www.militaar.net

Sattus kätte SPEISEZETTEL (toidukaart) 1944.a. lõpust (04.12- 11.12.1944 Flakabteilung Wismaris). Mida siis söögiks ka pakuti? Mõned näited-
Esmaspäeva lõunaks KAERAHELBESUPPI (Haferflockensuppe): koosnedes 80.gr. lihast koos kondiga, kartuleid 500 gr., kaerahelbeid 25 gr., hapukapsast 225 gr. ja margariini 15 gr.
Teisipäeva lõunaks VASIKAPRAAD SOOLAKARTULITEGA (Kalbsschnitzel mit Salzkartoffel) ja KAPSASALAT (Krautsalat): liha kondiga 50 gr., kartuleid 250 gr., supikonserve 63 gr., värskeid juurvilju 300 gr., margariini 9 gr.
Reedel õhusöögiks ÜHEPAJATOIT JUURVILJAGA (Gemüseeintopf): värsket liha koos kondiga 40 gr., kartuleid 250 gr., juurvilja 300 gr., rasva 39 gr.
Tavaliselt anti iga õhtusöögiga ka välja järgmise päeva hommikueine, näiteks: pehmet juustu 125 gr., võid või margariini 39 gr., sõdurileiba 380 gr. (Ekstra noorteratsiooniks ehk lisaks 100 gr., leiba, 100 gr., kaerahelbeid, 50 gr. suhkrut)

Minu arust igati positiivne toit ju. Hea et sellinegi oli !!!

Ma olen ka Venemaal sügaval rahuajal sõjaväesööklate seintelt lugenud igasuguseid maitsvaid normiratsioone! Eesti keskealise mehe pirnikujulisest tüüpfiguurist vabanemiseks tuleks muidugi kasuks selle näljakuuri veelkordne läbimine - piisab siiski ainult paarist kuust, aga mitte aastatest, mis venelasele said antud.

Ets ka, Wismaris võõrutusravil olevad flakimehed said täitsa kenasti sööa ju!

Mina saatsin ajateenistuses olles korduvalt kirju koju - paberiks kasutasin paari nädalatagust menüüd, mille teisele poolele kirjutasin.
Tagantjärgi üsna huvitav vaadata - toideti hästi ja seda ka tegelikult. Vaevalt, et peale tööpäeva viitsid endale mingit suuremat sooja sööki vaaritada - krabad mingi käki ja topid mikrolaineahju või praed pelmeene. Parimal juhul soojendad mingit nädalavahetusest pärinevat ollust.

Huvitav, missugune hind oleks nendel kirjadel nii 30 aasta pärast?

Täitsa normaalne söök. Huvitav, kas järgmiseks päevaks kätte antud toit hommikul ka veel alles oli?

Meenutab RAD-i mees (hilisem waffen-SS grenadier)Heino Henning:
"Aga olulisem kui õhusõidukeid uurida oli neil päevil riigitööministri Konstantin Hierli visiit. Kööki teda küll ei viidud, seal elas niipalju prussakaid, et ma pole kuskil mujal näinud neid nõnda palju. Mõni ime, et leidsime neid ka supist. Ministrilegi pakuti sõdurisuppi ja tema leidis samuti ujuva prussaka, kuid külaline lükkas selle lihtsalt taldriku äärele ja kommenteeris:"Teil on tänases supis ju lisaproteiin..."".

"Kingituseks" 5 aastat sunnitöölaagrit (pildil kujutatud herr Hierlile muidugi, kuna Heino Henningul õnnestus läände jääda).

Vabadus kirjutas:Minu arust igati positiivne toit ju. Hea et sellinegi oli !!!

Tõesti, tolle aja inimesed ei teadnuki paremat saada ( Eestis kätte saadavat mõtlen )

Põrgust kirjutas:

Vabadus kirjutas:Minu arust igati positiivne toit ju. Hea et sellinegi oli !!!

Tõesti, tolle aja inimesed ei teadnuki paremat saada ( Eestis kätte saadavat mõtlen )

Mis jutt see on,pärisorjus oli juba ammu kadunud,eesti toiduained üle ilma tuntud.Ei käinud siin mingi üleüldine kaerahelbesupi söömine.

Parasjagu loen Ants Kõverjala Surmaväljasid,Jägala õppelaagri lõuna menüüd kirjeldatakse järgmiselt:koosnes üsna kehvadest kartulitest,lahjast soustist ja hobuselihaviiludest...

jaan59 kirjutas:

Põrgust kirjutas:

Vabadus kirjutas:Minu arust igati positiivne toit ju. Hea et sellinegi oli !!!

Tõesti, tolle aja inimesed ei teadnuki paremat saada ( Eestis kätte saadavat mõtlen )

Mis jutt see on,pärisorjus oli juba ammu kadunud,eesti toiduained üle ilma tuntud.Ei käinud siin mingi üleüldine kaerahelbesupi söömine.

Jah pärisorjus kadus alles 16 aastat tagasi.

1945, inglise vangilaager Soltau lähistel, Saksamaal. Jutustab leegioni-poiss Ants Lübek:
"Vangilaagri köögis, kus keedeti meile lahjat suppi, pidasid kokad ka sigu, kellele söödeti toidujäätmeid, piimapulbrist tehtud vedelikku ja sinna sisse puistati saiatükikesi. Sigudikel oli just pruukost pooleli, kui sealt möödus grupp mehi töökomandost. Järsku olid seapõrsad paisatud teise nurka ning meestel pead seakünas. Nälg ei lubanud häbeneda..."

Wolterdingen, DPAC #251, Land Niedersachsen (British);
Wolterdingen near Soltau now forms part of the town Soltau. From August 1945 to March 1946 a Polish camp existed in Wolterdingen with the DPAC number 251 which was administered by the UNRRA Team 85. From April 1046 to April 1947 the camp was administered by the UNRRA Team 259, in May and June 1947 by the UNRRA Area Team 904 or 501. From July 1947 to June 1950 it was a Baltic camp with the DPACS numbers 51/251 or simply 51 and under the administration of the IRO Area Team 501. Submitted by: Wolfgang Strobel, author of Post der befreiten Zwangsarbeiter - Displaced Persons Mail Paid in Deutschland 1945 - 1949.

Need Leningradi blokaadiaegsed hõrgutised tulevad meelde...