www.militaar.net

Kirjutasin sellel foorumil teemal Sissisõda Eestis 2010, näiteks järgmiselt:

“Minu arvates Eesti peaks valmistuna ette pidama suhteliselt väikse ala Eestist (näiteks Tallinna) enda käes, et oleks koht kuhu liitlased saaksid toimetada abi. See aga on võimatu kui kõik Eesti väed viiakse Tallinnat kaitsma. Tallinna kaitsjatel peab tingimata olema abiks tõhusad hästi väljaõpetatud ja varustatud sissid, kes teevad varitsusi igal pool riiki kõigile vaenlase tagalakolonnidele.”

Seda võiks kutsuda “Putkineni strateegiaks”.

Põhjendusi selle strateegia jaoks:

1. Eestil on tugevaid liitlasi, aga need liitlased vajavad pika aja appi tulekuks:
a) esiteks on vaja poliitiline otsus, et Venemaa on rünnanud Eestit ja Eesti vajab artikkel 5 abi, juba selle otsuse tegemine võtab hulgaliselt aega (sellest kui Eesti poliitiline juhtkond on abi palunud);
b) järgmiseks on vaja leida need riigid, kelle parlamendid on nõus saatma oma vägesid Eesti eest sõdima - jälle kulub ja kulub aega;
c) kui näiteks Saksamaa parlament lubaks saata Eestile abiks ründelennukite eskadrilli, nii on vaja veel näiteks Poola parlamendi nõusolek selleks, et see eskadrill saaks baseeruda Poola alal;
d) veel hullem on olukord maavägedega - põhimõtteliselt peaks olema NATO kiirreageerimisväed (ütleme 10 000 meest), mis võiks poliitiliste otsuste järel hakata liikuma Eesti suunas umbes nädala pärast otsusest - aga kui need väed juhuslikult ongi näiteks Aafrikas neid lihtsalt pole ja kogu lugu;
e) kahjuks paljud liitlased on lõpetanud või lõpetamas ajateenistuse - seega pole ka reserve võtta kuskilt vaid peab hakkama algusest pihta koolitama vägesid.

2. Eesti oma maavägi on väga väike. On võimatu sellega hakata mingit rindesõda pidama kaugemal Tallinnast - ka Tallinna kaitseks seda napib;

3. Ka Eesti on võtnud ajateenistusse ainult väikese osa meestest kes oleks võimalik õpetada välja kaitsma Eestit;

4. Eesti on majanduslikult suhteliselt vaene seoses pool sajandit kestnud vene okupatsiooniga. Lihtsalt ei saa lubada endale võimsat konventsionaalsed kaitseväge.

5. Seega jää võimalikuks kaitsta näiteks Tallinnat või Ämari lennubaasi aga vaevalt mõlemaid. Ämarisse saaks tuua transport lennukitega mehi ja kergemat materjali. Sadamat oleks aga hädasti vaja rasketehnika jaoks. Seega eelistan Tallinnat, milles on nii sadam kui ka mingisugune lennuväli. Tallinnas on ka võimalus pidada edukaid linnalahinguid kui sellesse valmistub ette.

Suurtükivägi
Eestil on juba olemas suurtükivägi, ning mingil määral ka spetsialiste. Seega baas on olemas.

Brigaadi jaoks on väikepartii 155 mm haubitsaid. Sellest mul pole vaja rääkida.

Selles sissisõda puudutavas osas juba käsitleti mingil määral ka 105 mm haubitsaid:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=10905

Minu arust oleks otstarbekas teha Kaitseliidu baasil suurtükiväe pataljon Tallinna kaitseks.

Pataljonis oleks kolm patareid, igaühes 12 tk. 105 mm haubitsaid (tasuta koos laskemoonaga).

Et neid ei hävitataks koheselt minu ettepanek on, et nendest ainult üks patarei (12 suurtükki) oleks korraga tööl. Teine patarei oleks vahetamas positsiooni ja kolmas patarei puhkaks (sööks kõhu täis, võtaks laskemoona, kütust, jne). Loomulikult kui tuleb see otsustav faas, et on vaja võidelda kas või viimse veretilgani, nii terve pataljon tulistab (ausalt öeldes ka see 36 tk. pole eriti palju).

Need suurtükkide tulepositsioonid peavad olema kaugel üks teisest (rohkem kui 100 m). Seega igal suurtükil toimub oma arvestus oma laptopiga, ja iga haubitsa jaoks on oma side (andmeside raadioteel ja seda oleks vaja dubleerida maa sisse kaevatud traatsidega). Kõik tulepositsioonid peab olema valmistatud ette juba rahuajal (vähemalt väga täpsed koordinaadid ja suunad ja koht märgistatud maastikule) - ja neid on vaja tohutult palju. Arvutitesse need koordinaadid on juba valmis sisendatud rahuajal. Samast kohast tulistatakse väga lühikest aega ja pannakse kiiresti putku.

Sellel 105 mm haubitsal on ka selline eelis, et see on väike. See mahub hästi tava garaashi varju, ja on ka lihtne kuidagi moondada tulepositsioonil.

Ka tulejuhtidele valmistatakse ette positsioonid juba rahuajal ja nende täpsed koordinaadid sisestatakse arvutitesse. Loomulikult sõja käigus neid saa juurde lisata, aga head ettevalmistused tagavad edu esimestes lahingutes.

Erinevaid sihtmärke tasub ka sisestada arvutitesse juba rahuajal - on ju arvata kust kohast vaenlane püüab siseneda linna. See lihtsustab jälle tule juhtimist - pole vaja igas kohas vilunud tulejuhti vaid “igaüks” võib vajadusel paluda tuletoetust.

Räägiks veel natukese rannakaitsest. Need samad 105 mm haubitsad kõlbavad hästi kasutada ka vaenlase meredessandi nurjamisel - kui ka selleks on valmistutud ette.

Minu seisukoht on aga, et suurtükke ei saa kasutada otse sihtimisel - neid pole üleliia, et tasuks anda hävitada.

Ei ole suurtükiväeguru aga mõned täpsustavad küsimused:

1) Kas pole liiga optimistlik hinnata, et sihtmärgid saab rahuajal valmis määrata ja neid sõjaolukorras kasutada? Piisab, et vale inimene loeb seda foorumit või lihtsalt mõtleb natuke ja ebatraditsiooniline käitumine on kõige parem kaitse. Seega arvestada tuleb operatiivselt määratletud sihtmärkidega.

Suurtüki asukoha määramiseks linna oludes on tunduvalt kindlam meetod füüsiliste märkide järgi mitte GPS-iga. Venelastel on GPS-i segamine tehnoloogia olemas. Seega vaja täpse koordinaatvõrguga väga detailset Tallinna kaarti.

2) Mis on 105-se laskenurk nt 3-7 km sihtmärgi tabamiseks?
Milline objekti (maja/puu) kõrgus mis kaugusel on piisav selleks, et laskenurka kasutada? Kui kaugele saab lasta 30 m kaugusel üle 5 korruselise (ca 15 meetrit) maja?

Kui Toompea nõlvad välja jätta, siis palju on Tallinnas kohti kus vajaliku laskenurga kätte saab (väljakud, pargid). Jätame välja suurte tänavate sihis laskmise, sest see on liiga piirav. Üldhuvitav küsimus ka, et mis on hajuvus nt 5 km peal, nt et 80% mürske langeb kui suure raadiuse sisse?

araterl kirjutas:Ei ole suurtükiväeguru aga mõned täpsustavad küsimused:

1) Kas pole liiga optimistlik hinnata, et sihtmärgid saab rahuajal valmis määrata ja neid sõjaolukorras kasutada? Piisab, et vale inimene loeb seda foorumit või lihtsalt mõtleb natuke ja ebatraditsiooniline käitumine on kõige parem kaitse. Seega arvestada tuleb operatiivselt määratletud sihtmärkidega.

Loomulikult peale juba rahuajal määratletud sihtmärkide (milledele on võimalik vaga kiiresti tulelöök saada) tulejuhid saavad vabalt uusi märke määrata - aga tulejuhte on vähe niikuinii, ja võib ja juhtuda, et tulejuht saa surma või haavata. Rahuajal määratletud sihtmärkidest pole kahju aga võib-olla päästavad hävingult.

Vähemalt sõja algul pole loota liitlastelt saadavale tuletoetusele - praktiliselt pole midagi muut kui oma suurtükivägi.

Kasutan veel juhust ja tähendan, et need portatiivsed Stingeri taolised õhutõrjeraketid on hädavajalikud. Ilma nendeta sõjapidamisest ei tule midagi head välja - see nii suurtükiväe kui ka sisside osas.

Andke andeks lollused, kuna olen võhik, aga äkki pakub ikkagi huvi väike vastuargument taktika kohalt.
Ma ei usu, et valmis laskepositsioonid oleks õige mõte.
Oht 1
Eesti ei suuda riigisaladusi hoda vaka all mis kahjuks on faktiks muutunud juba.
Oht 2
Ma arvan, et teine maailma sõda juba näitas, et kõik raskelt kindlustatud petoonist rajatised oli mõttetu raha raiskamine, e. kulutades sama raha mobiilsemale väeosale ja relvastusele oleks rohkem tulemusi andnud. Näiteks Sinimäed, võtame seda kui venelaste Normanidiat, ei olnud raskeid petoonist punkreid ja kahureid. Oli mobiine üksus mis sai muuta oma positsioone ja muuta taktikat. Ja kui oleks Normandia monstrum tegemata jäänud ehk oleks Eestlastel ka parem relvastus olnud.
Pranslaste kaitseliinist ma üldse ei räägi, sakslased läksid lihtsal sellest ringiga mööda. Kui positsioonid on teada, siis vaenlane saab rahulikult töötada välja parima taktika sinu kõrvaldamiseks. Üllatuse moment on alati olnud üks parimaid asju sõjapidamises. Info puudumine ja vale info jagamine vaenlasele suurim eelis, sest ta raiskab oma resusrse valeinfo põhjal tuulega võitlemisele mitte tegelikule vaenlasele.

Oht3
Kui ma oleks venelane ja ees on selline tulemüür.
105mm haubits laseb vist 18km kaugusele? Olles venelane ma usun, et mul oleks resursse luua oma põhivägede ette näiteks 25-30 km kaugusele tsoon milles liiguvad luurerühmad, kes suudavad avastada positsioonid. 20 km raadiusse põhivägede ees võib olla kiirreageeriv patrullivad üksused. Juhul kui luure leiab midagi saab kas või miinipilduja tulega maha võtta need haubitsad.
15km sees võik olla minu haubitsad koos õhutõrjega(mine hullu eestlast te, äkki tuleb moosiriiuliga pommitama). 5km enne põhiüksusi ja varustus baase on taas luurajate ring mis otsiks vastase luuret ja patrulliks.
Ehk mõistad, et ma kasutaks oma eeliseks laskeulatust.
Lisaks ajaks ka oma sateliidi ülesse(need paar kuud kestvad sateliidid), teades et, liitalsed on tulekul läheb seda kindlasti vaja just rohkem nende jälgimiseks kuid saaks ka eesti poistel silma peal hoida.
Esimesena laseks allvelaevadel mineerida sadamad ja maabumiskohad mis ka veel aeglustavad liitlaste vägede saabumist, on ju meretee üks kiiremaid saabumise viise, kuid see selleks läheb asjast mööda juba.

Ma ei tea kui reaalne selline taktika oleks kuid äkki toimib. Venelasel on kindlasti ka resursse, mänguasju küllaga ja suur tagala selliseks asjaks.

18km ei ole vastasele pikk maa sõita (eesti euroopaliidu rahadega remonditud siledatel teedel), et kohale tulla ja pasunasse anda.
Seega ma arvan, et peaks olema ikkagi liikuvam see asi. Lisaks peab olema taganemis taktika, kas teha vastuvaritsus jne. Maaminid tuleks siin kõvasti abiks, aga noh neil on nii palju halbu omadus tsiviilis.Kui kiiresti saaks sellise haubitsa ülesse, mingid lasud teha ja kaduda?
Minna uuele positsioonile nii, et saab oma vana positsitsioone lasta kui sinna peaks tulema vastane asja uurima näiteks?

Kuna

ixc kirjutas:Ma arvan, et teine maailma sõda juba näitas, et kõik raskelt kindlustatud petoonist rajatised oli mõttetu raha raiskamine

Olen täpselt samal arvamusel. Eestis põle mõtet teha (ka nendele haubitsatele) mingeid fortifikatsioone - nad ei kaitse niikuinii.

Ainuke võimalus ellu jääda on tõesti tulistada kiiresti mõned mürsud ja väga kiiresti "putku panna". Ja selles suhtes need kerged 105 mm haubitsad on lausa suurepärased. Konksu kinni "kaubiku" külge ja minek.

Ruttu ruttu mingi varjendi (kas või tava garaash) juurde ja lükata haubitsa sinna kuni toru jahtub.

ixc kirjutas:Kui kiiresti saaks sellise haubitsa ülesse, mingid lasud teha ja kaduda?

Väga kiiresti kui arvestus toimub laptopiga, nagu ma eeldan.

Kui suurtüki tulepositsioon on eelnevalt (rahuajal) täpselt mõõdistatud (koordinaadid, suunad) ja maastikule märgistatud - ja valmiks arvutisse sisestatud, nii, et kohapeale sõites võib arvutile juba anda tulepositsiooni numbri (arvuti otsib ise koordinaadid mälust), nii see ei võta aega.

Sõites võib ka sisestada tuule suuna ja kiiruse ning püssirohu temperatuuri kui neid pole varem sisestatud.

Kui ka sihtmärk on valmiks sisestatud või selle täpsed koordinaadid saadakse tulejuhilt sõnumi sees, nii ka see ei võta aega.

Arvuti annab koheselt sivu, koro, ning vajadusel laengu andmed.

Seega sellest kui suurtükk saabub tulepositsioonile esimese mürsu laskmiseni aeg loetakse sekundides.

Kas on olemas neid nn. EMP(ElectroMagnetic Pulse) pomme, on need reaalsed?
Lugesin siin ühte artiklit kuid pole nagu väga palju marke välja toodud. Idee lüüa rivist välja side ja juhtimine. Sellega langeks kokku varustus logistika, tulejuhtimine. Venelane saaks kasutada oma suurimat trumpi siis, mass. http://www.globalsecurity.org/military/ ... apjemp.htm
Samas on siin ka seletatud kuidas sellist pommi kohale viiakse ja see tundub väga keeruline ettevõtmine olema, tegevus raadius ei tundu väga suur olema, peab täpselt teadma kus sihtmärk asub. See eeldab jällegi head luuretööd, mis omakorda nõuab meil veelgi paremat luuretööd, et vastase luure maha koksata.
A kas suuremaid EMP pomme ka on olemas? Ma ei mõtle aatompomme mille üks nähtus on ka EMP laine muidugi, aga ainult EMP tootev pomm mis suudaks eesti lüüa ristirüütlite aega?
Eks militaar tehnika ole kaitstud selle eest, või loodan vähemalt.

ixc kirjutas:Eks militaar tehnika ole kaitstud selle eest, või loodan vähemalt.

Võib-olla need vanad väntaga välitelefonid, milles pole esimestki transistorit jäävad ellu pärast EMPi.

Igasuguseid EMP-filtereid tehakse küll, samuti konteinereid, mis on põhimõtteliselt kaitstut EMPi vastu - aga inimfaktor üldiselt nurjab EMPi vastased pingutused. Näiteks jäetakse mõni uks või luuk korralikult sulgemata, tõmmatalse üks välikaabel sisse, või midagi sellist, ja tulemuseks

Minu isiklik arvamus on aga, et Eesti kõige suurem häda pole EMP, vaid lohakas suhtumine riigikaitsesse. Vabandan väga.

Kirjutan veel mõne sõnaga sellel EMP-teemal.

Kui näiteks see suurtükivägi kasutab sidevahenditeks väga odavaid 25W saatevõimsusega autoraadiojaamu ja tavalisi laptop-arvuteid, nii pole väga kahju kui neid rikneb (vaenlase tules, EMPi tõttu, ...).

Kui need on väga odavad, nii neid võib pidada ladudes suure hulga probleemideta. Kui need pole kasutusel - ega nende küljes pole juhtmeid, nii pole häda midagi.

Ühe moodsa hüplevsagedusega militaarjaama hinnaga saa suure riiulitäie neid kommertsjaamu.

Militaarjaam rikneb kergesti ja selle kasutamiseks on vaja hästi väljaõpetatud spetsialisti. Kui spetsialist saa surma või haavata - nii sidet pole. Lihtsaid jaamu oskab igaüks kasutada - ja vahetada uue riknenud jaama asemele.

Ei hakanud pikalt sellesse teksti süvenema, kuid "räägin hõbedat, mõtlen kulda" stiilis võiks mainida järgnevat.

1) Olemasolevad 105 mm relvad on moraalselt suhteliselt vananenud ja ebamugavad kasutada võrreldes olemasolevate 155 mm relvadega. Enamus kogenud suurtükiväelastest ei taha nende kasutamisest kaudtulevahenditena mitte midagi teada, sest arvutussüsteem on iganenud ja nõuab võrreldes 155 mm omaga keerukat ja pikka koolitust. 10 a jooksul pole viitsitud asja arvutiseerida ja ega sellest vist enam midagi ka välja tule. Tulepositsioonide ettevalmistamine on ka vaevalisem, kui 155 mm ja suunamine ning laskevalmiduse saavutamine võtab 2-3x enam aega, kui uutel. Seda tänu üle-eelmise põlvkonna sihtimissüsteemile ja sahkadele vajalikele aukudele. Väga vähe on jäänud spetsialiste, kes oskavad heal tasemel õpetada nende relvade laskeandmete manuaalset arvutamist ja neid parandada. Viimati lasti neist kaudtuld üle 3 a tagasi ja selle ajaga on paljud vanemad olijad kaabut kergitanud või kõrgematesse ametitesse jõudnud. Uued pole aga eriti vastavat ettevalmistust saanud.
Laskemoon ei vasta samuti enam kohati nõuetele. Seda seoses vanusega ja võimalik, et ka ebapiisavate hoiutngimustega.
Otselaskmisel paugutamiseks on piisavad.

2) Meil on välja töötatud (ja ka läbi proovitud) võrdlemisi moodne uus suurtükiväe taktika koos vastava koosseisuga, mis sarnanevad 75% saksa omale ja on inglise keeles stiilis shoot and scoot. Eesmärgiks on paindlikkus tuletoetuse andmisel ja samaaegselt vastase suurtükiväe vastutegevuse mõju vähendamine. Enamus kaitseväe ohvitseridest ei habla meie tegevuspõhimõtetest tuhkagi. Ka vanemohvitserid mitte.
Detailidesse ei taha laskuda, kuid põhitegevus käib rühmade, mitte enam patareide kaupa.

3) 105 mm haubitsaid üritati vahepeal KL-ile anda, kuid see asi läks juba eos vett vedama nagu arvata oli. KL pole ei füüsiliselt ega vaimselt suuteline neid relvi lähitulevikus ei õpetama ega teenindama. Ei suudeta siiani isegi transpordi hooldust ega remonti tagada.

155 mm haubitsad on loomulikult moodsamad, laskekaugus on suurem, mürsu purustusjõud on suurem, jne. Ei vaidle vastu.

Aga:

1. Kas nendest on piisavalt Eesti riigi kaitsmiseks Venemaa rünnates Eestit?

2. Kas neid jätkub sõjapidamiseks piisavalt kaua - vaenlane püüab need iga hinna eest hävitada?

3. Minu mõte oli tugevdada Eesti riigikaitset oluliselt odava hinnaga. Palju torusid juurde, tegutsevad hajutatult (üksikutena, mitte rühmatena), kiire ja täpne tulejuhtimine ning arvutamine, mõned lasud ühelt tulepositsioonilt, ja kiiresti "putku", ...

4. Kui kõik on rahul Eesti riigikaitse praeguse olukorraga, nii mul pole mõtet ettepanekuid teha. Aga kahju kallist vennasrahvast uuesti Vene okupatsiooni all.

Juhani Putkinen kirjutas: 1. Kas nendest on piisavalt Eesti riigi kaitsmiseks Venemaa rünnates Eestit?

2. Kas neid jätkub sõjapidamiseks piisavalt kaua - vaenlane püüab need iga hinna eest hävitada?

3. Minu mõte oli tugevdada Eesti riigikaitset oluliselt odava hinnaga. Palju torusid juurde, tegutsevad hajutatult (üksikutena, mitte rühmatena), kiire ja täpne tulejuhtimine ning arvutamine, mõned lasud ühelt tulepositsioonilt, ja kiiresti "putku", ...

4. Kui kõik on rahul Eesti riigikaitse praeguse olukorraga, nii mul pole mõtet ettepanekuid teha. Aga kahju kallist vennasrahvast uuesti Vene okupatsiooni all.

1. ja 2. punktile vastaks otsekoheselt EI, aga ei saa ma sinna hetkel midagi parata, et igasuguseid raskerelvi meile vaid ühe brigaadi jagu on ostetud ja juurde keegi osta ei taha. Nagu oleks sabotaaž!
Minu seisukoht on, et igas kaitseringkonnas peaks olema mõeldud oma brigaad sõjaajaks.

3. Igale välisuurtükile oma integreeritud arvutus-positsioneerimis-andmeside-juhtimis jms süsteemi aretamine on rängalt raha ja vaeva nõudev ettevõtmine. Lähiaastatel pole me selleks suutelised. Enne suudame muretseda juurde eelmise põlvkonna süsteemidega haubitsaid (nagu praegusedki 155 mm on). Lisaks tahab suurtükivägi saada toimimiseks päris head logistikat, mistõttu selle hajutamine on komplitseeritud. Logistika oli üks põhipõhjusi, miks KL haubitsatest suu puhtaks pidi pühkima.
Kohapealset jalaväe tuletoetust on võimalik pakkuda 120 mm miinipildujatega, mis on tulejõult isegi efektiivsemad, kui 105 mm haubitsad, kuigi väiksema laskekaugusega. Uuemad 105 mm lasevad u 15 km, 120 mm mp aga nii poole vähem. Juba Groznõis kasutati edukalt liikuvaid miinipildujaallüksusi. Miinipildujal on suur laskenurk, mis võimaldab head positsioonivalikut hoonete vahel, relv ise aga lihtne, kerge ja mobiilne.
120 mm kasutavad meil vist kahjuks siiani vana soomest õpitud taktikat, mida julgeks sõjaaegseks ja tänapäeval enesehävituslikuks klassifitseerida. Samas on keegi "tark" (kes ilmselt käis kusagil militaarturismil) tulnud ideele, et paneme ühte miinipildujarühma 5 toru ja teeme patareisse 2 sellist mõttetult kohmakat rühma.

4. Ma arvan, et kõik ei ole kaugeltki rahul riigikaitse praeguse olukorraga. Rahul on ehk KaMin kontoritibid ja mõned ükskõiksed kaasajooksikud, kellele riigikaitse on nagunii lihtsalt 8-17 töökoht.

sest arvutussüsteem on iganenud ja nõuab võrreldes 155 mm omaga keerukat ja pikka koolitust. 10 a jooksul pole viitsitud asja arvutiseerida ja ega sellest vist enam midagi ka välja tule

Pidage mind naiivseks aga väidaks, et ainuüksi KL-is on niipalju IT ja progemise taustaga inimesi, et paari kolme asja olemust tundva spetsialisti abiga arvutiseeritakse see sihtimisarvutus ära ilma miljoniteta.

oma integreeritud arvutus-positsioneerimis-andmeside-juhtimis jms süsteemi aretamine on rängalt raha ja vaeva nõudev ettevõtmine

Arvutusest rääkisin. Parimas mõttes kodukootud positsioneerimine, andmeside, juhtimine ongi just see millest Juhani kõneleb ehk pole vaja mingit raketiteadust. Me ei räägi 155-ste hästi kokku harjutatud ja tehnoloogiliselt edasijõudnud toimimisest. Me räägimegi natuke põlve otsas aga massilisest reaalsest tulejõust, milleks pole vaja kümneid miljoneid.

Miks KL-i 105-ste projekt teoks ei saanud - sest et see ei oleks olnud KL-ile "jõukohane".

Iga rahvas on väärt oma valitsejaid. Samamoodi on ta väärt oma kaitseväge ja oma Kaitseliitu. Keegi N pole süüdi, et asjad nii on vaid iga kaitsetahteline riigikodanik oma tegevuses või tegevusetuses üksi või ühiselt. Kamina 8-17 kontoritibi on paremal juhul pandav tükk mitte süüdlane. Kaitseminister pole süüdi, sest tema on nimetanud meie poolt valitud president, meie poolt valitud erakonna ettepanekul. Capiche?

hummel kirjutas:

Juhani Putkinen kirjutas: 3. Igale välisuurtükile oma integreeritud arvutus-positsioneerimis-andmeside-juhtimis jms süsteemi aretamine on rängalt raha ja vaeva nõudev ettevõtmine. Lähiaastatel pole me selleks suutelised.

Oleksime suutelised kui oleks tahtmine.

Kaitseliit on arendanud üleriigilise arvutipõhise salastatud sidevõrgu. Täpselt selle sama võrgu arvutiprogrammile on saada täiendus, millega saa tuld juhtida ja tulepositsioonil arvestuse teha. Seda natukese katsetati juba Tiidolepa ajal. Selle saaks tööle järgmisel aastal kui oleks tahtmine. See pole ka sugugi kallis - kahjuks Eestis laristatakse raha nii, et mul käib kopsu üle maksa.

Selle sama programmiga saa juhtida nii miinipildujaid (81 mm, 120 mm) kui suurtükke (105 mm, 155 mm). Lihtsalt igale torule on vaja oma lasketabel sisestada - minu mäletades sinna juba sisestati miinipilduja oma - mul kah need tabelid olemas.

Aga mis ma siin vaidlen. Eesti riigikaitse on eestlaste rida. Kui ei ole tahtmist, nii ei ole.

Seda kõike on hea lihtne foorumisse kirjutada, kuid reaalsuses ei taha asjad mitte kuidagi toimida.

Eestis on üleüldse palju inimesi, kes oskavad seda ja teist IT alast, kuid kõigil neil on vaja esmalt teha oma tööd ja tasuta lõunaid üldiselt ei ole olemas - seda enam, et nõudlus on suurem, kui pakkumine. Muidugi on vaja tootjal teatavat litsentsi (vist laskeohutuse pärast) ja riigisaladuse luba. Koos vastava riistvara muretsemisega kisub vägisi riigihanke suunas. Meie 105 mm relvade endi taktikaline väärtus, ehk materiaalosa iseärasused, ei taha seda asja aga ära tasuda ning laskemoonalgi tundub "parim enne" mööda saamas.
Pigem suunata ressursid 155 mm korraliku moodsa juhtimis- ja arvutusproge väljaarendamisele. Hetkel ei suuda me aga kahjuks sedagi. Lisaks inimfaktor või lihtsalt kaadri (ka kogenud ja aruka) nappus kogu kaitseväes. Jooksvad asjad ikkagi esmatähtsad.

Tagatipuks ei ole see suurtükiväe manuaalne ballistiline andmete ettevalmistus ja selle järgi arvutamine ka midagi nii lumme lasta, et tulen ja teen ära üks-kaks. Ise olen seda vähe teinud ja sedavõrd selgeks polegi saanud, et suudaks teisi õpetada. Arvutamist, joonistamist, otsimist ja kirjutamist on lihtsalt nii palju enne, kui saab laskma hakata. Kui mõned kuud treeninud arvutaja saaks ehk hakkama 15 minutiga, siis mul läheks praegu instruktori käe all kuni pool päeva vist.

PS. Ma ei taha olla kellegi suhtes pahatahtlik või tänamatu, kuid asjad lihtsalt on täna juhtumisi sedapsi...