Ühe vabatahtliku sõjatee
Postitatud: 30 Sept, 2010 16:00
Käisn hiljuti arhiivis uurimas ühe kaugelt sugulase elukäiku. Oli teada, et ta arreteeriti 1952 ja sai tribunali käest surmaotsuse, mis 1953 aasta kevadel ka täide viidi. Sugulased mäletasid põhjuseid erinevalt, uurimistoimikust avanes aga, ilmselt usutavalt, ühe noore mehe sõjatee ja kahjuks 27-aastaselt lõppenud elu.
Materjali oli palju, enamus venekeelseid ülekuulamisprotokolle on maha pildistatud ja ootavad tõlkimist-dešifreerimist. Alljärgnev on kokkuvõte "Omakäelisest ülestunnistusest", mis oli eesti keeles.
Kuna mehe lähisugulased on elus ja nendega (veel) räägitud pole, siis nime siia ei pane.
Tegemist siis 1925 aastal sündinud mehega, kelle isa hukkus 1941 aasta augustiss Raasiku-Aruküla kandis kindlustustöödel olles Saksa lennuki pommikillust.
1941 oktoober – astus vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kuna oli tollal vaid 16, valetas ennast aasta vanemaks, keegi dokumente ei kontrollinud. Tegemist ilmselt 5. Eesti Idapataljoniga, mis formeeriti Tallinnas. Registreerimiskoht Laial tänaval, avalduse võttis vastu Eesti mundris Eesti ohvitser. Esimene kasarmu samas, hiljem Pika ja Nooruse tn nurgal.
Protokollis väeosaks nimetatud "Teine Eesti vabatahtlik asekompanii", kas siis 5. pataljoni teine kompanii?.
Detsembris 1941 viidi üle Narva, asukoht Herrmanni kindluses. Anti sõjaväevorm, relvastus (vintpüss) ja vandetõotus.
1942 jaanuari algul jala läbi Kingissepa ja Veimarnii Molokowitzi jaama. (ca 1,5 jagu). Ülesandeks raudtee valve Molokowitzist ca 1,5 km Veimarni ja 3 km Volossovo suunas. Lisaülesandeks külade läbiotsimised relvade leidmiseks. Valveteenistus kuni aprillini 1942.
Aprill 1952 läbi Veimarni Gatšinasse, kus ülesandeks sõjavangide konvoeerimine ja valvamine Leningradile suunatud raudteeharu ehitusel. Töökoht umbes 18 km Gatšinast. Laagris vange ei valvanud, seda tegid sakslased. Gatšinas sai ka medali 1941-1942 talvekampaania eest.
1942 mais juhtum nõrkenud sõjavangi mahalaskmisega töökohal, see sai ka ilmselt hiljem põhjuseks, miks mõisteti surmanuhtlus. Omaette küsimus on, miks mees selle ülekuujale üles tunnistas, tundub, et infot selle kohta enne ei olnud.
Peale raudtee ehitus tööst mitmesuguseid töid, peamiselt konvoeerimine ja valvamine. Juunis 1942 üleviimine Volossovosse, seal lahingumoonaladude ja vangilaagrite valvamine.
Juulis 1942 – avaldus vabatahtlikuna SS-üksusse astumiseks. Narvas anti relvad ära, puhkus Tallinnas ja sõit Debicasse (Heidelaager)väljaõppele. Seal sai SS Sturmmann aukraadi,
Aprillis –mais 1943 suunati pataljon Ukrainasse Izjumi . Seal sai mees jaoülema abiks.
Juunis 1943 tagalasse, autoroodu remonttöödele (Väidetavalt korjati eesliinilt korjati ära üksikuid poegasid). Õppis autot juhtima, vigastuse tagajärel ravil Dnepropetrovski ja hiljem Langenbielau hospidalis.
1944 jaanuaris suunati paljurahvuselisesse (taanlased, hollandlased jm) marsskompaniisse sakslaste juhtimisel. Ukraina –Poola piiril partisanidevastased operatsioonid.
Juuni 1944 – eestlased korjati saksa väeosadest kokku , viidi Kehrasse kus loodi Eesti üksus.
Sealt Sinimägedesse , sai Rotenführeri auastme, oli Krivasoos. Mitmel korral luurel. August 1944 – allohvitseride kooli Kehras, „praktika“ Kehras formeeritud õppekompanii juures.
17. sept 1944 saadeti Kehrast Tallinna kaitsele kusagil Maardu-Kuusalu vahel. Ülemused olid kaotanud pea, juhtimist ei toimunud ja 20 sept väeosa lagunes. 30 sept. erariietes Tallinna , õnnestus legaliseeruda, abiellus ja elas rahulikku elu kuni arreteerimiseni nov 1952. Tribunal tegi otsuse jaanuari lõpul 1953, maha lastud Butõrkas aprillis, juba peale Stalini surma(!) 1953.
Eks ma loen veel neid ülekuulamisprotokolle, sealt peaks saama lisainfot. Siis saan ka jõudumööda täiendada. Huvitav oleks täpsustada väeosasid,nende suhtes ei ole eriline asjatundja. Paistab, et Vene uurijad ka mitte..
Materjali oli palju, enamus venekeelseid ülekuulamisprotokolle on maha pildistatud ja ootavad tõlkimist-dešifreerimist. Alljärgnev on kokkuvõte "Omakäelisest ülestunnistusest", mis oli eesti keeles.
Kuna mehe lähisugulased on elus ja nendega (veel) räägitud pole, siis nime siia ei pane.
Tegemist siis 1925 aastal sündinud mehega, kelle isa hukkus 1941 aasta augustiss Raasiku-Aruküla kandis kindlustustöödel olles Saksa lennuki pommikillust.
1941 oktoober – astus vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kuna oli tollal vaid 16, valetas ennast aasta vanemaks, keegi dokumente ei kontrollinud. Tegemist ilmselt 5. Eesti Idapataljoniga, mis formeeriti Tallinnas. Registreerimiskoht Laial tänaval, avalduse võttis vastu Eesti mundris Eesti ohvitser. Esimene kasarmu samas, hiljem Pika ja Nooruse tn nurgal.
Protokollis väeosaks nimetatud "Teine Eesti vabatahtlik asekompanii", kas siis 5. pataljoni teine kompanii?.
Detsembris 1941 viidi üle Narva, asukoht Herrmanni kindluses. Anti sõjaväevorm, relvastus (vintpüss) ja vandetõotus.
1942 jaanuari algul jala läbi Kingissepa ja Veimarnii Molokowitzi jaama. (ca 1,5 jagu). Ülesandeks raudtee valve Molokowitzist ca 1,5 km Veimarni ja 3 km Volossovo suunas. Lisaülesandeks külade läbiotsimised relvade leidmiseks. Valveteenistus kuni aprillini 1942.
Aprill 1952 läbi Veimarni Gatšinasse, kus ülesandeks sõjavangide konvoeerimine ja valvamine Leningradile suunatud raudteeharu ehitusel. Töökoht umbes 18 km Gatšinast. Laagris vange ei valvanud, seda tegid sakslased. Gatšinas sai ka medali 1941-1942 talvekampaania eest.
1942 mais juhtum nõrkenud sõjavangi mahalaskmisega töökohal, see sai ka ilmselt hiljem põhjuseks, miks mõisteti surmanuhtlus. Omaette küsimus on, miks mees selle ülekuujale üles tunnistas, tundub, et infot selle kohta enne ei olnud.
Peale raudtee ehitus tööst mitmesuguseid töid, peamiselt konvoeerimine ja valvamine. Juunis 1942 üleviimine Volossovosse, seal lahingumoonaladude ja vangilaagrite valvamine.
Juulis 1942 – avaldus vabatahtlikuna SS-üksusse astumiseks. Narvas anti relvad ära, puhkus Tallinnas ja sõit Debicasse (Heidelaager)väljaõppele. Seal sai SS Sturmmann aukraadi,
Aprillis –mais 1943 suunati pataljon Ukrainasse Izjumi . Seal sai mees jaoülema abiks.
Juunis 1943 tagalasse, autoroodu remonttöödele (Väidetavalt korjati eesliinilt korjati ära üksikuid poegasid). Õppis autot juhtima, vigastuse tagajärel ravil Dnepropetrovski ja hiljem Langenbielau hospidalis.
1944 jaanuaris suunati paljurahvuselisesse (taanlased, hollandlased jm) marsskompaniisse sakslaste juhtimisel. Ukraina –Poola piiril partisanidevastased operatsioonid.
Juuni 1944 – eestlased korjati saksa väeosadest kokku , viidi Kehrasse kus loodi Eesti üksus.
Sealt Sinimägedesse , sai Rotenführeri auastme, oli Krivasoos. Mitmel korral luurel. August 1944 – allohvitseride kooli Kehras, „praktika“ Kehras formeeritud õppekompanii juures.
17. sept 1944 saadeti Kehrast Tallinna kaitsele kusagil Maardu-Kuusalu vahel. Ülemused olid kaotanud pea, juhtimist ei toimunud ja 20 sept väeosa lagunes. 30 sept. erariietes Tallinna , õnnestus legaliseeruda, abiellus ja elas rahulikku elu kuni arreteerimiseni nov 1952. Tribunal tegi otsuse jaanuari lõpul 1953, maha lastud Butõrkas aprillis, juba peale Stalini surma(!) 1953.
Eks ma loen veel neid ülekuulamisprotokolle, sealt peaks saama lisainfot. Siis saan ka jõudumööda täiendada. Huvitav oleks täpsustada väeosasid,nende suhtes ei ole eriline asjatundja. Paistab, et Vene uurijad ka mitte..
