www.militaar.net

Nõukogude armee juures ja neid lõputuid lugusid kuulates ja lugedes on minu jaoks olnud enim müstiline küsimus see, et kuidas säilitati enam-vähem normaalne mõistus ja väljuti sellest jamast võimalikult väikeste füüsiliste piinadega?

tuli aju välja lülitada ega mitte kuulata lolle käske ja täita neid võimalikult vähe

tuli võtta neid nagu mingeid naljakaid komöödiafilmi tegelasi kes tuult taga ajavad

väga tähtis oli ka et oleks omaette nurgake (tuba,kaptjorka ,jne )

mille võtmed olid pidevalt su taskus ja kuhu said alati varju otsima tulla

sest väeosa territooriumil niisama tolgendada polnud mingit mõtet (suvaline ohvitser võid suvalisel hetkel vedada sind kuhugi mingit tööd tegema ,kui olid noorem ajateenija siis ka vanemad ajateenijad enda töid tegema jne)

välja oli alles mõistlik ilmuda 5 minutut enne rivistust ,kui oli mingi suvarivistus suva ohvitseri poolt kuhugile komandasse saatmiseks siis polnud mõistlik sinna oma nägu näidata

mul oli 24 kuu jooksul selline nurk või kaptjorka käes umbes 20 kuu jooksul (raadiotöökoja kaptjorka, kinosaal, batareja upravlenija 2 kaptjorkat )

pm oli tarvis seal olla,tegema erilist ei pidanud

mõistan täielikult kalleb, mis sa kirjutad kuid lisaks pean silmas muidugi seda, kuidas just esimene teenistusaasta vastu peeti, ilmselt ohvitseride lollid käsud ja ideed ei olnudki nii hullud kui vanemate ajateenijate piinamised ja mõnitused... just see, et kuidas selle juures inimeseks ja võimaluikult nähtmatuks jääda ja mitte lasta endale pähe astuda ning ennast selle jobukarja keskel kehtestada..., see on küsimus, mis minuealistel (s. 1975) võibolla sellises mahus saamata on jäänud...
samas olen kindel, et see kogemus hilisemas elus võib nii mõnelgi juhul vägagi marjaks ära kuluda...

Piisavalt palju peksa saanuna võin öelda, et
"istusin ja kannatasin
suits tikkus silma ja tuli kõrvetas saba"

Aga umbes nii ta oligi tegelikult kah.
Seal, kus mina teenisin, ei olnud vanade eest kõrvalehiilimiseks või enese kehtestamiseks vähimatki võimalust.
Vastu tatti anti alati kui tahtmine tuli, valimatult, ole sa hunt või jänes.
Oli loomulikult juhuseid, kus keegi ka jõuliselt vastu hakkas, siis sai too loomulikult topelt või kolmekordselt veel suurema koosa. Sinnamaale, et lausa veri lendas. Ja pärast jätkus kõik vanaviisi.

Ei maksa nüüd luua muljet, et sellised koslepid toimusid 365 päeva jutti.
Vahel lasti ikka hingata kah, aga jah, kui keegi noortest millegagi eksis, siis oli öine rivistus jälle garanteeritud. Kõigile noortele.

Nii et ise pidid oma tegude üle valvama. Rehkendama, kelle käske täidad, kelle pekki võid saata. Keeruline psühholoogiline mäng.
Samas pole keerulist ka midagi. Inimene harjub kõigega. Kui harjub. Kui ei harju, siis murdub - jookseb ära. Ka selliseid leidus.

dude kirjutas:Nõukogude armee juures ja neid lõputuid lugusid kuulates ja lugedes on minu jaoks olnud enim müstiline küsimus see, et kuidas säilitati enam-vähem normaalne mõistus ja väljuti sellest jamast võimalikult väikeste füüsiliste piinadega?

No ega seal midagi tsiviillelust põhimõtteliselt erinevat ju ei olnudki.

Esiteks kehtisid "noorte" tarvis kirjutamata seadused.

Peseb põrandat, teeb kõiki majandustöid - kartulikoorimine, platsi luudamine, nõudepesu jms.
Nööbib oma mundrikuue kurguni kinni ja ei tuuni oma väljanägemist "vanakeselike" elementidega.
Ühesõnaga teeb nurisemata kõike mis on kasarmuelu ja teenistuskohustustest johtuv.(töötab enda ja vanakese eest)
Kõik.
Teiseks pidid olema mees ja keelduma kindlalt igasugustest isiklikest teenetest vanakesele.
Sokkide või riirte pesemine, voodi ülestegemine, puhvetisse või samavolkasse lippamine.
Kui olid jobu ja nõustusid - siis jobuks jäidki.
Keeldumist trahviti mõne obadusega - kuid pärast jäeti rahule kuna isiklikud teenused vanakesele ei kuulunud asjade hulka mis noor "kirjutamata seaduse" järgi tegema pidi.
Kolmandaks.
Ohvitserid ja muud asjapulgad
Siin oli kaks võimalust:
1. Püüda igal võimalusel kasulik ja pealehakkaja olla ning igal võimalusel paista silma mingite "erialaste" teadmistega, kiidelda olematute diplomitega jne.
Eesmärk - pääseda hea elu peale, kaptjorkade, köökide, töökodade, kantseleide jms süsteemi.
(Oi jah - kuis tuleb meelde mis Solzenitsõn oma "Gulagi Arhipelaagis" "pridurkade" kohta kirjutas)
2. Võimalus, leida endale miski vaimne hobi (õpi mõni keel ära, areta malekombinatsioone, õpi peast arvutama - mis postil muud ikka teha)või teha näiteks füüsilist trenni. Ja "marssbrossok" ei tundugi enam kottimisena vaid on päris hea ja kasulik liigutamine.
Aeg läheb kiiremini ja su peake jääb ümbritsevast mõjutamata

Iseseisvalt füüsilist trenni noorena minu v/o-s oli ilmvõimatu teha.
Narjaadid narjaadide otsa, vanakeste 'naljad', pidev pesematus-magamatus ja kesised söömisvõimalused tegid noorvõitlejaist elavad zombied.
Tuiasid ringi lõppematus udus ja kui korraga oli kakelda vaja, ei olnud jõudu, kiirust ega mõistust kusagilt võtta.

Inimeseks aitasid jääda head vanemaist ajateenijaist tuttavad, kirjad kodustelt ja sõpradelt, huumorimeel ning teadmine, et ziljonid on enne sind selle hulluse läbinud ja ilmselt läbivad ka hiljem.
Ah jah, minu puhul olid suureks abiks ka Biitlid, kelle laule sai korduvalt ja korduvalt omaette ümisetud

Sollmann kirjutas: Ah jah, minu puhul olid suureks abiks ka Biitlid, kelle laule sai korduvalt ja korduvalt omaette ümisetud

Just!
Keha saab sundida - mõtet mitte kunagi!

[quote="kalleb"] väeosa territooriumil niisama tolgendada polnud mingit mõtet (suvaline ohvitser võid suvalisel hetkel vedada sind kuhugi mingit tööd tegema ,kui olid noorem ajateenija siis ka vanemad ajateenijad enda töid tegema jne)

keegi kunagi siin kirjutas just, et alati kui niisama ringi käisid, oli mõistlik kaasas vedada endaga mingit tööriista, et lähed nagu midagi kuhugi spetsiaalselt tegema ja siis polnud suurt karta, et uus ülesanne antakse

Jeh, minap see olin, kes kirjutas tööriista kaasaskandmisest. Ikka ja alati. Siis ei hakanud ühegi kuradi hammas sinu peale. Sest masina korrasolek oli selline püha lehm - bojevaja gotovnost, tehnitsheskii porjadok, zabota za mattshastj...head väljendid olid, kõik pole enam meeles. Üldiselt tundub, et minu ajal teeninud meestel oli omajagu lihtsam,võrdlen siin lugudega, mida kirjutavad 80-dail teeninud mehed, no ei olnud meil sellist n...i ega dedovstshinat. Palju sõltus muidugi ka väeosast ja juhtkonnast. Meilt oli näituseks nendel, kes väga isaseks läksid ja terroriseerima hakkasid, üpris lühike tee dispatti, kui paar kergemat karistust ei mõjunud. Minuaegne juhtkond oli veel ise II MS osalenud soldatite või seerudena või muus madalamas kraadis, suhtumine oli hoopis miskit muud, kui see, mida kuulen hiljem teeninud meestelt. Muidugi, seda vana head kroonun...i oli omajagu, siin aga aitasid mõned põhitõed:
1. Õpi kähku ära tõeline vene pohhuism. Omal kergem ja võetakse paremini omaks. Kui teed asju nii, nagu kodus õpetati - eestiaegse hoolsuse ja täpsusega, siis vangutatakse pead ja laotakse uusi ülesandeid.
2. Hea vene keele oskus tuli kasuks. Eriti vana hea huia kasutamine kõikmõeldavates modifikatsioonides. Eesti ja vene linnaosa piiril kasvanuna sai see ennem selgeks, kui korrutustabel.
3. Kasuks tuli ka mingi oskus - pillimängu, laulu, joonistamise. Kui silmaring üle keskmise, polnud ka paha. Ainult liiga targutada ei maksnud - dohujaa umnõi olla polnud jällegi kasulik.
4. Ei tulnud kahjuks ka teadmised vennasrahvaste iseärasuste kohta - hoidis mõnestki pahandusest.
5. Kodunt saadav - filtriga sigaretid, Kalevi kommid, Vana Tallinn etc.... Need olid asjad, mis avasid uksi ja väravaid. Filtrisuitsud tegid sõbralikuks hleboreezide seltskonna. Kuivõrd kasulik see on, pole vist vaja seletada. Vanaka järgi olid ohved nagu vanakurat hinge järgi maiad - kui olid maigu suhu saanud, siis limpsasid keelt. Kalevi komm tegi sõbralikuks nii tigeda kaasteenija kui ka sobis pihku torgata kellele iganes. Assortiikarp jõudis ohvitseri käest tema baaba kätte ja suutis ringiga imeasju korda saata. Viru Valge aitas sampoliidist vähemalt selleks korraks inimese vormida.

Ah et kuidas ma kogu selle kupatuse väeosasse korraldasin? Pole midagi lihtsamat - pakk tuli saata gorodoki postkontorisse, järele läks talle juba ohvitser, kes teadis, et ta meeleheast mitte ilma ei jää. Ja kaasteenijad ei löönudki kadeduse pärast maha - tavapärasele hellitusnimele fashist lisandus vaid täiend - fashist-kombinator. Lätlased-leedukad kasutasid samu võtteid oma balzami ja Riga-suitsudega.

Lätlased-leedukad kasutasid samu võtteid oma balzami ja Riga-suitsudega.

Lätlased ja Riia balsam küll, aga vot ei tule meelde, millega leedukad kuulsaks said???

Tere-tere!
Lugesin eelmisi postitusi sain aru , et mul vedas räigelt...
Meie väeosas oli palju Eestist poisse teeninud ja nad näitasid ennast kui head spetsialistid, mida juhtkond ka hindas. Salobone kepiti aga ei tohtinud vahele jääda, siis Vanakestel dembel pikenes märgatavalt või üsna palju, imelik, aga jälgiti üsna rangelt Poliitosakonna poolt. Ise olin hakkaja tüüp ja kui sellele lisada keeleoskus oli :
1. sattusin sideroodu - juba +
2.ainuke noorsõdur roodus - Vanakestele sitt lugu- neid oli palju mina 1 oleks kohe näha "neustavsina"
3. Üks Dembel võttis n.ö tiiva alla - oskasin joonistada
4.keeloskus oli vast määrav meil...
Ja olin jäärapäine, kui vaja, andsin pasunasse. Eks see ka näitas kus on piir ...peale üht löömingut ( 1-i 4 vastu halbades nähtavus oludes=1 lõhkilöödud pea ja mokk, sinikas, katkine taburett)jäeti mind täitsa rahule...demblini, vot
Üldiselt Baltikumi poisid olid hinnas, aasta hiljem ,1989, kui selle arv vähenes tunduvalt oli Bardakk majas, nägin ise pealt... aga siis oli juba P....i. vot

Väga palju sõltus ka kohast.
Meie polgus oli üle 50% koosseisust asiaadid. Mõneti oli nendega raskusi, aga samas ei mäleta ma, et noori oleks lihtsalt mõnitatud mõnitamise pärast.
Tööle pandi, jah, seda küll. Enamuse tööd tegid ära ikka noored. Samas meil oli palju karauule ja seal teenistus"staaž" ei lugenud.

Olukord oli, üllatav küll, hullem just peamiselt valgetest (peam. venelased) koosnevates side- ja luureroodudes, kus noored tumbotška peal kukke mängisid ja voodite all sangpommi vedasid.

Mustadega oli konflikte peamiselt aseritega. Need kippusid juba "noorena" ülbama kippuma, ka oma "aastakäigu" meestega, eriti kui vanemaid rahvuskaaslasi ees oli.
Usbekkide, armeenlaste ja grusiinisega saime üldiselt hästi läbi.

Ellu ja mõistuse juurde aitas jääda ka see, et eestlasi oli suhteliselt palju. Omavahel saime ikka kokku.

Kui omasid mingeid oskusi siis polnud hullu. Mina remontisin utsebkas teleka ära. Lisaks remontisin ajaviiteks ohvede autosi. Olin ennem nendega kokkupuutunud autospordi vallas. Mul oli päris kõva seljatagune. Keel polnud kiita. Peale utsebkat saadeti ju sõtta. Eriti ei noritudki. Kohaliku utsebka hozzvoodis olid vaid vanema prizõvi teenijad. Ülejäänud kõik noored. Sõjas ei hakka üldjuhul Sinuga keegi norima. Kõigil ju relvad ka käes ja keegi ei tea, et kustpoolt see kuul tulla võis... Saadi ülihästi läbi. Totskades sai oldud ju kuude viisi koos ja toitu valmistasime ise. Kuigi konservid olid aga oli ka kartuleid ja muud. Isegi vesi toodi kohale aga sellega oli küll see jama, et pesemiseks eriti ei jätkunud ja kaev oli 8km kaugusel, kuhu eriti ei tahtnud minna. Ellu ma jäin ja seda vähemagi kriimuta.

Meil oli nn dedovtšina igati tasemel. Väeosas oli viis roodu, iga rood elas viiekorruselises kasarmus omal korrusel. Eraldi seisis kolmekordne kasarmu, kus esimesel korrusel olid staap, sidekeskus ja santšast, teisel ja kolmandal aga utšebka või siis garantiin (värskelt toodud noored).
Selles nn garantiinis pidi olema seni, kuni prissjaaga (vanne) vastu võetud (nii umbes kaks nädalat kuni kuu). Seal koinisid noori enamjaolt vanemate aastakäikude seerud.
Edasi, pärast garantiini, jagati vennad ("duhhid") aga roodudesse laiali kus ees ootasid kõik erinevad aastakäigud ja prizõvid - pool aastat teeninud "salagad", aasta teeninud "tšerpakid", poolteist aastat teeninud "deduljad", kaks aastat teeninud "demblid" ja veel üks huvitav kontingent isikuid, kel kaks aastat täis, prikaz ob uvalnenie väljas, aga millegipärast jäetud (kinni hoitud) veidi kauemaks ajaks "kvartirad". Neid viimaseid peeti juba "grazdankadeks" ja neid ei kottinud keegi (ka mitte ohvitserid) ega nemad ei kottinud enam kedagi (nooremaid). Üldine rusikareegel oli, et nooremaid võisid kottida aasta rohkem teeninud ehk siis salagad ei kottinud kedagi, tšerpakid kottisid duhhe, deduljad kottisid duhhe ja salagasid, demblid kottisid duhhe, salagasid ja vahest ka tšerpakke. Alates deduljadest ei kottinud sind enam peale ohvede keegi.
Seega kõige rohkem "dedovštsinat" said tunda duhhid, veidi vähem salagad ja tšerpakid said juba suht rahulikult eksisteerida. Kõige hullemad tööd ja mõnitamised said duhhidele osaks. Kui suutsid selle pool aastat ära kannatada läks kergemaks.
Pärast poole aastast teenimist löödi vanakeste poolt kõik duhhid salagadeks. Selleks oli välja mõeldud järgmine "rituaal":
Öösel peksti kõik duhhid vanakeste poolt ülesse rivvi. Ükshaaval laoti siis kõigile nn "bankasid" kuus tükki, iga teenitud kuu eest üks. Bankade andmine käis nii: Duhh keeras selja ja kummardas alla, käed vastu maad, jalad sirged. Vanake võttis duhhi rihma koos pandlaga niimoodi täies pikkuses pihku, et rihma ots oli vanakese peos ja pannal rippus teises otsas. Mida paksem duhh - seda pikem rihm. Siis keerutas vanake seda rihmaotsas kõlkuvat pannalt nii kiiresti ringi kui suutis ja laiatas pandlaga duhhile vastu tagumikku. Uskuge, see on päris "hea" laks. Ja nii kuus korda. Pärast seda ei saanud pea nädal aega istuda. Kui duhh üritas "laksu" leevendada sellega, et tõmbas kasvõi natukenegi enne laksu tagumiku eest, siis öeldi "po novoi!" (uuesti) ja said kokkuvõttes veel rohkem "bankasid". Duhhi seisusest see rituaal aga ei vabastanud. Duhhi seisusest said põhimõtteliselt lahti alles siis, kui roodu olid tulnud uued duhhid.

Dedovtšinat said meil kõige rohkem tunda just "fašistõ" ja "nemtsõ" (eestlased, lätlased ja teatud mööndustega ka leedukad); "banderõ" ja "hohlõ" (ukrainlased tagakarpaatiast ja lihtsalt ukrainast) ning "tšurki" (erinevast rahvusest tagakaukaaslased). Kogu selle "bizdabollide" kambaga tegelesid (peksid-alandasid-kasvatasid) kõige meelsamini (lausa nautides) "bulbašõ" - valgevenelased. Vähem lihtsalt venelased. Veelvähem tšurkad jms rahvuste esindajad. Kõige viletsamad noorte piinajad olid aga just need "fašistid" pribaltikumist. Seega olenes dedovtšina olemus ja jõhkrus otseselt saada olevate vanakeste rahvusest.
Meie roodus olid vanakestest 2/4-dikku bulbassid ehk valgevenelased, 1/4-ndik olid venelased ja ülejäänud 1/4-ndik muust rahvusest. S.h. 0 eestlast. 0 lätlast. 2 leedukat. Duhhide ehk noorte hulgas oli 5 eestlast, kaks leedukat, 3 lätlast, 11 ukrainlast ja ülejäänud olid muust rahvusest.
Seega võib ette kujutada millise "terrori" all "fašistid"-"banderad" kannatasid. Täiesti tavalised olid igaöised ülespeksmised kus fašistide peal katsetati kõikvõimalikke õpitud käsitsivõitluse trikke. Ikka kaks-kolm bulbassi ühe fašisti kallal. Vahel peksti ikka päris korralikult läbi. Et sinikaid ei jääks kasutati näiteks märga kätterätti (peksti näkku läbi märja rätiku). Märja rätikuga sai ka muudmoodi piinata. Näiteks nö habet ajada. Üritasime viie eestlasega koos ka mingit moodi kollektiivselt vastu hakata aga see lõppes sellega, et "ni**ujasebe nemtsõ bl**d, ahh**jeli?" ja kohale tormas suurem mass bulbasse kellede käest me siis korralikult peksa saime. Pärast vastuhakku mõneti vähenes peksmiskordade arv aga see-eest neil alles jäänud juhtudel tuldi "tugevdatud" koosseisus ja anti seda enam mõnuga, või püüti fašistid ükshaaval kusagil kinni, veeti näiteks kaptjorkasse ja seal toimetas siis sinuga näiteks kümme tegelast.
Aga ikkagi pidid ka ise mees olema. Võttis aega võibolla kuu-kaks kui suutsid ennast tõestada normaalse vennana. Kuna eestlased olid "Hozrotas" (majandusroodus) auto peal siis oli igal eestlasel oma "vanake" kes selle masina peal sind välja õpetas. Kui suutsid oma vanakesele hea mulje jätta ja temaga normaalselt läbi said siis hiljem oli tavaline, et just sinu vanake astus teiste vanakeste ees sinu eest välja ja sind enam ei puututud.
Kellel oli tugev närvikava see elas selle üle. Nõrgema psühhikaga tegelased aga kannatasid kohutavalt. Minu duhhiks olemise ajal simuleeris üks eestlane ennast üldse koju või närvihaiglasse (me ei saanudki seda teada kuhu ta kadus). Kaks armeenlast panid karauulist koos relvadega ajama ja nende kinnipüüdmisel haavasid nad mitut püüdjat (s.h. ohvitseri) ja üks nendest lasti haarangu käigus ka maha, teine saadi kätte. Neil said lihtsalt padrunid otsa.
Kuna omasin natuke kunstilist oskust, siis pääsesin suht alguses demblitele albumeid joonistama ja need kellele neid sirgeldatud sai olid sul nagu kaitseinglid. Pärast üht järjekordset fašistide peksmist (see oli siis kui me vastu hakkasime) oli mul parem käsi nii pees et pliiatsit käes hästi ei hoidnud. Ja need demblid kelle albumid pooleli olid läksid ja rivistasid meid öösel tampinud tšerpakid üles, sh ka tšerpakkidest seerud ning tegid neile otboi-podjommi kogu roodu ees niikaua, kuni nad kandsid valvelseisakus demblitele ette, et "dovarištši dembelja. Ja rjadovoi (või siis serzant) see ja see ne pudu drogat fašista ...(järgnes minu nimi).
Need tšerpakidest valgevenelased lubasid mu maha lüüa kui demblid ära lähevad ja eks ma muidugi pabistasin, et mis kõik juhtuma hakkab. Aga lõpuks sinna see jäigi kuigi möliseti mu kallal kogu aeg ja üks kõvem kakluski sai ühe seeruga maha peetud (mul oli nimaluu puru ja lebasin kuu aega hospidalis) . Aga asja hakkas uurima kõrgem instants ja seerut + paari tema kaaslast ähvardas oht disbatti saadetud saada. Kuna ma järjekindlalt uurijale väitsin, et ma ise sööklas kukkusin oma ninaga vasta istepinki siis asi lõpuks lõpetati. Pärast seda tulid vennad ja surusid mu käppa, et õige mees ja rohkem mul vanakestega jagamist kuni teenistuse lõpuni ei olnud.

Sihukesed lood.

minul vedas sellega, et sain roodu kirjutajax
pisar rotõ
siis oli rohkem võiumalusi teisi mõjutada
kuna mina andsin linnalube
omadele tasuta, tshurkad ja muidu vaenlased maxid rutsa
lõikasin veel juukseid raha eest ja olin personaaltreener kulturismis
vabal ajal tegime veel diskosid ja tasulisi pornovideote vaatamisi