Lapsed ja sõda
Postitatud: 19 Okt, 2009 18:15
1. leht 2-st
Postitatud: 19 Okt, 2009 20:30
Tõesti siis nii noored saadeti rindele või? Mis küll Venkudel arus oli?
Postitatud: 19 Okt, 2009 20:45
Eks sakslastel käis asi samamoodi, eriti sõja lõpus. Me vist kõik oleme näinud pilte Hitlerjugendi noortest panzerfaustidega.
Postitatud: 19 Okt, 2009 21:17
Kas hitlerjuugenitest ka sarnaseid pilte?
Postitatud: 19 Okt, 2009 22:28
Postitatud: 19 Okt, 2009 23:13
3xit kirjutas:Kas hitlerjuugenitest ka sarnaseid pilte?
Postitatud: 20 Okt, 2009 13:18
Kui see kedagi lohutab, siis 10-12 aastasel tatikal ei ole veel suurt aimu toimuva lõplikkusest. Põnev seiklus lihtsalt ja kui seda arusaama läbi propaganda veel võimendada... 
Postitatud: 20 Okt, 2009 13:41
Postitatud: 20 Okt, 2009 14:43
Kusjuures lapssõdureid peetakse tänapäeval vistist kirjanduse andmetel (issand on hoidnud, pole endal kokkupuudet olnud) üheks vastikumaks stsenaariumiks üleüldse. Väikesed, tähelepandamatud, ilma mingite moraalsete piiranguteta, samas sihikindlad ja võimekad- midagi hullemat on raske välja mõelda. Pange näiteks kolmekümnendate keskpaigas olev õllekõhuga reservväelane kümne-kaheteistaastast poisikest püüdma ja vaadake, mis välja tuleb...lapsepõlves tegid Nõmme tukiloputajad vene kooli palliplatsil võistlusteks trenni ning meile, kes me sellal aastat kümmekond või veidi vanemad olime, jäi ikka sügavalt arusaamatuks suurte onude käpardlikus nii poomil, plankseina ületamisel kui ka mujal. Ja need olid nüüd takkajärgi vaadates treenitud ja asised meesterahvad ometi.
Postitatud: 20 Okt, 2009 16:38
Kambodžas punased khmeerid viisid teismelised lapsed kodudest ära ja kasutasid neid edukalt “revolutsioonilistes tapatalgutes”
Postitatud: 20 Okt, 2009 16:46
Kirjandusest võin soovitada veel raamatut "Kangelaspioneeridest". Ma ei teagi täpselt, mitu korda seda välja antud on, mul omal on olemas kaks erinevat eksemplari. Seal on juttu igasugustest sellistest legendaarsetest tegelastest, nagu Pavlik Morozov (OK, tema küll päris lapssõdur siiski polnud), Zina Portnova, Ljonja Golikov jpt.
Postitatud: 20 Okt, 2009 16:47
Postitatud: 20 Okt, 2009 17:58
Totaalne sõda seda ju tähendabki.
"Kuni põlvepikku poisike ... jne."
Sõdimist tuleb hingega võtta ja pragmaatikud sellega ei tegele. Neile pole tähtis ei rahvus, ei keel, ei moraalsed tõekspidamised, ei kodumaa. Ka AU mitte. Kõike seda nende jaoks lihtsalt pole. Neile on sõdimine üks äärmiselt ebapraktiline tegevus (v.a. muidugi kasu teenimise aspektist).
On nii või? Kas teie siis ei poolda viimsesse võitlusse minnes KÕIGE väljapanekut? Isegi, kui on teada, et sellest kilbiga tagasi ei tulda. Aga vähemalt AU jääb alles, kui mitte miskit muud.
Alternatiiv on taolisele ilmavaatele vaid totaalne allaandmine ja pe...se pugemine (ilma igasuguse libestita, muideks). Selleisel juhul on ainuke, mis võib-olla alles jääb, närune eluraasuke.
Kui asja pisut laiemalt võtta, siis kui olete tähele pannud - kõik ajaloo keerdkäike läbinud rahvad on olnud siiski ekspansiivse suundumusega ja nende pärimused-muistendid ülistavad eranditult kõrgeid moraalseid tõekspidamisi, patriotismi ja sõjamehelikku vaprust. Põlguse vääriliseks on peetud samuti eranditult neid kategooriaid, missugused meie tänapäeva EESTI ühiskonnas just-kui kõik-see edumeelsemad on - pragmaatiline nahahoidlikkus, kõige müüdavus ja kõige, ka moraalsete tõekspidamiste - au, kodumaaarmastuse jne. - ümberarvestus rahasse.
Ja need sõdurlikkust aupaistes hoidvad rahvad on läbi aegade kestnud. Ja kestavad ka edasi, kui suudavad oma hinnangukriteeriume säilitada.
On olnud ka samalaadseid väikerahvaid, kes pole ülemvõimule aegade jooksul vastu panna suutnud, kuid - nad on võidelnud. Just selliselt - "Kuni põlvepikku poisikeseni." Ja kuigi on kadunud, mäletatakse neid. Neid mäletavad austusega isegi nende kunagised vastase.
Lömitajaid, kuid ikkagi ajaloohämarusse kadunud natsioone ei mäleta enam keegi.
Kas eestlastel siis just-kui poleks alust viimsesse heitlusse minnes kõigega välja minna? Ja? Või ei? Ja kui EI, siis kustmaalt tõmbaks kainelt arutlev pragmaatik selle piiri, et kui vanalt on siis üldse veel õigustatud kodumaa eest sõdimine? Missugustes vanusepiirides? Missuguste tervisepiirngutega? Missuguste sooliste iseärasustega? Jne., jne.
P.S.
Kas olete tähele pannud, et kuidas on meie ühiskonnas kodumaa, au ja patriotismi mõisted aja jooksul muutunud ja erinevalt väärtustatud olnud? Kui 80-ndate lõpus, 90-ndate alguses Eesti Vabariiki taastati, siis tegid seda sinisilmsetetest idealistidest patrioodid. Ja EV taastatigi õigusliku järjepidavuse alusel. Aeg läks ja välja ujus pragmaatikutest kalkuleeriv "kõnts", kes oskas endale igasugustest olukordadest kasu lõigata. Nad oskasid ka igat masti sullerdusi, sest ühe tõelise pragmaatiku jaoks polnud ju mingeid eetilisi või moraalseid tõkkeid. N.ö. asja ära teinud isamaalased (ka poliitikud) aga kadusid, sest polnud konkurentsivõimelised uute tegijate mängureeglite keskkonnas. Ja nii ongi praeguseks mitteametlikult patriotism j.t. taolised mõisted kujunenud vaikimisi pigem millegiks ajast lootusetult mahajäänu sünonüümiks, atavismi ilminguks. Ja, ja - avalikult seda pole muidugi veel (vist) keegi julgenud suuresti välja öelda, kuid heaks tooniks ei peeta sellel teemal sõna võtta.
Pigem on IN ikkagi globalismist ja maailmakodanikuks olemisest vadrata.
Seega, minnes tagasi teema juurde, on minu arvates igati õigustatud TOTAALSE SÕJA tingimustes kõikvõimalike rahvuslike ressursside rakendamine. Ka lapsed, vanad, mehed, naised, pederastid, lesbid, transvestiidid, ühesilmalised, ühekäelised ja kätetud-jalutud, mustad, kollasd, valged jne., jne.
Lisa: (Et saaks hinge pealt ära öelda) Ja küll need oma lodevust patsifismiga õigustavad kärbseajuga loikamid-tibid kah sõdima pannakse!
"Kuni põlvepikku poisike ... jne."
Sõdimist tuleb hingega võtta ja pragmaatikud sellega ei tegele. Neile pole tähtis ei rahvus, ei keel, ei moraalsed tõekspidamised, ei kodumaa. Ka AU mitte. Kõike seda nende jaoks lihtsalt pole. Neile on sõdimine üks äärmiselt ebapraktiline tegevus (v.a. muidugi kasu teenimise aspektist).
On nii või? Kas teie siis ei poolda viimsesse võitlusse minnes KÕIGE väljapanekut? Isegi, kui on teada, et sellest kilbiga tagasi ei tulda. Aga vähemalt AU jääb alles, kui mitte miskit muud.
Alternatiiv on taolisele ilmavaatele vaid totaalne allaandmine ja pe...se pugemine (ilma igasuguse libestita, muideks). Selleisel juhul on ainuke, mis võib-olla alles jääb, närune eluraasuke.
Kui asja pisut laiemalt võtta, siis kui olete tähele pannud - kõik ajaloo keerdkäike läbinud rahvad on olnud siiski ekspansiivse suundumusega ja nende pärimused-muistendid ülistavad eranditult kõrgeid moraalseid tõekspidamisi, patriotismi ja sõjamehelikku vaprust. Põlguse vääriliseks on peetud samuti eranditult neid kategooriaid, missugused meie tänapäeva EESTI ühiskonnas just-kui kõik-see edumeelsemad on - pragmaatiline nahahoidlikkus, kõige müüdavus ja kõige, ka moraalsete tõekspidamiste - au, kodumaaarmastuse jne. - ümberarvestus rahasse.
Ja need sõdurlikkust aupaistes hoidvad rahvad on läbi aegade kestnud. Ja kestavad ka edasi, kui suudavad oma hinnangukriteeriume säilitada.
On olnud ka samalaadseid väikerahvaid, kes pole ülemvõimule aegade jooksul vastu panna suutnud, kuid - nad on võidelnud. Just selliselt - "Kuni põlvepikku poisikeseni." Ja kuigi on kadunud, mäletatakse neid. Neid mäletavad austusega isegi nende kunagised vastase.
Lömitajaid, kuid ikkagi ajaloohämarusse kadunud natsioone ei mäleta enam keegi.
Kas eestlastel siis just-kui poleks alust viimsesse heitlusse minnes kõigega välja minna? Ja? Või ei? Ja kui EI, siis kustmaalt tõmbaks kainelt arutlev pragmaatik selle piiri, et kui vanalt on siis üldse veel õigustatud kodumaa eest sõdimine? Missugustes vanusepiirides? Missuguste tervisepiirngutega? Missuguste sooliste iseärasustega? Jne., jne.
P.S.
Kas olete tähele pannud, et kuidas on meie ühiskonnas kodumaa, au ja patriotismi mõisted aja jooksul muutunud ja erinevalt väärtustatud olnud? Kui 80-ndate lõpus, 90-ndate alguses Eesti Vabariiki taastati, siis tegid seda sinisilmsetetest idealistidest patrioodid. Ja EV taastatigi õigusliku järjepidavuse alusel. Aeg läks ja välja ujus pragmaatikutest kalkuleeriv "kõnts", kes oskas endale igasugustest olukordadest kasu lõigata. Nad oskasid ka igat masti sullerdusi, sest ühe tõelise pragmaatiku jaoks polnud ju mingeid eetilisi või moraalseid tõkkeid. N.ö. asja ära teinud isamaalased (ka poliitikud) aga kadusid, sest polnud konkurentsivõimelised uute tegijate mängureeglite keskkonnas. Ja nii ongi praeguseks mitteametlikult patriotism j.t. taolised mõisted kujunenud vaikimisi pigem millegiks ajast lootusetult mahajäänu sünonüümiks, atavismi ilminguks. Ja, ja - avalikult seda pole muidugi veel (vist) keegi julgenud suuresti välja öelda, kuid heaks tooniks ei peeta sellel teemal sõna võtta.
Pigem on IN ikkagi globalismist ja maailmakodanikuks olemisest vadrata.Seega, minnes tagasi teema juurde, on minu arvates igati õigustatud TOTAALSE SÕJA tingimustes kõikvõimalike rahvuslike ressursside rakendamine. Ka lapsed, vanad, mehed, naised, pederastid, lesbid, transvestiidid, ühesilmalised, ühekäelised ja kätetud-jalutud, mustad, kollasd, valged jne., jne.
Lisa: (Et saaks hinge pealt ära öelda) Ja küll need oma lodevust patsifismiga õigustavad kärbseajuga loikamid-tibid kah sõdima pannakse!
Postitatud: 20 Okt, 2009 19:44
Ma olen ka patsifist. Ei ole sõda ilus ja kena ja vahva. No ei ole.
Isiklikult pooldan relvastatud patsifismi. St. et vältida konflikti kuni vähegi võimalik, ent kui juhtub siis panna täiega.
Natuke vilosoofiline jutt.
Isiklikult pooldan relvastatud patsifismi. St. et vältida konflikti kuni vähegi võimalik, ent kui juhtub siis panna täiega.
Natuke vilosoofiline jutt.
Postitatud: 20 Okt, 2009 19:48
Need tõekspidamised ja hing tambiti esiteks Somme-i ja Verduni porisse, kisti seejärel ribadeks Stalingradi all ning nende viimasedki jäänused põlesid napalmise leegiga tuhaks koos õnnetute Vietcongi kuraditega.hillart kirjutas:Totaalne sõda seda ju tähendabki.
"Kuni põlvepikku poisike ... jne."
Sõdimist tuleb hingega võtta ja pragmaatikud sellega ei tegele. Neile pole tähtis ei rahvus, ei keel, ei moraalsed tõekspidamised, ei kodumaa. Ka AU mitte...
Ja kõik.
Edasi tuli uus ajastu.
Ja sõdimisest sai pragmaatiliseimast pragmaatilisem tegevus.
Ja mingit vastuolu siin ei ole.
Sõda peab olema lühike, täpne, vaenlast mistahes vahendiga hävitav - ja sina PEAD ellu jääma.
Ongi kõik
Selle kinnituseks on maailma sõjaliselt võimekaim riik küüniliselt pragmaatiline.
Aga kõik muu puänt on sellesama riigi kuulsatesse filmistuudiotesse "second handina" kasutada antud