st inimesest üks kellel on ametlik luba olemas.
Mida Sa teed oletame näiteks, kui leiad Sinimägedest, kusagilt kraavist koba peale saksa sõduri surnukeha ja rüütlirist on mehe säilmetega koos. Su jutust saan ma aru, et langenud sõdurid maetakse ümber aga mis saab näiteks autasudest ja muust kraamist, mis võivad olla suht hästi säilinud, pandlad, ordenid jne...
Küsin seda Sinult lihtsalt uudishimust, kuigi ka mina kollektsioneerin vähesel määral II maailmasõja kraami ei ole minu kogu hulgas minu teada ühtegi asja, mis oleks surnud sõduri juurest leitud, veel vähem hauast välja kaevatud.
Kuid aeg ajalt külastan Tallinna vanalinna antiikipoode ja seal on nii mõnedki esemed, mille kohta võiks pärida, kust orden või pannal saadud on
Eriti palju liigub sellist kraami kõige suuremas militaar antiigipoes. Targemad teavad küll millest jutt käib

Mis puutub konkreetselt Sinimägedesse, siis sinna ei ole ka minul asja, sest see on ainuke kaitse alla võetud lahingupaik. Seal kaevamine on keelatud täielikult (ka paari mürsukillu väljakaevamine ilma vastava uurimisloata peaks teoreetiliselt väärteomenetluse kaasa tooma), aga langenud sõdurite juures tavaliselt midagi kogumisväärset ei ole. Pildistamiseks ja pidupäevaks rindariputatavaid autasusid pole üldse leidnud (Rüütlirist pidi muidugi kogu aeg kaelas olema, aga palju siis selliseid mehi langes ja veel nii, et jäid lahinguväljale või maeti kuhugi tee äärde?). Sakslaste endi poolt maetud kaasvõitlejailt on reeglina kõik isiklikud dokumendid ja autasud ära võetud (harva on ka midagi kahe silma vahele jäänud, või on mees nii hullult pihta saanud, et keegi pole tahtnud selles hakklihas ringi sobrada), lahinguväljale jäänud meestest on enne matmist üle käinud venelastest marodöörid, siis veel kohalikud julgemad tüübid - nii on arvatavasti kaduma läinud ka paljud žetoonid, mis määrustikuvastaselt olid näiteks rahataskus, kuigi pidid rippuma kaelas. Leitud asjad, millel oleks kogumisväärtust ja mida ei ole kohe langemise järel "soomust" tehes pihta pandud, on üldjuhul lootusetus seisundis, sest laiba lagunemisel tekkivad produktid ei mõju metallidele just hästi, lisaks sõjalõpu märkide ja vidinate odavad ja ajale vähese vastupanuvõimega metallisulamid. Žetoonid ja isiklikud asjad (laulatussõrmused näiteks) on vaieldamatult Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu omand. Kuidas nad sugulastega (kui neid on) suhtlevad, seda peab neilt küsima. Muude esemete kohta kindlat reeglit pole, sakslased on ka nõus avalduse peale mõningaid asju (ka žetoone näiteks) muuseumitele annetama.
Seega olen pääsenud kiusatusest, mis Rüütliristi näpuvahel hoides arvatavasti tekiks. Küll on aastate eest Ville Dreving ennast lolliks teinud, kui langenu kaela juurde vajunud EKII leidis ja ajakirjanduses kukkus kirema vist lausa von Strachwitz'i leidmisest

Huvitavalt arenes see teema.....ei oleks oodanud et läheb nii tuliseks vaidluseks marodöörluse ja hauarüüstamise üle. Saan aru, et see vist praegu üsna probleemne asi vist.. . Endal oli lihtsalt plaanis mõne asjast huvitatud sõbraga otsida üles mõned II Maailmasõja lahingutandrid ja väiksemad madina platsid . Ja loomulikult kui oleks sealt leidnud midagi huvitavat siis teha ka asjadest mõned pildid ja ka võib-olla mõni huvitavam asi ka koju mälestuseks kaasa võtta..... (läbiroostetand mürske ja kiivreid ju ei hakka koju tassima)
Aga sellist asja ei tulnud isegi mõttesse et hakkaks kuskil hukkunud sõdurite luude seas tuhnima.....ei saanudki aru miks kohe seda hakati arvama...? kas meil siis tõesti nii palju selliseid asju juhtub ???

Tee silmad lahti, kui mööda poode kolad, sellist asja juhtub väga palju. Idas on raske elu töö puudus jne.... Sealt ka need suurimad tuhnijad pärit ja ega saa neid ka selles süüdistada