www.militaar.net

Ole julge ja küsi aga, mis Sind konkreetselt huvitab.

Panin mõne reaga sulle privasse kirja.

Siin on väga huvitav punkt - rahateenimisvõimalus. Ausalt öelda hakkasin praegu üle kolmekümne aasta hiljem mõtlema, et mis asi see võiks olla. Või teenisin ma mingites ime väeosades. Sellist mõtet pole kunagi pähe tulnud, et raha teenida. Et paneks mingit kroonuvara tuuri või. Või teeks kuskil haltuurat. Võib olla mingil teisel ajal teistes väeosades oli see aktuaaljne, aga minu teenimise ajal... huvitav, ega seda raha polnudki ja justnagu ei otsinud võimalustki seda armees olles teenida.

Panen mõne lausega.

Vande andmine käis nii, et igast jaost astus üks nekrut rivi ette, mingi vineerplaadi pealt tuli kogu tekst ette lugeda ja siis lõpuks allkiri anda. Ilm ili ilus, aga külm. Osadele vennikestele olid ka vanemad külla tulnud ja tehti foto na pamjat.

Noorteaeg ~3 kuud prooviti mulle edutult ustaave pähe ajada nagu õnneks selgus, päästis see mind ka karauulist. Kuna talv 81/82 oli väga lumerohke, siis tegelesime valdavalt lumerookimisega ja ka lumelabidate valmistamisega.

Tähtpäevadel anti (noorteajal) kommi ja kopitanud küpsiseid, hiljem olin tegevustes vaba ja saime tähtpäevi meie stsenaariumide järgi korraldada.

Olin sõiduautojuht nüüdses Peterburis ja takso tegemine oli meie garaazis üheks peamiseks rahateenimise tegevuseks. Raha oli olemas alati ja piisavalt.

Nägin huvitavaid ja vastikuid inimesi, nii ajateenijate, ohvitseride kui ka tsiviilisikute hulgas. Õppisin toimetulemist võõras kultuuriruumis, õppisin iseennast paremini tundma, sain päris mitu head sõpra. Ma ei kahetse, et see kõik juhtus.
Kahju ainult sellest, et see oli vene kroonu.

Himik kirjutas:Siin on väga huvitav punkt - rahateenimisvõimalus. Ausalt öelda hakkasin praegu üle kolmekümne aasta hiljem mõtlema, et mis asi see võiks olla. Või teenisin ma mingites ime väeosades. Sellist mõtet pole kunagi pähe tulnud, et raha teenida. Et paneks mingit kroonuvara tuuri või. Või teeks kuskil haltuurat. Võib olla mingil teisel ajal teistes väeosades oli see aktuaaljne, aga minu teenimise ajal... huvitav, ega seda raha polnudki ja justnagu ei otsinud võimalustki seda armees olles teenida.

No mõned mehed näiteks, kes olid autojuhid, vedasid paari rubla eest inimesi . Mõni sai toetust, mõni uudismaalt sõduripalka. Erinevates kohtades olid väga erinevad võimalused ja reeglid

toetust (polutska)said kõik ,alates 3 rublast kuu aja peale kuni 35 rublani

harilikult sai selle raha eest korra tsaipokis käia ja oligi jokk aga nagunii oleks pihta pandud

Pea kõikjal (ka ida saksas) äritseti kütusega (aasta siis 88). Afganistaanis oli sõdurite „valuuta“ suitsud aga tõelisest ärist kus liikus kõvasti kulda (laipade omastele tagastamine) sõdureid ligi ei lastud ja kütusele seal ostjat leida oli võimatu.

Meie kandis läks väga hästi müügiks lennukipetrool. Kuna seda kasutati individuaalelamute kütteks, võis müüdavaid koguseid mõõta tonnides. Ühe tonni müügihind oli 35 rubla. Müüdi niiöelda poolsalaja või siis poolavalikult, kuidas ja millise nurga alt vaadata. Kui seda poleks keegi müünud oleks arvatavasti kogu ümbruskonna pinnas petroolist lainetanud ja kaevud olnud nagu Tapa ümbruses. Nii et see kuulus tegevuse alla, mis ühelt poolt vaadatuna oli riigi vara varastamine, teiselt poolt aga loodushoid, sest seda kütust tänu kulunormidele enam olemas ei olnud ja kui kütust tegelikult ei ole, siis saadetakse ju uus. Aga kuhu see panna, kui paberite järgi kulutatud kütus tsisternides. Variandid: vala maha; müü maha või anna niisama, kui keegi hetkel ei osta. Enda müügirekord 22 tonni ühe õhtuga (ühte kohta!), mille tulu jagatud kahepeale saatva ohvitseriga, kes teadis kuhu ja kellele viia. Aga see rekordipüstitus juba teine jutt.

Gerda kirjutas: No mõned mehed näiteks, kes olid autojuhid, vedasid paari rubla eest inimesi . Mõni sai toetust, mõni uudismaalt sõduripalka. Erinevates kohtades olid väga erinevad võimalused ja reeglid

Vene aja lõpus, kui mina teenisin, ei liikunud mitte ükski auto ilma nn. autovanemata (старший машины), kelleks oli kas prappor või ohvitser. Seega langes autoga rahateenimine (taksondus) 100% ära.
Ilma starshita ei lastud pargi väravast väljagi.

Uudismaal polnud aega taksot sõita. Tööd pidi tegema. A ega keegi ei maksnud kah, kui mõnele eraisikule teelt või külast vastu tulid ja linna küüti pakkusid. Tasuti hoopis natuuras, kui üldse tasuti. No mul isiklikult õnnestus teenida sel viisil megakogus (u. viis liitrit) kodus toodetud hapukoort , mida siis õhtul kambakesi luristasime - täielik delikatess noorele soldatile.

Palk oli tol ajal reamehel 7 rubla kuus, millega kuidagi ära ei elanud. Uudismaal teenis lisa veetud viljatonnide pealt, aga ajateenija tasustamise tariif oli kõvasti madalam, kui partisanidel.
Koju naastes oli taskus kogu Kasahstanis suvel teenitu pluss "kojusõidusajaline" - kokku mingi 700.- või üle selle, ei mäleta enam...
Selle raha eest sai kõrtsides marutatud ja kassettdeck "Majak" ostetud, mis tänase päevani truult mängib.

Kui poleks viimasel suvel Kasahstani sõitnud, oleksin väeosas olles bensiinimüügiga raudselt mitu korda rohkem teeninud. Riias maksis bents mustal turul juba rohkem, kui rubla liiter ja kundedest puudust ei tundnud. Mõned ohvitserid olid "omad joped", kes kliente ette söötsid ise minu käest kopikatki küsimata. Eks neil olid omad võlad, mis tasumist tahtsid ja see tasumine käis siis läbi minu bensiini näol. Inimesed olid õnnelikud, et üleüldse midagi paaki said kallata, ükskõik mis raha eest....
Kahjuks jah, see kuradima magus komandeering jättis äri katki.
Mul käis tüdruk Adazis tihti külas ja 89.-90. aasta talve toetasin teda rahaliselt päris parajalt õpingutele kuluva poole pealt. Vot sellised lood selleks korraks.

Janka kirjutas: Vene aja lõpus, kui mina teenisin, ei liikunud mitte ükski auto ilma nn. autovanemata (старший машины), kelleks oli kas prappor või ohvitser. Seega langes autoga rahateenimine (taksondus) 100% ära.
Ilma starshita ei lastud pargi väravast väljagi.

See kehtis jah säärasel juhul, kui sõitsid veoautoga. Ma ei kujuta ettegi, et meil keegi autovanem veel minule peale oleks pandud.

Lisaks sellele, et raha teenisime müüsime ka viina.

Säärased olid meie võimalused.

Valgevenest pärit koikunaaber oli päris hea käega joonistaja, tema tegi albumitele kaasi, mina otsisin kunded, tema joonisatas Oli ka minu käes negatiiv, mille peal meie väeosa pokazuhha(tegemist dessantväeosaga), kus helikopterid ja lahingutehnika jne. peal, need pildid olid väga hea müügiartikkel, ega rahapuudus väga kummitanud küll

olin 1970-72 sovetskis ehk tilsitis.noorte aeg oli julm,podjom ja otboi käis hommikuti ja õhtuti vähemalt paarkümmend korda.peale selle laoti narjaade nagu kopsikust.nõmedatest vetsude puhastamistest kunipõrandaplaatide hambaharjaga pesemiseni.seeru sattus ka olema kasahh,nii et -täis laks.meid oli 13 eesti poissi,nii et ükskord viskas üle ja andsime seerule kesta peale.nii ikka mitu korda,enne kui ta asjast aru sai.äri sõjaväes teha ei saanud,kuna olin sil-131 peal,kuigi see oli transportauto.vande andsime me eesti keeles sest raiusime,et ei oska absoluutselt vene keelt,kuigi mina olin pärit k-järve kandist.muidugi pandi ka eestlasest praportsik kõrvale,et me liiga vannet ära ei muuda.

Kütust müüdi kõikjal. Kui mõni mees jälle targutab, siis kuuldu järgi üks kauplemishüüd: Disel mehari?
Mina nii kaugel ei olnud, Moskvas oli 20 liitrit bensiini 76 3 rubla maksev, ehk siis poole odavam tanklast saadavast (1986-87).