www.militaar.net

Lugesin ka seadust, kuid siin on teadjaid ja loogilisi mehi, ehk seletavad selgemalt.
Pidevalt ostetakse vanu maju, leitakse peidupaikasid ja korraldatakse ka politseiameti poolt relvade ja laskemoona üleandmise kampaaniaid.
Seepärast eelkõige noortele sõjandushuvilistele teadmiseks oleks ehk vaja asju lahti rääkida.


Kui leitakse näiteks kotitäis (lahing) padruneid (nagu makaronid segamini), kas need tuleks anda päästeametile või politseile? Või võib mõlemale?
Kas võib ise võimudele viia või peab nad kohale kutsuma?
Tegelikult ei erine minu arvates kotitäis padruneid miinist, kuid miini ometi ei lubata ise teisaldama hakata.
Kas koti sees olevad padrunid tuleks korralikult ja ühtpidi enne ära andmist pakendada?
Kas asjade vabatahtlikul üleandmisel korraldatakse võimude poolt ka läbiotsimine leiukohas - metsa puhul tõenäoliselt, aga kui isikliku maja pööningult leiad ja tunnistad, et rohkem pole - kas siis ka?
Kunagi leidsin rannast väga võimsa signaalraketi. Viisin ise politseisse ja ametnik ei mõistnud isegi minu nime küsida.
Ühes artiklis (http://www.postimees.ee/211107/esileht/ ... 296984.php) ütleb komissar, et kampaania ajal relvade äratoojaid ei karistata... aga muul ajal?
Kui relvade äratoojat ei karistata, kas siis relva omanikku (endist ebaseaduslikku valdajat) karistatakse? See vähendab ju oluliselt relvade äratoojate arvu? Toovad vaid need, mille puhul endine omanik elus pole või need, kes otsustasid relva seadustada. Aga mitte perekonnaliikmed.

Lõppu lisaks veel koputuse südametunnistusele - kellel on kodus ebaseaduslikult lahingmoona, on targem see loovutada.
Kui võtta näiteks tulekahjusituatsiooni, siis mis võib juhtuda appi rutanud päästeametnikega või inimestega, kes pole jõudnud evakueeruda ja tuli jõuab lõhkeaineni...

leidsid relva - seda klassifitseeritakse leidrelvana. Juhul kui tahad seda legaliseerida siis pead politseis vastavat soovi avaldama. Siis hoitakse seda kuus kuud politseis ja kontrollitakse kas sellest on ehk ekdagi tapetud või ilmub välja keegi kellel õnnestub tõestada et see hoopis tema oma on, selleks pannakse kuulutus lehte. Laias laastus on need legaliseerimiskampaaniad sisuliselt seesama nö leidrelvade arvelevõtmine. Lihtsalt kui sa lähed ilma kampaaniata siis võidakse küsida kust leidsid ja ehk isegi kohta näha tahta. Üldiselt on see süsteem ikkagi mõeldud selleks et võimalikult palju tuletorusid saaks kas käibest välja või arvele. Padruneid olen viinud päästeametisse aga kuna natukene tutvus sees siis pole kindel et ametlikult seal ka vastu võetakse - loogika kohaselt küll peaks, kui sa neid nö oma kollektsiooni tagasi ei taha.

Omal kogemus olemas leitud padrunite ja korrakaitse organitega. Päranduseks saadud vanast majast leidsin ehituse käigus u.100 vene vindi padrunit. Päästeametist väideti et kui mul omal võimalik, siis võin ise küll poliisi minna ja leiu üle anda. Poliismannid võtsid leiu vastu sellessamas plekkpurgis, milles nad leidsin. Mina neid kodus ei sorteerinud ega ritta ei seadnud. Loeti üle, vormistati akt, mina kirjutasin alla ja nemad tänasid kenasti. Mingit kodu läbiotsimist või muud sihukest küll ei toimunud. Öeldi vaid et vanadest majadest ikka leiad sihukesi asju. Vot niisugune lugu.
Terv. Jaanus

Aga kui inimene peaks tuttava kuuri all vedeleva (ilmselgelt registreerimata) relva politseile andma. Siis ehk ikka küsitletakse teist meest ka - tahtakse ta isikut teada?
P.S. mina ei taha endale ühtki relva peale enda aju jätta. Rauakolakatega on piisavalt Männikul roomatud.

Tegu tehtud. Relva ja laskemoona viisin politseisse.
Kaks kõrvuti maja. Astusin ühte sisse, kõik uksed kinni. Mingi naisterahvas (tõenäoliselt noorsoopolitseinik vms.) astus ligi ja küsis, mis mureks.
Selgitamise peale, et leidsin... bla-bla-bla ning hoides toru käes riidesse mähituna ja alumine ots kilekotis, seljas suur kott küsiti paar eriti tobedat küsimust ja saadeti kõrvalmajja, sõnadega "korrapidaja ehk oskab midagi..."
Sisuliselt saadeti (ametlikult tööaeg) arsenaliga tänavale tagasi.
Läksin siis kõrvalmajja ja kästi laotada kõik (välisukse!) ette laua peale.
Hea, et ma olin enne eeltöö ära teinud ja kõik üle lugenud ja kirja pannud. Säästis hulga aega.
Hea küsimus ametniku poolt oli "niisama lihtsalt leidsitegi vä?". Suhtumine oleks võinud küll veidi sõbralikum olla. Ma tundsin end nagu tüütu klient, kes öise väravavalvuri unest üles ajab.
Kokkuvõttes positiivne - ei mingeid liigseid küsimusi, tehti leiuakt, milles küsiti minu elukohta, leiukohta ja leidmise aega. Ning pandi kirja leitu.

Järelkaja: helistati prefektuurist, anti teada, et kõik on OK, küsiti minu edasistest plaanidest relvaga ja öeldi, et tuleks teha avaldus, kui soovin, et asi hävitataks. Viisakas värk!

Kas hävitamise jaoks peab ka avalduse tegema. Natuke tobe ju.

Nii mulle öeldi. See on nii natuke tobe, et on andeks antav
Tegelikult on see lausa mõistlik, kui leidja kinnitab kirjalikult, et ta seda tagasi ei soovi. Samas võiks selsamal leidmise blanketil vastav lahter olla.
Aga see läheb juba teemast välja.

Aga kui viid politseisse töökorras (leid)relva, omale seda ei soovi, kas seda siis hävitamise asemel võõrandada (müüki panna) ei saa?

Aasta möödudes saab leidja selle omale ja siis saad müüa. Avalduse küsimine hävitamise kohta on selleks, et ei peaks 1a ootama ja siis hävitama.