18. novembril 1942. aastal
4 km Pihkvast, Velikaja jõe käärus
Koordinaadid: -
Vastavalt konstruktorite kavatsustele planeeriti vana 19. sajandist pärit mõisahoone alla rajada tüüpprojekti 102V järgi 2-st ruumist koosnev juhtimispunkt. Seda eristas tavapärasest militaarehitisest vaid punkri siseviimistlus ja selle, juba klassikaliseks kujunenud sõjaeelse Westwall´i , kujundus ning laskeavade puudumine koridoride laskesektorites.
Punkri ehituseks kasutati ära 900 m3 betooni. Ehitise baasmõõtmed olid 15,9X12,0m (teistel andmetel 13,6X10,6m) ja sisepinda oli 42 m2.
Krundi üldpindala oli 4 300 m2. Saksa insenerid ilmselt ülehindasid vene pakase toimet ning varustasid punkri 135 keraamilise ESKA-ahjuga, mis olid selleks spetsiaalselt Münchenis valmistatud. Vene talve kardeti sedavõrd, et isegi autopargi keskgaraaž oli köetav ja nähti ette varianti, et seal olevad autod käivituksid igasuguse pakasega väljas.
Erilist tähelepanu pöörati mõisahoone siseviimistlusele, mille elemendid telliti eriti salastatult Eesti tarnijatelt. Näiteks, mõned allikad väidavad, et osad siseseinte viimistluselemendid olid valmistatud kookospalmist.
Punkri elektrivarustuse tagas eraldi alajaam, mis sai voolu Pihkva elektrijaamast spetsiaalse soomuskaabli kaudu. Wehrmachti staap ja maa-alune rajatis olid varustatud telegraafi- ja telefonisidega.
Vesivarustus tuli 50 m3 mahutist, mis tagas kompleksi elulisuse ja tuletõrjesüsteemid. Lähikonnas asusid 2 talumajapidamiseks maskeeritud hoonet, kus asusid päevaste heitvete bioloogilise puhastuse seadmed. Puhastatud vesi lasti tagasi Velikaja jõkke.
Samuti oli kardinaalselt moderniseeritud põhimagistraalilt mõisasse viiv tee (1,4 km). Tolmusest ja auklikust külavaheteest tehti täisväärtuslik maantee. Ka ehitati ümber Pihkva linna poolt Wasserburgi viiv maantee. Mõisa perimeeter ümbritseti kuiva maa poolt 1800m ulatuses okstraattõkkega (Flandria tõke).
Üldiselt oli Wasserburgi ehitusse kaasatud 53 700 töölist ja spetsialisti ning 530 mustatöölist.
Pärast hävitavat kaotust Stalingradi all ja sellele järgnenud rindejoone õgvendamist 1944. aastal, otsustati, arvestades selle füüreri peakorteriks oma asukohast tingituna liigohtlikuks osutumise tõttu, anda kompleks kasutada Armeegrupi „Nord“ staabile. Vastavalt ametlikule teabele pole Führer Wasserburgi mitte kunagi külastanud.
P.S.
Praeguseks on punker jäänud nunnakloostri territooriumile ja need on sinna juurviljakeldri rajanud. Mainitakse, et veel hiljaaegu olid säilunud isegi kompleksi originaalsed terasuksed, kuid – hüperaktiivsed nunnad olla need maha tõstnud ja metalli kokkuostu toimetanud.
Kaheldakse, kas ikka on õige see esialgne info mõisahoone kohta, kui praegu see betoonkompleks (mida selleks peakorteriks peetaksegi) asub hoopistükki 14. Sajandist pärineva nunnakloostri (Snetogorski nunnaklooster) all. Kohalikud aga räägivad mingitest suurtest betoonrajatistest eemalasuva mäe sees?
Äkki on tegelik fuhreri peakorter veel leidmata?
Peris huvitav lugemine. Polnud varem midagi sellisest asjast teadnud.
