Salme lahinguplats on järjekordne tõestus sellest, et rahvaluulel ja müütidel on alati terake tõtt sees.
Juba Suure-Tõllu mustendis on juttu kahest Sõrve sõjast.
4. Esimene Sõrve sõda.
Jõukas Saaremaa ei annud vaenlastele ligidal ega kaugel rahu. Kes soovis Saaremaa rahva käest saaki, kes rahvast koguni oma valitsuse alla heita. Kümme korda katsusid vaenlased Saaremaa pinnale oma lippu lehvima panna, sada korda Saaremaad alla heita, kuid iga kord pidid häbiga taganema. Kuhu Tõll vaenlaste vasta ilmus, langesid vastased loogu maha. Kuhu Tõll astus, puru taga.
Mõne korra tulid vaenlased vaatama, kas ehk Tõll armsalt Saaremaalt kusagile võõrsile rännanud, aga nii pea kui Tõll nägu näitas, põgenes vaenlaste parv nagu lambakari hundi eest.
Korra tuli Tõllustesse sõnum: "Vaenlased Katri rannas maale tulnud! Tõll, tule appi.”
Tõll vasta: "Aega küll. Ega nad eest jookse!"
Läheb esmalt Hiiumaale vihtlema, siis Kihelkonna Tõldemäele pikutama. Pärast puhkamist mõõk peosse, tormi sammul vaenlaste kallale. Vaenlased vihast hiiut nähes tuhat tulist laevadele põgenema.
Kas need rootslased, daanlased ehk sakslased olid, ei teata enam. Vaenlaste vägi ei raatsi ometi Saaremaalt täiesti lahkuda, vaid purjetavad lõune poole Sõrve maad alla heitma, Sõrulased vasta. Surmavad ühe vaenlase, kolm asemel. Pistavad ka pääliku surnuks, kaks nende vasta platsis. Nagu rohutirtsude parv ujutavad vaenlased Sõrvemaa üle, võtavad naisi, lapsi vangi, põletavad majasid, tallavad põlde. Sõrulastel vana häda käes. Sõrulased saadavad saadikuid Tõllu juurde: "Sõda laastab maad, tapab rahvast. Tule, päästa meid, muidu saame kõik hukka! Tule ise, too mehi kaasa!"
Tõll kuuleb saadikute palvet. Kargab maast, hüüab mehi kaasa, tõttab teele. Astub sammu, astub teise, astub tüki kolmandatki. Juba saadikud paluma: "Kulla Tõll, kallis Tõll! Ära meid üksi jäta! Vaenlased võiksid meie kallale tungida meid tapma. Võta meid kaasa! Me ei jaksa sinuga sammu pidada. Sa jõuad niisama edasi nagu hobune jooksul!”
Tõll pöörab koju tagasi. Peab nõu, mis teha, et mehed kaasa pääseksid. Mõtleb minuti, mõtleb teise, juba nõu peetud. Hüüab Sõrve saadikutele: "Pugege mu tasku!"
Saadikud vaatavad imestades, suu lahti, Tõllu peale. Tõll ei taha aega viita: sasib mehed kinni, topib tasku, 10 meest ühte tasku, 10 teise tasku. Kutsub siis Pireti; Piret õmbleb rutuga tasku pealt kinni. Tõll jälle meeste kuklast kinni, topib veel kümme meest igasse tasku. Viimaste meeste pead ulatavad just taskust välja vaatama.
Alumised mehed taskus hüüdma: "Hinge paneb kinni! Õhku vähä!"
Tõll naeratades vasta: "Pole viga!"
Piret käärid kätte, teeb väiksed augud Tõllu kuue voodrisse. Nüüd pääseb õhku meeste juurde. Meestel jälle lahke hingamine.
Tõll mõõk peosse, valmis vaenlaste vasta minema. Aga mis? Veel hulk mehi järel, kes temaga sammu ei jaksa astuda. Kuhu neid panna? Tõll mõtleb silmapilgu. Mõõk kolks! nurka, kahed härjarattad peosse. Ise hüüab: "Poisid siia rataste peale!"
Üks, kaks, kolm ronib paar tosinat meest ratta peale. Teine paar tosinat teisele rattale. Nüüd rattad õlale, Sõrve poole. Sammub nii, et aiateivad mööda lendavad, sammub nii, et liiv jala all laulab ja kruus õhkab, sammub seitse sülda iga sammuga edasi.
Korraga näeb Tõll: salk vaenlasi tõttab Sõrvest Saaremaa poole maad eneste alla heitma. Tõll seisatab sammu. Hüüab oma meestele: "Poisid, aeg käes liikmeid liigutada!" Paneb rattad meestega maha, kisub teised mehed taskutest välja.
"Minge, näidake vaenlastele, et te vaprad saarlased olete!" käseb Tõll.
Mehed tormavad nagu põhjatuul Jamaja Mäepea küla juures vihaga vaenlastele vasta; loobivad vastaste pihta kiva nii et selg küürus, käsi kõveras, pea aurus; loobivad nii, et kivid nagu lume kibemed vastaste peale langevad. Kuid vaenlased ei tagane. Küll langeb sada saja kõrva võitlemise väljale, aga saja asemele tuleb tuhat ja tungib Tõllu mehi tagasi. Mõõgad välguvad, odad helgivad, Tõllu mehi tabab hirm. Mehed põgenema.
Tõll seni meeste võitlemist pealt vaadanud. Nüüd Tõll platsi. Ratas kätte, teine teise, ise vaenlaste vasta rattaid ööritama. Kuhu rattad puutuvad, laga taga; kuhu ööritaja ilmub, vagu ees, teine taga, loog ümberringi. Ei heinaloog, vaid vaenlaste loog. Kes pääseb, putku paneb; kes jaksab, jalgele tuld annab. Enne kui viis minutit möödas, Tõll meestega üsna üksi võitlemise väljal. Ööritamise tuhinas ei pane Tõll tähele, et viimane vaenlane eest põgenenud; ööritab aga edasi. Kuid korraga lendab ratas Tõllu käest lahti. Rattal nagu hirm Tõllu kange ööritamise eest. Vaenlased põgenevad ees, ratas põgeneb järele, jookseb viis versta ühe hooga edasi. Siis väsib, langeb maha. Langeb niisuguse valuga, et sada sülda mulda enese eest ja ümbert vasta taevast pillutab, ise sügavasse maapõue peitu pugedes. Ratta eest ära pillutud mulla asemele kogub pea vett. Vähä aega veel ja juba varjab järv ratast Tõllu silmade eest. Mingu, võtku veel ratas kinni!
Kui ratas kange ööritamise pärast Tõllu käest põgenes, märkab vägimees alles, et ta just nagu tuuleveskete vasta sõda peab: ei ees enam hingegi. Nüüd Tõll edasi suurt vaenlaste väge otsima.
Võitlusest tagasi tulles heidab Tõll Viieristi künkale unetaadi hõlma. Unetaat hoiab vägimehe kolm ööd, päeva oma kaisus, nii valjult uinulaulu lauldes, et männad kuuldes kumardavad, tuuletaat tantsib, kogu Sõrve maa väriseb. Sõrulased kuulevad, tulevad vaatama. Ei taha vägimeest äratada, vaid lasevad vagusalt väsimust puhata. Tänutäheks vaenlaste küüsist päästmise eest võtab igaüks noore kuuse, istutab magava Tõllu ümber vägimeest rahurikkujate eest varjama.
5. Teine Sõrve sõda.
Mõne aja pärast tungisid vaenlased uuesti Sõrve. Lõid Sõru nõmme leeri üles. Pea kippus meestele ometi nälg külaliseks.
Hävitamise tuhinas olid mehed külad kaotanud, talud põletanud. Vilja ja jahu vaenlastel küllalt kaasas, aga kus küpsetada? Ei muud nõu kui hakka leivaahjusid ehitama. Ehitasid ahjusid, küpsetasid sepikut, pidasid pidusid, lasksid laulu, lõid lusti. Pidasid endid vaimus juba Saaremaa peremeesteks. Unustasid hoopis, et Tõll Saaremaa valitsusekeppi käes kandis.
Parajal piduajal korraga Tõll vaenlaste leeri ees. Nüüd pill nurka, mõõk peosse, mees mehe kõrvale. Terve vaenlaste kari nagu üks mees, kümnetuhandepealine pea otsas. Nagu mere laene tungib see kümnetuhandepealine vägi vaatleva Tõllu poole, valmis Tõllu enese alla muljuma.
Tõllule tuleb esimesel silmapilgul nagu hirm peale. Kudas vasta hakata? Oleks mõõk kaasas, teine lugu. Aga nüüd? Ilma mingisuguse sõjariistata! Korraga silmab Tõll kümnesüllase palgi. Sedamaid nõu peetud. Tõll palk sülle, vaenlastele pihta. Nagu rull põllurohtu, murrab palk vaenlasi maha. Küll ihkaksid mehed koleda rulli eest põgeneda, aga ei pääse kusagile, teiste read takistavad jalga. Seni niidab veerev palk rea rea järele maha. Tõll vaatab: just nagu lage heinamaa ta ees, kus vikat praegu viimase kaare maha niidab. Nii Tõllu palk viimase kui vaenlase hulga väljale maha sirutanud. Ainult üks äärmine vaenlane pääseb palgi otsa takka põgenema.
Tõll näeb: siin niriseb vere renn, seal voolab vere oja. Oja ühineb ojaga, ojast lekib vere järv. Pardi parv lendab üle verevälja; arvab vee olevat, laseb ennast õhust alla, hakkab vereväljal ujuma, kuid veri tardub vaesekeste sulgedesse kinni, tiibad ei tõsta enam partisid lendu. Kaarn lendab saaki saama, aga verelaene matab kaarna enese alla.
Tõllu palk on vaenlasi maha niites nagu maru metsa murdes kärinat ja praginat teinud. Kärin kohutab jänese välja, jänes jookseb hirmuga vereväljale, upub vere ojadesse. Ehmatades kargab kolmepäevane vars palgi pragina peale mära juurest kaugele, jookseb vereväljale, upub vere laenetesse. Veri aurab neli nädalit ühte lugu, enne kui maa teda imeb ja väli nii palju kuivab, et loomad jälle julgelt võitlemise vereväljal võivad viibida. Seitse suve aga ei kasvanud rohuliplegi sellel vereväljal.
Oleks Tõll tahtnud, oleks ta hõlpsalt ainsa põgeneva vaenlase hävitanud. Tõll arvab ometi: Mingu, viigu teistele teateid, kudas vaenlasi Saaremaal vasta võetakse. Teavad vaenlased, et neid Saares nagu loogu maha niidetakse, ei nad siis teinekord enam tule meid tülitama!
Ärapõgenenud vaenlase sõnumi peale asus kartus vaenlaste kodadesse, hirm vastaste- majadesse. Tõllu nimi juba pani vaenlaste maal lapsed värisema, naised nutma, mehed õhkama. Kakskümmend suve ja talvet ei tulnud vaenlastel enam Saare ega Sõrvemaad mõtetesse. Alles uus põlv pidas lugusid Tõllust ennemuistseks jutuks ega uskunud neid enam. Otsis parajat aega Saaremaale vaatama minna, kas seal tõepoolest nii vägevad mehed asumas.
