Kõik asjad avaldamisele ei kuulu, kuid vb olid seekord ka natuke kõvemad spetsialistid pulti saanud.
Sügisene vastav pokasuuhha oleks minu arvates võinud üldse vahele jääda.
Meie haubitsatega samadest tehastest tulnud 122-millimeetrised suurtükid on ka idanaabrite armees endiselt edukalt kasutuses. Viimaste kümnendite sõdades on Venemaa paljuski just nende suurtükkide julge kasutamisega tšetšeenide ja grusiinide vastupanu murdnud.
Venemaal peaks need olema enamasti relvastusest siiski maha võetud. Jäänud õhudessantväekoondiste suurtükiväepolkudesse: 1065., 1140. (Pihkva), 1141., 1182., ... (31. brig). Õhudessantsuurtükiväepolgus on 12 D-30-t (ja 18 Nona-t). 31. dessantbrigaadi suurtükiväes aga 16 tk (Nonasid seal pole). Seega on venelastel neid ametlikult vägedes kasutusel vaid u 65 tk. Täpselt ei tea, aga arvan, et D-30-ned on jagatud patareidesse 6-kaupa, 31. brigaadis kuidagi teisiti (2x8 või 4x4?). Õhudessantvägedele on oluline relva kergus ja aeromobiilsus. Võib arvata, et suurtükiväe õpeasutustes on ka mõned õpperelvadeks. Üldiselt laiast kasutusest maas.
Pead anda ei julge, kuid mina pole kusagilt välja lugenud nagu neid oleks Grusiinide vastu kasutatud. See tuleneb asjaolust, et tulejõud, laskekaugus ja mobiilsus liikuvaks sõjaks nõrgad. Kasutasid hoopis grusiinid (brigaadi suurtükiväepataljonides), kes kahest patareist ka ilma jäid, kuna kurjad venelased need kiire sööstuga lihtsalt positsioonil vallutasid.
Tšetšeenias võidi kasutada mingit käputäit koos osalenud dessantvägedega, kellel olid mingid torud jah kaasas olnud. Minumeelest olid seal kergematest riistadest popid tt-kahurid.
Lahingutegevuse käigule D-30 ilmselt kumbaski sõjas suuremat mõju ei avaldanud. Punkti panid muidugi raketiheitjad, aga ka liikurid, mille hulgas figureerisid siiski lisaks 152mm ka Gvozdikad. Gruusia sõjapiltidel siiski ühtegi Gvozdikat näinud pole, kuid kui keegi näeb, võiks viidata.
Metsalaagris harjutasid suurtükiväelased positsioonide hõivamist ja mahajätmist ehk kaks-kolm korda päevas pandi suurtükid üles, valmistuti laskmiseks, seejärel pakiti asjad kokku ja liiguti teise kohta.
See natuke liiga otsekohene lõik (oleks võinud välja jääda, aga kui juba kirjutati, siis julgeks kommenteerida) räägibki kahjuks D-30 kohmakusest. 2-3 positsioonivahetust päevas on ikkagi pagana vähevõitu, kuid palju enamaks pole see süsteem tegelikult ka suuteline. Võrdluseks FH-70 tehtaks sarnasel õppustel isegi 2-3 vahetust tunnis
(shoot and scoot).
D-30 on omadustelt ja võimekuselt kindlasti 2x parem, kui H61-37, kuid mina leian tal parasjagu miinuseid, mida olen ka kirjutanud.
Et mitte lihtsalt udutada, käsitleks ka mõningaid spetsiifilisi küsimusi, mis pole saladus. Relv ja tema omadused ju rahvusvaheliselt teada. Harime siis pisut foorumlasi. Kui läheb liiga keeruliseks, jätke vahele.
1) Esmamure on arhailine optikasüsteem. Peale igat rännakut või liigutamist lähevad/põruvad sihikud paigast ära ja tuleb ette võtta kohustuslik rihtimine spetsiaalse riistakomplektiga (üks allüksuse peale), mis võtab ikka... minutite kaupa aega.
2) Sihtimisabivahendid tuleb paigaldada kõigil relvadel samas fikseeritud suunas ja muidugi väga täpselt, mis võtab lisaaega ja on natuke tülikas allüksuse positsiooni koha valiku mõttes. Kui välja panna ei saaks, ei saaks ju ka lasta. FH-70 võib need näiteks panna, kuhu vaja ja nii on valmiduse saavutamine kiirem ning ka relvade kohtade valik lihtsam.
3) Kui positsioonivalikust juttu, siis ka natuke lisa. Nagu aru saada, veetakse relva laskesuunas, mis tähendab, et kui positsioonile kohe õiget pidi peale sõita, peab auto saama sealt relva taha. Peab siis olema rohkem manööverdamisruumi, ehk lagedam (vähem varjatud) koht. Muidugi võib sõita positsioonile, mispidi tahes ja keerata relva käsitsi õiges suunas, kuid 7-8 inimesega 3,3 t kolaka keeramine murumätastel pole igakord naljaasi. Tehtud loomulikult saab, kuid jälle läheb aega-vaeva. Teistpidi veetavate suurtükkidega on neid positsioonimuresid natuke vähem.
4) Keeramisest veel niipalju, et relvad suunatakse positsioonil bussooli abil põhisuunda (paralleellehvik), mis tähendab, et ka lafett tuleb vastavas suunas keerata, sest tulevane laskesektor võiks nagu mõlemale poole piisvalt võrdne jääda. D-30-ne juures peab meeskonnaülem kompassiga kohe suuna üsna täpselt ära mõõtma ja laskma relva vastavalt positsioonil keerata. Seejärel võib laskeasendisse panna ja peale kiilude maasse tagumist ja rihtimist saab alles hakata suunama. Kui selgub, et kompassiga läks esmalt liiga untsu, tuleb kiilud uuesti välja kangutada, relv keeramisasendisse seada, paika keerata, kiilud uuesti maase kolkida, uuesti rihtida ja siis jälle suund võtta. Mitu head minutit (ja vandesõna
) ikka.
Kui suurtükk on sahkadega, on sahaaugud enne valmis mõõdetud ja ka kaevatud. Ette valmistada raskem, kuid kohale tulles eriti mööda panna ei saa. FH-70 on aga üldse ükskõik, mispidi algul maha toetada - lihtne hiljem paika keerata ja alles siis sahad maasse (ise surub). Vähem nikerdamist ja kiirem.
5) See kiilude maasse kolkimine on tegelikult ikkagi aega- ja vaeva nõudev töö. Samuti peab positsiooni koht olema üsna tasane, sest madalal asetsevad haarad ei tohi (peale otste muidugi) maapinnale toetuda. FH-70 tahab saada mootoriploki alla siledat pinnast 3x3 m (muidu võib kuumaastik olla), D-30 u 5x5 m. Kui haar jääb ikkagi maapinnale toetama, tuleb labidas võtta. Enamuse välisuurtükkidega neid muresid niipalju pole.
6) Ilmselt on asi ekv arengutasemes, kuid vanaaegne manuaalne tabelite ja millimeetriplanšetiga arvutamine on märkimisväärselt aeglustav ja komplitseeriv tegur. Laud täis kalka- ja millimeetripaberigraafikuid, mida vaja iga mõne tunni tagant uuesti tabelite järgi arvutada ja joonistada. Manuaalarvutamise õpe on loomulikult vajalik, kuid ajamahukas ja sellise pädevuse saavutamine, kus positsioonil saadaks töövalmis poole tunniga, võtab mõne kuu aega. Kuna põhifaktor on seejuures inimene, on 101 eksimisvõimalust, mis tähendab pidevat ülekontrollimist-võrdlemist-dubleerimist, mis tulekäskude täitmisel omakorda aeganõudev. Peaks olema ikka arvutiprogramm selle jaoks tänapäeval või koordineeritud tahe selle arendamiseks.
7) Väike laskekaugus. Suurtükivägi algab brigaadi tasemest ja 15 km jääb ülesannete täitmiseks natuke napiks. Tänapäeva sõjategevus on väga liikuva iseloomuga ja vastutusalad sügavusse järgustunud. Lihtsalt ei jõua (peale keerukat ettevalmistustegevust) maha toetada, kui juba oleks vaja nagu edasi liikuda. Samuti ei ole kohti alati valida ja hea positsioonide ala võib sattuda laskekaugusest välja. Eks need tuleülesanded kipuvad õppustel tulema ka ikka 10-15 km või kaugemalt.
Mis on aga positiivset? Midagi peab ju ka head olema.
1) Lai laskesektor. Enamusel välisuurtükkidel on sektor +/- 450, sellel on tagumiste haarade vahel +/-550.
2) Relvasüsteemi suur töökindlus ja lihtsus. Hoolimata korralikest lõtkudest on D-30 siiski väga töökindel ja ei nõua erilist kontrollhoolet ega remonditingimusi. Konkreetne relvatehniline väljaõpe ka üsna lihtne. FH-70 tuleb teha u 20 h platsiväljaõpet, et meeskond õpiks relvasüsteemi ohutult, koordineeritult ja kiirelt laskeasendisse seadma, D-30 piisab alla 10 h. Laskeasendisse seadmine nõuab mõlemal u samapalju aega.
Juurdekuuluv D-30 positsioonil muidugi jälle seda keerulisem.
3) Hoolimata liigutamisraskusest on tegemist siiski üsna kerge relvaga võrreldes 152/155mm haubitsatega.
4) Mulle meeldib selle relva katete süsteem, milles üldkate käib praktilislet täielikult üle relva tagaosa ja kaitseb seda mustumise eest.
5) Madal siluett võimaldab lihtsalt maskeerida ja varjata vaatluse eest. Otselaskmisel ka kasulik.
6) Tänu kiiludele ei ole vaja ettevalmistamise käigus sahkadele auke mõõta ega kaevata.
