www.militaar.net

Kuidas kommenteerite väidet, et vältimaks paanikat ja ülepeakaela ärajooksmist, hoidsid Eesti üksuste juhid esialgu ise vastavat informatsiooni kinni?
Väide on esitatud Hans Salm'i raamatus "Viie luure agent".
Tsiteerin:
Igas Eesti üksuses oli sakslasest sideohvitser. Kas nende äraminekut ei pandud tähele? Kuidas on võimalik, et näiteks rügemendiülem Alfons Rebane ise ei märganud sakslaste lahkumist koos kahurite ja vooriga?

Võis olla nii või naa, aga Hans Salmi ei tasuks siin küll allikana arvestada. On mehel ajaloo uurijana tugevamaid ja nõrgemaid külgi, aga sõjaväest ja selle toimimisest ei tea ta ... noh, mitte sedasamustki.

Seda küll, aga ma mõtlesin, et äkki on keegi sellest ideest juba varem kirjutanud või seda kommenteerinud.

Mis salastamisest saab seal üldse juttu olla. Seoses Eesti mahajätmise otsusega pidas Augsberger oma eestlastest ohvitseridele terve kõne maha ja kahetses mis hirmus, et selline kurb asi tuleb nüüd ette võtta.
Teine asi on aga see, kuidas see kõik lõpuks välja kukkus.
Nüüd tagantjärele vaadates tundub, et sakslased jätsid sihilikult 300.-nda diviisi viimasena positsioonidele, sest rinde viimaste kaitsjate väljatõmbamine Krivasoost ja üldse Narva rindelt oli ju juba eeldatult seotud sissepiiramise riskiga. Kuna sakslastel oli ka selge, et mopiga kokku kutsutud piirikaitserügemendid olid suures osas nagunii Saksamaale mitte kaasa tulejad, siis oligi mõtekas need üksused sinna viimastena jätta. Näiteks - milline mõte oleks olnud jätta sinna sissepiiramise riskiga piirkonda täiesti lojaalseid "Nordland"i üksusi? Need võitlesid hiljem edasi sama hästi, kas aga Piirikaitserügemendid oleks?
Samas on täiesti selge, et sihilikult ei saadetud kedagi surema, läks aga nii nagu kehvem võimalikest stsenaariumitest ette nägi. Mitte ilmaski ei oleks sakslased tahtnud lihtsalt niisama ohverdada näiteks endist "Narwa" pataljoni ja Eesti Waffen-SS suurtükiväeosi.
Läks aga nii ja sõjas juhtub nii mõndagi.