Amatööri 1:48 jpm (täiend. Su-27UB)

[Kapten Trumm]

veel

Rattakummid on antud mudelil ehtsast kummist - Academy sedasi pakubki, ka väike foto-ets on kaasas, mille põhiosa on õhukoguris asuvad võrgud (kahjuks pildile need ei jää).

[Kapten Trumm]

veel

[Kapten Trumm]

Esitleme siis järgmist aparaati - selleks on järjekordne scratch-built mudel, mis peaks siis olema 1:48 MiG-23MLD Flogger K, kuid mis sündis Italeri tehases tavapärase MiG-23MF komplektina. Vedeles see pikka aega mul kapis, kuni otsustasin, et teen ära.

Rahvavalgustuslik osa: MiG-23MLD on MiG-23 kõige änksam mudel, mis loodi peamiselt Lähis-Idas peetud lahingute kogemusi arvestades. Eelkõige kärbiti lennuki kaalu (vähenes kütusevaru), suurendati mootori võimsust, muutus kere (lennuki nina on kallutatud mõni kraad allapoole, tiivakonsoolidel on piiroludes käitumist parandavad "kihvad", sabakiilu pikendus on kadunud). Lisaks mõistagi parem radar, parem radarihoiatus. Üks oluline, kuid mudelil kahjuks nähtamatu muudatus oli ka tiibade noolsus, kui esialgsel mudelil oli "lahingureziimis" tiivanoolsus 45 kraadi, siis MLD-l on see 33 kraadi. Afganistani ja muude sõdade kogemuste najal (soojustundlike rakettide massiline kasutamine) paigaldati masinale kere peale ka kaks konteinerit peibutusrakettidega.

Eesti jaoks on tegemist natuke dejavuuga, sest taoline MiG-23 mudel asus okupatsiooni lõpuosas ka Eestis, Mati Õun väidab, et see oli MLD, kuid tõenäoliselt oli siiski tegu õhukaitsevägedele mõeldud mudeliga MiG-23P (P-perehvatsik ehk püüdehävitaja), mis erines MLD poolest paari pisiasja poolest. Enamikku MLD-de tundemärk on peale sirge sabakiilu on kikilipsu kujuline lapp õhukoguri esiosas, mis viimasel seerial kadusi. Tartu muuseumis asuv ex-Ukraina 23MLD on ilma selle lapita. Antud lapakas oli tegelikult tugevduseks peale keevitatud tükk, kuna MLD võimaldas tõmmata välja 8,5G-d, siis hakkasid õhukogujad pragunema mingi pingete kogunemise tõttu.

Aparaat peaks välja nägema selline päriselus:

[Kapten Trumm]

Tiivanoolsuse variandid: 16 kraadi (start ja maandumine), 33 kraadi (õhulahing), 72 kraadi (ülehelikiirusega lend). Antud mudelil on tiivad pööravad, sünkroonsuse eest hoolitseb kere sees olevas tiiva otsas olev hammastus, mis hambub teise tiiva omaga.

[Kapten Trumm]

Mudelil olevad "hailõuad" pole tegelikult fantaasia. Need maalingud olid NSVL-s ametlikult lubatud lennukitel, mis õppustel osalesid agressori rollis. Muidu oli tollal lennukite pinseldamine peale komsomolimärkide ja lahingulendude arvu näitavate tähekeste üsna keelatud. On teada, et hailõugadega tähistatud 23MLD-d mängisid enamasti vastast 80ndate teisel poolel supermoodsale MiG-29-le ja õige taktikaga tavaliselt võitsid.

[Kapten Trumm]

Need hõbedased asjandused lennuki turjal on soojuslõksude (flarede) konteinerid.

[Kapten Trumm]

Relvastus: tiivakonsoolide all on esimene mudel uutest keskmaarakettidest R-27, mis olid mõeldud küll MiG-29 ja Su-27 tarbeks, kuid millega relvastati ka NSVL lõpuajal MiG-23-sid. Kere all on traditsioonilisemad, lähimaaraketid R-60 topeltpüloonidel. Samasugust lahendust kasutasid ka MiG-21 viimased mudelid. Jo siis saadi aru, et tabamisvõimalus on väike ja kahe raketiga ei pruugi pihta saadagi. Lisaks on kere all sisseehitatud 23 mm paariskahur (süsteem peaks olema analoogne Sergei õhutõrjekahuriga).

[Kapten Trumm]

Kere all asuv "kiil" on MiG-23del lennukil kokku klapitav, see laskub töösasendisse automaatselt rataste sisse tõmbamisega ja klapib ennast kokku teliku välja laskmisega. Selle ülesanne on lihtsalt parandada lennuki kursistabiilsust.

[Kapten Trumm]

Veel

[vaoinas]

Kas need seljapealsed kiilud/soojuslõksude konteinerid ei peaks mitte oluliselt õhemad ning eest ja tagant kiilja servaga olema?

[Kapten Trumm]

No egas ma kõike oskagi - ise ma ka rahule ei jäänud.

[Kapten Trumm]

Pühkisin eile kapist tolmu ja tegin enda lõbustamiseks statistikat - kliiniline juhtum.
1:48 mõõtkavas lennumasinaid on mul tänase seisuga kapis 56 tükki, sealhulgas 4 kopterit (Mi-24, Ka-50, Eurocopter Tigre ja AH-64D Longbow Apache).
Kõige levinum "firma" minu kapis on MiG (12 tk), millele napilt järgneb Su (8 tk)
Ühekordsetest tüüpidest on levinum Su-27 Flanker, mille eri teisendeid on kokku 4 tükki (Su-27, 27UB, 30SMT ja 35).
Sellele järgneb MiG-21, mille derivaate on kapis 3 ja tegemises 1.
Tiivaulatuselt suurim isend on U-2R, kuid kerepikkuselt suurim B-58.

[Kapten Trumm]

1:48 MiG-21PF Academy "NVAF aces".

Tegu on siis teise põlvkonna MiG-21ga, mis on sarnaselt esimese põlvkonnaga ettepoole ühes tükis avaneva kabiinikupliga, kuid erinevalt esimesest põlvkonnast (21F, 21F-13) varustatud algelise radariga ning omab seetõttu igailma tegutsemisvõimet. Ka on see näide tollasest raketivaimustest, antud tüüp ei oma sisseehitatud kahurit. Antud aparaat on Põhja-Vietnami õhujõudude värvides. Tegemist on II põlve varase mudeliga, mida eristub hilisematest, peamiselt NSVL-s kasutatud PFM-idest kerealuse kahurikonteineri võimaluse ja mootori kohal asuva pidurduslangevarju konteineri puudumise poolest. Ka puuduvad masinal NSVL omadele iseloomulikud oma-võõras transponderi antennid "kolm sõrme" (NATO keeles IFF Odd Rods). Kogu relvastus pidi mahtuma kahele tiivaalusele püloonile, mis siis tavaliselt kandsid kahte algelist IR õhk-õhk raketti R-13 (NATO AA-2 Atoll).

Sellistega ajasid siis pilusilmsed piloodid (aga võibolla ka nende vormi pandud, kuid emakeelena vene keelt rääkivad) Vietnami kohal ameeriklasi taga, kuskil 1960ndate lõpus.

[Kapten Trumm]

veel

[Kapten Trumm]

Järgmine on saatuse irooniana vastane - Revell 1:48 F-4D Phantom 2.