www.militaar.net

Eks sõltus (sõltub siiani) väeosas olijate meeskonnatunne sellest, kui suure hulgaga tegu oli. Mida väiksem seda parem. Halvim variant muidugi, kui igaüks ainult enda eest väljas ja kollektiiv suht savi. Meil oli suhteliselt väike üksus ja hoiti piisavalt kokku. Milles see siis väljendus. Aidati üksteist, eriti nooremaid, kes ei olnud olukorraga kohanenud ja võisid seetõttu vahest päris lollina välja paista. Teostati suuremaid remondi ja hooldustöid mitmekesi, et sõidukijuht ei oleks pidanud ennast ära katkestama. Ja igasugused muud esmapilgul tähtsusetud asjad, mis siiski kollektiivi normaalse eksisteerimise juures vajalikud, eriti sõjaväes.
Parim juhtum aga ajast, kui meile uus roodukas tuli ja ta meie rividrilli üritas korraldada. Põhjuseks toodud asjaolu, et me nagu lambakari, tema sõnade järgi, söömas käisime, autoparki läksime jne. Ühesõnaga oli meie liikumisviis kõike aga mitte sõdurile kohane. Meie meelest aga oli see kohapealseid olusid arvestades optimaalseim võimalus. Samuti paiknesid ka lendurid-tehnikud ühest kohast teise kõndivate sülemitena, meenutades pigem tänaval liikuvat rahvasumma, kui sõjaväge. Nendega koos samas suunas rivina minnes, oleks küll päris jabur olnud. Leiduski siis üks kena nädalavahetuse päev, millal roodukas meid õpetada üritas. Platsile me läksime ja rivis olime ka üsnagi korralikult aga ringiratast marssides hakkasime protesti märgiks ´´vedurit´´ (sammudega vedurirütmi rõhutades) tegema. Roodukas proovis küll nii ja teisiti aga ei midagi. Lõppvaatus toimus siis, kui vedurit marssiv rood enam seisma ka ei jäänud käskluse peale, vaid astus vapralt edasi. Seepeale lubati meid kõiki karistada aga kahjuks ei mäleta millega, sest karistust ei tulnud. Roodukas delegeeris ülesande svoodikomandöridele aga need ka keeldusid meile rividrilli tegemast. Meie käitumise peale aga ütlesid nad roodukale umbes sedasi, et nii ühtse koosseisuga läheksid nemad küll luurele.

Meie käitusime meeskonnana tõesti vaid juhtumil, kui oli vaja meeskonnana tegutseda. jalaväepolgu suurtükidivisjon oli 80-datel enamasti vähendatud koosseisuga, s.t. et iseliikuva suurtüki meeskonnas oli 4 asemel 2, harva 3 meest. Kindlalt oli paigas mehaanik-juht, samuti komandör, sihtureid oli meeskonnas harvam, laadijaid praktiliselt ei olnud. Praktiliste laskmiste ajal komplekteeriti tavaliselt vaid üks patarei, võttes selleks suva järgi mehi teistelt masinatelt. Seega niisugust ühtest meeskonnatuneet ei sanaudki tekkida.
Oma meeskonnaga tehti enamasti pargis tehnikahooldust. Kui masinal oli kirjas vaid kaks meest, siis üldiselt mehaanik tegeles esimese osaga - mootoriruumi ja juhi töökohaga, komandör pesi/puhastas aga torni või meeskonnaruumi. Suuremad tööd - roomikute puhastamine ja "värvimine", veermiku puhastus, tehti koos, sageli mitme masina meeskonnaga koos. Roomiku mahavõtmine ja kuvaldaga üle "koputamine" oli päris tõsine tegevus.
Igapäevaelus ja vabal ajal toimus jagunemine aga pigem rahvuseid pidi. Meeskondadega siis enam pistmist polnud.

Inimene on karjaloom, nagu huntki. Eks ole üks kari ka militaar.net. Võib siis nimetada ka meeskonnaks, kuigi vabas ühiskonnas ei koosne inimkari ainult isastest. Ebaloomulikes keskkondades, nagu näiteks vangilaager, on sooline segretsioon lõplik ja seega saab keskenduda peaasjalikult üksikindiviidide ja gruppide enesealalhoiutehnikatele. Siiski ei puudu ka seal sooliste ambitsioonide väljaelamine,mis oma perverssuses ei jää alla vabas maailmas viljeldavale. Halbades oludes on karjaliikmele ellujäämisretsept No 1 otsida omasuguseid! See on ülimalt ratsionaalne ja kuigi võib tunduda esmapilgul mõneti kahtlase kasumlikkusega ettevõtmisena, siis ka uuemad uurimused loomariigist (vaata viimaseid Postimehi!) on tõestanud, et karjas on kasumlikum.