Operatsioon "Overlord"
Postitatud: 21 Dets, 2008 22:18
Probleem järgmine, teen siis iseenda tarbeks pisikest köidikut Teise maailmasõja kohta ning olen miskitmoodi tõlkinud ning kokku pannud järgneva lõigu (See peaks olema kokkuvõtte osa):
1943. aasta novembris kohtusid Iraani pealinnas Teheranis Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja Ameerika president Franklin D. Roosevelt, arutamaks edasist sõja kulgu ja paika panna sõjajärgne Euroopa. Sellest ajast peale, kui Nõukogude Liit astus sõtta, nõudis Stalin liitlasvägedelt teise rinde avamist Euroopas. Churchill ja Roosevelt olid kahtleval seisukohal, kuna uskusid, et igasugune katse tuua Lääne-Euroopasse sõdureid, võrduks suurte kaotustega. Samal ajal tegelikult Stalin ei usaldanud oma liitlaseid ning kartis, et nad sõlmivad natsisaksamaa juhi Adolf Hitleriga rahu ning võib-olla isegi üritavad kommunismi Nõukogude Liidus õõnestada. Lisaks teadis Stalin, et tema sõduritel on väga raske võidelda ning võita sakslasi ilma, et USA ei võitleks sakslastega Euroopas.
Teheranis tuletas Stalin Churchillile ja Rooseveltile meelde, et nood olid lubanud sissetungimist juba 1942 ning uuesti 1943 kevadel, kuid mingit märkigi sellest polnud senimaani näha olnud. Kohtumise lõpus leppisid kolm liidrit kokku, et liitlased korraldavad hiiglasliku rünnaku 1944. aasta kevadel. Kindral Dwight Eisenhower määrati vastutavaks eelolevale üritusele, mida tunti nime "Operatsioon Overlord" all.
Sissetungiplaan valmis 1944. aasta kevadeks. Ameerika Esimene armee pidi maanduma Normandiasse Carentani-Isigny piirkonda. Neljas jalaväediviis sai enda käsutusse Utah Beachi ning pool esimesest ning 29. jalaväe diviisile pandi ülesandeks Omaha Beachi kindlustamine. Brittide õlule jäi Gold Beach, mille vastutuse enesele võttis 50. diviis ning Kanada Kolmas Diviis saadeti Juno Beachile
.
6000 laeva suurune laevastik kandis varustust ning toetas operatsiooni. Esimene "laine", mis kavandati Omaha ja Utah randadele D-Day'l, koosnes 60 000 mehest ning 6800 sõidukist iga ranna kohta. Järgmise kahe päevaga planeeriti juurde tuua veel 43 500 sõdurit ning 6000 sõidukit. Kõik kokku - ligikaudu 3 miljonit meest 47. diviisis paigutati erinevatele positsioonidele. Enamus diviise (21) kuulus ameeriklastele, ülejäänud olid põhiliselt briti ja kanada diviisid, kus oli ka prantsuse, poola, belgia, itaalia ja tšehhi sõdureid sees. Õhutoetus oli 5000 meheline.
1944. aasta mai alguses otsustas kindral Eisenhower, et 5 juuni oleks sobiv D-day, kuid halb ilm sundis tegema oma korrektuure ning sissetung pandi ootele kuni 6 juunini. Mõned laevad olid juba lahkunud sadamast ning need tuli tagasi kutsuda. Järjekordne viivitus oleks tähendanud kogu operatsiooni kohest lõppu vähemalt kuni 19. juunini, mis oleks olnud järgmine kuupäev kui kuu ja looded oleksid olnud optimaalsed.
Sakslased jälgisid ilma samamoodi ning tundsid ennast vägagi enesekindlal mitte, et ükski invasioon ei leia aset juuni alguses, kuna kõrge mereveetase oleks teinud merelised operatsioonid keeruliseks, kui mitte isegi võimatuks ning vähene nähtavus poleks lasknud lennukitel lennata. Von Rundstedt uskus liitlasväed vajavad vähemalt nelja järjestikust hea ilmaga päeva ning tema ilmaprognoos ütles, et seda juuni alguses ei juhtu. Kuna liitlasväed suutsid lugeda sakslaste sõnumeid, ka von Rundstedti ennustust, teadis kindral Eisenhower, et see oleks sakslastele väga suureks üllatuseks kui ta annaks sissetungikäsu kuu alguses.
Äkki mõni pädevam inimene vaataks asja üle, näitaks ära, kus olen teinud vigu ning mida võiks lisada, muuta ja paremaks teha (et oleks loetav ning keeleliselt poolelt poleks hull)?
Eelnevalt olen mingisuguse pisikese kokkuvõtte (väga lihtsa) teinud, kui huvi, võin teha antud "köidikust paar pilti ning jagada.
1943. aasta novembris kohtusid Iraani pealinnas Teheranis Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja Ameerika president Franklin D. Roosevelt, arutamaks edasist sõja kulgu ja paika panna sõjajärgne Euroopa. Sellest ajast peale, kui Nõukogude Liit astus sõtta, nõudis Stalin liitlasvägedelt teise rinde avamist Euroopas. Churchill ja Roosevelt olid kahtleval seisukohal, kuna uskusid, et igasugune katse tuua Lääne-Euroopasse sõdureid, võrduks suurte kaotustega. Samal ajal tegelikult Stalin ei usaldanud oma liitlaseid ning kartis, et nad sõlmivad natsisaksamaa juhi Adolf Hitleriga rahu ning võib-olla isegi üritavad kommunismi Nõukogude Liidus õõnestada. Lisaks teadis Stalin, et tema sõduritel on väga raske võidelda ning võita sakslasi ilma, et USA ei võitleks sakslastega Euroopas.
Teheranis tuletas Stalin Churchillile ja Rooseveltile meelde, et nood olid lubanud sissetungimist juba 1942 ning uuesti 1943 kevadel, kuid mingit märkigi sellest polnud senimaani näha olnud. Kohtumise lõpus leppisid kolm liidrit kokku, et liitlased korraldavad hiiglasliku rünnaku 1944. aasta kevadel. Kindral Dwight Eisenhower määrati vastutavaks eelolevale üritusele, mida tunti nime "Operatsioon Overlord" all.
Sissetungiplaan valmis 1944. aasta kevadeks. Ameerika Esimene armee pidi maanduma Normandiasse Carentani-Isigny piirkonda. Neljas jalaväediviis sai enda käsutusse Utah Beachi ning pool esimesest ning 29. jalaväe diviisile pandi ülesandeks Omaha Beachi kindlustamine. Brittide õlule jäi Gold Beach, mille vastutuse enesele võttis 50. diviis ning Kanada Kolmas Diviis saadeti Juno Beachile
.
6000 laeva suurune laevastik kandis varustust ning toetas operatsiooni. Esimene "laine", mis kavandati Omaha ja Utah randadele D-Day'l, koosnes 60 000 mehest ning 6800 sõidukist iga ranna kohta. Järgmise kahe päevaga planeeriti juurde tuua veel 43 500 sõdurit ning 6000 sõidukit. Kõik kokku - ligikaudu 3 miljonit meest 47. diviisis paigutati erinevatele positsioonidele. Enamus diviise (21) kuulus ameeriklastele, ülejäänud olid põhiliselt briti ja kanada diviisid, kus oli ka prantsuse, poola, belgia, itaalia ja tšehhi sõdureid sees. Õhutoetus oli 5000 meheline.
1944. aasta mai alguses otsustas kindral Eisenhower, et 5 juuni oleks sobiv D-day, kuid halb ilm sundis tegema oma korrektuure ning sissetung pandi ootele kuni 6 juunini. Mõned laevad olid juba lahkunud sadamast ning need tuli tagasi kutsuda. Järjekordne viivitus oleks tähendanud kogu operatsiooni kohest lõppu vähemalt kuni 19. juunini, mis oleks olnud järgmine kuupäev kui kuu ja looded oleksid olnud optimaalsed.
Sakslased jälgisid ilma samamoodi ning tundsid ennast vägagi enesekindlal mitte, et ükski invasioon ei leia aset juuni alguses, kuna kõrge mereveetase oleks teinud merelised operatsioonid keeruliseks, kui mitte isegi võimatuks ning vähene nähtavus poleks lasknud lennukitel lennata. Von Rundstedt uskus liitlasväed vajavad vähemalt nelja järjestikust hea ilmaga päeva ning tema ilmaprognoos ütles, et seda juuni alguses ei juhtu. Kuna liitlasväed suutsid lugeda sakslaste sõnumeid, ka von Rundstedti ennustust, teadis kindral Eisenhower, et see oleks sakslastele väga suureks üllatuseks kui ta annaks sissetungikäsu kuu alguses.
Äkki mõni pädevam inimene vaataks asja üle, näitaks ära, kus olen teinud vigu ning mida võiks lisada, muuta ja paremaks teha (et oleks loetav ning keeleliselt poolelt poleks hull)?
Eelnevalt olen mingisuguse pisikese kokkuvõtte (väga lihtsa) teinud, kui huvi, võin teha antud "köidikust paar pilti ning jagada.