www.militaar.net

Tere!

1944 a. veebruari esimestel päevadel toimus Saaremaal kohuslaste mobiliseerimine. Mind huvitavad järgmised faktid. Kus asus kogunemispunkt või punktid. Kas on õige, et Ida-Saaremaa (Pöide ja Laimjala) mehed koguti kokku Kuressaares praeguses piirivalve staabis Tallinna tänaval. Kuidas toimus mobiliseeritute formeerimine? Mitmed allikad räägivad, et saarlased moodustasid ühe osa kolmandast piirikaitse rügemendist, mis paiknes esmalt Pala kandis Peipsi ääres ning hiljem Peipsi põhjakaldal Vasknarva ja Tudulinna vahel. Kui nimetatud mobilisatsioon viis saarlasi ka mujale üksustesse, siis kuhu ja millistes mahtudes?

Kas on olemas mobiliseeritute nimekirju?

Millised on olnud 1944 a. alguses Saaremaalt mobiliseeritud meeste eluteed?

3.piirikaitserügemendi formeerimisest:
Pärnumaal loodi I pataljon, Viljandimaal II pataljon ja Lääne- ning Saaremaal III pataljon. Tagavarapataljon moodustati kõigi nende maakondade meestest.
III pataljoni ohvitserid, võimalik, et keegi neist siis pärit Saaremaalt:
Aado Juhani, kapten, pataljoni ülem.
Valdo Teder, leitnant, adjutant.
Kaarel Pedak, leitnant, käsundusohvitser.
Voldemar Aus, leitnant, arst.
Heino Pehka, leitnant, arst.
Jaan Rõuk, leitnant, laekahoidja.
Aadu Regi, leitnant, 9.kompanii ülem
Oskar Alaveer, leitnant, rühmaülem.
Aarne Illimar, leitnant, rühmaülem.
Nikolai Viru, ülemleitnant, 10.kompanii ülem.
Voldemar Piilbusch, leitnant, rühmaülem.
Endel Saluri, rühmaülem.
Arvo Kann, leitnant, 11.kompanii ülem.
Arved Mõtus, leitnant, rühmaülem.
Valdemar- August Veelmaa, kapten, pataljoni formeerija ja esialgne ülem, 12.kompanii esialgne ülem.
Valter Krimm, leitnant, 12.kompanii ülem.
Johann Reier, leitnant, rühmaülem.
Aleksei Kemma, leitnant, rühmaülem.

Minu isapoolne vanaisa mopiti 1944.Saadetud Kloogale SS-väljõpperügementi,kust ta minule teadmata motiividel septembris deserteerus ja koos kahe kaaslasega paadiga Saaremaale koju aerutas.Hiljem teda ei torgitud,töötas metsavahina.

sadist kirjutas:Saadetud Kloogale SS-väljõpperügementi,kust ta minule teadmata motiividel septembris deserteerus ja ...

Mingit deserteerumist ei olnud. Kohalviibinute mälestuste põhjal rivistati rügement üles ning anti teada, et Eesti jäetakse maha. Kõigil oli vaba voli otsustada, kas läheb rügemendiga kaasa Saksamaale või jääb Eestisse.

Meestel oli praktiliselt terve päev otsuse tegemiseks. Rivistus oli hommikul, laevadele laadimine algas õhtul. Kõigile anti kätte kuivpajuk.

Minul oleks sama küsimus Muhust ja Virtsust pärit meeste kohta.

Minu vanaisa sündis 1911. Vabatahtlikult ta kindlasti sõjateenistusse minna ei tahtnud/saanud ning vanuse järgi pidi ta mobiliseeritama just 1944 aasta alguses ja seda Saaremaalt. Vanaisa edasisest sõjateest on teada väga vähe. Mäletan tema juttudest põnevaid seiku Saksamaalt, kuhu ta Eestist peale haavata saamist saadeti. Tema jutu järgi lasti ta Saksamaal haiglast välja 9. mai 1945(!) ja venelaste kätte sattus ta täpselt aasta hiljem 9. mai 1946 (vist siis Saksamaal). Venelased saatsid ta peale lühikest uurimist Venemaa avarustesse, kust ta 1948 aastal elusa ja tervena koju tagasi jõudis. Kindlasti käis ta selle tee läbi kas ühe või mitme rahvuskaaslasega. Eriti põnevad olid tema kirjeldused läbielatust. Näiteks sellest, kuidas nad mootorrattakummi kasutades Oderi jõge ületasid või kuidas Saksamaal peale sõda pudelistes kartulikeeduvett müüdi. Üsna detailsed olid kirjeldused rongisõidust Venemaale. Jne jne.

Kuna vanaisa oli terve elu üsna kibe möllumees, siis ei oleks imestada, kui ta mingis osas need jutud kokku luuletas, kuid kas ta ikka tegi seda? Kohati olid kirjeldused piinlikult täpselt ja pealegi, kus krt ta siis oli vahemikus 1944-1948?

Kas kellelegi on nimetatud kirjeldused mingil määral tuttavad või oskab keegi leida sündmustes midagi tuttavat (näiteks daatumite osas)? Kas vanaisa jutt oli loogiline? Mul endal on kahtlused selle aastase Saksamaal passimise osas... Mida põrgut seal nii kaua teha oli?

Tean väga hästi,et rügement laiali saadeti.Minu vanaisa lasi veidi varem jalga .
Kusjuures põgenemispaadi ostsid nad oma laulatussõrmuste eest.Mitukümmend aastat hiljem ilmus too paadiomanik meile ja andis vanaisale sõrmuse tagasi,öeldes,et süda ei lubanud seda endale jätta.

Oot-oot! Et siis veebruaris Saaremaalt mobiliseeritud mehed lasti septembris vabaks? Kui see nii on, siis kus pagan minu vanaisa need järgmised neli aastat oli?
Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et ta vabatahtlikult sakslastega kaasa oleks läinud. Ta lihtsalt polnud seda sorti mees.

Sõda muudab mingil ajahetkel inimesi oma olemis- harjumusi ja ka vaateid elule muutma .Ka minu vanaisa ei olnud huvitatud saksa poolel sõdima,olgugi,et nii pere kui suguvõsa said tunda komunismi hõngu.Kuid 42a. läks ikkagi mopiga kaasa ja sattus SS-Politzaibatlaljoni ning mässas koos teiste nii Eesti kui Saksa poistega Ukrainas- Venemaal.Kahjuks lõppes tema SS teenistus vangilaagris Halmstatis jänkide järelvalva all.Suri 49a.peale pimesoole opi tekkinud tüsistusse e.vere mürgitusse.

Kui ta 46.ndal punastele pihku jäi,siis võibolla valetas end puhtaks ja pandi punaarmee hingekirja mõneks aastaks.Nõnda juhtus õige paljudega.Tundsin meest kes Breslaus kottijäänuna vahetas mundri kasutatud ülikonna vastu ja esitles end venelastele sõjapõgenikuna(teda aitas kõvasti SS-tattoo puudumine,seda olla kõigilt otsitud).Tulemus-kündis Ukrainas mõned head aastad maad seejärel lasti koju.Kodukandis teati küll,et ta saksa armees oli aga miskid sugulased olid tal kõvad kommunistid olnud,tänu sellele jäeti ta puutumata.......Ilmselt sai sinu taat haavata enne kui ta väeosa eestis laiali läks ja istus sel ajal kuskil saksa hospidalis ja kuidas pärgel ta ikka sealt läbi rinde koju oleks saanud tulla.Tegelt kirjutasid ju ise,et ta sai eestis haavata ja alles sõja lõpul saksamaal terveks,see selgitab nii mõndagi.