croman40 kirjutas: ↑29 Dets, 2022 17:45
Kõik eelpool toodud märkused on kahtlemata õiged ja asjakohased. Siiski tuleks aru saada, et suure enamuse relvaomanike oskused ei küüni siinkirjutavate spetsialistide tasemeni ja ei hakkagi küündima.
Seega, rääkides vaid enesekaitseks mõeldud relvast, on tavakasutaja (kes tiirus käib korra enne laskekatset ja midagi muud ei tee) jaoks ikkagi revolver kõige hõlpsamini käsitsetav ja esmaseks valikuks sobiv ja piisav tööriist.
Võid olla stressis, uimaseks löödud, põrutatud, vigastatud, une pealt tõusnud vms, aga sul on võimalik ainult ühe käega opereerides seda kasutada, koheselt, mõtlemata padruni rauda tõmbamisele või kaitseriivile.
Arvestades, et tegemist on lähikontakti jaoks mõeldud relvaga, peaks ka 6 padrunist piisama, et oht likvideerida või andmaks võimalust taganeda, ümberlaadimiseks või abi leidmiseks.
Kõrgema individuaalse ohuhinnangu, hobi, spordi, teenistuse või riigikaitsega seonduvad aspektid viivad muidugi fookuse juba järgmisele tasemele.
Hea Croman40. Sinu argumendid on üksteisele pisut vasturääkivad.
Ühelt poolt kirjutad, et enamuse relvaomanike oskused ei küüni sellise tasemeni, et padruni raudatõmbamine või kaitseriivi lülitamine oleks loomulik ja intuitiivne relvakäsitsemise osa, seejärel kirjutad, et 6 padrunist piisab igal juhul ohu likvideerimiseks - mis nõuab üsna korralikku sihtimise- ja laskeoskust - ja seda veel raske, kahetoimelise päästikuga.
Võtame ükshaaval argumendid lahti. Esiteks relva omamine on vastutus ja eeldab seda, et inimesel on relva ohutu käsitsemise oskused olemas. Selleks ongi relva(käsitsus)eksam ja laskekatse, mis on eelduseks, et inimene üldse relvaloa saab.
Iga oskustegevus, on see siis autosõit või laskmine, nõuab pidevat vormis olekut ja relvaomanik peab käima regulaarselt tiirus, et oma relvakäsitsemise oskusi säilitada ning lihvida. Minupärast võiks korduv laskekatse (neile, kes relvaga regulaarselt tiirus ei käi) olla ka iga aasta või kahe tagant, sest 5 aastat on ikkagi väga pikk aeg oskuste unustamiseks.
Tänapäevased teenistus- ja enesekaitsepüstolid on ääretult lihtsa käsitsemisega. Võtame näiteks levinud Glocki või sarnase
strikerfire tüüpi püstoli. Neil puudub väline kaitseriiv ja kukk ning lasu sooritamiseks ei ole vaja teha muud, kui vinnastada kelk ja vajutada päästikule. Kui SEE osutub stressiolukorras üle jõu käivaks, siis ei tohiks sellisele inimesele relva kätte andagi, sest suure tõenäosusega ei suuda ta ka relva sihtida ja päästa. Klassikaline revolver ei tee siinkohal käsitsemist "tavakasutaja" jaoks lihtsamaks, ümberlaadimisest rääkimata.
Ja lõpetuseks viimane argument. Ma olen edasijõudnutega (ehk praktikal-laskuritega) teinud nn. puusalt tulistamise treeninguid. Mängime läbi klassikalist lähikontakti-olukorda, kus ei hakka (läbi sihikute) sihtima, vaid üritame relva vastasele suunata ja päästikut vajutada. Distants suurusjärgus 3 meetrit. Tulemused on sellised, et laskmiskella piiksu peale (väike stress) ei suuda ka enamik relvakäsitsemises kodus olevaid inimesi saada pihta inimese torso suurusele pappmärgile. Kui kleepisime märgi taha suurema paberi, et aru saada, kuhu siis lasud lähevad, leidsime, et poolemeetrine viga on täiesti täiesti tavaline. Kiirustades läksid kabuurist haaramise järel esimesed lasud lihtsalt 45 kraadi nurga all maha (aegluubis kaameraga kõrvalt filmitud). Seega ei ole mõtet liigselt panustada mõttele, et treenimata relvaomanikul õnnestub revolver suunata ka lähidistantsil ründaja poole ning ühe-kahe padruniga ta kahjutuks teha. Tõenäoliselt läheb enne kas rüseluseks (laskmine on sellises olukorras pea võimatu ka ühe käega) või põgeneb ründaja juba relva nägemise ja/või esimese paugu peale.