www.militaar.net

.. eesti keeli võiks olla tegemist siis kaitsva eesvalliga laskepesaga.


Siin on jänkide uurimus selliste laskepesade eelistest ja miinustest möödund sajandi 70ndatest: http://www.dtic.mil/cgi-bin/GetTRDoc?AD ... tTRDoc.pdf

Lühidalt kokkuvõttes on sisu järgmine: kui laskepesa kaevates kuhjata pinnas enda ja vaenlase vahele, loobudes otsevaatluse võimalusest ja lasta ainult flankeerivalt valli varjest, on võimalik vähendada vastase otsetulerelvade (soomuki kuulipildujad näiteks) mahasuruvat mõju kaks korda ja tabamisohtu kolm korda ilma et saaks oluliselt mõjutatud oma relvade mõju.

Küsimus: kas meil on kaevikute kaitsvuse ja tule effektiivsuse suhe läbitud teema, kus jänkide versioon ekslikuna kõrvale jäetud, või ei võetagi seda jutuks ja jätkatakse rahumeeli sakslaste Teise maailmasõja aegse maksiimiga "Wirkung vor Deckung!" ? Õpetatakse meid ju ikka nii, et laskepesast peab olema võimalikult hea ülevaade jao sektorist - vastavalt on pealetungival vastasel, kes kord sind on avastanud, ka hea lihtne tuld sinule koondada või vähemasti sind maha suruda.

Samalaadse laskesektoriga olid planeeritud ka "Laidoneri Liini" kuulipildujakaponiirid.

Laidoneri liiniga pole lahendus nii lihtne. Peamine lõik, kus oli sarnaselt rühmitatud sügavuti ešeloneeritud kaitse, püssi- ja kuulipildujalaskepesad ning suurtükitulepunktid, oli Narva sillapea ümber Jaanilinna.

Lahtiste laskepesadega ja kaugemal olevate varjenditega skeemi kavandati Narva-Jõesuhu, Kudrukülla ja Piimaninasse, aga hiljem need asendati põhiliselt püsitulepunktidega (kaponiiridega). Kuna varjendid pidid niikuinii olema, oli ilmselt kava sõja korral kaevata lahtisi tulepunkte juurde. Skeeme pole näinud.

Kaponiirid olid enamsti küll flankeeriva tulega, aga mitte selle amide skeemi sarnaselt. Seda skeemi meenutab ikkagi sillapea, algsed Narva-Jõesuu, Kudrukülla ja Piimanina ning muidugi kagupiir. Seal ag ajõuti üsna vähe ehitatada ning see kõik on praegu teisel poolel, seeg apole ka tehtud asjade ülevaadet

Väga asjalik lugemine, suur tänu! Huvitav, et suur ja võimas USA armee seitsmekümnendatel tõsiselt selle üle mõtles kuidas nende kergrelvastusega jalavägi kaevuma ja võitlema peaks, et nõukogude motolaskurite keda BMPdele lisaks ehk ka tankid toetavad, rünnakut tõrjuda.
Lumi ära sulab löön aias labida maasse ja katsun järgi kui palju üks korralik killukaitsega para.foxhole aega võtab

Laidoneri liiniga pole lahendus nii lihtne.

Eesti piiridele loodud kaitserajatisi "Laidoneri liiniks" nimetada on mõnevõrra meelevaldne.
Eesti kaitserajatiste süsteem on tänaseni uurimisteemana lõpuni avamata, ehkki Castellum on palju tänuväärset tööd ära teinud

terv
o

Märkus on iseenesest õige. Ametlikku nimetust 'Laidoneri liin' pole seni veel kohanud. Küll on aga rahva hulgas käibel, praegu arvan, et esimene korda kohtasin kirjasõnas Jüri Tõnissoni tarvitatuna:
http://arhiiv.pohjarannik.ee/article.php?sid=6481

Aga nimi on minu arust ilus (mitte et ma Laidoneri tegevusest 1930. aastate II poolel väga palju peaks) ja iseloomustab hästi Eesti ajaloos tihti korduvat seika - midagi, mis on meil juhtunud, aga mida olema saanud vähe mõjutada ja mille olemusest meil tänapäeval väga selget arusaama pole (sest vallutajatel on ka meie pärandiga oma suhe olnud). Seetõttu sobibki Eesti idapiiri kindlustistele selline pooleldi puutuv ja pooleldi mittepuutuv nimi.

Tööd, tjah...aga kiituse eest tänud.

Narva muinsuskaitse seltsi esimees Jüri Tõnisson võib endale seda lõbu lubada, et nimetab kaitserajatisi Laidoneri omadeks

Kui aga vaadata nende loomisega seonduvat, siis ma küll põhjust sellisele nimele ei leia. Ent jäägu see sinnapaika, olulisem on hoopis asja sisuline külg.

terv
o

No parem "Laidoneri liin", kui et " no tead küll need kaitserjatised seal piiril ja Narva sillapea ja Narva-Jõesuu, Kudrukülla ja Piimanina ning kagupiir ja siis need mis valmis ei saanud ja need mis said ja ...."

Kas nendest kaponiiridest on mingit paremat joonist ka kui Toe Nõmme artiklis "Eesti piirikindlused"; Tehnika ja Tootmine nr 9; 1992. Ja ega kellelgi artikli esimest osa ei juhtu olema skännituna - nr 8 1992?

Vabandust muidugi täielik OT, mis siia teemasse tekkis peale minu kohatud remarki.

Hiljaaegu vist ilmus midagi võõrkeelses ajakirjas, kuid kodus pole ja tööle ei jõua ma täna kindlasti. Kannata pisut...

terv
o

Kuis üldse on täna lood kaevumisega õppustel? Kaitseliidus ma näen, et kui labidad üldse välja antakse, siis neid ei kanta. Aastad tagasi õpetati meid, et igal võimalusel, kui on vähegi aega, tuleb uuristada enesele vähemasti põlvelt laskepesa. Varitsuse harjutusel, kui sai käidud tagantpoolt oksi külje alla toomas, siis sai ka kontrollijale selgitatud, et sellega on tähistatud minu oletatav kaevik (reaalselt kaevuda polnud enamasti lubatud). Seda juttu ta aga ei uskunud, kui labidat ette näidata ei olnud. Nii mõnigi kord sai sarnase "kaeviku" juures näidatud, kus peaks olema vallid ja seletatud, kuidas pinnas on tambitud ja mättad lõigatud ja et püsti laskmiseks pole aega kaevuda ...

Ilmselt sõltub kohast ja õpetajast, kes õpetab. Tallinna malevas küll õpetatakse.