www.militaar.net

Kroonus olin 1988-90. Komissariaadis käies küsiti minu käest, kus tahan teenida ja mis väeliigis. Ütlesin, et kuskil välismaal ja dessandis, välismaa kohta ei uuritud, küll aga pidin põhjendama miks dessandis. Vastasin ausalt, et tahan kroonust maximumi võtta nii füüsilise kui oskuste plaanis(oskuste suhtes natuke naiivne arusaam, füüsilisest puudust ei tulnud, ka oli relvadega väga tihe kokkupuude.) Kui õieti mäletan, siis peale seda saadeti mind ALMAVü kursustele, tegin 3 langevarjuhüpet. Nii imelik, kui see ka polnud, sattusin teenima DDR-i ja dessanti, isegi tol ajal tundus see uskumatuna. Veel imelikum oli, et komissariaadis üritati mind ära rääkida kremli vägedesse , (hea kerge ja puhas teenistus jne. rääkigu ma vanematega ja muud jutud). On kellegil veel selliseid kogemusi?

Kuna pidin sattuma Riia spordipatti, siis oli teada et saadetakse Balti Sõjaväeringkonda. Dokumentides ei olnud spetsiaalselt märgitud tsiviileriala, vältimaks satttumist eriväeosadesse. Elektrik-automaatikute järgi oli nõudlus. Spordipatti sattusingi, aga sealt löödi kõik eestlased minema, kuna üks vehkleja putkas Rootsi.

nagu aru saan on see teema rohkem vene sõjaväes käinutele, aga siiski on mulgi väike juhus rääkida...

olen pärnu poiss ja hakkasin juba väikse poisina nii 80-ndate keskel unistama ja rääkima oma tuttavaga (kuna tema tuttav teenis (samuti pärnu poiss) pärnus keemia pataljonis - uskumatu!! pidi vist ikka kõvasti määrima kedagi, et saaks niimodi), et mina tahan ka oma kodulinnas teenida ja siis tuiasin seda teemat ikka tükk aega ning aastal 94 astusingi sealt väravast sisse, pannes selga küll juba ühe teise vormi see näitab seda, et kui ikka kaua unistada, siis unistus võibki täituda

no ja tol ajal oli juba nii, et kui lähed vabatahtlikult siis said ise üle eesti teenistuskohta valida

Mingeid kuulujutte käis erinevaid - allikaid ausaltöelda ei mäleta.
Ju vist keegi komissariaadis ja midagi....
Ei teadnud ühesõnaga.
Kaasas oli vaid sõbra soovitus, et kui nimesid tuleb välja hüüdma mustas mundris "ostja" (mereväelane) - siis ole vait ja ära vasta...

Kunagine Pärnu sõjakomissar tegi lausa ettepaneku: seerude kooli ja sealt ehitusvägedesse tsurkasid kamandama. Ütlesin ära, kuna olin põhimõtteline N-Liidudu paelte ja kuppude vastane. Sain selle asemel tankivägede utšepkasse, alul remontnikute omasse, sealt nädala pärast tankijuhiks õppima.
Dokument ka alles, millegipärast EV juhilubades pole vastavat kategooriat ettenähtud, seega ei kantud sisse.

Kui siiralt aus olla siis sihtkoha koordinaadid saime teada alles rongis loksudes. Vanematelt sõpradelt-sugulastelt oli kaasas seesugune soovitus:
Kui komisariaadis küsitakse, et kas tahad sõjaväkke minna, siis ei tohtinud vastata, et EI taha. Siis oli nagu märk küljes ja saadetakse eriti lolli kohta. Sellele küsimusele ei tohtinud ka vastata, et JAH väga tahan. See nägi pugemise moodi välja ja tulemus sama mis ,,ei,, vastuse puhul. Vastata tuli midagi neutraalset stiilis, et minema peab nii, ehk naa. Kuna tagataskust oli ette näidata BC juhiload ning pool aastat juhikogemust lootsin auto peale saada. Seltsimehed ohvitserid aga nii ei arvanud. Kaks aastat möödus põhimõtteliselt plangu ja okastraataia vahel.
Terv.Jaanus

see kuhu vene sõjaväes sattusid oli täielik juhuse mäng

huvitav et utsebkast Rostovist Doni äärest läks Pribaltiiski voennoi okrugi teenima 80% eestlastest

igatahes loksusime rongiga hulga aega ,Kiievis magasime mattide peal 3 päeva raudteejaamas ,sinel seljas

Lasnamäe jagamispunktis läksin ülema (oli 2. järgu kapten) jutule ja palusin merejalaväkke saatmist. Eesmärk sama nagu antud teema algatajal- teha tublisti trenni ja saada ka teravaid elamusi.
Kahjuks merejalavägi jäi ära, kuid teravaid elamusi sain siiski

üldiselt sõjaväes oli mõttetu kellegi käest midagi paluda ,keegi seda üldiselt ei arvestanud

väikesed ülemused kartsid otsustada ,suured ei tahtnud otsustada (või ei viitsinud)

Mina käisin EKV-s. Ehkki läksin 17-aastasena vabatahtlikult, enam valida ei saanud, kuna ainuke väeosa, kus vabu kohti veel jätkus, oli Kalevi pataljon Jägalas (selleks hetkeks oli jäänud vist seitse kohta). Lõppkokkuvõttes ei kahetse, et nii läks.

Aga minul õnnestus end paariaastase punnimisega Eestisse moosida. Täpsustama praegu ei hakka, muidu "arvutatakse", nagu idanaabrid ütlevad, minu tagasihoidlik isik liiga kiiresti välja. Teadsin kohe täpselt, kuhu lähen, aga esimetel katsetel leiti väärikamaid kandidaate. Seega tuli paar aastat "viilida". Selleks oli vaja mõningaid inimesi oma tööalaste oskuste piires aidata, olenemata kellaajast ja kuupäevast, teistega koos viina võtta ja muidu tubli kodanik olla.

Vastus teemale on: ei. Kuigi Sherlok Holmsi mängides oleks võinud aimata (keemia eriklass keskkooli ajal). Esimene kergendus tuli Lasnamäel kui maavägede mees välja hõikas. teine kergendus tuli Riias kui õhtul või lausa öösel väeosa autod järgi tulid, et polegi kodust kaugel kuskil Venemaa põhjatutel avarustel. Väeliik ja et seerude koolitamine, selgus alles kohapeal.

endal oli nii et tööjuures kutsus meister enda juurde ja ütles et julgeolekust tunti huvi,et mis inimene ja kuidas eluviisid j.n.e. kuna kroonu minek ees siis teadjamad ütlesid et välismaale minek sul poiss.olin ennem juba komisariaadis med.komisjoni läbinud ja üllatusena tuli kutse täiendavale med.komisjonile ja seda juba Tallinnas Lasnamäe kogumispunktis.seal siis pärast täiendavat arstliku kontrolli oli ka vestlus mingi julgeoleku majoriga,et kas tahan teenida sotsialismimaades j.n.e.selline põhjalik kontroll pani mõtlema ,et äkki saadetakse Kuubale,õnneks asi nii hull polnud ja maandusin ida saksas.

Mulle öeldi Tartus 2 aastat varem, et lähed rakettidega jändama (raadiotehnika huvi oli paberitest näha) ja maandusingi PVO SV-s raketikomplekside õppekeskusesse

läksin teenima 1970.meil polnud küll kellelgi aimu,kuhu teenima läheme.kui riiast läbi saime,siis hakkas nuputamine-kuhu.kes pakkus poola,tsehhi,sdv jne...sattusime aga kaliningradi oblastisse.