www.militaar.net

Teatavasti, inimeste mälestused on üks põhilisemaist allikatest ajaloole...
Minu abikaasa tädi, kes 79 juba vana, järsku kukkus kurtma oma tervise üle ja ajab testamendi juttu... Mõni paar aastat tagasi tulime koos temaga Keila-Joalt suvilast Tallinna, kui see vanaproua järsku meenutas, et tuli sama teed pidi 44 (45)-l aastal koos oma vennaga (minu äiaga, keda ma pole elusalt näinud) Klooga koonduslaagrist Tallinna poole. Liikusid nad vist üle nädala, kohalikud toitsid neid. Rohkem suuremat ma sõidu ajal teada ei saanudki, arvates, et kunagi ehk uurin lähemalt. Küll aga lükkasin selle jutuajamise edasise peale, sest vanatädi on pisut "pehme" - "vanatüdruk" ja kassiarmastaja.
Kuna aga nüüd, naine käis tal külas, paistab ta tõesti halb välja, siis tekkis mõte, et küsitleks teda vähe selle Klooga ja muu järgneva kohta. Ei oska aga oma taktikat üles ehitada... Tutvustada ennast, kui ajakirjaniku, on ikka totter. Ja lihtsalt külla vajuda, et "räägi nüüd!", on ka imelik... Probleemiks ka see, et tädi on suht Eesti vaenulikult meelestatud (tema venelane ja Vene kodanik; mul vene keel suus).
Et ehk on kellelgi pakkuda mingit "intervjuu" plaani ja kuidas võiks vanale inimesele seda serveerida? See, et ma ta jutu Venemeaa arhiividele edastan, ei sobi!

Kui proua on pisut "pehme" siis on see õigem aeg juba ammu mööda lastud. Inimeste mälestused on nii ehk naa sõltuvad inimese enda mõtlemisest ja väärtushinnangutest. S.t erinevad inimesed mäletavad sama sündmust eri moodi ja ka hindavad seda erinevalt.
Läheneda asjale tuleks ikka otse, mingit häma pole mõtet ajada. Kui külla satud, siis viid teema sujuvalt möödunud aegadele ja uurid ka selle kohta, mida ta Sulle autos rääkis. Stiilis, kas ta tahaks sellest lähemalt rääkida, sest Sind (konkreetselt) huvitab, kuidas see kõik toimus.
Siis võib juhtuda, et ta hakkab rääkima ja võib-olla pajatab ka lõpuks asjadest lähemalt. Või siis (ja ilmselt) hakkab mingi moment kiruma praegust poliitikat ja riiki. Reaktsioonilisemad või kibestunud intervjueeritavad üldiselt on väheväärtuslikud allikad. Iga inimene väänab oma juttu endale sobivamasse tooni (ma olen näinud ainult ühte metsavenda, kes rääkis kõigist tähtsamatest asjadest nii nagu see ka reaalselt oli) ja kui inimesel on mingi vimm millegi või kellegi vastu - siis saab ka see miski-keski jutus vihaselt "pihta". Samas ei pea see kõik ka nii karmiks minema. Mine lihtsalt viisakalt külla, võta kaasa mingi küpsetis või karp komme ja uuri, kas ta tahaks sellest täpsemalt rääkida või ei. Mis sul kaotada on? Mitte midagi minu hinnangul. Saadud materjali usaldusväärsuse hindmaine on nii ehk naa hoopis teine ja eraldi teema juba. Eriti seda ~13 aastase puhul. Lapse emotsioonid on midagi muud kui täiskasvanu omad.

Style kirjutas:Teatavasti, inimeste mälestused on üks põhilisemaist allikatest ajaloole...
Minu abikaasa tädi, kes 79 juba vana, järsku kukkus kurtma oma tervise üle ja ajab testamendi juttu... Mõni paar aastat tagasi tulime koos temaga Keila-Joalt suvilast Tallinna, kui see vanaproua järsku meenutas, et tuli sama teed pidi 44 (45)-l aastal koos oma vennaga (minu äiaga, keda ma pole elusalt näinud) Klooga koonduslaagrist Tallinna poole. Liikusid nad vist üle nädala, kohalikud toitsid neid. Rohkem suuremat ma sõidu ajal teada ei saanudki, arvates, et kunagi ehk uurin lähemalt.

Olen ka ise suht sarnases olukorras olnud. Kogusin millalgi ühe algkooli kohta materjali, sõja aastatel toimunust. Too kord käisin Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis http://www.kirmus.ee/ . Kui asjast kuuldi, läksid töötajatel silmad särama, anti nõu ja sain mingi näidisküsimustikugi. Jutt sai diktofonile, hiljem sealt kuulasin ja trükkisin arvutisse.
Isiklikult pean vanemate inimeste meenutusi palju põnevamateks leidudeks, kui esemed. Samas, iga üks räägib oma lugu ja mingite hinnangute andmiseks tuleks üle ühe loo ära kuulata.
Igatahes jõudu! Mõtlen, et omalgi on tuttavaid, kes näinud nii mõndagi ning oleks väga kahju, kui need mälestused nendega hauda kaasa läheks.

Kas selle küsimistiku saaks äkki üles riputada siia?