25.märts 1949
Postitatud: 24 Mär, 2009 22:15
Jüri Kindel "Vana mesipuu saladus.Metsavenna päevik"
27.märtsil, pühapäeval 1949
/.../ Siis aga palun Ellat, et ta veel kord läheks vaatama, kas õhk on puhas ja võin minna koduõue ja majasse. Ella kutsub Sampu ja Vahti ühes. Kuulda, et kõik on vaikne ja varsti viipab Ella mind käega rehe tagaväravate vahel. Esmalt lähen rehetuppa. Koerad aga palun Ellat kutsuda etteõue. Esimesel pilgul, mida näen - rehetoa põrandal pliidipuud laiali. Keset tuba laual pann, millel on näha veel hangumata rasvas mõned lihatükid. Laud on täis äranäritud leivatükke. Lauaäärne põrand on täis pläru-suitsuotsi ja sülge. Pliidi all aga hõõguvad söed. Selge, siin on öösel inimröövlid söönud...Astun tasakesi rehetoa tagaakna alla. Voodisse on üksinda jäänud vanaema.
Vanaema lamab vaikselt voodis, selg minu poole. Katsun vanaema õlast. Vanaema ei keera ennast minu poole, vaid lausub tasasel haigel häälel:"Jätke mind rahule." Siis aga lausun tasa: "Vanaema, kuule, see olen mina!" Vanaema keerab tasa end minu poole. Ta on kahvatu ja näost kollane..."Kas tõesti oled sina...Jüri?" Meie vahel kestab üksteise silmitsemine ja vaikus. Siis aga vanaema küsib:" Kas sina pääsesid nende metsaliste käest?...Mitu ööd on soldatid mind voodist üles tõstnud. Otsinud läbi padja ja küljealuse. Kolistavad ja lõhuvad majas ringi. Ella tõi minule õhtul joogivee. Öösel ajasid nad aga kõik ümber."
/.../ Seisan vanaema voodi juures. Olen täielikult nõu kaotanud.
27.märtsil, pühapäeval 1949
/.../ Siis aga palun Ellat, et ta veel kord läheks vaatama, kas õhk on puhas ja võin minna koduõue ja majasse. Ella kutsub Sampu ja Vahti ühes. Kuulda, et kõik on vaikne ja varsti viipab Ella mind käega rehe tagaväravate vahel. Esmalt lähen rehetuppa. Koerad aga palun Ellat kutsuda etteõue. Esimesel pilgul, mida näen - rehetoa põrandal pliidipuud laiali. Keset tuba laual pann, millel on näha veel hangumata rasvas mõned lihatükid. Laud on täis äranäritud leivatükke. Lauaäärne põrand on täis pläru-suitsuotsi ja sülge. Pliidi all aga hõõguvad söed. Selge, siin on öösel inimröövlid söönud...Astun tasakesi rehetoa tagaakna alla. Voodisse on üksinda jäänud vanaema.
Vanaema lamab vaikselt voodis, selg minu poole. Katsun vanaema õlast. Vanaema ei keera ennast minu poole, vaid lausub tasasel haigel häälel:"Jätke mind rahule." Siis aga lausun tasa: "Vanaema, kuule, see olen mina!" Vanaema keerab tasa end minu poole. Ta on kahvatu ja näost kollane..."Kas tõesti oled sina...Jüri?" Meie vahel kestab üksteise silmitsemine ja vaikus. Siis aga vanaema küsib:" Kas sina pääsesid nende metsaliste käest?...Mitu ööd on soldatid mind voodist üles tõstnud. Otsinud läbi padja ja küljealuse. Kolistavad ja lõhuvad majas ringi. Ella tõi minule õhtul joogivee. Öösel ajasid nad aga kõik ümber."
/.../ Seisan vanaema voodi juures. Olen täielikult nõu kaotanud.
