www.militaar.net

Käesolev on maksmata reklaam ajakirja "Akadeemia" mainumbris ilmuvale artiklile, millest siin toon paar esimest lõiku. Haakub siin mõne teise alateemaga. Soovitan lugeda!

*

Eesti ohvitserid Vene kodusõja rinnetel 1918-1920
Mati Kröönström

"Koguteose "Eesti Vabadussõda" andmetel saabus Vabadussõja eel ja ajal kodumaale 2132 eesti rahvusest ohvitseri (Eesti Vabadussõda 1937-1939, I: 56). Arvestades, et Esimese maailmasõja lõpul oli elus vähemalt 2800 eesti ohvitseri, näeme, et Vabadussõjas ei osalenud neist ligikaudu kolmandik. Kaadriohvitseride puhul oli see näitaja veel kõrgem --- Vabadussõjas ei osalenud rohkem kui pooled eesti kaadriohvitserid. Suurem osa neist viibis Vabadussõja ajal Venemaal ja võitles erinevatel kodusõja rinnetel.

Kahjuks ei ole selle küllaltki suurearvulise seltskonna kohta kuigi palju teada. Vene kodusõjas osalenud eesti ohvitsere ei ole seni eraldi uuritud. Kui mõne eestlasest punakomandöri kohta võib nõukogude perioodi ajalookirjandusest üht-teist leida, siis Valges armees võidelnud ohvitseride kohta pole avaldatud peaaegu midagi. Ometi teenis mitusada eesti ohvitseri kas vabatahtlikult või sunniviisil Valges armees, sealhulgas mitmed neist juhtival kohal. Vähemalt kaheksa eestlast võttis Vene kodusõjast osa Valge armee polgu- või brigaadiülemana. Tosinkond ohvitseri teenis vastutaval kohal armee, korpuse ja diviisi staapides. Eestlasi oli 1917. aastal asutatud ohvitseride salaorganisatsioonides ja
valgete partisanide üksustes, samuti Talvepaleed kaitsnud junkrute seas.\footnote{Talvepalee kaitsmisest võtsid osa Gatšina, 2. Peterhofi ja 2. Oranienbaumi lipnikekooli ning ühe inseneriväekooli junkrud.} Eesti ohvitsere võitles kõigil Vene kodusõja rinnetel, kusjuures mõnigi neist teenis üsnagi eksootilises paigas. Näiteks oli Tallinnast pärit alampolkovnik
Roman Raudvere (hilisema Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere vend) kodusõja alul kindral Nikolai Baratovi korpusega Pärsias, Virumaalt pärit leitnant Arnold Lilienthal teenis Pärsia šahhi ihukaitseväes, staabikapten Johan Koritz oli Leedus ühe Saksa vabakorpuse varustajaks jne.

Siinne artikkel on esimene katse anda põgus ülevaade Vene kodusõjas osalenud eesti ohvitseridest. Artiklis otsitakse vastust eeskätt kahele küsimusele: 1) miks ei jõudnud ligikaudu kolmandik eesti rahvusest ohvitseridest pärast demobiliseerumist kodumaale ja 2) kus ning kellena eesti rahvusest ohvitserid Vene kodusõja ajal teenisid."

Lugesin artikli läbi. Minu jaoks väga huvitav. Jõudu ja jaksu autorile ka edaspidiseks!

Paari asja siiski täpsustaks. Nimelt lk. 929 on kirjas, et eestlane Eduard Kanep oli 1919. a. juunis-juulis lühikest aega Lieveni salga 17. Liibavi polgu ülemaks. Ühtlasi märgitakse, et 17. Liibavi polk formeeriti 1919. a. jaanuaris Liibavis 1914. aasta augustis Ida-Preisimaal vangilangenud Vene 2. armee võitlejatest.

Tegelikult formeeriti nimetatud polk alles 1919. a. augustis Loodearmees. Siis oli polgu nimi 1. vürst Lieveni kütipolk ja alles oktoobris nimetati see ümber 17. Liibavi jalaväepolguks.

1. vürst Lieveni kütipolk formeeriti Vürst Lieveni salga 1. pataljoni põhjal, mida täiendati ülejooksikute, sõjavangide ja mobiliseeritutega.

Vürst Lieveni salga 1. pataljon, nagu ka 2. ja 3. pataljon, formeeriti 1919. a. juunis-juulis Lätis. Nimetatud pataljonid moodustati salga kolme roodu baasil, mida täiendati Riia vallutamisel saadud sõjavangide ja Saksa ning Poola laagritest tulnud meestega. Kuni 1919. a. juunini oli salk niisiis sisuliselt pataljonisuurune üksus.

Vürst Lieveni salk formeeriti 1919. a. alul Liibavis, aga mitte 1914. a. sõjavangi langenud võitlejatest, vaid kohalikest või mingil põhjusel Lätti sattunud venelastest. Oli ühtlasi teiste rahvuste esindajaid.

Artiklis mainitakse ka Vürst Lieveni läänearmeed. Tegelikult nimetati seda korpuseks, mille koosseisu kuulusid Vürst Lieveni salk ning Bermondti ja Võrgolitši salgad. Hiljem, pärast seda, kui Vürst Lieveni salk 1919. a. juulis Loodearmeesse lahkus, nimetas Bermondt oma seltskonna ümber Läänearmeeks.

E. Kanep oli 1919. a. juunis-juulis Vürst Lieveni salga Liibavis paiknenud ja seal formeerimisel olnud üksuste üldjuht. Need üksused olid 1. ja 3. pataljon ning patarei. Ei oska öelda, kas ta oli samal ajal ka mõne allüksuse, nt. 1. pataljoni ülem.

*) Kui on kirjas, et 17. polk formeeriti 1919. aasta jaanuaris, on tegu kahetsusväärse veaga. 17. Liibavi polk formeeriti 1919. aasta suve alguseks. Allikas: S. Volkov. Beloje dvizhenije v Rossii: organizatsionnaja struktura, Moskva 2000, lk. 110. 17. Libavski polk. Sformirovan k junju 1919 v Livenskom otrjade kak 1-i bataljon, zatem polk. Seega õigus, et Lieveni salga 1. pataljoni baasil, kuid polgu ajalugu loetakse esimese üksuse formeerimisest alates. Samamoodi lugesid Vene polgud, kelledest paljud tähistasid XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul oma 200 aastast juubelit oma alguseks Peetriaegseid üksusi. Polgu ülemaks loeti kõik komandörid sõltumata sellest, mis nime polk varem kandis. S. Volkovi andmetel oli 17. Liibavi polgul 3 komandöri: Kanep (juuni-juuli), F. Raden (juuli-25.10.1919) ja V. Birich (alates 25.10.1919). Detsembris liideti 17. polgu kaadrid 18. Riia polgu omadega. Nii võis Kanep sel hetkel olla lihtsalt valgete väeosade formeerija Liibavis, kuid meie jaoks on ta 17. Liibavi polgu esimene ülem. Kodusõja aegsed polgud ei olnud koosseisult muidugi võrreldavad I maailmasõja eelsete polkudega (üle 4000 mehe).
*) Lieveni salgas teenis tõesti palju endise 2. armee võitlejaid, kes olid 1914. aasta augustis Ida-Preisimaal vangi langenud ja sakslaste abiga Baltikumi jõudnud (Saksa ja Poola laagritest tulnud mehed). Formuleering, et formeeriti sõjavangide baasil, ei ole tõesti päris täpne.

Igal juhul tähelepaneliku lugemise eest!

M. Kröönström

Seega õigus, et Lieveni salga 1. pataljoni baasil, kuid polgu ajalugu loetakse esimese üksuse formeerimisest alates.

Miks mitte siis lugeda juba esimese roodu formeerimisest alates (selle roodu, mille põhjal pataljon moodustati)?

Nii võis Kanep sel hetkel olla lihtsalt valgete väeosade formeerija Liibavis, kuid meie jaoks on ta 17. Liibavi polgu esimene ülem.

Minu tagasihoidliku arvamise kohaselt ei ole siiski õige Kanepit nimetada polguülemaks, sest seda ta lihtsalt polnud.

Tervitades,

Põhimõtteliselt on ka see võimalik, kui formeerimist alustati roodust. Oluline on, millal anti päevakäsk polgu formeerimiseks ja kes nimetati formeerijaks.
Uute väeosade formeerimisel eriti kodusõja tingimustes oli tavaline, et keegi polkovnik sai käsu formeerida mingi segmendi põhjal polk. Polgul oli nimi ja struktuur (esialgu õhku täis) ning polgu ülem kirjutas dokumentidele alla kui polgu ülem, kuigi tal võis reaalselt olla 120-150 meest. Seega on polk olemas hetkest, kui väljastatakse vastavasisuline päevakäsk.
Pean tunnistama, et ma ei ole näinud päevakäsku, mille alusel formeeriti 17. Liibavi polk. Loodearmee fond Moskvas on üsna õhuke. Tuginen S. Volkovile, kelle formuleeringust sain nii aru, et 17. Liibavi polk formeeriti (võeti vastu otsus polgu formeerimise kohta) juuni algul. S. Volkov kinnitab ka, et just Kanep oli esimene 17. polgu ülem.

Tervitades,

Tõsi, minagi pole seda polgu formeerimise päevakäsku näinud, kuid mulle näib, et Lätis 1919. a. suvel formeeriti Lieveni salgas just pataljonid (kolm tükki), mitte polgud. Sest teemakohases kirjvahetuses 1919. a. juulist räägitakse pataljonidest ja nende ülematest, mitte polkudest. Muidugi võidi juba juunis mõelda, et kunagi hiljem (kui mehi rohkem on) formeeritakse pataljonid ümber polkudeks. Polkude (ja Vürst Lieveni kütidiviisi) formeerimiseks anti käsk siiski ilmselt juba Loodearmees, tõenäoliselt augustis või juuli lõpus.

Loodearmee fond Moskvas on üsna õhuke.

Ooo... kui vaid pääseks sinna! Ja Hooveri instituuti! Ise olen ERA-s Loodearmee-värki uurinud. Kas mäletate üldiselt, mis sorti kirjavahetus seal Moskvas on? Kas lahingutegevust puudutavaid dokumente on? Loodearmee operatiivdokumentatsioon paistab ju suuremalt osalt hävinud olevat. Isegi korpuste staapide materjale pole enam.

Olen teinud VRSA-s f 40298 (Loodearmee) nimistust väljakirjutisi. Mina ei otsinud küll operatiivkirjavahetust vaid isikkoosseisu kohta käivaid materjale. Säilikud 27 (LA teeninud ohvitserid), 67 (nimekirjad), 28-31 (päevakäsud, 1918.a), 65 (kirjavahetus, komplekteerimine). Säilik 67 on väga hea! Sisaldab Loodearmee struktuuri ja allüksuste ülemate nimesid (1919 sügis?). Säilikus 27 on valuutaga hangeldamise kontekstis mainitud ka kindral Aleksander Silbergi.
Bulak-Balahovitši väesalga materjalid on fondis 39455. Säilik 9 (imennoi spisok, 1920). Fondis kokku 18 säilikut.
Kindralmajor Avalovi staap - fond 40147. Säilik 37 (ohvitseride nimekirjad), 68 (ohvitseride nimekiri, kes esitati Georgi mõõga saamiseks), 66 (ohvitseride tähestik 1919-1920).
Loodearmee likvideermiskomisjon fond 40279. Fondis 13 säilikut.

Kui kavatsete arhiivi minna, siis võin nõuga abiks olla.
Tõsi ta on, et suur ja ehk huvitavam osa Eesti ajalugu puudutavatest materjalidest asub väljaspool Eestit Vene, Rootsi, Saksa jt. arhiivides.

Tervitades,

Mnjaa... vaataks neid kõiki heameelega. Ei tea aga, millal Moskva jõuan või kas üldse jõuan. Muide, Teie näitel võib vist öelda, et EV kodanikule mingeid takistusi nende fondide uurimisel ei tehta?

Mis puutub Silbergi, siis 1919. a. lõpus loodud Loodearmee revisjonikomisjon otsustas ta ju Vene armeest üldse välja heita koos sääraste tegelastega nagu S. Bulak-Balahhovitš ja V. Vidjakin (üldse oli nimekirjas umbes mõnikümmend isikut). Vast oli valuutaga hangeldamine selle otsusega seotud... Veel on andmed, et Silberg, olles Loodearmee Etapi- ja Majandusosakonna ülem, olevat 1919. a. sügisel kummaliste arusaamade kohaselt armeele brittide poolt saadetud ohvitserimundreid jaganud. Nimelt needki vähesed mundrid, mis saadeti, jagati pea ainult tagalaosadele, kusjuures Silberg seletanud, et rindel võib ohvitser ükskõik mida kanda, samas kui tagalas ei sobi tal halvasti riietatult end näidata. Eesti armeele oli ehk paremgi, et Silberg sinna ei sattunud...

Tervitades,

Vähemalt paari aasta eest ei olnud VRSA-s küll probleeme. Vajalik on venekeelne kaaskiri ühelt Eesti arhiivilt, kus on kirjas uurimistöö teema. Selle hankimine ei tohiks olla keeruline. Kaaskiri tuleks paar nädalat enne sõitu ära saata ja koopia igaks juhuks kaasa võtta.
Tellimine on muidugi problemaatiline. Asjad tuuakse kätte ülejärgmisel päeva lõunaks. Seega alla nädala pole mõtet minna. Muidugi oleks kasulik enne kirja teel üht-teist välja tellida ja Moskvas olemise aeg kombineerida tööga mõnes raamatukogus, kus on korralikud välisvene osakonnad. Valget liikumist puudutavad materjalid on VRSA-s enamasti paberil, PA kõrgem juhatus reeglina MF-l (armee tasemest alates ka paberil). Korraga saab tellida 10 säilikut, kuid peaaegu kunagi ei tooda kõiki 10 (rosõp).
Koha peal on veel mõned jaburdused. Näiteks 1 h lõunapaus, kus ei saa säilikuid ära anda ega tohi majast lahkuda. Miilitsa kontroll sisenemisel ja lahkumisel. Suhtumine on vene mõistes viisakas, kuigi reserveeritud. Arhiiv ise asub Moskva äärelinnas Nahimovi prospektil 5-6 min jalutuskäigu kaugusel metroojaamast. Koopiate tegemine keeruline. Võtab palju aega ja maksab palju. See on kohalikele üks sissetulekuallikas. Lihtsam on mõne töötajaga kokkuleppele jõuda ja talle sulas maksta. Lasin VRSAA-s sel viisil endale koopeerida 1910. aasta Vene armee ohvitseride üldnimekirja (üle 40 000 nime), mis oleks muidu olnud mõeldamatu.
Silberi osas vaatan õhtul, kas mul on tema kohta midagi täpsemalt välja kirjutatud. Kindlasti soovitan Tallinnas ERAF-s vaadata ka represseeritute toimikuid.

Tervitades,

Jah, vene värk on kohati ikka kummaline. Mu enda "teadustöö" kogemused Venemaal piirduvad mõne tunniga Peterburis rahvusraamatukogus 2004. a. märtsis. Seal oli "huvitav" raamatukogust lahkumise protseduur, kus mingile paberilipakale tuli midagi kirjutada ja siis kuskilt õigel ajal mingi tempel võtta. Ausalt öeldes jäi mulle selle protseduuri õige teostamise käik pisut arusaamatuks, kuid õnneks üks heasüdamlik raamatukogutädi (oi, aga seal oli ka vihaseid tädisid! ) märkas mu kimbatust ja täitis ning tembeldas selle asja minu eest ära.

A. Silbergi kohta. Teda süüdistati selles, et vahetas Loodevalitsuse rahatähti Eesti raha vastu (18 000.-RUR) ja lubas seda ka teistel teha (195 705.-RUR).
Bulak-Balahovitšit süüdistati raha varguses Jamburgist (172 000.-RUR). Ohvitseridest olid uurimise all veel Permikin, Vidjakin jt. Enamikku neist süüdistati valuutaga spekuleerimises (VRSA 40298 n 1 s 27 l 1p-2).
Olen teinud ka väljakirjutusi Loodearmees teeninud eesti ja mõnede baltisaksa ohvitseride kohta. Märgitud auaste, teenistuskoht ja Loodearmeesse astumise kuupäev. Kokku ca 70 nime.
Kui pakub huvi, võin nädalavahetusel sisse toksida.

See Permikin oli ilmselt Vsevolod Permikin, mitte Boris? Tegu oli vendadega.

Bulak-Balahovitšit süüdistati raha varguses Jamburgist.

Huvitav, millal ta veel Jamburgi jõudis, oli ta ju pidevalt Pihkvas või lähikonnas. Aga eks ta võis ju seal mingil põhjusel mõnikord käia ka...
Või käib jutt hoopis Stanislav-Marian Bulak-Balahhovitši vennast Josifist?

Olen teinud ka väljakirjutusi Loodearmees teeninud eesti ja mõnede baltisaksa ohvitseride kohta. Märgitud auaste, teenistuskoht ja Loodearmeesse astumise kuupäev. Kokku ca 70 nime.
Kui pakub huvi, võin nädalavahetusel sisse toksida.

Kindlasti huvitab! Kui viitsite seda teha, oleksin väga tänulik. Heameelega annaksin omalt poolt mingit infot vastu, aga kardan, et eesti ohvitseride osas ei suuda ma Teile suurt midagi uut pakkuda...

Tervisi,

Ei ole kahjuks välja kirjutanud ei Bulak-Balahovitši ega Permikini initsiaale. Ehk olid tõesti vennad?

Loodearmees teeninud ohvitserid (VRSA 40298 n 1 s 67). Säilik oli dateeritud kunagi 1919. aasta detsembris.

Polk. Robert Dell - 2. brigaadi ülem ? diviisis
st/k Nikolai Budberg
st/k Andrei Romani p. Klaas. 5. Ostrovi polgu 2. patül. LA-s 1.03.1919
Polk. Nikolai von Goertz. 10. Talabi polk.
Polk. Krišs Kuke. reservroodu ülem (lätlane, Georgi kavaler)
Ltn Oskar Perm. 7. polgu klp. komando ülem. LA 20.2.1919.
ltn Arnold Indrikson. 10. talabi polgus. Roodukas. NB! Selle mehe rahvusest olen huvitatud! Georgi kavaler.
ltn Peter Are. Komandandiroodu ülem. LA 13.10.1918.
8. Semjonovi polgus polk. Ungern-Sternberg
St/k Nikolai Essen. Sama polgu adjutant.
Kapten Vjatšeslav Notbeck.
Leitnant Peter Nikolai p. Kotter. 4. roodu ülem.
Alamleitnant Kerber.
Leitnant Paul von zur Mühlen.
53. polk. Polkovnik Ferdinand Birk. Polgu ülema abi rivi alal. LA 5.7.1919.
Alamleitnant Nikolai von Lütke
Kapten Aleksander Kann. Reservroodu ülem. LA-s. 28.6.1919.
11. polgu ülem Ernst Buschman. LA-s 15.12.1918. Soomlane.
5. JD staap. Lieven. LA-s 19.7.1919.
a/ltn G. Erleman. LA-s 19.6.1919.
lipnik Roman von Budberg
leitnant Valter Antoni p. Jürgenson. Diviisi sideülem (eestlane?). LA-s 28.6.1919.
A/ltn Wilhelm Teder. Op. osakonna vanemadjutant. LA-s 13.6.1919.
Kapten Paul Tenno. 2. üksiku kergedivisjoni 2. patarei ülem. LA-s 18.11.1918.
Leitnant Roman Puum. Suurtükiväe tehnik. LA-s 8.12.1919. NB! Puum oli eestlane. Õppis enne I maailmasõda Moskva Aleksei sõjakoolis, kuid ei lõpetanud. Ohvitseriks ülendati I maailmasõja ajal.
Staabikapten Egon Bathelt. 3. patarei ülem. LA-s 14.8.1919.
Alamleitnant Nikolai Luik. 1. patüli adjutant (Talabi polk). LA-s 18.11.1918.
Lipnik Nikolai Arvidi p. Johanson. LA-s 5.12.1918.
Staabikapten V. Pichelbaum. 18. Riia polgu 1. patül. LA-s 27.7.1919.
St/k Konstantin Sepp. 19. Poltaava polgu roodukas. LA-s 10.7.1919.
St/rittm. Axel Grenzup. 2. eskadroni ülem ratsajäägrite polgus.
k-m F. Georg. 1. JD ülema abi. LA-s 9.2.1919.
Ltn. Hans Otto p. Pinka. 1. üksik suurtükidivisjonis 3. patarei ülem.
lipnik Ustal. Üksiku tankipataljoni 2. roodu luureohvitser.
St/k V. Schwan. 2. polk. NB! Kaadriohvitser. Eestist pärit, ilmselt baltlane.
St/k Eduard Keske. 1. Petseri polk patül.
Leitnant Sepp. 4. Gdovi polgu rivitu roodu n. ohvitser.
Kapten Aleksander Lehmus (Lõhmus?). 3. Narva polk, patül. Sai lahingus 17.11.1919. haavata.
Lieveni klp. salga ülem Vladimir Esholtz.
St/k? Herman Jürgenson. LA-s 20.07.1919.
5. kütidiviis. tagalas leitnant Boris (von?) Adlerberg.
lipnik Ivan Amburger.
5. kütidiviis. alamleitnant Rene Karli p. Parre. n. ohvitser.
17. Liibavi polk. Alampolkovnik Wilhelm Birich.
18. polk. St/k Aleksander Lassmann. Polgu adjutant.
Türgi alam leitnant Hans Wagner (???)
St/rittm. Nikolai Engelhardt
A/ltn. Wilhelm Roh. NB! Kaadriohvitser? Üks sellenimeline lõpetas enne I maailmsõda Peterburis sõjakooli. Langes vangi, et ikka a/ltn? Sakslane.
Lipnik Nikolai Kristman. 19. polgus n. ohvitser. Reservlipnik (1913)
Lipnik Herbert Eugeni p. Masing. Reservlipnik (1907)
Alampolkovnik Ivan Schäfer
Ratsajäägrite polgus st/rittm. Budberg, st/rittm. Dehn ja kornet Erdmann
leitnant krahv Fersen.
St/rittm. Birk, leitnant Eichorn, 4. eskadroni ülem.
rittm. Hagemeister
klp. komando ülem st/rittm. Schwabe.
Leitnant Roman von Tiesenhusen. Kornet Walter.
2. j. vooris st/k Seeler
3. diviis. A/polk. Hoerschelmann - ratsapatarei ülem.
I armeekorpuse staap. Boris Frederix.
I korpuse suurtükiväes - a/ltn Sergei baron von Nolde
II armeekorpuse reservpolgus alamleitnant Fuchs.
1. diviisi op. osak. v. adjutant - kpt Wilfried von Stryck. LA-s 6.11.1918.
Lipnik Adolf Limberg. LA-s 23.11.1919.
st/rittm. Fj. von Krusenstiern. luureosakonna ülem. LA-s 8.4.1919.
2. reservpolgu ülem st/k Ott. NB! Kas Vladimir Ott, Georgi kavaler?
1. üksiku divisjoni ülem alamleitnant Aleksander Hesse.
Sama divisjoni 2. patarei ülem kapten Aksel Malm. NB! Eestist, rootslane.
2. üksiku divisjoni 2. patarei ülem st/k Kurt Mollin
LA üksik tankipataljon. A/polk. B. Bether (kergete tankide peal).
Kornet krahv Mengden
Nikolai Georgi p. Proppen
lipnik Konstantin von Brevern
2. polk. k-m Hennings. st/k Alfred Linde, Georgi Lutz (Luts?), A/ltn Artur Unger.
4. Gdovi p. ülem polk. Münnich. Polgu majandusülem kapten Seeliger.
3. Kolõvani KP. Polkovnik Badendick.
Leitnant Nikolai von Hennings.
2. j. kapten von Salza. Sõja-merevalistuses (?) operatiivosakonna ülema abi. 2. j. kapten Schilling. Majandusülem.
st/k Nikolai Reichardt, letn Nikolai Busch.
2. Reveli polgus Roman Sadovski.
6. diviis. rittmeister Julius Bether. LA-s 1919 märtsist. Konstantin Weber
Petseri polgus Aleksander Josepi p. Lentz, 4. roodu ülem. LA-s 18.11.1919.

Nimekiri sai võrdlemisi eklektiline. Võib olla tähevigu. Nii nende arhiivis tehtud märkmetega on. Ehk leiate midagi. Valmiskujul ei ole kusagil midagi...
Ja veel. Ehk on huvitav teada, et polkovnik Badendiku poeg Georg Badendik elab veel Tallinnas. Olen temaga kohtunud - väga meeldiv inimene. Tema käest sain ka foto, mis on Georgi andmebaasis.

Tervitades,

Võib olla kirjavigu.

Mõned kommentaarid

Polk. Robert Dell - 2. brigaadi ülem ? diviisis

2. jalaväediviisis

8. Semjonovi polgus polk. Ungern-Sternberg

Konstantin von Ungern-Sternberg (polgu ülem)

leitnant Valter Antoni p. Jürgenson. Diviisi sideülem (eestlane?). LA-s 28.6.1919.

Rahvuse kohta ei oska kahjuks midagi öelda. "Pamjatka Liventsas", lk. 154 on aga kellegi kpt. Jürgensoni foto.

2. reservpolgu ülem st/k Ott. NB! Kas Vladimir Ott, Georgi kavaler?

Segane lugu -- mul on nimelt järgmised andmed:
1.07. 1919 kapten Ott nimetatakse 2. kütidiviisi tagavarapolgu ülemaks (ERA 495-6-582. L. 2) 31.08 seisuga on kpt. Ott 2. tagavarapolgu ülem (ERA 495-6-582-206). 27.10 ülendatakse 2. armeekorpuse tagavarapolgu ülem kpt. Vladimir Ott alampolkovnikuks (ERA 495-6-582-232). 16. 11 on kapten Ott 1. jalaväediviisi tagavarapataljoni ülem (ERA 2124-1-558-301).

Kas oli kaks Otti?

4. Gdovi p. ülem polk. Münnich.

See peaks vist olema Vladimir von Minich (Minih vene kirjapildis)?

Ehk on huvitav teada, et polkovnik Badendiku poeg Georg Badendik elab veel Tallinnas. Olen temaga kohtunud - väga meeldiv inimene. Tema käest sain ka foto, mis on Georgi andmebaasis.

Vist väga vähetõenäoline, et tal isa Loodearmee-perioodist mingeid dokumente säilinud oleks...?

---
Alljärgnevalt natuke infot, mis mul on Loodearmees teeninud eesti ohvitseride kohta. Äkki Teile ka midagi kasulikku...

Ferdinand Kabanov teenis Talabski polgus selle 2. pataljoni ülemana. Ülendati polkovnikuks. Alates 9.02.1920 polgu ajutine ülem. (ERA 495-7-1453). Ta on, muide, endast maha jätnud ka huvitavad mälestused, tõsi, kahjuks väga lühikesed (puudutavad vaid üksikuid episoode Loodearmeest).

On olemas Roska (Orasmaa) mälestusted (ERA 2124, nimistu 3 all). Seal mainib ta mõnda eestlasest ohvitseri nime, kes 1918 a. lõpul Pihkva armeesse astusid. Mul on märkmetes üles kirjutatud vaid kapten Tamm, kes asus Roska sõnul seal formeerima eesti väeosa. Aga minu mälu järgi andis Roska veel üks-kaks nime.

Eesti Narva-Jõesuu komandant E. Hansar kirjutab mälestustes (2124-3-173), et Talabski polgus teenis eestlane leitnant Vaal. Olgu lisatud, et Hansari sõnul “eestlased ohvitserid Talabski polgus olid venekeelsed, kelledel polnud usku iseseisvusse” (mõledud muidugi Eesti iseseisvust).

Grosschmidt, E. Pealuu märgi all, lk. 124-126 (uus trükk) märgib, et Bulak-Balahhovitši isikliku sotnja ülem oli eestlane ltn. Jakobson. Augustis sai raskelt haavata, vist suri.

Staabikapten Nikolai Aleksandrovitš Bergman. Astus Pihkva armeesse selle formeerimise alates (1918. a. lõpp). Päritolult eestlane. 1919. a. veebruaris-aprillis 1. partisanisotnjas Narva rindel. Surmavalt haavata 5. aprillil Karjati juures (õnnetusjuhtum -- omade tuli). Suri samal päeval (24-aastasena). (Revelskoje Slovo. 15. aprill 1919)

*) 1910. aastal teenis kaardiväe Preobrazhenski polgus keegi a/ltn Georg Vladimir p. Ott. Vladimir Vladimiri p. Ott (võimalik, et eelmise vend) oli samuti kaadriohvitser. I maailmasõja ajal teenis V. Ott 18. Vologda polgus. Georgi kavaler. Minu mäletamist mööda oli V. Ott pärit Peterburist, aadlik.
*) G. Badendikul vaevalt mingeid dokuemente säilinud on. Kui, siis ehk isiklikke asju isalt.
*) Roska ja Hansari mälestusi olen lugenud. On tõesti huvitavad.
*) Koostasin Teema all "Georgi kavalerid" nimekiri huvipakkuvatest isikutest. Kui Teil õnnestub leida kellegi päritolu ja/või teenistuskäigu kohta mingeid andmeid (ka Loodearmees teeninud ltn Arnold Indriksoni), oleksin tänulik.
*) Väärt koht on ka Helsingi ÜK raamatukogu Slavica osakond. Seal on sisuliselt kogu Vene periodika kuni 1917 ja üht-teist huvitavat ka hilisemast ajast. Näiteks Tšasovoi 1920-1930 aastakäigus, kus on nekrolooge jms. valge liikumise tegelaste kohta.