Eestlased Stalingradis

[Õpetaja]

Tekkis mõte tekitada selline teema ...

II MS üks kuulsamaid lahinguid, kuid eestlaste osalemine selles nagu kahe silma vahele jäetud.

Kui ma ei eksi, osales Stalingradi lahingus mõlemal poolel ka eestlasi. Seda mitte ainult üksikindiviididena, vaid ka üksus(t)ena.

Kas on kellelegi sarnaseid andmeid ette sattunud ?

Lugupidamisega
õpetaja

[MOrav]

Seda ju tead: 22. november - 31. detsember 1942 Stalingradi välisrindel (Surovkino rajoonis, pidid hoidma vaba Stalingradi raudtee, hiljem Rostovi suuna, et Kaukasuse poolt saaks taanduda) kindralmajor von Stumpfeld'i korrapolitsei võitlusgrupi (Kampfgruppe von Stumpfeld, Abteilung IIa) koosseisus 36. kaitsepataljon (ka politseipataljoniks nimetatud). Kirjutavad sellest Riipalu ja Lipping pikemalt.

[istorik]

36.kp, mida juhtis Harald Riipalu, 450 mehest kaotati Stalingradi all 48 surnutena. Pataljoni vääristati raudristidega.

[Õpetaja]

No nii, ühe poole kohta midagi on. Kunagi vist isegi väike raamatuke sellest avaldatud.
Kuid teine pool ?

õ

[MOrav]

Natuke siin ka:

http://www.ekspress.ee/viewdoc/80AA22E1 ... CA003FA44A

Karotamme-Stalini suhtlemisest saab loodetavasti lugeda Hiio jt raamatust kunagi mitte väga kauges tulevikus.

[Arensburger]

Punaarmee poolel eestlastest üksusi minu teada ei ole olnud. Kuid vene üksustes teeninud rahvuskaaslasi (teatud mõttes väliseestlasi e. Venemaa eestlasi) oli küll.
Riipalu on oma mälestustes kirjutanud, et nende juurde oli tulnud ülejooksik Johannes Laidoner. Kuulnud Eesti väeosast selles rindelõigus otsustanud mees eestlaste juurde üle tulla. Nagu Riipalu kommenteeris - veri on paksem kui vesi. Siberi eestlasena ei teadnud mees üldse, et tal Eestis ka keegi kuulus nimekaim on.
Mees võetigi oma kampa. Selgus, et tegu lõbusa ja hakkaja selliga, kes hiljem Leegionisse üle läks. Päris mitmel puhul on mälestustes ära toodud, kuidas Laidoner on venelastega teinud "veemüügi" kaupa mingi külmunud järve ääres (Neszerdo või Meshno), ajal kui oldi Neveli rindel.
1944.a. hukkus J.Laidoner 46. rügemendi 5. kompanii sõdurina oma esivanemate kodumaa kaitsel Narva jõe joonel.

36. pataljoni võitlejate mälestustest tuleb välja, et oli isegi veel üks teine (venemaa)eestlasest ületulija, kuid tema edasisest käekäigust ei ole teada.

Ühesõnaga, vene diviisides Stalingradis üksikuid eesti rahvusest isikuid ikka oli.

[Õpetaja]

Arensburger jõudis järeldusele:

Ühesõnaga, vene diviisides Stalingradis üksikuid eesti rahvusest isikuid ikka oli.

Kui ma ei eksi, oli vene poolel ka mingisugune kompanii või pataljoni suurune formeering, mis oli justkui ehituspataljoniks Stalingradis sees. Kahjuks ei kirjutanud seda kohe üles - ei oska viidata.

Huvitav, et 50 aasta jooksul ei võetud seda teemat Eestis üles - kas ei jäänud kedagi seal tegutsenuist ellu või lihtsalt vaikiti.

õ

[MOrav]

Vt 36. pat kohta siit ka, panin teksti eraldi

http://www.militaar.net/viewtopic.php?p=22193#22193

[Dietrich]

Voldemar Pinni raamatus Riipalust heidetakse põgus pilt ka Stalingradi ruumis möllava 36.pat. kohta.

[MOrav]

Voldemar Pinni raamatus Riipalust heidetakse põgus pilt ka Stalingradi ruumis möllava 36.pat. kohta.

Kuule, seltsimees, mine mölla õues liivakastis, aga ära ilgu surnute üle.

[Dietrich]

estoloog arvab nii:

"mine mölla õues liivakastis, aga ära ilgu surnute üle."

Oot,oot,mis lahti on.Olin lihtsalt informatsiooni jagamisel kaasfoorumlastele abiks.Mis ilkumisest sa räägid.Teed head ja saad selle eest vastu mokka ka veel.Mis surnute üle ilkumisest sa räägid?Oled estoloog või ei.See on häbematus.

[Arensburger]

Panen siia üles artikli 1942.a. sept. Saaremaa ajalehest “Meie Maa” nr. 104. Siit käib ka natuke see Stalingradi teema läbi.

Kolm Eestist mobiliseeritut pääses kodumaale.
Tallinna saabus tagasi kolm enamlaste poolt mobiliseeritud tallinnlast: Albert Kritt, Harri Udal ja Gunnar Kaupal, kellega koos tuli punaarmeest põgenenud Kaukaasia eestlane Villem Einmann. Nimetatud kolm noormeest mobiliseeriti Tallinnas möödunud aasta 2. juulil, kuna V.Einmann viidi enamlaste poolt oma kodukohast 26.mail möödunud aastal.
Neil õnnestus põgeneda sakslaste poolele Stalingradi sektoris. Raskeist läbielamusist mobiliseerimisest kuni pääsemiseni jutustab Albert Kritt “E. Sõnale” järgmist:
Tallinnast viidi meid 3. juulil Leningradi, kuhu jõudsime 5. juulil. Kokku oli meid üle 3000 mobiliseeritu kolmel laeval – “Ella”, “Tõnu” ja “Mars”.
Juba Tallinnast ärasõidust peale tundsime endid täielike vangidena, sest punamadruste kuulipildujad olid pidevalt meile suunatud.
Leningradis hoiti meid valve all sadamakail poolteist päeva, mille järele meid rongile saadeti, et jätkata teekonda Moskva suunas. Täiskiilutud loomavagunites hakkas sõit üle Moskva Uljanovskisse. Teel lõppes kodust kaasa võetud toit. Venelastel aga polnud mobiliseeritutele anda mingit toidupoolist. Joogivesi oli joogiks kõlbmatu. Tekkisid esimesed kõhutõvejuhtumid.
Uljanovskis jaotati eesti mobiliseeritud mitmesse ossa ja saadeti laiali – Kirovisse, Kaasanisse, Bugulmasse jne. Mina olin määratud Bugulmasse, kuhu jõudes algas sõjaväeline õppus. Bugulmas valvasid meid juudid.
Bugulmast viidi meid umbes pooleteise kuu pärast Kaasanisse, kus algas tõeline sunnitöölise elu. Jaotatuina sunnitöölaagreisse, koheldi meid kui kontrrevolutsionääre, ei lastud liigelda, ega ühiselt midagi arutada. Päevast toidukaarti iseloomustas teeklaasitäis vesist suppi ja tükike leiba. Tööl tuli käia 20-30 km kaugusel metsades, tassides sealt palke seljas Kaasanisse. 14-15 meest palgile alla ja marss! 30 kilomeetrit – selline on enamlaste “kõrgetasemeline” töömeetod!
Kaasanist saadeti meid oktoobri lõpul Siberisse Tšeljabinski linna. Siin pandi meid tööle erialade järgi. Mina oma kaaslastega hakkasin tisleriks.
Varsti pärast Tšeljabinskisse saabumist taheti meid anda tribunali all, kuna mu sõprade käest leiti pilt, kus olime Kaitseliidu vormis. Nüüd oli meie otsus küps – peab põgenema.
Algas kirev ja seiklusrikas aeg. Julge kavatsuse läbiviimiseks müüsime oma käekellad ja muu vähemagi väärtusliku, et kindlustada end toidupoolisega, mida nii raske on saada maal, kus leivakilo maksab 200 – 300 rubla! Pingsalt ja leidlikult otsisime edasipääsuvõimalusi. Jänestena rongil, jala matkates ja süüa kerjates, päevade viisi ohus saada tabatud ja paljastatud, jätsime seljataha tuhandeid kilomeetreid, kord lõuna, kord põhja poole matkates ja sõites.
Lõpuks kaaslased otsustasid jääda tööle ühte linna, kuna Kritt üritas teekonda läbi rinde. Oma rännakul jõudis ta ühte kolhoosi, kus sattus bolševike kätte.
Mind mobiliseeriti teist korda! Komisjon oli Tihhoretskis, kus mind aga esialgu vastu ei võeta. Viibinud vahepeal paar nädalat ühes kolhoosis, kust kõik mehed juba 1938.a. olid ära küüditatud, tuleb uus käsk ilmuda Tihhoretskisse. Nüüd saan aga sõjaväekomisjonist tunnistuse: “Punaarmeesse kõlbmatu”. See on õnnelik tunnistus.
Tihoretskis haigestusin ja mind pandi sõjaväehaiglasse, kus vaevlesin elu ja surma vahel kolm kuud. Haiglas sain kokku tallinnlase Harri Udaliga. Paranenult saadeti meid mõlemaid tööle Stalingradi, kuhu jõudsime 15. juulil.
15. juulil algasid Stalingradis “linna kindlustamiseks” mullatööd, kuhu aeti kogu elanikkond ja sõjavägi. Enamus inimesi katsus tööst kõrvale põigelda, nõutades arstitunnistusi jne. Mullatöölt “viilides” saime kokku tallinnlase Gunnar Kaupali ja Kaukaasia eestlase Villem Einmanniga.
Neljakesi otsustasime edasi põgeneda. Teekonnale asusime 26. juulil, siirdudes Kalmõki steppidesse. 8 kilomeetrit sealpool Proletarskajat nägime esimisi Saksa sõjamasinate karavane. Pääsenud!
“Ei suuda praegugi uskuda, et oled kodus”, lõpetab Albert Kritt oma jutu.

Minule jääb siin küll selgusetuks, mis kombel need eestist mobiliseeritud seal Stalingradis ja selle ümbruses said lihtsalt "olla". Näiteks, et sattusin haiglas kokku tallinnlasega ja mullatöödest kõrvale hoides sain Stalingradis kokku tallinnlasega. Kas seal kandis siis ikkagi oli mingi eestist mobiliseeritud meeste väeosa?

[oleeg]

Vastuseks Arensburgerile:

Õpetaja kirjutas sellest ju ennegi:

Kui ma ei eksi, oli vene poolel ka mingisugune kompanii või pataljoni suurune formeering, mis oli justkui ehituspataljoniks Stalingradis sees.

Päris huvitav, miks nõukogude perioodil seda esile ei tõstetud ?

[Arensburger]

Panen siia üles veel ühe artikli 1943.a. ajalehest "Meie Maa", kus Stalingrad seoses eestist mobiliseeritutega ära mainitud. Riputan siia osa artiklist (ehk ühe mehe loo)
32-aastane Roland Kirikmaa oli sõja puhkemisel kaadriallohvitseriks mereväes. Ta teenis venelaste poolt üle võetud Eesti allveelaeval ”Lembitu”, mis seisis tol ajal ühes sõsarlaevaga ”Kalev” Liibavi sadamas. Liibav (Liepaja) oli allveelaevade II brigaadi kodusadamaks. Eestlastest allveelaevameeste saatusest jutustab R.Kirikmaa järgmist:
22. juunul olin allveelaeval ”Lembitu” vahikorras. Öösel kell 4 lendasid Saksa luurelennukid Liibavi kohal. Venelased neist ühtegi alla ei lasknud. Sama päeva õhtul tuli äkki korraldus sõita Vindavisse (Ventspils). Alles seal sain allveelaeva komandörilt teada sõja puhkemisest. Ei teadnud veel milline saatus ootab allveelaeva meeskonda jäänud eestlasi. Laeva ohvitserkond koosnes ainult venelastest, kuna ”Lembitu” meeskonda kuulus ainult viis eestlast - allohvitserist spetsialisti.
Vindavis peatusime paar päeva, siis sõitsime edasi Riiga ja sealt Rohukülla. Liikusime edasi koos kiirelt läheneva rindega. Riias oli olnud juba rahutusi, akendest tulistati vene sõjalaevade pihta. Rohukülast läks mõlema eesti allveelaeva reis Paldiski, kus asus ka raskeristleja ”Kirov” ja teisi nõukogude sõjalaevu.
Juuli alguseks oli planeeritud allveelaevad saata Tallinna, kuna juba enne sõja algust oli neid kavatsetud tuua kaheks kuuks dokki. Tallinnasse sõit aga muudeti nüüd ära ja allveelaevad viidi Kroonlinna kai äärde ning hiljem juba seal dokki. Sakslaste õhurünnakute tagajärjel valitses Kroonlinnas paanika. Eestlased eraldati allveelaevade meeskondadest ja viidi septembri alguses Leningradi, kust nad pidid saadetama edasi Jaroslavi.
Leningradis hoiti meid kaks kuud kinni ekipaažis ilma liikumise loata. Iga päev käidi sadamas tööl, kus tuli teha musta ja ränka tööd. Peale eestlaste oli ekipaaži kogutud veel soomlasi, lätlasi ja nõuk. venes elavaid sakslasi. Jäälõhkuja ”Suur Tõll” mehed toodi siia kohe peale meid. Sealsete kaasvangide hulgast on jäänud meelde mereväekapten Linneberg.
Linn oli juba ümber piiratud, rasked suurtükid tulistasid. Ka ekipaažis sai mehi surma. Linnast oli kuulda, et seal sureb massiliselt inimesi nälja ja taudide kätte.
Novembri lõpul 1941.a. viidi ekipaažist kõik muulased, umbes 200 meest transportlennukitega Novaja Ladogasse. Lennukid olid täis kuuliauke. Nüüd järgnes 300 km pikkune jalgsimatk Jefimovski raudteejaama, kust rongiga saadeti edasi Vologdasse. Pakasest ja näljast haigestusin. 12 päeva olin väga raskes seisukorras. Meid vintsutati järjest ühest kohast teise. Jaroslavist viidi Uljanovskisse ja sealt juba saadeti allveelaevade ja ”Suure Tõllu” mehed Stalingradi, kus korraldati kursused Volga laevastiku spetsialistide jaoks. Umbes kaks kuud lasti meid viibida kursustel ja need polnud veel lõppenud, kui käsutati meid Uljanovskisse tagasi. Sealt saadeti meid lõpuks 1942.a. juunis eesti diviisi. Peale ületulekut Velikije Lukis mõtlesin, et näen und – nii suur oli sealse ja siinse maailma vahe.
Ja nüüd tuleb minna koos Eesti Leegioniga lööma neid, kes on valmistanud meie rahvale nii palju õnnetust ja viletsust.

[Arensburger]

Seda ju tead: 22. november - 31. detsember 1942 Stalingradi välisrindel (Surovkino rajoonis, pidid hoidma vaba Stalingradi raudtee, hiljem Rostovi suuna, et Kaukasuse poolt saaks taanduda) kindralmajor von Stumpfeld'i korrapolitsei võitlusgrupi ( von Stumpfeld, Abteilung IIa) koosseisus 36. kaitsepataljon (ka politseipataljoniks nimetatud). Kirjutavad sellest Riipalu ja Lipping pikemalt.

Internetis väga hea kaart just selle piironna ja ajahetke kohta, kui 36. pat. seal lahingutes oli.
http://www.livinghistory.ru//index.php? ... st&id=3531
Lahingutes oldi pigem Kampfgruppe Oberst Schmidti koosseisus