Eesti kaitsmine
Postitatud: 12 Dets, 2008 22:24
Kohe pärast iseseisvuse taastamist Eesti alustas ehitama enda kaitset mingil määral “Soome mudeli” järgi. Seega territoriaalkaitse põhimõttega. Oli ajateenistus, koolitati näiteks Piirvalvele sisse, Kaitseliit valmistus võitlema vaenlase vastu sissisõja meetoditega, jne.
Siis arvati, et territoriaalkaitset pole vaja - NATO kaitseb ja on vaja ainult väike palgaarmee ja nishivõimekusi, mis kasutatakse NATO-operatsioonidel välismaal. Selle artikli teemaks pole otsida süüdlasi selle kahjuliku suuna võtmises - aga ma ütlen otse, et see oli suur viga, taandareng. Võetakse üleliia vähe eestlasi ajateenistusse, pole enam neid Piirvalve sissiüksusi, tehti väljaõppekeskusi, milledel polnud lahingvalmiduse ülesandeid, .........
Mõni loll mõtles ka, et Venemaa ei ole sõjaliselt ohtlik Eestile, ka mõni sõjaväelane ütles midagi taolist.
Olukord
Eesti naabriks on imperialistlik Venemaa. Aastal 1994 Venemaa tungis Tshetsheenia kallale. Venemaa kaotas selle Esimese Tshetsheenia sõja - ja tungis uuesti Tshetsheenia kallale aastal 1999, alustades Teise Tshetsheenia sõja. Venemaa tungis Georgia kallale augustis 2008, püüdes vallutada terve Georgia - õnneks Georgia sai antud Venemaale piisavalt hästi vastu hambaid (tulistas alla kümmekond lennukit, tekitas parasjagu kaotusi riigi sisse tungivatele Vene vägedele - suurtükiväe ja ründelennukitega - näiteks Vene kindral sai surma), seega Venemaa “välksõda” luhtus. Lääneriikide diplomaatilised pingutused tulid Georgiale appi ja Georgia jäi seekord vallutamata.
Ei tohi loota, et Venemaal ka järgmine kord vallutuspüüdlused luhta lähevad - vaid on vaja valmistuda ette halvimaks.
Eestil on hetkel ainult üks jalaväebrigaad - kahjuks seda pole kordagi kokku harjutatud. Varustus pole ka kiita.
Peale brigaadi on väiksemaid üksusi, aga minu arvates ka need pole valmis võitlema ülekaaluka vaenlase vastu. Kordusõppuseid on lubamatult vähe - ausalt öeldes neid polegi.
Vabandan väga, aga ka Kaitseliit on peaaegu “põhja läinud”. On mehi ja naisi, kes tõstavad küll palka, aga mis sõjalist ettevalmistust tegelikult toimub? Kui KL PS isikkoosseisust on suur osa “kontoriste” nii kuidas nendega sõtta lähed?
Kaitseväe struktuuris on hulgaliselt igasuguseid staape, aga mis nendega on peale hakata kui Venemaa jälle tungib Eesti kallale?
Eestil on Merevägi, milles on kindlasti tublisid isikuid, ka eesmärk võib-olla on üllas, aga mis kasu sellest Mereväest on Eestile kui Venemaa tungib jälle Eesti kallale? Hea küll, see on mõeldud selleks nishivõimekuseks NATO jaoks - aga ma küsin ikka mis kasu sellest on Eestile kui Venemaa tungib Eesti kallale? See Merevägi võtab märkimisväärse osa Eesti väga väikesest kaitseeelarvest.
Eesti kaitseeelarve on väga väike - seoses pool sajandit kestnud Vene okupatsiooni. Terve Eesti on tegelikult vaene, seega väikesele kaitseeelarvele võib-olla on mingisugune vabandus olemas.
No, nüüd ma olen Eesti riigikaitset piisavalt maha teinud - laske siis mind maha.
Kuidas edasi?
Meie peame Eestit kaitsma selle väikese kaitseeelarvega - pole lootust, et see oluliselt suureneks - lihtsalt reaalsus. Venemaa tungib nagu nii Eesti kallale tulevikus - täpselt ei oska öelda millal, võib-olla alles pärast kui Venemaa on vallutanud Georgia (see võib juhtuda augustis 2009).
Venemaa tungib kindlasti uuesti ka Soome kallale, aga võib-olla see juhtub alles siis kui Venemaa on järjekordselt okupeerinud Eesti. Tahaks loota, et seekord Eesti ja Soome võitlevad koos ühise vaenlase vastu.
Loomulikult Eesti PEAB võtma oluliselt suurema portsu eestlasi aega teenima igal aastal, ning korraldama efektiivseid kordusõppuseid väga palju.
Soovitan soojalt, et Eesti mõtleks kas see ilus ja kallis Merevägi oleks vaja lõpetada ja kasutada selleks kulutatud raha territoriaalkaitse jaoks - näiteks tõhusa rannakaitse ehitamiseks. Eesti tõeline nishivõimekus NATO-operatsioonidele on ikka kergejalavägi, millest NATOl on karjuv puudus (mitte mereväest). Seda kergejalaväge võiks hiljem anda välisoperatsioonidele kas või ühe tugevdatud pataljoni ühte operatsiooni - näiteks Afganistan.
On väga hea, et Eestile on tulemas Mistralid jalaväebrigaadi kaitsmiseks. Sellest on vähe - nagu ka planeeritud kõrgemale ulatuvast õhutõrjest. Eestile on vaja (PEAB) muretseda nimelt õlalt lastavaid taburetita (Stingeri taolisi) õhutõrjerakette suur kogus ja need on vaja jagada laiali üle Eesti Kaitseliidu üksustele. Ilma seda vastupanu ei saa kuidagi olla tõhus nii pika aega, et liitlased jõuaksid appi.
Praegu lõigatakse majanduslanguse tõttu niigi väikest kaitseeelarvet. Seega seda on vaja kasutada eriti efektiivselt. Efektiivselt kasutamist on toota Eestis väga suur kogus külgmiine, suundkildmiine (Claymore, MON) ja distantslõhkeseadmeid nende õhkimiseks. Selle varustuse hankimiseks kasutatud raha annab samal töö eestlastele ja sellest rahast suur osa jää Eesti - ja osa tuleb tagasi riigile maksudena.
See miinisõda on vaga efektiivne - väikese rahakuluga ja väikeste oma kaotustega saa tekitada väga suuri kaotusi vaenlasele.
Loomulikult vastupanu PEAB olema hästi koordineeritud. Selleks on vaja töötav üleriigiline mitmekordselt dubleeritud andmeside. Selle saa ka arendada edasi väikese rahakuluga (hea investeering) juba olemasoleva Kaitseliidu üleriigilise andmeside baasilt.
Seega kallid vennasrahva sõjaväelased ja poliitikud, palun väga tehke õigeid otsuseid, enne kui see on hilja. Mulle oleks väga ebameeldiv üllatus, et imperialistlik Venemaa õnnestuks uuesti okupeerima mu armsa Eesti.
Igaks juhuks ütlen, et ma EI taha müüa Eestisse mitte midagi - vaid ainult aidata Eestit kaitsma ennast imperialistliku Venemaa vastu. Võib-olla keegi pahandab, et ma nimetan Venemaad imperialistlikuks, aga ma tean sellest Venemaast ikka midagi:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.putkinen/
Siis arvati, et territoriaalkaitset pole vaja - NATO kaitseb ja on vaja ainult väike palgaarmee ja nishivõimekusi, mis kasutatakse NATO-operatsioonidel välismaal. Selle artikli teemaks pole otsida süüdlasi selle kahjuliku suuna võtmises - aga ma ütlen otse, et see oli suur viga, taandareng. Võetakse üleliia vähe eestlasi ajateenistusse, pole enam neid Piirvalve sissiüksusi, tehti väljaõppekeskusi, milledel polnud lahingvalmiduse ülesandeid, .........
Mõni loll mõtles ka, et Venemaa ei ole sõjaliselt ohtlik Eestile, ka mõni sõjaväelane ütles midagi taolist.
Olukord
Eesti naabriks on imperialistlik Venemaa. Aastal 1994 Venemaa tungis Tshetsheenia kallale. Venemaa kaotas selle Esimese Tshetsheenia sõja - ja tungis uuesti Tshetsheenia kallale aastal 1999, alustades Teise Tshetsheenia sõja. Venemaa tungis Georgia kallale augustis 2008, püüdes vallutada terve Georgia - õnneks Georgia sai antud Venemaale piisavalt hästi vastu hambaid (tulistas alla kümmekond lennukit, tekitas parasjagu kaotusi riigi sisse tungivatele Vene vägedele - suurtükiväe ja ründelennukitega - näiteks Vene kindral sai surma), seega Venemaa “välksõda” luhtus. Lääneriikide diplomaatilised pingutused tulid Georgiale appi ja Georgia jäi seekord vallutamata.
Ei tohi loota, et Venemaal ka järgmine kord vallutuspüüdlused luhta lähevad - vaid on vaja valmistuda ette halvimaks.
Eestil on hetkel ainult üks jalaväebrigaad - kahjuks seda pole kordagi kokku harjutatud. Varustus pole ka kiita.
Peale brigaadi on väiksemaid üksusi, aga minu arvates ka need pole valmis võitlema ülekaaluka vaenlase vastu. Kordusõppuseid on lubamatult vähe - ausalt öeldes neid polegi.
Vabandan väga, aga ka Kaitseliit on peaaegu “põhja läinud”. On mehi ja naisi, kes tõstavad küll palka, aga mis sõjalist ettevalmistust tegelikult toimub? Kui KL PS isikkoosseisust on suur osa “kontoriste” nii kuidas nendega sõtta lähed?
Kaitseväe struktuuris on hulgaliselt igasuguseid staape, aga mis nendega on peale hakata kui Venemaa jälle tungib Eesti kallale?
Eestil on Merevägi, milles on kindlasti tublisid isikuid, ka eesmärk võib-olla on üllas, aga mis kasu sellest Mereväest on Eestile kui Venemaa tungib jälle Eesti kallale? Hea küll, see on mõeldud selleks nishivõimekuseks NATO jaoks - aga ma küsin ikka mis kasu sellest on Eestile kui Venemaa tungib Eesti kallale? See Merevägi võtab märkimisväärse osa Eesti väga väikesest kaitseeelarvest.
Eesti kaitseeelarve on väga väike - seoses pool sajandit kestnud Vene okupatsiooni. Terve Eesti on tegelikult vaene, seega väikesele kaitseeelarvele võib-olla on mingisugune vabandus olemas.
No, nüüd ma olen Eesti riigikaitset piisavalt maha teinud - laske siis mind maha.
Kuidas edasi?
Meie peame Eestit kaitsma selle väikese kaitseeelarvega - pole lootust, et see oluliselt suureneks - lihtsalt reaalsus. Venemaa tungib nagu nii Eesti kallale tulevikus - täpselt ei oska öelda millal, võib-olla alles pärast kui Venemaa on vallutanud Georgia (see võib juhtuda augustis 2009).
Venemaa tungib kindlasti uuesti ka Soome kallale, aga võib-olla see juhtub alles siis kui Venemaa on järjekordselt okupeerinud Eesti. Tahaks loota, et seekord Eesti ja Soome võitlevad koos ühise vaenlase vastu.
Loomulikult Eesti PEAB võtma oluliselt suurema portsu eestlasi aega teenima igal aastal, ning korraldama efektiivseid kordusõppuseid väga palju.
Soovitan soojalt, et Eesti mõtleks kas see ilus ja kallis Merevägi oleks vaja lõpetada ja kasutada selleks kulutatud raha territoriaalkaitse jaoks - näiteks tõhusa rannakaitse ehitamiseks. Eesti tõeline nishivõimekus NATO-operatsioonidele on ikka kergejalavägi, millest NATOl on karjuv puudus (mitte mereväest). Seda kergejalaväge võiks hiljem anda välisoperatsioonidele kas või ühe tugevdatud pataljoni ühte operatsiooni - näiteks Afganistan.
On väga hea, et Eestile on tulemas Mistralid jalaväebrigaadi kaitsmiseks. Sellest on vähe - nagu ka planeeritud kõrgemale ulatuvast õhutõrjest. Eestile on vaja (PEAB) muretseda nimelt õlalt lastavaid taburetita (Stingeri taolisi) õhutõrjerakette suur kogus ja need on vaja jagada laiali üle Eesti Kaitseliidu üksustele. Ilma seda vastupanu ei saa kuidagi olla tõhus nii pika aega, et liitlased jõuaksid appi.
Praegu lõigatakse majanduslanguse tõttu niigi väikest kaitseeelarvet. Seega seda on vaja kasutada eriti efektiivselt. Efektiivselt kasutamist on toota Eestis väga suur kogus külgmiine, suundkildmiine (Claymore, MON) ja distantslõhkeseadmeid nende õhkimiseks. Selle varustuse hankimiseks kasutatud raha annab samal töö eestlastele ja sellest rahast suur osa jää Eesti - ja osa tuleb tagasi riigile maksudena.
See miinisõda on vaga efektiivne - väikese rahakuluga ja väikeste oma kaotustega saa tekitada väga suuri kaotusi vaenlasele.
Loomulikult vastupanu PEAB olema hästi koordineeritud. Selleks on vaja töötav üleriigiline mitmekordselt dubleeritud andmeside. Selle saa ka arendada edasi väikese rahakuluga (hea investeering) juba olemasoleva Kaitseliidu üleriigilise andmeside baasilt.
Seega kallid vennasrahva sõjaväelased ja poliitikud, palun väga tehke õigeid otsuseid, enne kui see on hilja. Mulle oleks väga ebameeldiv üllatus, et imperialistlik Venemaa õnnestuks uuesti okupeerima mu armsa Eesti.
Igaks juhuks ütlen, et ma EI taha müüa Eestisse mitte midagi - vaid ainult aidata Eestit kaitsma ennast imperialistliku Venemaa vastu. Võib-olla keegi pahandab, et ma nimetan Venemaad imperialistlikuks, aga ma tean sellest Venemaast ikka midagi:
http://personal.inet.fi/koti/juhani.putkinen/
Uhke Eesti mereväe meenutamine teeb kohe südame soojaks - üks punalipulise balti laevastiku veteranalus on siiani alles ja see on lausa alus nr. 1! Aga ega me Sind, Juhani, süüdistama ei hakka, kui jõuame jälle samasse punkti, millises juba olnud oleme. Eestlase vääramatu optimism (või leidub selle vaimse seisundi kohta ehk mõni täpsem diagnoos?), et teistele teeneid osutades saab samaväärse kohtlemise osaliseks, väärib muidugi lugupidamist, aga X päeval see ei toida!