Tark õpib teiste vigadest
Postitatud: 15 Dets, 2009 9:34
Vanasõna ütleb tabavalt: Tark õpib teiste vigadest, Loll oma vigadest. Kui aga räägime riigikaitsest, nii võib juhtuda ka nii, et kui pole õpitud teiste vigadest nii ei saa õppida ka omadest, sest sureb vea tõttu.
Snaipritegevuse alal soomlaste tehtud suurtest vigadest saaks õppida lugedes juba 90 aastat ilmunud soomlasest sõjandusajalehest Suomen Sotilas - täpsemini numbrist 6/2009. Pika artikli autor on Heikki Jounela.
Ma võtan siia lühidalt mõned punktid artiklist ja lisan veel mõtteid.
Soome Vabadussõja ja Talvesõja vahel Soome Kaitseväes ei saadud aru snaipritegevuse tähtsusest. Ei hangitud varustust, ega antud snaipriväljaõpet. Soome Kaitseliidus (Suojeluskunta) tehti midagi algelisi pingutusi ja anti mingisugust laskeväljaõpet - ausalt öeldes see laskeväljaõpe oli tasemel, aga süstemaatilist spetsiaalset snaipriväljaõpet, snaiprirelvadest räägimata, polnud.
Soome kaitseliitlaste kasutusel oli väga hea ja täpne poltlukuga vintpüss - aga polnud optilisi sihikuid. Riik selliseid ei hankinud ja tava kaitseliitlastele nad olid ülearu kallid. Ka suur osa nendest vintpüssidest oli kas Lottade hangitud või kaitseliitlaste enda rahadega hangitud.
Soome Kaitseväel oli raha hankida näiteks mereväele raskeid lahingulaevu ja lennuväele pommituslennukeid - aga snaiprite jaoks optilisi sihikuid ei tahetud välismaalt osda. Püüti aga teha oma soomlane optiline sihik, ja veel selline mis sobiks nii täpsuslaskuri jaoks kui ka kuulipilduja jaoks. No, nagu mu lugeja juba arvab, need sihikud ei jõudnud Talvesõtta, ega ka polnud kõige paremat. Kui oleks jõudnudki nii neid oleks olnud väga vähe (150 tk snaipritele ja 100 tk kuulipilduritele). Lisaks sihiku kinnitusega oli probleeme, jne.
Hea küll soomlased said Talvesõjas aru, et snaipreid on vaja. Simo Häyhä tappis oma tavalise Katseliidu vintpüssiga (optilise sihikuta) 542 vaenlase sõdurid (peale selle paarsada püstolkuulipildujaga). Talvesõjas polnud organiseeritud snaipritegevust - kui Kollaal oli kusagil probleeme vene snaipritega, nii paluti Häyhä appi.
Nagu teada meil soomlastel on kahjuks kombeks mõelda "pika vedruga" - aeglaselt. Seega seda snaipritegevust ei saadud korda ka Vaherahu ajal (Talvesõja ja Jätkusõja vahel). Sõjasaagiks (trofee) oli saadud paarsada venelast optilist sihikut ja neid paigaldadi vintpüssidele - aga see oli jälle kärbsemust meres.
Alles detsembris 1942 läks Saksamaale tellimus 2000 optilisest sihikust Ajack (nelikordne suurendus) - aga Saksamaa keeldus müümast Soomele. Suvel 1943 Saksamaa lõpuks lubas müüa 500 tk. Need tarniti talvel 1943-1944. Jätkusõja lõpuni saadi valmiks ainult 300 snaipripüssi nende sihikudega.
Trofeeks võetud vene snaiprivintpüsse läks küll meestele koju jahirelvadeks ja neid hoiti rindel enda käes - aga ei antud snaiprikoolituse saanud meestele. Jama.
No, kõik polnud alati halvasti Soomes. Snaiprikoolitust hakati andma, taktikat arendati, saadi aru et on parim töötada snaipripaarina (teine laseb, teine vaatleb binokliga), jne. Aga snaiprikoolitus votab väga palju aega ja on vaja varustus. Selle kõige oleks saanud teha korda juba enne Talvesõda kui oleks olnud Tark. Kahjuks meie soomlased oleme Lollid ja õpime ainult oma vigadest - tihtipeale ka need kallid õppetunnid ununevad aastate jooksul ja on vaja uuesti õppida enda vigadest.
Soovitan kallil vennasrahval eestlastel mõelda selle peale, et näiteks 100 Sako TRG kaliibriga .338 Magnum eestlastest snaipride käes ja näiteks 500 M14 optilise sihikuga eestlastest täpsuslaskurite käes oleks seda investeeringut väärt. Loomulikult ainult relvadest pole tolku kui pole tõhusat väljaõpet. Snaipriks ei saa keegi kirjakursusega - on vaja tõhus koolitus ja väga palju praktikat pidevalt.
Snaipritegevuse alal soomlaste tehtud suurtest vigadest saaks õppida lugedes juba 90 aastat ilmunud soomlasest sõjandusajalehest Suomen Sotilas - täpsemini numbrist 6/2009. Pika artikli autor on Heikki Jounela.
Ma võtan siia lühidalt mõned punktid artiklist ja lisan veel mõtteid.
Soome Vabadussõja ja Talvesõja vahel Soome Kaitseväes ei saadud aru snaipritegevuse tähtsusest. Ei hangitud varustust, ega antud snaipriväljaõpet. Soome Kaitseliidus (Suojeluskunta) tehti midagi algelisi pingutusi ja anti mingisugust laskeväljaõpet - ausalt öeldes see laskeväljaõpe oli tasemel, aga süstemaatilist spetsiaalset snaipriväljaõpet, snaiprirelvadest räägimata, polnud.
Soome kaitseliitlaste kasutusel oli väga hea ja täpne poltlukuga vintpüss - aga polnud optilisi sihikuid. Riik selliseid ei hankinud ja tava kaitseliitlastele nad olid ülearu kallid. Ka suur osa nendest vintpüssidest oli kas Lottade hangitud või kaitseliitlaste enda rahadega hangitud.
Soome Kaitseväel oli raha hankida näiteks mereväele raskeid lahingulaevu ja lennuväele pommituslennukeid - aga snaiprite jaoks optilisi sihikuid ei tahetud välismaalt osda. Püüti aga teha oma soomlane optiline sihik, ja veel selline mis sobiks nii täpsuslaskuri jaoks kui ka kuulipilduja jaoks. No, nagu mu lugeja juba arvab, need sihikud ei jõudnud Talvesõtta, ega ka polnud kõige paremat. Kui oleks jõudnudki nii neid oleks olnud väga vähe (150 tk snaipritele ja 100 tk kuulipilduritele). Lisaks sihiku kinnitusega oli probleeme, jne.
Hea küll soomlased said Talvesõjas aru, et snaipreid on vaja. Simo Häyhä tappis oma tavalise Katseliidu vintpüssiga (optilise sihikuta) 542 vaenlase sõdurid (peale selle paarsada püstolkuulipildujaga). Talvesõjas polnud organiseeritud snaipritegevust - kui Kollaal oli kusagil probleeme vene snaipritega, nii paluti Häyhä appi.
Nagu teada meil soomlastel on kahjuks kombeks mõelda "pika vedruga" - aeglaselt. Seega seda snaipritegevust ei saadud korda ka Vaherahu ajal (Talvesõja ja Jätkusõja vahel). Sõjasaagiks (trofee) oli saadud paarsada venelast optilist sihikut ja neid paigaldadi vintpüssidele - aga see oli jälle kärbsemust meres.
Alles detsembris 1942 läks Saksamaale tellimus 2000 optilisest sihikust Ajack (nelikordne suurendus) - aga Saksamaa keeldus müümast Soomele. Suvel 1943 Saksamaa lõpuks lubas müüa 500 tk. Need tarniti talvel 1943-1944. Jätkusõja lõpuni saadi valmiks ainult 300 snaipripüssi nende sihikudega.
Trofeeks võetud vene snaiprivintpüsse läks küll meestele koju jahirelvadeks ja neid hoiti rindel enda käes - aga ei antud snaiprikoolituse saanud meestele. Jama.
No, kõik polnud alati halvasti Soomes. Snaiprikoolitust hakati andma, taktikat arendati, saadi aru et on parim töötada snaipripaarina (teine laseb, teine vaatleb binokliga), jne. Aga snaiprikoolitus votab väga palju aega ja on vaja varustus. Selle kõige oleks saanud teha korda juba enne Talvesõda kui oleks olnud Tark. Kahjuks meie soomlased oleme Lollid ja õpime ainult oma vigadest - tihtipeale ka need kallid õppetunnid ununevad aastate jooksul ja on vaja uuesti õppida enda vigadest.
Soovitan kallil vennasrahval eestlastel mõelda selle peale, et näiteks 100 Sako TRG kaliibriga .338 Magnum eestlastest snaipride käes ja näiteks 500 M14 optilise sihikuga eestlastest täpsuslaskurite käes oleks seda investeeringut väärt. Loomulikult ainult relvadest pole tolku kui pole tõhusat väljaõpet. Snaipriks ei saa keegi kirjakursusega - on vaja tõhus koolitus ja väga palju praktikat pidevalt.
