www.militaar.net

Oli selline asi ültse olemas Näiteks väga paljudes Saksa sõdurite memuaarides pannakse väga suur rõhk väljaõppele. Mehed, kes on käinud läbi rasked lahingud, peale seda veel Tsehhi põrgu ja GULAG-i vangilaagrid, pühendavad siiski oma raamatutes terveid peatükke sõduri väljõppele. Ju pidi see, siis Saksa sõjaväes karm olema, et mehed sellele oma raamatutes sellist rõhku panevad, kuigi rääkida on ju muustki. Saksa rividrill on neil surmani meeles ja need mehed on paksust ja vedelast läbi käinud.
Raamatute põhjal olen aru saanud, et neil oli mida meenutada. Saksa sõdur sai väga korraliku vatti, enne, kui lahingusse lasti. Väga õige kah, ütleb ju vanasõnagi, et raske õppustel, kerge lahingus, väga tark vanasõna
Lühidalt, siis kuni 45a. alguseni mehi niisama sõtta ei aetud, õpetati välja, kõike sõjaks vajaliku. Lisaks veel sai hästi palju joosta, püssi lasta ja muidugi, see kuulus oma mina maha surumine, mida saavutati rohkete pikali püstitega, mis ka toimis. Tulemus oli kuulekas sõdur, kes oli heas füüsilises vormis, korraliku varustuse ja väljaõppega, keegi ei kahtle selles, et sõdida Saksa väljaõppe saanud sõdur oskas.
Nüüd, siis jõuame iva juurde, olen lugenud ka Vene poole võitlejate raamatuid, tõsi küll vähem, kui Saksa omi, imelik on see, et õppustest seal eriti ei räägita, eriti seda, mis puudutab 41-43a. Kirjeldus lühidalt on enam vähem selline, et aeti mehed kokku mobilisatsiooniga, iga üks sai vormi näraka ja püssi, ja rindele.
Kas tõesti Nõukogude armees, ei olnud sõduri väljaõppet. Huvitab mind ka enne sõda seis kas need massid, mis 39a meie piiri taga seisid olid samasugused, mägedest, stepidest, siberi metsadest, välja otsitud, vorm selga, püss kätte ja oligi sõdur valmis ja ei mingit väljaõppet

Esiteks täpsustaks,et "raske õppustel,kerge lahingus"ei ole vanasõna.Loomulikult toimusid ka venelastel väljaõpped.Krt,mingist raamatust ma alles lugesin seda,ei tule meelde ei autor ega raamatu nimi.Ega muidu poleks Venemaa seda sõda võitnud...Venelaste kaardiväediviise võis vabalt võrrelda SS üksustega.Visaduselt ja kanguselt oli Vene sõdur vaat ,et maailma parim.Lihtsalt nende ülemused olid hoolimatud ja sageli kahjuks ka ebakompetentsed,mis olidki venelaste suurte kaotuste põhjuseks.

Vene sõduri vaprust ei sea ma kahtluse alla. Seda on isegi SS veteranid öelnud, et sellise varustuse ja toiduga nagu venelased 41a. sõdisid, oleksid nemad keeldunud sõdimast Saadeti rünnakule, nii, et viiest mehest ühel oli vintpüss. mnjah.
Aga jutt ei käi vaprusest, vaid väljaõppest, need on kaks eri asja.
Sammuti olid neil ka kindlasti olemas nii öelda eliit diviisid, nagu Sakslastel SS, tean seda ise ka.
Küsimus kehtis kõige tavalisma rinde sõduri kohta, tavaline reamees.
Milline oli nende väljaõppe, kui ültse oli Eriti huvitab mind sõja algus ja enne sõda olukord.

Kristjan kirjutas:Lihtsalt nende ülemused olid hoolimatud ja sageli kahjuks ka ebakompetentsed.

selles väites julgen ma sügavalt kahelda sest ebakompetentne ohvitser ei oleks lihtsalt Suurt Puhastust üle elanud.

probleem oli sõna alguses pigem selles, et kaitsetegevust polnud keegi neile õpetanud sest seda polnud eeloevas sõjas ette nähtud. sõja teises pooles aga mängis rolli see, et sõda saaks lihtsalt võidetud.

Satakale.Kuidas puutuvad omavahel kokku Vene ohvitseride kompetentsus ja Suurpuhastus Kas sulle on jäänud puhastusest mulje,et elimineeriti füüsiliselt ainult ebakompetendid ja sõja vallas ignorandid??Suurpuhastus polnud midagi muud kui Stalini haiglaste kartuste realiseerimine,mille käigus lasi ta eemaldada tema arust talle ohtlikud vastased.Seda,et puhastus kahjustas oluliselt Punaarmee võitlusvõimet,võivad kinnitada kõik ajaloolased.Ja ära kahtle minu jutus,et Vene ülemused olid sageli oma alluvate suhtes hoolimatud Sõdurite ülemused kasutasid sõdureid nagu mingit lihtsasti korvatavat materjali,mida võib julgesti ohverdada.Eesti keeleski ilmus raamat Zukovist,kus näidatakse ka "vapra" kindrali pahupooli,pahupooli,mis olid enamusele Vene kindralitele omased.Nii,et kompetentsuse ja Suurpuhastuse seose võid küll unustada...
Vene suurte kaotuste põhjuseks polnud mitte ainult kavandatud agressiivne taktika,vaid ka stalini jäik käsk,mitte anda sakslastele jalatäitki maad.Selle tõttu jäid suured Punaarmeeede armeed ja üksused lihtsalt piiramisrõngastesse.Samas ei läinud Barbarossa plaan ikkagi nii kiiresti kui pidanuks.Vene sõdurid pidasid kangelaslikke lahinguid,nt Bresti kindluse kaitsmine,ja pigem surid kui andsid alla.

Päris huvitav lehekülg on http://www.battlefield.ru/Vastust sa sealt oma küsimusele küll ei leia,kuid huvipakkuvat on seal siiski.
http://www.warfarehq.com/articles/warga ... _ww2.shtml

Lisaks kaardiväele peab eraldi vaatlema ka NKVD (ja muid sisevägesid) diviise, nende varustus, väljaõpe ja inimmaterjal oli hoopis teisest klassist.

Ega Saksa armees või Waffen-SS-is ei saanud kah kõik sõdurid mingit superhead väljaõpet. Näide: pataljoni "Narva" algkoosseis, mida Eesti ajaloos peetakse üheks parimaks eestlastest koosnenud väeosaks, sai umbes 8 kuu (okt 1942 - juuni 1943) pikkuse väljaõppe, mida sõja-aja kohta oli suhteliselt palju, lisaks oli paljudel meestel ka varasem rindekogemus. Samas saadeti sellele parimale pataljonile 1943. aasta hilis-sügisel täienduseks umbes 500 noorsõdurit, kellest enamus polnud rindetsooni jõudes teinud vintpüssist rohkem kui 2-3 lasku. Tserkassõ kotist ei tulnud nendest 500-st peaaegu keegi eluga välja. (Allikas: pataljon "Narva" ajalooraamat "Minu au on truudus").

Samas sai Punaarmee koosseisus olnud Eesti Laskurkorpus samuti umbes 8-kuulise väljaõppe (alates formeerimisest 1942. aasta algul kuni saatmiseni Velikije Luki lahingusse 1942. aasta lõpus).

Eesti Laskurkorpusest olen just kuulnud, et alguses lõigati puid, siis kähku vormid selga ja Velikije Luki alla. Ei mingit erilist väljaõpet. Võimalik, et eksin praegu.

Samas saadeti sellele parimale pataljonile 1943. aasta hilis-sügisel täienduseks umbes 500 noorsõdurit, kellest enamus polnud rindetsooni jõudes teinud vintpüssist rohkem kui 2-3 lasku.

Täpselt nii. Ehk mingid dokumendid ja elusolijad-staabitöötajad suudaksid anda head pilti sellest, kuidas see seltskond sinna sattus. Igatahes on tegemist üsna nõmeda leiutisega.
Tänapäevase kaitseväe personalitöö metoodikaga allüksustes veits kursis olles võiks viidata võimalusele, et:
1) Heidelaagrist saadeti Narwa´le täienduseks mehi, kellest taheti lihtsalt mingil põhjusel vabaneda.
2) Häid sõjamehi ei tahetudki kaugesse põrgukatlasse saata. Ei oldud ju ka 1. pataljoni eraldamisest vaimustuses.
3) Rindele valiti vabatahtlikke, kes lootsid sellega rumalusest peatükist "raske õppustel" kergemini pääseda. Sel ajal taolisi "patriootilisi" värbamisi vist küll veel Wehrmachtis/Waffen-SS-is ei tehtud...
4) Eraldamiskäsk tuli tunni pealt täita ja valiti kiiruga mingi suhtsuvaline õppeallüksus
5) Arvati, et suvise eeskujul ei saadeta uusi mehi koheselt rindele, vaid tehakse täiendavat drilli, nagu varasematelegi. Nii loodeti ehk oma ausbildereid säästa kohalejäänute paremaks õpetamiseks.

Ka tänapäeval on väes väga levinud suhtumine, et kui staabist tuleb käsk mingite meeste eraldamiseks, kes teise väeossa saadetakse, siis häid mehi naljalt asju pakkima ei aeta!

Punaarmee/Nõuk Armee väljaõppest.

Kes väidavad, et keskmine nõukogude sõdur oli hästi välja õpetatud, eksivad rängalt. Kuna 1941-1944 kannatasid rindeväeosad alati suurte kaotuste käes, saadeti sageli rindele sõjamehi, kes polnud varem püssist paukugi teinud. Neile oli vaid õpetatud, kuidas rivis seista, käsku täita ja püssi lahti võtta. Olen mitu korda sattunud telekast punaarmeelaste vastavaid memuaare kuulama. Tegelikult saadeti isegi veel Berliini palju 16 a poisse, kellele õpetati, kuidas püstolkuulipildujast lasta ja saadeti rünnakule. Üks aga rääkis, et Kurski lahingu alguse viibimine oli jumalaõnn, sest nad jõudsid peale rindele saatmist paari nädala jooksul samas natuke püssist ja maksimist laskmist ja lahinguväljal liikumist õppida. Kõige kriitilisem periood, kus saadeti rindele mehi otse külast-tänavalt, oligi ilmselt 1942-43.
Vene sõdurile tagas edu üldjuhul:
1) isiklik vaprus ja julgus
2) nõukogude elus ja raskes kliimas arenenud moraalne ja füüsiline vastupidavus
3) armee üldine tehnilis-kvantitatiivne ülekaal.
4) komandöride, distsipliini ja partei otsekohesus ja halastamatus.

Mis tagas Punaarmee erikoondiste üleoleku?
Erikoondisteks võib pidada löögiarmeesid ja vähemal määral ka lihtsaid kaardiväeüksusi.
Kaardiväediviisid said omale tiitli vapruse eest ja võimalik, et neid varustati vähemalt propaganda huvides ka teistest paremini.
Löögiarmeed said enda käsutusse praktiliselt piiramatus koguses logistilist toetust ja uut inimmaterjali. Oluline osa USA autodestki saadeti löögiarmeedele, et tagada nende liikuvust ja kiiret ühest rindelõigust teise paigutamise võimalust. Sinna veeresid tehastest pidevalt ka uued tanki- ja suurtükisaadetised. Samuti saadeti sinna aga julmemaid ja kuulekamaid komandöre. Need olid nn Zukovi stiili uue põlvkonna julmad komandörid, kes olid lahinguedu nimel valmis kogu isikkoosseisu ohverdama või sõjatribunali alla saatama. Juurde lisati rongitäite kaupa suurtükilaskemoona, millega ka vapramad vastased enne suurrünnaku algust lihtsalt tundidepikkuse turmtulega maa pealt pühiti.
Edule aitas endastmõista kaasa asjaolu, et vastaspool kannatas juba alates 1942. a pidevalt krooniliselt varustamisraskuste ja elavjõu nappuse käes. Saksa sõjamasinat hoidis 1944 aastani püsti vaid ideaalne organiseeritus ja sõdurite ning juhtide erialase ettevalmistuse kõrge tase.
1945 oli aga juba häving igas mõttes.

Eesti Laskurkorpusest olen just kuulnud, et alguses lõigati puid, siis kähku vormid selga ja Velikije Luki alla. Ei mingit erilist väljaõpet. Võimalik, et eksin praegu.

Väljaõppe siiski toimus. Otsus Eesti Laskurkorpuse formeerimise kohta Stavkas vist juba 1941. aasta lõpus ning 1942. aasta alguses algas ka formeerimine. Samal ajal hakati tööpataljonides ellu jäänud eestlasi korpusesse saatma ning 1942. aasta suveks oli korpus isikkoosseisuga minu teada juba lõplikult komplekteeritud. Velikije Luki alla saadeti korpusaga alles 1942. aasta lõpus.

Samas oli paljude tööpataljonidest tulnud eestlaste tervis sedavõrd vilets, et suur osa väljaõppeks ette nähtud aega kulus neil laatsaretis tervise taastamisele.

Eks see sõdurite väljaõpe sõltus ka olukorrast rindel. Kõige hullem oli olukord 1941.a Moskva all, kus nn rahvakaitsediviisidena paisati sakslaste vastu kõik, keda võimalik.

Kõige paremini õpetab ikka sõda ise.On ju öeldud et kui sõjas esimesed 2 nädalat üle elad siis kasvab ellujäämisvõimalus tunduvalt.

Kas mitte enamus mobiliseerituid ei olnud läbinud Eesti Kaitseväes ajateenistuse , selle võrra vankadel vähem vaeva. Kellel kogemus puudus eks see vaatas kõrvalt ja püüdis järgi teha.Oma vanaisast tean ,enne kui ta 44 vankade väkke mobiliseeriti oli läbinud ajateenistuse,kuulunud kaitseliitu(tema pilet mul veel alles) sõja ajal omakaitses nii , et paras poiss venkudel ta maximi peale toppida ja Kuuramaale saata.

Kas mitte enamus mobiliseerituid ei olnud läbinud Eesti Kaitseväes ajateenistuse , selle võrra vankadel vähem vaeva.

Vaevalt, et enamus vene sõduritest oli läbinud Eesti Kaitseväe väeteenistuse, , Enamus, kes Eestist mobiliseeriti oli selle läbinud küll.