1944. aasta sügisel Eestis tütarlapsi lennuväe abiteenistusse ei võetud, kuigi selline kavatsus algul oli. Ilmselt oli selle põhjuseks rindeolukorra kiire muutus Eesti idapiiril. Eesti tüdrukute värbamiskampaania algas Gotenhafenis pärast Saksa vägede lahkumist Eestist. Kokku värvati Saksa lennuväe abiteenistusse ligi tuhat eesti tüdrukut. Osa neist saadeti põllutöödele. Enamus tütarlapsi olid 1927. aastal sündinud. Kuid oli ka vanemaid. Paljud olid evakueerimiste segaduses kaotanud sideme omastega. Vanemad tüdrukud avaldasid soovi minna õppima Badenis asunud meditsiiniteenistuse abiõdede kooli ja peale väljaõpet said neist rindeõed. Enamus neist tütarlastest saadeti aga lennuväe "abiteenistuslannadena" Püttritzi õppelaagrisse väljaõppele.
Pärast Püttritzi õppelaagrit saadeti 325 tütarlast Stettini, kus nad pandi teenima "udustajate" 2) peale. Osa tüdrukuid saadeti Breslau lähedale nn. paigutusteenistusse. Stettinis olid tüdrukute õpetajateks sakslastest õhukaitseväelased. Nende patareiülemaks oli keegi saksa ülemleitnant ja ka alljuhid olid algul sakslased. Hiljem said kompanii alljuhtideks Aino Sõmer, Mai Raud ja Maaja Kuus, kes kandsid varrukail hõbedasi triipe. Tütarlaste vormiks olid sinised Saksa Õhujõudude tuunikad. Linnas käies kandsid tütarlapsed seelikuid, teenistuses olles aga pükse. Peakatteks oli suusamüts mille ees Eesti Noorte märk. Tüdrukutele olid välja antud ka kiivrid ja gaasimaskid. Käsirelvi neil polnud.
Stettini linnas asus sõjatööstus, mida kaitsesid õhukaitseüksused, mis asusid linnast väljas. Väeosas elasid eesti tütarlapsed koos sakslastega. Nad olid jaotatud rühmadeks, igas rühmas 22 tütarlast. Nad pidid käima ka väliteenistuses ja vahipostil, kuid ilma relvadeta. Õhurünnakute ajal linnale oli nende ülesandeks kunstliku udu tekitamine, mis piiras ründajatel objektide nägemist. Need nn. uduheitjad olid üsna ohtlikud riistapuud ja nendest lekkinud kemikaalidest said mitmed tüdrukud vigastada.
1945. aasta märtsis hävitasid lääneliitlased tugevate õhurünnakutega Stettinis asunud sakslaste sõjatööstuse, mille kaitsel eesti tütarlaste kompanii oli. Rünnakute ajal sai üks tütarlaps surma. Nüüd saadeti osa tüdrukuid Rügeni saarele, kuna teine osa läks Põhjamerre Norderney saarele kaitsekraave kaevama. Sõja lõpu poole saadeti kõik tütarlapsed jalgsi teele Rostocki suunas, kus nad jäid Saanitzi laagrisse. Sellesse laagrisse oli koondatud umbes 3000 erinevast rahvusest naisabiteenistuslast. Kui Punaarmee lähenes Saanitzile, saadeti neiud jalgsi teele lääne poole. Osa eesti tütarlapsi jäid Rostocki ja langesid venelaste kätte vangi. Nende edasine saatus on teadmata.
Enamuse eesti tütarlaste käekäigu kohta puuduvad andmed ja nende edasine saatuse kohta on vähe teada. Ametlikult läksid eesti tütarlapsed lennuväe abiteenistusse vabatahtlikult. Kuid tegelikult läksid nad sinna olude sunnil, sest see oli ainuke võimalus pääseda koos sõjavangidega ehitustöödele minekust ning toidukaarte saada. Pärast sõda jäi enamus neist läände. Paraku on õnnestunud seni neist vaid üksikud üles leida.
Lennuväetüdruk Lia Sofield ja üks lennuväetüdrukute alljuhtidest (nimi teadmata)
Eesti lennuväetüdrukud teel sööklasse.
Eesti lennuväetüdrukute alljuhi Mai Raud-Pähni mälestusi saab lugeda siit:
http://www.hot.ee/lvpfoto/jutt-6.html
Mai Raud-Pähn elab Rootsis ja pühitses hiljuti oma 90ndat juubelit.