weix kirjutas:Väga loodan,et kui riigikaitsmise vajadus tekib,siis vähemalt pooled Eesti praegused elanikud kaitsevad seda riiki nagu "aadunoored" Berliinis 1945...
mm.. ei jõua selle "sügavalt patriootilise" sisuga postituse mõte kuidagi kohale. Mis see siia teemasse puutub?
vajaks natuke abi ühes küsimuses. nimelt on olemas üks vanem meesterahvas, kes oleks nõus ette näitama ühe (väidetavalt kõrgema kui reamehe) Saksa sõjaväelase hauda kuskil Valgamaal, Vidrike kandis. kelle poole sellises küsimuses tuleks pöörduda. kuna minule rääkis seda inimene, kellele ka rääkis keegi, siis täpsemalt praegu öelda ei oska. küll tahetakse teada, mis asutus tegeleb justnimelt Saksa sõjaväelaste haudadega.
Pärtel kirjutas:vajaks natuke abi ühes küsimuses. nimelt on olemas üks vanem meesterahvas, kes oleks nõus ette näitama ühe (väidetavalt kõrgema kui reamehe) Saksa sõjaväelase hauda kuskil Valgamaal, Vidrike kandis. kelle poole sellises küsimuses tuleks pöörduda. kuna minule rääkis seda inimene, kellele ka rääkis keegi, siis täpsemalt praegu öelda ei oska. küll tahetakse teada, mis asutus tegeleb justnimelt Saksa sõjaväelaste haudadega.
Narva maantee äärsesse kruusakarjääri planeeritud seikluspargi rajajad peavad hoo maha võtma, sest atraktsioonide rajamisel tuleb ootamatult arvestada hukatud sõdurite ühishauaga.
Pärast eelmisel nädalal Tartu Postimehes ilmunud lugu «Raadile kerkib suur seikluspark» helistas toimetusse mälestusfondi Ristideta Hauad esindaja Hando Kruuv ning väitis, et selles kruusakarjääris on sadade hukkunud sõdurite matmispaik.
Kruuvi versiooni järgi maeti karjääri Nõukogude võimu poolt pärast sõda tapetud eesti sõdureid ja ohvitsere. Kruuvi sõnul juhtus see 1945. aastal, kui ta oli koolipoisina kolinud Pärnust Tartusse. «Tapmised seal olid, sest nõukogude ajal kaevati sealt kruusa ning ükskord hakkasid liiva seest varisema pealuud, kus olid sees kuuliaugud,» rääkis Kruuv.
Pärast matmispaiga avastamist paigaldati kaheksakümnendatel karjääri mälestussammas, mille hooldajaks määrati Võidu tehase kommunistlikud noored. «Kaheksakümnendate lõpus oli mälestusmärk veel alles. Nüüd ei ole,» ütles Kruuv.
Miks pidi aga Nõukogude võim püstitama mahalastud eestimeelsetele sõduritele mälestusmärgi? «See oli maskeering. Sellega vaigistati see asi maha,» pakkus Kruus ning lubas teha linnale avalduse.
Hukati Eesti-vastased
Tartu linnaarheoloogi Ro-meo Metsalliku abiga selgus aga, et karjääri on maetud hoopis 1919. aastal hukatud 22 Tartu tagavarapataljoni sõdurit. 1980. aastal ilmunud raamatus «Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised» kirjutab Aili Raendi, et Raadi kruusaaugus hukkas kodanlus revolutsionääre.
Hukkamisega lõppes 10. juulil 1919 alanud tagavarapataljoni sõdurite ülestõus, millega protesteeriti Nõukogude Venemaaga peetava sõja vastu.
Raamatus kirjutatakse, et sõdurid murdsid lahti relvalao ukse ning seadsid kasarmu õuele üles kuulipilduja. Ülestõus kestis neli päeva ning suruti maha suuremate abijõudude saabudes. 60 ülestõusnust mõisteti 20 surma mahalaskmise ja kaks poomise läbi.
Ajaloolane Pearu Kuusk ütles, et pole Hando Kruuvi versioonist varem kuulnud, ning kahtles selle tõesuses.
«Siin on vastuolu. Vaevalt oleks maetud oma kangelaste juurde vaenlasi. See ei ole loogiline. Sa ei mata ju oma kangelaste kalmule kedagi, keda sa oled ise maha löönud,» kommenteeris Kuusk.
Samuti pani ajaloolast kahtlema pakutud hukkunute arv. «Need suurusjärgud on väga müstilised,» lausus Kuusk ning lisas, et kui pärast sõda oleks olnud veel nii suuri hukkamisi, oleks sellest kindlasti juba varem kuulda olnud.
Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna juhataja Urmas Ahven ütles, et seikluspargi projekteerimistingimusi väljastades polnud linnal matmispaiga kohta mingisugust teavet. «Hauast ei teadnud me midagi,» lausus Ahven ning lisas, et kui projekteerimise käigus tuleb välja leide, mis kavandatava välistavad, vaadatakse asi uuesti läbi.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Omal ajal lükati Puiestee tänava lõpus Konservitehase lähedal terve kasutuses olev surnuaed lihtsalt buldooseritega siledaks ja rajati staadion, mis on seal praegugi. Rahvas mängib haudadel jalgpalli, sest sealt ümber matma ei hakatud kedagi ja veel praegugi on elus inimesi, kel seal kusagil on mõne lähedase haud. Hauakivid veeti aga Emajõe äärde kaldakindlustuseks, nende fragmente olen isegi leidnud.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Täna sai viibitud sõjahaua lahtikaevamise juures Valgamaal, Hummuli vallas. Välja kaevati 8, tõenäoliselt punaarmee sõduri viimsetpäeva ootavat maised jäänused. Tuvastada vist ei õnnestu kedagi neist. Rahu nende põrmudele.