Tolle aja inimesed olid lihtsalt pragmaatikud. Kui oli kasulik ja reaalne hakata vastu või rünnata ise - siis seda ka tehti.Toivo kirjutas:Siin te räägite endale vastu. Kord on sõjakad, peavad edukaid lahinguid, kuid samas pole nad sõjaliselt võimsad ja paistavd silma oma alandlikkusega.
Teie loogikast lähtudes oli tereve Eesti ja Liivimaa täis alandlikke tölle. Kõikjal kuhu sakslased kohale jõudsid, alistuti pea-aegu alati peale suuremat või vähemat lahingut. Oli juhtumeid, kus linnusesse lubati vaid preestreid, kes ristisid rahva ja lahkusid koos pantvangidega. Näiteks Eesti kuulsaim pealik Lembitu oli tõsine argpüks. Isegi Henrik imestab kui lihsalt, ilma rasketehnikat kasutamata, langes Lõhavere linnus.
Selle kobrulehe teema algatasite Teie. Vaadake oma eelmisi postitusi. Väidate, et siinse elanikonnal oli kolm muret. Et kauss oleks putru täis, et pere oleks terve ja loomulike vaajaduiste rahuldamine...
Kui jõudude vahekord edukat vastuhakku ei võimaldanud või kui see lihtsalt oli hetkel kasulik siis "müüdi" oma mõõk tugevamale või osteti end vaenuväest priiks.
Ja vastane ei nõudnudki palju rohkemat - ju ikka nendelsamadel pragmaatilistel kaalutlustel.
Selline käitumisviis viitab keeruka struktuuriga ühiskonna olemasolule mis võimaldas kiiresti ja paindlikult erinevaid olukordi lahendada.
Ilmselt läksid aga meie esivanemad oma hetke-pragmatismis pisut liiga kaugele.
Kord antud tõotusi murti kergelt.
See omakorda viitab eestlastel ühtsuse ja ühise käitumismalli puudumisele.
Täpselt nagu me ajalooõpikust teamegi.
Kuid kellele see kirvega seljatagant virutamine ikka meeldiks
Lõpuks ei nimetatagi eestlasi enam teisiti kui reetlikeks ja eks see sai ka üheks õigustuseks miks põlisrahvast järjest rohkem tahaplaanile suruti