Uluotsa raadiokõne 19.08.1944
Postitatud: 07 Mai, 2005 15:40
Raamatus "Tõotan ustavaks jääda..." (dok. 534, lk 1278-1280) on toodud selle kõne kokkuvõte nii, nagu ta Rootsi tollal jõudis. Siin on nüüd omaaegsest "Sakalast" kõne täistekst. Pikemalt siin Uluotsast 1941-1944 kirjutama ei hakka, kuigi oleks vist vaja. Igatahes seltsimees Ruutsoo taolised [...] ajavad hinge täis küll (http://www.ekspress.ee/viewdoc/44E62761 ... E40039905C ), kuid samas on ka teiselt poolt ülistustega liialdatud.
***
"Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda"
Meie ei tohi oma osatähtsust ülehinnata ega ka alahinnata. Sõja otsustavas järgus ühine hoiak peab meid tegema tugevaks. Eesti rahva päästmiseks ei ole muud teed kui võidelda
Professor Jüri Uluots esines laupäeval, 19. augustil 1944. raadiokõnega
Väga lugupeetud kaaskodanikud!
Suur hädaoht on saabunud kogu eesti rahvale, vististi suurem kui kunagi varem.
Mitte ainult idast, vaid ka kagust tungib vaenlane meie maale.
Meie tunneme igaüks ise meie murede suurust ja sügavust, ei keegi teine tunne seda nõnda nagu meie ise. Igaüks ise on mõelnud ja mõtleb käesoleva olukorra üle.
Neis oludes avalik sõnavõtt võiks paista ülearusena. Nõnda olengi mõelnud.
Siiski esinesin mitmete kaaskodanike soovil möödunud nädalal, 10. augustil, Tartu ülikoolis seletusega praeguse olukorra kohta. Samade ja teiste kaaskodanike tungival soovil kordan oma ettekannet nüüd teie kõikide ees.
Ärgem tahtkem vastust kõigile küsimustele, ka mitte kõigile sellele, mis, võibolla, praegu eriti on päevakorras. Loodan, et neile üksikküsimustele osutub võimalikuks vastata edaspidi, parajal ajal.
Praegu on meil, eestlastel, oluliselt tähtis omada kindlat ja ühtlast põhivaadet olukorra kohta, omada ühist mõistust, ühist hinge ja ühist südant, et saaksime rasket aega rahvana üle elada.
Kolmes küsimuses tuleb olla ühisel arusaamisel: praegune sõda üldse, eriti Eesti osa selles; Eesti võitlus ida vastu; ida rünnak Eesti vastu. Püüame lühidalt vastata igaühele neist.
ÄRGE LASKE END VAIMSELT VALLUTADA
Praegune sõda on suur mitte ainult inim- ja materjalipanuse, ruumilise ulatuse, inimelude ja varade hävitamise poolest, vaid ka maailmavaadete ja huvide vastuolude poolest. Vastuolud on rängad mitte üksi sõdijate-poolte, vaid ka sõjakaaslaste eneste vahel. Vaadakem selles suhtes näiteks Briti impeeriumi ja Nõukogude Liidu vahekordi ning nende suhteid Saksamaaga või Saksa ja Jaapani vahekordi ning kummagi suhteid Nõukogude Liiduga. Aga ärgem arvestagem vastuolusid liigselt. See sõda on ühtlasi komplitseeritud ehk keerukas ja delikaatne ehk õrn sõda. Ühedes suhetes ollakse vastuoludes, aga teiste huvide tõttu sõditakse ikkagi koos, samuti ümberpöördult. Kes seda ei taipa, on liigselt lihtsameelne praeguse sõja nõuete mõistmiseks.
Otsese sõjalise tegevusega käib kaasas, või, õigemini kuulub selle hulka ägedaim sõjapropaganda. Purustatakse mitte üksi inimeste elusid ja varasid ning vallutatakse maid, vaid eelkõige püütakse purustada inimeste arusaamist, tundeid ja tahet ning vallutada inimeste vaimu.
Kui vastase vaim on vallutatud, siis on igasugune vastupanu murtud. Kes seda ei mõista ja laseb end vaimselt vallutada, on juba kaotanud sõja. Ta langeb vaenlase kätte nagu ussidest puretud õun oksalt.
SÕDA ON JÕUDNUD OTSUSTAVASSE JÄRKU
Meie kõik ihkaksime teada sõja lõppu. Ent kui sõjalõpud oleksid ettenähtavad, siis vaevalt oleks sõdasid üldse olnud, või olgu siis äärmiselt vähe. Sõdades on ikka olnud ja jääb palju irratsionaalset ja riisikolist, s.o. inimmõistusele mitte tajutavat. Sõja üldlõpp võib seista üsna lähedal, aga ka veel kaugemal. Ainult seda võime kindlasti ütelda, et sõda on praegu jõudnud küllalt otsustavasse järku. Kui me ka tahaksime aimata ta üldlõppu, ei jõua meie ometi ette näha selle lõpu üksikasju. Just üksikasjad võivad aga mõnelegi rahvale olla otsustava tähtsusega, eriti mõnele väikerahvale.
Meie eestlased, oleme kogu selle sõja üle elanud algusest peale ja kõige keerulisemais vahekordades. Tuletagem meele olukordi ja vahekordi 1939. a. sügisest praeguseni. Kui üldse keegi rahvas, siis meie, eestlased, oleme kogenud, kuivõrd praegune sõda on rikas ränkade vastuolude ja kõige keerukamate ning õrnemate vahekordade poolest. Selles suhtes nõuab ka praegune olukord meilt rohkem taibukust ja mitmekülgset arusaamist. Samuti on ka äärmiselt tugev olnud sõja propaganda, mida meie suhtes on tehtud ja tehakse veel praegu. Ainult üks juhis võib meid viia õigele teele ja hoida õigel teel. See juhis on: ikka ja alati pidada silmas kogu eesti rahva eluhuve, kainelt hinnata olukorda, kus viibime, ja hoiduda igasugusest uisapäisa talitamisest. Nüüd, sõja otsustavas ajajärgus, on meil eriti vaja isamaalist meelt, kainet arvestust ja õiget talitamist. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda, muidu oleme nõrgad. Ühine arusaamine ja ühine hoiak teevad meid tugevaks.
Meie ei tohi oma jõudu ega tähtsust ülehinnata. Meie arv on väike, meil puuduvad merelaevastik, raske suurtükivägi, lennuvägi, tarvilisel määral ka moodne jalavägi. Ärgu selles suhtes keegi meie seas olgu kaksipidi arvamises.
Käimasolevas sõjas ida vastu on pearaskus algusest peale lasunud Saksamaal ja tema sõjajõududel. Temal on olnud ja on seda, mis meil puudub ja milles vajame toetust.
Meie ise oleme 1939. a. sügisel ja 1940. a. suvel kogenud, mis see tähendab, kui meil puudub toetus. Meil on ja peab olema selge, missuguse tähtsuse omab meie saatusele ajaloo poolt antud võimalus siin ruumis võidelda koos Saksamaaga ja teiste saatuskaaslaste rahvastega ida hädaohu vastu. Meie vajame seega toetust ja oskame hinnata seda toetust, mis meile osaks saab. Aga kogu sõja kestel ida vastu on meie rahvas toetanud rinnet niipalju kui võimalik; nüüd, meie maa ja rahva saatuslikul tunnil, meie rahvas on seega ka õigustatud lootma ja saama toetust.
EESTI RAHVA OSATÄHTSUS ON TÕUSNUD
Aga me ei tohi oma osatähtsust ka alahinnata. Kes ise ei hakka kõndima, ei saa kunagi kõndijaks.
Kes loodab ainult teise abile, jääb eluajaks kerjuseks. Kuid keegi ei saa mõelda ega öelda, et eesti rahvas poleks kõndija rahvas, sirge kaelaga kõndija rahvas. Ka kerjus pole eesti rahvas kunagi olnud. Seda pisut või paljut, mis meil on olnud ja oli, oleme saanud oma töö ja vaeva ning võitlustega. Poleks meie oma Vabadussõjas võidelnud, kas me oleksime siis võitnud? Poleks meie eesti mehed seni Narva rindel võidelnud, kas meie seisund oleks siis olnud niisugune nagu ta on praegu? Meie huvid on praegu esmajoones mängus ja meie peame olema oma huvide eest valvel ning võitluses. Ja kui meie arv on väike, siis on iga üksik meeski tähtis.
Sõja otsustavas ajajärgus, milles me praegu asume, on meie osatähtsus tõusnud ja tõuseb vististi veelgi. Kui loetakse tuhat marka, siis lugemise algul üksik penn pole tähtis. Aga kui lugemine on lõpul, siis ka üks penn on oluline: ilma ühe puuduva pennita pole tuhandet marka. Kui kaalude vaekausile laotakse tohutud raskused, sajad või tuhanded tonnid, siis ladumise algul ühel või kahel kilol pole tähtsust, Aga kui ladumine on lõpule jõudnud ja tasakaalustamise aeg on käes, siis võib üks või kaks kilo otsustav olla.
Pidagem ühtlasi meeles, et see seisund, milles Eesti asub vaherahu või rahu saabumisel, on olulise ja otsustava tähtsusega kogu eesti rahva oleviku ja tuleviku suhtes.
Nõnda meist endist, eestlastest, sõltub väga palju, kuidas ja millistena me sellest sõjast välja jõuame. Otsustav aeg on käes ja meie ise peame otsustama enda üle.
Me kaitseme end praegu rünnakute vastu idast, nagu teevad seda meie vennasrahvas — soomlased — põhjas ja meie lähem lõunanaaber ning ajalooline saatuskaaslane — lätlased — lõunas.
Pole kahtlust. et paljudel meie seast arusaamised ja hoiakud oleksid saanud olla teissugused, kui poleks olnud neid rünnakuid idast. Et saavutada ühtlast arusaamist, on oluline meele tuletada, mis peitub nende rünnakute taga.
Nende rünnakute taga ei peitu midagi uut, võrreldes sellega, mis me üle elasime aastail 1940 ja 1941. Tuletagem hästi ja elavalt meelde kõike seda, mis toimus tol ajal ja eriti selle aja lõpul. Ikka ja jälle tuletagem seda aega meele kõigis tema üksikasjus ja kogu tervikus, siis on pilt selge. Ainult üht lisandit tuleb arvestada.
Tol ajal ja eriti selle aja lõpul peideti endid, jälgiti põnevusega olukorda ja oodati pikisilmi päästmist. Arvestati ja oodati, et päästmine ei saa jääda tulemata. Ja tõepoolest, arvestustes ja ootustes ei eksitud. Praegu on olustik teissugune. Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub maailma kaudu laiali, teda kui rahvast oma eluruumis ei saa enam nimetamisväärselt olla. Päästmiseks, kui seda ka oletada, pole enam päästetavaid.
Ärgu seega keegi tehku mingit pettekujutust endale või teistele selle kohta, mis toimub Eestis tema vallutamise puhul idast. On tungivalt soovitav end vabastada pettepiltidest ja pettekujutustest.
Mitte üksikud isikud, mitte ka üksikud klikid ja kihid, vaid esmajoones just kogu eesti rahvas on praegu surmavas hädaohus rünnakute tõttu idast. Ainult üks eeldus ja üks võimalus on praegu eesti rahva ja kogu tema tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et ära hoitakse ja kõrvaldatakse Eesti maa ja rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu või vähimalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamise all idast tuleb mõelda vallutamist Nõukogude Liidu poolt.
Nõnda ei ole praegu mingit teist, kolmandat või ei tea millist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära seda, et bolševikud meie maad ei vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mingit lahkarvamist.
Et säilitada meie maad. meie rahvast ja kõiki, mis temale on kallis, peame võitlema.
Aga on veel teine põhjus võitluseks ida vastu. Oma võitlusega, oma verega ja kogu oma olemisega eesti rahvas tõendab tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude Liitu ka edaspidi kuuluda.
IGAL OLEVUSEL ON ÕIGUS ENESEKAITSEKS
Võitluses ida vastu meie, eestlased, oleme praegu hädakaitse seisundis. Mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse.
Igal väiksemalgi olevusel siin maailmas on ürgne ja loomulik õigus endakaitseks. Seda ürgset ja loomulikku endakaitse õigust eesti rahvas praegu teostab. Sellesse ürgsesse ja loomulikku endakaitse õigusse kuulub kõik see, mis endakaitseks on vajalik. Meile, eestlastele, endile kuulub seega ka õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega meie endakaitsmine oleks efektiivne.
Igal endakaitsel on siht, milleks see teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma rahva ürgset ja põhilist eluruumi, ja oma vabadust. Meie Vabadussõda jatkub praegu, erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine.
MITTE ORJADE KARI
Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluõiguse, oma eluruumi ja oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleks või ütleks teisiti.
Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvad käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltuvad eesti rahva olevik ja tulevik. Õnn nendele ja nende ettevõtmisele!
Aga eksiteel on kõik need vähesed, kes pole järgnenud kutsumisele kaitseteenistusse või kes sellest on õigustamatult loobunud. Kui nad tahavad eestlased olla ja eestlasteks jääda, siis praegu on ülim aeg pöörduda õigele teele, võitlejate ridadesse. See on ainus õige lahendus neile enestele ja eesti rahvale.
Ka kogu sõja tagala teab ja peab teadma, millisel määral on praegu aeg ja võitlus otsustavad. Igaüks tehku oma parema arusaamise järgi kõik, mis võimalik on teha ühise asja heaks. Ärgem oodakem igakord ettepanekuid ja kavasid. Olgem igaüks ettevõtlik ja algataja. Terve mõistus ja hea tahe teevad imesid.
Au ja kummardus nendele, kes oma elu või tervise on jätnud võitluses Eesti eest, samuti au ja kummardus nende omastele. Valatud veri on lunastushind kogu meie rahva eest ja kõigi eest, mis meie rahvale on kallis. Seda teab ja peab teadma kogu meie rahvas ja ta peab vastavalt talitama.
TÕSINE, KUID MITTE LOOTUSETU
Meie võitlejale elu ja kogu meie rahva elu pole praegu kerge. Praegusele põlvele on langenud ülesanne olla otsustavalt määrav kogu meie rahva edaspidisele saatusele.
Inimliku arusaamise järgi see osa, mis praegusel põlvel on täita, on küll väga tõsine, kuid mitte lootusetu ja väljavaatetu.
Ka möödunud aegadel ja möödunud põlvedel on lasunud raskeid koormusi ja näiliselt lootusetuid pingutusi, aga ometigi on jõutud rasketest ja pimedatest aegadest üle, tumedatele öödele on järgnenud ka heledaid päevi. Seepärast ka praegusel raskel endakaitse ajal me tahame ja loodame, et see endakaitse õnnestub.
Rünnakud idast Eesti vastu ei ole põhjendatud ega õigustatud.
Eesti liitmist Nõukogude Liidu koosseisu ei saa tunnistada õiguslikuks aktiks. Eesti rahval pole selle aktiga mingit tegu. Niisugust ja palju muid akte võib õigusevastaselt teostada iga riik, kes on võõra maa sõjalise jõuga okupeerinud, kuid sellisest aktist, kui okupatsioon tegelikult on lõppenud, ei järgne talle õigustusi edasisteks rünnakuteks samale maale.
Asjaolu, et sakslased praegu Eesti ruumis sõdivad Nõukogude vastu, ei põhjusta rünnakuid. On ilmne, et sõda Saksamaa vastu otsustatakse sõjaliselt mitte kitsas Eesti ruumis, vaid kusagil mujal.
Eesti ruum või ka sõjalised baasid selles ruumis ei ole olnud ega ole vajalikud Leningradi või teiste Nõukogude linnade ja maade kaitseks. Seda on tõendanud eelmine Maailmasõda ja eriti ilmselt praeguse sõja kogu senine käik.
Eesti sadamad ei ole nõukogudele majanduslikult vajalikud. Juba tsaari ajal vähenes Eesti sadamate osatähtsus vene väliskaubanduses järjest ja Eesti iseseisvuse ajal jäi see minimaalseks, ehkki Eesti Vene transpordi elustamist omalt poolt kõigiti püüdis soodustada.
Asjaolu, et Eesti omal ajal oli vasalliteedi vahekorras Vene tsaariga, ei õigusta nõukogude rünnakuid Eestile, sest rahulepingus 2. veebruaril 1920. aastal nõukogude riik loobus Eesti kohta igaveseks ajaks igasugustest nõudmistest ja kõigist õigustest, mis tsaaril varem olid olnud.
Eestil ei ole oma põhjamaise maritiimse asendiga midagi ühist nõukogude kontinentaalse ruumiga, kus liiatigi elanikkonna asutamiseks veel on vabad hiigelruumid. Eestil ei ole oma elanikkonna rahvatõult, keelelt, usundilt, rahva eluviisidelt ja pärimustelt, sotsiaalpoliitilistelt vaadetelt, õiguselt, sotsiaalselt ja majanduslikult struktuurilt ning vaimselt loomingult peagu mitte midagi ühist Nõukogude Liidu vastavate eluavaldustega. Eesti ja Nõukogude Liit on kõigil neil elualadel teineteisele täiesti võõrad maad.
Sellest kõigest nähtub, et Nõukogude Liidul puudub igasugune õiguslik ja faktiline alus Eesti ründamiseks.
Kui ta tahaks olla Eesti vastu vähegi heatahtlik, siis on tal selleks igal ajal võimalusi, katkestades väikese maa ja rahva ründamise. Eesti poolt pole Nõukogude Liidul midagi karta. Eesti maa-ala on ainult möödapääsmatult endakaitsel ränkade rünnakute vastu.
Ainult ajalooliselt võib Nõukogude rünnakuid mõista. Aastaist 1030, seega ajast, mil slaavlased jõudsid oma asustamisega Pihkva piirkonda, on Eesti ruumis ida vastu peetud 39 sõda ja 40. sõda on praegu käes. Umbes 90 protsenti kõigist neist sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla ohvriks idast järgnevate rünnakute vastu. Nagu Eesti põllumehel on igal aastal tulnud ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, on eesti rahval ikka ja jälle tulnud võidelda rünnakute vastu idast.
Idas on leitud ka põhjendusi rünnakuiks. Selleks on olnud kord kaubanduslike huvide ja merele pääsu, kord Vene maadekogumise, kord panslaavilise maailmapäästmise ja nüüd kommunistliku maailmapäästmise õpetused.
Nõnda on praegused rünnakud idast ainult järjekordne vene imperialismi purse Eesti alale.
Aga kui ajaloos Eesti olukord ida rünnakute tõttu on olnud äärmiselt ohtlik, siis on tulnud ka teisi rahvaid Eesti võitlusi toetama.
Neid võitlusi on toetanud taanlased, sakslased, rootslased, soomlased, poolakad ja leedulased. Kõige hilisemal ajal, Eesti Vabadussõjas a. 1918—20 osutasid olulist abi ka inglased ja soomlased ja teisigi rahvaid ning nüüd — 1941. aastast praeguseni — sakslased ja teisigi rahvaid.
IGALE ÜHELE TEMA OMA
Nõnda ligi tuhande aasta kestel on ikka toimunud nagu ime. Vaatamata lakkamatuile rünnakuile idast on väike Eesti ikka seisnud praeguseni. Kui hädaoht on olnud ilmselt suur, siis ajaloo loogika seaduste järgi ja nagu Kõigekõrgema tahtel on teisigi Euroopa rahvaid seda pisikest Euroopa osa tulnud kaitsma, nagu meie seda alati oleme teinud, ja see osa on jäänud püsima. Tahame loota, et ka käesoleval korral toimub samuti.
Tohutud ainelised panused käesolevas sõjas viivad kergesti arvamisele, et vägivald on kõik ja õigus ei maksa midagi.
Aga juba sõja ajal ja veel rohkem pärast sõda on vaja rahvaste elu ja vahekordi korraldada. Korraldada tähendab aga õigusepäraselt talitada.
Õiguse põhimõtetes võivad ka olla erinevad arvamused. Aga on üks õiguse põhimõte, ilma milleta pole õigust ennast. See põhimõte kõlab: igaühele tema oma.
Eesti ei taha [olla] kellegi oma, ta tahab ainult seda, mis on tema oma. Seda oma ta praegu kaitseb kõige sellega, millega võib. Ta tahab õigust.
Inimliku viha ja vägivalla lainetuses, mis möllab praegu kogu maailmas, kostab ikka rohkem ja rohkem selle nimi, kes on kuningate kuningas. Hakkab levima arusaamine, et sõjas peale inimliku tahte on veel midagi, mis on ülem, kõrgem ja vägevam. See kõrgem on kuningate kuningas ise, ja me usume, et tema on õigus ja õiglus.
Selle kuningate kuninga armule meie usaldame ka praegu oma väikese maa ja rahva saatuse. Juhi meid, Jumal, õiguse teel ja kaitse meid.
Sakala, nr 128, 21. VIII 1944, lk 2
***
"Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda"
Meie ei tohi oma osatähtsust ülehinnata ega ka alahinnata. Sõja otsustavas järgus ühine hoiak peab meid tegema tugevaks. Eesti rahva päästmiseks ei ole muud teed kui võidelda
Professor Jüri Uluots esines laupäeval, 19. augustil 1944. raadiokõnega
Väga lugupeetud kaaskodanikud!
Suur hädaoht on saabunud kogu eesti rahvale, vististi suurem kui kunagi varem.
Mitte ainult idast, vaid ka kagust tungib vaenlane meie maale.
Meie tunneme igaüks ise meie murede suurust ja sügavust, ei keegi teine tunne seda nõnda nagu meie ise. Igaüks ise on mõelnud ja mõtleb käesoleva olukorra üle.
Neis oludes avalik sõnavõtt võiks paista ülearusena. Nõnda olengi mõelnud.
Siiski esinesin mitmete kaaskodanike soovil möödunud nädalal, 10. augustil, Tartu ülikoolis seletusega praeguse olukorra kohta. Samade ja teiste kaaskodanike tungival soovil kordan oma ettekannet nüüd teie kõikide ees.
Ärgem tahtkem vastust kõigile küsimustele, ka mitte kõigile sellele, mis, võibolla, praegu eriti on päevakorras. Loodan, et neile üksikküsimustele osutub võimalikuks vastata edaspidi, parajal ajal.
Praegu on meil, eestlastel, oluliselt tähtis omada kindlat ja ühtlast põhivaadet olukorra kohta, omada ühist mõistust, ühist hinge ja ühist südant, et saaksime rasket aega rahvana üle elada.
Kolmes küsimuses tuleb olla ühisel arusaamisel: praegune sõda üldse, eriti Eesti osa selles; Eesti võitlus ida vastu; ida rünnak Eesti vastu. Püüame lühidalt vastata igaühele neist.
ÄRGE LASKE END VAIMSELT VALLUTADA
Praegune sõda on suur mitte ainult inim- ja materjalipanuse, ruumilise ulatuse, inimelude ja varade hävitamise poolest, vaid ka maailmavaadete ja huvide vastuolude poolest. Vastuolud on rängad mitte üksi sõdijate-poolte, vaid ka sõjakaaslaste eneste vahel. Vaadakem selles suhtes näiteks Briti impeeriumi ja Nõukogude Liidu vahekordi ning nende suhteid Saksamaaga või Saksa ja Jaapani vahekordi ning kummagi suhteid Nõukogude Liiduga. Aga ärgem arvestagem vastuolusid liigselt. See sõda on ühtlasi komplitseeritud ehk keerukas ja delikaatne ehk õrn sõda. Ühedes suhetes ollakse vastuoludes, aga teiste huvide tõttu sõditakse ikkagi koos, samuti ümberpöördult. Kes seda ei taipa, on liigselt lihtsameelne praeguse sõja nõuete mõistmiseks.
Otsese sõjalise tegevusega käib kaasas, või, õigemini kuulub selle hulka ägedaim sõjapropaganda. Purustatakse mitte üksi inimeste elusid ja varasid ning vallutatakse maid, vaid eelkõige püütakse purustada inimeste arusaamist, tundeid ja tahet ning vallutada inimeste vaimu.
Kui vastase vaim on vallutatud, siis on igasugune vastupanu murtud. Kes seda ei mõista ja laseb end vaimselt vallutada, on juba kaotanud sõja. Ta langeb vaenlase kätte nagu ussidest puretud õun oksalt.
SÕDA ON JÕUDNUD OTSUSTAVASSE JÄRKU
Meie kõik ihkaksime teada sõja lõppu. Ent kui sõjalõpud oleksid ettenähtavad, siis vaevalt oleks sõdasid üldse olnud, või olgu siis äärmiselt vähe. Sõdades on ikka olnud ja jääb palju irratsionaalset ja riisikolist, s.o. inimmõistusele mitte tajutavat. Sõja üldlõpp võib seista üsna lähedal, aga ka veel kaugemal. Ainult seda võime kindlasti ütelda, et sõda on praegu jõudnud küllalt otsustavasse järku. Kui me ka tahaksime aimata ta üldlõppu, ei jõua meie ometi ette näha selle lõpu üksikasju. Just üksikasjad võivad aga mõnelegi rahvale olla otsustava tähtsusega, eriti mõnele väikerahvale.
Meie eestlased, oleme kogu selle sõja üle elanud algusest peale ja kõige keerulisemais vahekordades. Tuletagem meele olukordi ja vahekordi 1939. a. sügisest praeguseni. Kui üldse keegi rahvas, siis meie, eestlased, oleme kogenud, kuivõrd praegune sõda on rikas ränkade vastuolude ja kõige keerukamate ning õrnemate vahekordade poolest. Selles suhtes nõuab ka praegune olukord meilt rohkem taibukust ja mitmekülgset arusaamist. Samuti on ka äärmiselt tugev olnud sõja propaganda, mida meie suhtes on tehtud ja tehakse veel praegu. Ainult üks juhis võib meid viia õigele teele ja hoida õigel teel. See juhis on: ikka ja alati pidada silmas kogu eesti rahva eluhuve, kainelt hinnata olukorda, kus viibime, ja hoiduda igasugusest uisapäisa talitamisest. Nüüd, sõja otsustavas ajajärgus, on meil eriti vaja isamaalist meelt, kainet arvestust ja õiget talitamist. Meil peab olema ühine vaim, ühine mõistus ja ühine süda, muidu oleme nõrgad. Ühine arusaamine ja ühine hoiak teevad meid tugevaks.
Meie ei tohi oma jõudu ega tähtsust ülehinnata. Meie arv on väike, meil puuduvad merelaevastik, raske suurtükivägi, lennuvägi, tarvilisel määral ka moodne jalavägi. Ärgu selles suhtes keegi meie seas olgu kaksipidi arvamises.
Käimasolevas sõjas ida vastu on pearaskus algusest peale lasunud Saksamaal ja tema sõjajõududel. Temal on olnud ja on seda, mis meil puudub ja milles vajame toetust.
Meie ise oleme 1939. a. sügisel ja 1940. a. suvel kogenud, mis see tähendab, kui meil puudub toetus. Meil on ja peab olema selge, missuguse tähtsuse omab meie saatusele ajaloo poolt antud võimalus siin ruumis võidelda koos Saksamaaga ja teiste saatuskaaslaste rahvastega ida hädaohu vastu. Meie vajame seega toetust ja oskame hinnata seda toetust, mis meile osaks saab. Aga kogu sõja kestel ida vastu on meie rahvas toetanud rinnet niipalju kui võimalik; nüüd, meie maa ja rahva saatuslikul tunnil, meie rahvas on seega ka õigustatud lootma ja saama toetust.
EESTI RAHVA OSATÄHTSUS ON TÕUSNUD
Aga me ei tohi oma osatähtsust ka alahinnata. Kes ise ei hakka kõndima, ei saa kunagi kõndijaks.
Kes loodab ainult teise abile, jääb eluajaks kerjuseks. Kuid keegi ei saa mõelda ega öelda, et eesti rahvas poleks kõndija rahvas, sirge kaelaga kõndija rahvas. Ka kerjus pole eesti rahvas kunagi olnud. Seda pisut või paljut, mis meil on olnud ja oli, oleme saanud oma töö ja vaeva ning võitlustega. Poleks meie oma Vabadussõjas võidelnud, kas me oleksime siis võitnud? Poleks meie eesti mehed seni Narva rindel võidelnud, kas meie seisund oleks siis olnud niisugune nagu ta on praegu? Meie huvid on praegu esmajoones mängus ja meie peame olema oma huvide eest valvel ning võitluses. Ja kui meie arv on väike, siis on iga üksik meeski tähtis.
Sõja otsustavas ajajärgus, milles me praegu asume, on meie osatähtsus tõusnud ja tõuseb vististi veelgi. Kui loetakse tuhat marka, siis lugemise algul üksik penn pole tähtis. Aga kui lugemine on lõpul, siis ka üks penn on oluline: ilma ühe puuduva pennita pole tuhandet marka. Kui kaalude vaekausile laotakse tohutud raskused, sajad või tuhanded tonnid, siis ladumise algul ühel või kahel kilol pole tähtsust, Aga kui ladumine on lõpule jõudnud ja tasakaalustamise aeg on käes, siis võib üks või kaks kilo otsustav olla.
Pidagem ühtlasi meeles, et see seisund, milles Eesti asub vaherahu või rahu saabumisel, on olulise ja otsustava tähtsusega kogu eesti rahva oleviku ja tuleviku suhtes.
Nõnda meist endist, eestlastest, sõltub väga palju, kuidas ja millistena me sellest sõjast välja jõuame. Otsustav aeg on käes ja meie ise peame otsustama enda üle.
Me kaitseme end praegu rünnakute vastu idast, nagu teevad seda meie vennasrahvas — soomlased — põhjas ja meie lähem lõunanaaber ning ajalooline saatuskaaslane — lätlased — lõunas.
Pole kahtlust. et paljudel meie seast arusaamised ja hoiakud oleksid saanud olla teissugused, kui poleks olnud neid rünnakuid idast. Et saavutada ühtlast arusaamist, on oluline meele tuletada, mis peitub nende rünnakute taga.
Nende rünnakute taga ei peitu midagi uut, võrreldes sellega, mis me üle elasime aastail 1940 ja 1941. Tuletagem hästi ja elavalt meelde kõike seda, mis toimus tol ajal ja eriti selle aja lõpul. Ikka ja jälle tuletagem seda aega meele kõigis tema üksikasjus ja kogu tervikus, siis on pilt selge. Ainult üht lisandit tuleb arvestada.
Tol ajal ja eriti selle aja lõpul peideti endid, jälgiti põnevusega olukorda ja oodati pikisilmi päästmist. Arvestati ja oodati, et päästmine ei saa jääda tulemata. Ja tõepoolest, arvestustes ja ootustes ei eksitud. Praegu on olustik teissugune. Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub maailma kaudu laiali, teda kui rahvast oma eluruumis ei saa enam nimetamisväärselt olla. Päästmiseks, kui seda ka oletada, pole enam päästetavaid.
Ärgu seega keegi tehku mingit pettekujutust endale või teistele selle kohta, mis toimub Eestis tema vallutamise puhul idast. On tungivalt soovitav end vabastada pettepiltidest ja pettekujutustest.
Mitte üksikud isikud, mitte ka üksikud klikid ja kihid, vaid esmajoones just kogu eesti rahvas on praegu surmavas hädaohus rünnakute tõttu idast. Ainult üks eeldus ja üks võimalus on praegu eesti rahva ja kogu tema tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et ära hoitakse ja kõrvaldatakse Eesti maa ja rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu või vähimalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamise all idast tuleb mõelda vallutamist Nõukogude Liidu poolt.
Nõnda ei ole praegu mingit teist, kolmandat või ei tea millist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära seda, et bolševikud meie maad ei vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mingit lahkarvamist.
Et säilitada meie maad. meie rahvast ja kõiki, mis temale on kallis, peame võitlema.
Aga on veel teine põhjus võitluseks ida vastu. Oma võitlusega, oma verega ja kogu oma olemisega eesti rahvas tõendab tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude Liitu ka edaspidi kuuluda.
IGAL OLEVUSEL ON ÕIGUS ENESEKAITSEKS
Võitluses ida vastu meie, eestlased, oleme praegu hädakaitse seisundis. Mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse.
Igal väiksemalgi olevusel siin maailmas on ürgne ja loomulik õigus endakaitseks. Seda ürgset ja loomulikku endakaitse õigust eesti rahvas praegu teostab. Sellesse ürgsesse ja loomulikku endakaitse õigusse kuulub kõik see, mis endakaitseks on vajalik. Meile, eestlastele, endile kuulub seega ka õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega meie endakaitsmine oleks efektiivne.
Igal endakaitsel on siht, milleks see teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma rahva ürgset ja põhilist eluruumi, ja oma vabadust. Meie Vabadussõda jatkub praegu, erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine.
MITTE ORJADE KARI
Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluõiguse, oma eluruumi ja oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleks või ütleks teisiti.
Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvad käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltuvad eesti rahva olevik ja tulevik. Õnn nendele ja nende ettevõtmisele!
Aga eksiteel on kõik need vähesed, kes pole järgnenud kutsumisele kaitseteenistusse või kes sellest on õigustamatult loobunud. Kui nad tahavad eestlased olla ja eestlasteks jääda, siis praegu on ülim aeg pöörduda õigele teele, võitlejate ridadesse. See on ainus õige lahendus neile enestele ja eesti rahvale.
Ka kogu sõja tagala teab ja peab teadma, millisel määral on praegu aeg ja võitlus otsustavad. Igaüks tehku oma parema arusaamise järgi kõik, mis võimalik on teha ühise asja heaks. Ärgem oodakem igakord ettepanekuid ja kavasid. Olgem igaüks ettevõtlik ja algataja. Terve mõistus ja hea tahe teevad imesid.
Au ja kummardus nendele, kes oma elu või tervise on jätnud võitluses Eesti eest, samuti au ja kummardus nende omastele. Valatud veri on lunastushind kogu meie rahva eest ja kõigi eest, mis meie rahvale on kallis. Seda teab ja peab teadma kogu meie rahvas ja ta peab vastavalt talitama.
TÕSINE, KUID MITTE LOOTUSETU
Meie võitlejale elu ja kogu meie rahva elu pole praegu kerge. Praegusele põlvele on langenud ülesanne olla otsustavalt määrav kogu meie rahva edaspidisele saatusele.
Inimliku arusaamise järgi see osa, mis praegusel põlvel on täita, on küll väga tõsine, kuid mitte lootusetu ja väljavaatetu.
Ka möödunud aegadel ja möödunud põlvedel on lasunud raskeid koormusi ja näiliselt lootusetuid pingutusi, aga ometigi on jõutud rasketest ja pimedatest aegadest üle, tumedatele öödele on järgnenud ka heledaid päevi. Seepärast ka praegusel raskel endakaitse ajal me tahame ja loodame, et see endakaitse õnnestub.
Rünnakud idast Eesti vastu ei ole põhjendatud ega õigustatud.
Eesti liitmist Nõukogude Liidu koosseisu ei saa tunnistada õiguslikuks aktiks. Eesti rahval pole selle aktiga mingit tegu. Niisugust ja palju muid akte võib õigusevastaselt teostada iga riik, kes on võõra maa sõjalise jõuga okupeerinud, kuid sellisest aktist, kui okupatsioon tegelikult on lõppenud, ei järgne talle õigustusi edasisteks rünnakuteks samale maale.
Asjaolu, et sakslased praegu Eesti ruumis sõdivad Nõukogude vastu, ei põhjusta rünnakuid. On ilmne, et sõda Saksamaa vastu otsustatakse sõjaliselt mitte kitsas Eesti ruumis, vaid kusagil mujal.
Eesti ruum või ka sõjalised baasid selles ruumis ei ole olnud ega ole vajalikud Leningradi või teiste Nõukogude linnade ja maade kaitseks. Seda on tõendanud eelmine Maailmasõda ja eriti ilmselt praeguse sõja kogu senine käik.
Eesti sadamad ei ole nõukogudele majanduslikult vajalikud. Juba tsaari ajal vähenes Eesti sadamate osatähtsus vene väliskaubanduses järjest ja Eesti iseseisvuse ajal jäi see minimaalseks, ehkki Eesti Vene transpordi elustamist omalt poolt kõigiti püüdis soodustada.
Asjaolu, et Eesti omal ajal oli vasalliteedi vahekorras Vene tsaariga, ei õigusta nõukogude rünnakuid Eestile, sest rahulepingus 2. veebruaril 1920. aastal nõukogude riik loobus Eesti kohta igaveseks ajaks igasugustest nõudmistest ja kõigist õigustest, mis tsaaril varem olid olnud.
Eestil ei ole oma põhjamaise maritiimse asendiga midagi ühist nõukogude kontinentaalse ruumiga, kus liiatigi elanikkonna asutamiseks veel on vabad hiigelruumid. Eestil ei ole oma elanikkonna rahvatõult, keelelt, usundilt, rahva eluviisidelt ja pärimustelt, sotsiaalpoliitilistelt vaadetelt, õiguselt, sotsiaalselt ja majanduslikult struktuurilt ning vaimselt loomingult peagu mitte midagi ühist Nõukogude Liidu vastavate eluavaldustega. Eesti ja Nõukogude Liit on kõigil neil elualadel teineteisele täiesti võõrad maad.
Sellest kõigest nähtub, et Nõukogude Liidul puudub igasugune õiguslik ja faktiline alus Eesti ründamiseks.
Kui ta tahaks olla Eesti vastu vähegi heatahtlik, siis on tal selleks igal ajal võimalusi, katkestades väikese maa ja rahva ründamise. Eesti poolt pole Nõukogude Liidul midagi karta. Eesti maa-ala on ainult möödapääsmatult endakaitsel ränkade rünnakute vastu.
Ainult ajalooliselt võib Nõukogude rünnakuid mõista. Aastaist 1030, seega ajast, mil slaavlased jõudsid oma asustamisega Pihkva piirkonda, on Eesti ruumis ida vastu peetud 39 sõda ja 40. sõda on praegu käes. Umbes 90 protsenti kõigist neist sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla ohvriks idast järgnevate rünnakute vastu. Nagu Eesti põllumehel on igal aastal tulnud ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, on eesti rahval ikka ja jälle tulnud võidelda rünnakute vastu idast.
Idas on leitud ka põhjendusi rünnakuiks. Selleks on olnud kord kaubanduslike huvide ja merele pääsu, kord Vene maadekogumise, kord panslaavilise maailmapäästmise ja nüüd kommunistliku maailmapäästmise õpetused.
Nõnda on praegused rünnakud idast ainult järjekordne vene imperialismi purse Eesti alale.
Aga kui ajaloos Eesti olukord ida rünnakute tõttu on olnud äärmiselt ohtlik, siis on tulnud ka teisi rahvaid Eesti võitlusi toetama.
Neid võitlusi on toetanud taanlased, sakslased, rootslased, soomlased, poolakad ja leedulased. Kõige hilisemal ajal, Eesti Vabadussõjas a. 1918—20 osutasid olulist abi ka inglased ja soomlased ja teisigi rahvaid ning nüüd — 1941. aastast praeguseni — sakslased ja teisigi rahvaid.
IGALE ÜHELE TEMA OMA
Nõnda ligi tuhande aasta kestel on ikka toimunud nagu ime. Vaatamata lakkamatuile rünnakuile idast on väike Eesti ikka seisnud praeguseni. Kui hädaoht on olnud ilmselt suur, siis ajaloo loogika seaduste järgi ja nagu Kõigekõrgema tahtel on teisigi Euroopa rahvaid seda pisikest Euroopa osa tulnud kaitsma, nagu meie seda alati oleme teinud, ja see osa on jäänud püsima. Tahame loota, et ka käesoleval korral toimub samuti.
Tohutud ainelised panused käesolevas sõjas viivad kergesti arvamisele, et vägivald on kõik ja õigus ei maksa midagi.
Aga juba sõja ajal ja veel rohkem pärast sõda on vaja rahvaste elu ja vahekordi korraldada. Korraldada tähendab aga õigusepäraselt talitada.
Õiguse põhimõtetes võivad ka olla erinevad arvamused. Aga on üks õiguse põhimõte, ilma milleta pole õigust ennast. See põhimõte kõlab: igaühele tema oma.
Eesti ei taha [olla] kellegi oma, ta tahab ainult seda, mis on tema oma. Seda oma ta praegu kaitseb kõige sellega, millega võib. Ta tahab õigust.
Inimliku viha ja vägivalla lainetuses, mis möllab praegu kogu maailmas, kostab ikka rohkem ja rohkem selle nimi, kes on kuningate kuningas. Hakkab levima arusaamine, et sõjas peale inimliku tahte on veel midagi, mis on ülem, kõrgem ja vägevam. See kõrgem on kuningate kuningas ise, ja me usume, et tema on õigus ja õiglus.
Selle kuningate kuninga armule meie usaldame ka praegu oma väikese maa ja rahva saatuse. Juhi meid, Jumal, õiguse teel ja kaitse meid.
Sakala, nr 128, 21. VIII 1944, lk 2
