HOIATUSEKS harrastussapööridele - ohud ja õnnetused
HOIATUSEKS harrastussapööridele - ohud ja õnnetused
Sooviks alustada uut teemat, milles võiks sõna võtta need, kes valdavad infot eriti ohtliku lahingumoona kohta, mida võib leida Eestist. Mõtlen just II ms aegset lahingumoona.
Alustada võib näiteks väljatulistatud mürskudest, mis mingil põhjusel on jäänud lõhkemata. Eritunnuseks on mürsku ümbritseval pehmest värvilisest metallist (näit. punane vask) vööl olevad vintsoone jäljed.
Alustada võib näiteks väljatulistatud mürskudest, mis mingil põhjusel on jäänud lõhkemata. Eritunnuseks on mürsku ümbritseval pehmest värvilisest metallist (näit. punane vask) vööl olevad vintsoone jäljed.
Re: ERITI ohtlik lahingumoon
Täpsustuseks, et II MS lõpul toodetud mürskudel ei pruugi olla juhtvöö(d) värvilisest metallist. Väljatulistamise järgselt jääb muidugi neile vintsoonte jälg.Q kirjutas:...Alustada võib näiteks väljatulistatud mürskudest, mis mingil põhjusel on jäänud lõhkemata. Eritunnuseks on mürsku ümbritseval pehmest värvilisest metallist (näit. punane vask) vööl olevad vintsoone jäljed.
Vähemohtlikud pole ka väljatulistamata mürsud, millised on plahvatusest läbi käinud (st lähedal toimunud plahvatuse toimel eemale lennanud).
Paljud primitiivsema konstruktsiooniga sütikud võivad sellisel juhul minna lahinguasendisse.
Lisaks sütikule teeb lahingumoona ohtlikuks tema sütikus, vahedetonaatoris või pealaengus kasutatud lõhkeaine liik.
Palju oleneb ka säilitustingimustest, samuti nagu harrastussapööri karmavõlast... ehk siis saatusest.
Ega muidu öeldaks: ei seda meest pooda, kellel määratud mürsu demineerimisel õhku lennata...
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Põhimõtteliselt võiks siis mürsu teema kokku võtta sellega, et kui mürsu juhtvööl on vintsoone jäljed või mürsukestal deformatsiooni jälgi tuleks lugeda seda eriti ohtlikuks lahingumoona leiuks. Kuidas aga liigitada miinipilduja miini ohtlikuks? Lasu hetkel vabastab ju tõukelaengu löök lukustusmehhanismi. Kas kontrollida visuaalselt tõukelaengu tongi?
Seda loomulikult säilunud unitaarlasu puhul!Q kirjutas:...mürsukestal deformatsiooni jälgi tuleks lugeda seda eriti ohtlikuks lahingumoona leiuks.
Enamasti leiab vaid sütikutega mürske, millistel pole isegi peale plahvatuse toimel laialipaskumist erilisi deformatsioonijälgi.
Pakuks omalt poolt välioludes mürsu ohtlikkuse määramise põhireeglid:
1. Vintsoonte jäljed mürsu juhtvöö(de)l - relvast väljatulistatud lahingumoon, mis on mingil põhjusel jäänud plahvatamata - sütik on suure tõenäosusega lahinguasendis.
2. Väliste vigastustega (sütikuga varustatud st lõhkelaengut sisaldavad) mürsud - vigastused mürsusütikul, unitaarlasu mürsukestal jne viitavad võimalusele, et antud lahingumoon on lähedaltoimunud plahvatuse toimel eemale lennanud ja seega on suur oht, et sütik on lahinguasendisse läinud või siis põrutusest tingitud dehermetiseerumise tõttu (pikaajalisel looduskeskkonnas viibimisel) hakanud mõni lõhkeaineliik niiskuse toimel lagunema.
3. Kõik tundmatu konstruktsiooniga mürsud.
Muidugi ei maksa ka läbi ja lõhki tuntud asjade puhul vasara, torutangide ja ketaslõikuriga väga uljalt ringi vehkida!
Miinipildujamiini puhul:Q kirjutas:Kuidas aga liigitada miinipilduja miini ohtlikuks? Lasu hetkel vabastab ju tõukelaengu löök lukustusmehhanismi. Kas kontrollida visuaalselt tõukelaengu tongi?
1. Löökraua jälg viskelaengu tongil.
2. Miinisütiku deformatsioon.
3. Kõik sütikuga varustatud tundmatu konstruktsiooniga miinipildujamiinid.
4. Kõik ilma pakendita leitud sütikuga varustatud miinipildujamiinid.
Tervitustega, ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Lihtsam oleks vastata, mis on ohutu, kuigi ka kindlad tunnused, nagu granaadi must värv või miinile kantud valge triip ei anna mingit garantiid. Need võivad hiljem maalitud olla või on õppemoonale lõhkelaeng ja sütik sisse aretatud. Sama kirjade "Uchebnõi, Inert., Prakt." jne puhul.
Isegi lõhkelaenguta lahingumoon ei pruugi ohutu olla, näiteks kõvasüdamikuga Vene tankitõrjemürskudel on südamik ümbritsetud elavhõbedasooladega, mis on ülimalt mürgised.
Isegi lõhkelaenguta lahingumoon ei pruugi ohutu olla, näiteks kõvasüdamikuga Vene tankitõrjemürskudel on südamik ümbritsetud elavhõbedasooladega, mis on ülimalt mürgised.
Õige lähenemine!EOD kirjutas:Lihtsam oleks vastata, mis on ohutu, ...
Kuid kõik on siiski suhteline... ja teema algataja soovis teada kuidas eristada KÕIGE ohtlikumat lahingumoona...
... ka on mitmetes mürskudes kasutusel sellised keemilised elemendid nagu uraan, fosfor jne. ...EOD kirjutas:Isegi lõhkelaenguta lahingumoon ei pruugi ohutu olla, näiteks kõvasüdamikuga Vene tankitõrjemürskudel on südamik ümbritsetud elavhõbedasooladega, mis on ülimalt mürgised.
... lõpetades sellega, et täiesti inertse ja mitte midagi mürgist sisaldava mürsu kukkudes kapi otsast pähe või varvaste peale tekib üldjuhul tõsine terviserike...
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Q kirjutas:Propatriale! Miinipilduja miinide puhul on vist punkt 1 tavaliselt seoses 4ga? .
Nii see tõepoolest on - pole näinud ega kuulnud, et miinipildujast väljalastud ja plahvatamata miine oleks keegi viitsinud kokku korjata ja siis kenasti miinikastidesse paigutanud...
Tegu siis rumaluse või kuritahtliku hooletusega (või mõlemaga).Q kirjutas:Ilma tõukelaenguta, kuid detonaatoriga miinidega käitusid sapöörid minu mõistmise järgi suht hooletult ringi. Tegemist oli väikesekaliibriliste saksastega.
Viskelaengu puudumine paneks enda mõtte liikuma selles suunas, et antud lõhkekeha on olnud kas tules või on tema kallal varemalt mõni harrastussapöör vägiarmastust tarvitanud...
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Tänan põhjaliku vastuse eest! Harrastussapöörideks olid minu isa oma vennaga. Pääsesid mõlemad terve nahaga. Eespoolt libises läbi juba sõna fosfor. Valge fosforiga täidetud tinaotsaga kapsleid kasutati vene suurekaliibrilise kuulipilduja laskemoona hulgas. Lindis olid nad mingi süsteemi järgi paigutatud (soomusläbistavad, trasseeriv, süütekuul...). Otseselt valge fosfor plahvatusohtlik ju ei ole, kuid kokkupuutel õhuga süttib mõne sekundi jooksul. Valge fosforiga täidetud nn. vorstikesi kasutati vist ka 44.a. pommitamistel. Kas on veel mingit infot valget fosforit sisaldava laskemoona kohta Eestis?
Enimlevinud on saksa 7,92 x 57 soomustläbistava süütekuuliga vintpüssipadrun.Q kirjutas:...Kas on veel mingit infot valget fosforit sisaldava laskemoona kohta Eestis?
Nimetatud kuuli dehermetiseerumisel hakkab valge fosfor reageerima hapnikuga ja kui reaktsioonisegu temperatuur tõuseb üle 34 kraadi, algab põlemine...
Seega - pole raske ette kujutada, milline "viitsütikuga pomm" võib olla paljude militaarhuviliste elamises. Enamasti on kuulilt maha kulunud värvimarkeering ja ka kuulimantel roostekahjustusega, mis omakorda muudab asja veelgi ohtlikumaks.
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Üldiselt peavad demineerijad rauast läbi käimata mürsku suhteliselt ohutuks mida võib transportida.Aga palju oleneb ka mürsust ja seal olevast sütikust.Viimane kord kui leidsime Pakri poolsaarel olevast rannapatareist pärit oleva 130mm mürsu viisid demineerijad selle rahulikult kaasa.See mürsk oli ka plahvatusega paisatud laskemoonakeldrist eemale.Mürsu pilt peaks ka ühes teises postituses olemas olema.
Ega ikka ei võta küll iga mürsku kaasa. Sütikute kaitsemehhanismid on erinevad. Seisukord on erinev. Leiukoht. Võimalus kohapeal hävitada. Igal konkreetsel juhul otsustatakse eraldi.
Mis siis ikka ERITI ohtlik on?
Eriti tundlike sütikutega lahingumoon. Esikohale paneksin vene 85 mm soomustläbistava mürsu, kuid ega püssigranaadid, muud põhjasütikuga soomustläbistavad mürsud, reaktiivgranaadid palju alla ei jää. Teinekord piisab vaid liigutamisest.
Korrosioonikahjustustega sütikud. Saksa alumiiniumkorpusega sütikul võib ju korralik kaitsemehhanism olla, kuid aastatega on alumiinium hävinud, aga paljastunud kapslid/detonaatorid, mis on messingkorpuses, on täiesti "elus".
Meliniidiga laetud lahingumoon. Sütik võib üldse puududa, kuid aja jooksul on metallidega reageerides moodustunud pikraadid. Hakkad "ohutul", sütikuta mürsul sütikuavast pori välja kraapima ja... Kuidas aru saada, et meliniidiga laetud? Markeeringu järgi korpusel. Kas üle poole sajandi maa sees vedelenud mürsul on markeering säilinud? Lugeda mingist teatmikust, millist ainet seda tüüpi lahingumoonas kasutati, on mõttetu, kuna sõja tingimustes kasutati seda, mis oli saadaval.
Kokkuvõttes - ei ole võimalik koostada tabelit, kus ühel pool on käsitsemisel ohutu, teisel pool ohtlik lahingumoon. Teadmiste ja oskustega saab riski vähendada, kuid mitte välistada.
Mis siis ikka ERITI ohtlik on?
Eriti tundlike sütikutega lahingumoon. Esikohale paneksin vene 85 mm soomustläbistava mürsu, kuid ega püssigranaadid, muud põhjasütikuga soomustläbistavad mürsud, reaktiivgranaadid palju alla ei jää. Teinekord piisab vaid liigutamisest.
Korrosioonikahjustustega sütikud. Saksa alumiiniumkorpusega sütikul võib ju korralik kaitsemehhanism olla, kuid aastatega on alumiinium hävinud, aga paljastunud kapslid/detonaatorid, mis on messingkorpuses, on täiesti "elus".
Meliniidiga laetud lahingumoon. Sütik võib üldse puududa, kuid aja jooksul on metallidega reageerides moodustunud pikraadid. Hakkad "ohutul", sütikuta mürsul sütikuavast pori välja kraapima ja... Kuidas aru saada, et meliniidiga laetud? Markeeringu järgi korpusel. Kas üle poole sajandi maa sees vedelenud mürsul on markeering säilinud? Lugeda mingist teatmikust, millist ainet seda tüüpi lahingumoonas kasutati, on mõttetu, kuna sõja tingimustes kasutati seda, mis oli saadaval.
Kokkuvõttes - ei ole võimalik koostada tabelit, kus ühel pool on käsitsemisel ohutu, teisel pool ohtlik lahingumoon. Teadmiste ja oskustega saab riski vähendada, kuid mitte välistada.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist