Ei-ei, ega ma ei küsigi tegelikult, et - MIKS? Minu enda jaoks on asjad küllaltki selged. Aga ma tahaks kangesti, et see selgus ka kaasfoorumlaste silmad avaks, selles on asi. Seepärast ma üritangi teid kaasamõtlema ärgitada.
Kuigi, jah - Omapärane igatahes, et selline huvitav kirjatükk foorumlastele pea-aegu mingit huvi ei paku.
On probleemiks viitsimatus lugeda? Või ei osata lugeda? Või ei saada lihtsalt aru? Või ... mis iganes.
Ma siis pruukisin oma aega pisut, arvan, et kasulikult ja tõlkisin selle huvitvama osa ära. Et siis ka laiem üldsus oskaks asja üle arutleda.
Ma ise arvan küll, et see lugu üks kangesti mõttetegevust ergutav tükk on. Seda enam, et oi-oi kui palju paralleele meie armsa kodumaaga leida on.
Soovitan sisusse süüvida ja panna tähele erinevaid ajalisi piire millal ja kuidas seal kaugel maal tehti. Ka poleks paha, kui jälgida tegevuste järjestust ning süsteemi täiustamise protsessi.
(oma erialast lähtudes panin näiteks tähele - ju siis on see minu professionaalse kretinismi ilming
- , et koos teiste erinevate erialakoolidega loodi koheselt ka meditsiinikool vastavate spetsialistide väljaõppeks. EKV on kestnud juba 20 aastat, aga sõjaväestatud meditsiiniteenistuse vajalikkus pole ikka veel pärale jõudnud?!
)
Aga lugege, mis muud!
„Kamraad lendab kaugele maale”
„Mehhiklased” loovad armeed
Värskelt loodud riigi esmaseks probleemiks oli riigikaitseküsimus: nagu juba öeldud, olid suhted Malaisia ja Indoneesiaga pinevad, kuid kogu Singapuri armee moodustasid kõigest pisut üle 1000 sõdurit ja ohvitseri, kes omakorda olid koondunud kahte jalaväepataljoni ning needki olid komplekteeritud peamiselt malailastega, kaasa arvatud juhtkond. Peale selle paiknes Singapuris 1 Malaisia brigaad. Arvestades mõjuvõimu, millist omasid selle ülemale sellised poliitilised liidrid, nagu Said Djafar Albar ( X partei peasekretär), kes oli Singapuri iseseisvuse äge vastane, oli olemas reaalne oht, et see iseseisvus lõpeb veel enne, kui on jõudnud alatagi. Praktiliselt mittemillestki oli riigi kaitseks tarvis ülesehitada reaaalselt võitlusvõimeline armee.
Go Ken Svi, kes oli kaitseminister, pöördus Mordechai Kidroni, endse Iisraeli saadiku poole Tais. Viimane tuli Singapuri ning kaitseminister esitades talle omapoolsed ettepanekud sõjaväelise väljaõppe organiseerimiseks. Iisraelil oli selleks ajaks olemas juba rikkalik kogemustebagas relvajõudude instrueerimisel Aafrika ja Aasia noortes riikides, ja ka ta ise seisis edukalt vastu riiki ümbritsevale arvuliselt ülekaalukale vastasele. Seepärast oli ka pöördumine abipalvega just Iisraeli poole täiesti seaduspärane. Hesi Carmel (MOSAD´i esindaja), kes tuli Singapuri koos Kidron´iga, sõnade kohaselt arvas Lee Kuan Yew, et vaid Iisrael on suuteline selle ülesandega hakkama saama. Kuid peaminister Lee Kuan Yew oli eelnevalt armee loomise küsimuses pöördunud juba ka India ja Egiptuse poole. Nende riikide mitteühinemisliikumiste liidrid Lal Bahadur Shastri ja Gamal Abdel Nasser ei saatnud aga mitte midagi peale viisaka õnnitluse iseseisvumise puhul. Šveits, kelle relvajõudude komplekteerimismudel on „reservistide armee” näiteks, vastas, et Singapuril oleks parem hoopis ilma kaitsejõududeta hakkama saada. Endine patroon, Suurbritannia, kes oli omal ajal aidanud Malaisia armee loomisel, püüdis, apelleerides oma huvidele regioonis, samalaadsest abist Singapurile hoiduda. Seejärel anti Kidronile oma ideede teostamisel nn. roheline tee. Sellele teele aga ei mindud hoopiski mitte ilma kõhklusteta, sest keegi ei tahtnud rikkuda suhteid oma islamiuslise malai vähemuse, ja seda enam veel isalamimeelsete naaberriikide, Malaisia ja Indoneesiaga. Pilk kaardile näitab väga ilmekalt, miks see just selliselt oli.
Hinnake mastaape! Singapur - 692.7 km2, koos väikesaartega, Malaisia - 329,750 km2, Indoneesia - 1,919,440 km2. Elanikkond iseseisvumise momendiks: Singapur – 2 miljonit (2005 - 4.4 miljonit, neist ca. 900 tuhat välismaalast, kodanike etniline koosseis: hiinlased 77%, malailased 14%, hindud 8%), Malaisia – 9.3 miljonit (2005 - 23.9 miljonit), Indoneesia - 105 miljonit (2005 - 242 miljonit).
1. Vaatamata sellisele allajäämisele nii riigi pindalalt, kui ka elanikkonna arvukuselt, uskusid Singapuri riigi valitsusse kuuluvad entusiastid oma riigi jõusse. Samal meelel oli ka Iisrael, ning ambitsioossed plaanid hakkasidki teostuma. IDF peastaabi ülem Yitzak Rabin määras singapuri projekti kuraatoriks kindral-major Rechavam Zevi (Gandi), kes oli peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja. Zevi külastas salaja Singapuri ja kui ta naases, alustati Iisraeli kogemust ja vastloodud riigi reaalset olukorda arvestades ettevalmistustöödega sõjaväelise doktriini väljatöötamiseks. 1965. aasta sügisel saabus Singapuri esimene 8-st ohvitserist koosnev Iisraeli sõjaväeliste nõunike delegatsioon, kes jaotati kahte töögruppi.
Esimene töögrupp, mida juhtis operatiivosakonna ülem kolonel Jakov Elazar, hakkas tegelema kaitseministeeriumi ja armee staabistruktuuride loomisega. Gandi poolt olid need juhtkonna ülepaisutamise ja dubleerivate funktsioonide vältimiseks mõeldud luua, kui ühtne ning omavahel kombineeritud tsiviil- ja sõjaväeasutuste süsteem. Gandi pühendas singapuri projektile palju aega ja nägi selles oma „ideaalse armee” idee teostumise võimalust, milleks Iisraelis, tingituna erinevate juhtumuste-tingimuste kokkusattumisest, võimalus puudus. Teine grupp, mida juhatas seni 13. Golani brigaadi ja jaoülemate kooli ülemaks olnud kolonel-leitnant Jeguda Golan, formeeris jalaväeüksused ja töötas välja eeskirjad, juhendid ja väljaõppeprogrammid erineva taseme ülemate ning ohvitseride kursuste tarbeks. Salastatuse nõudest lähtudes nimetati Iisraeli nõunikke „mehhiklasteks”. „Kui nad tulid, päevitunute ja vuntsilistena, siis ma otsustasin, et liigse kära vältimiseks neile selline nimetus sobib” – selgitas Lee Kuan Yew mõni aasta hiljem briti ajakirjanikele antud intervjuus.
Jeguda Golan hilisemast ajast. Miks mitte mehhiklane?
Esmatähtsaks ülesandeks oli „õpetajate õpetamine”: piisavalt suurearvulise instruktorkaadri loomine, kes oleks suuteline iseseisvalt õpetama järgnevate kutsete ohvitsere ja sõdureid. 1966. aasta veebruaris algas esimene 3-kuuline ettevalmistav instruktorikursus, mida sobiva ruumi puudumisel viidi läbi algkoolihoones, Jurong´is. 40 õppurit olid valitud välja politseist, Singapuri vabatahtlikust korpusest (rahvakaitseüksus briti koloniaaladministratsiooni alluvuses), kahest armeepataljonist ja ka haridusministeeriumist. 300 kadetti, kes valiti välja 2500 kandidaadi hulgast ja kelledest paljud olid tsiviilametnikud, alustasid esimesel ohvitseride kursusel SAFTI´s (Singapore Armed Forces Institute) – Singapuri relvajõudude väljaõppekeskuses (Pasir Laba Camp), mis oli Pasir Laba´sse paari kuuga ehitatud. Kolonel Golani alluvuses läbisid nad 1 aasta jooksul noorsõduri väljaõppekursuse, jaoülema kursuse ja ka ohvitseride kursuse. Iisraeli instruktorid jäädvustasid end õppurite mällu ja kuni tänaseni on nad Singapuri Armee folklooris kuulsad, kui isiklikes suhetes demokraatlikud (eriti võrreldes briti ohvitseridega), kuid samas professionaalses sfääris äärmiselt nõudlikud. Ohvitseripaguniteni jõudis 117 kadetti 300-st ja ülejäänud praagiti, kui ohvitserikutseks sobimatud, välja. Väljaõppe viimases etapis väljaarvatutest moodustati uute allüksuste allohvitserkoosseisu tuumik. Kursus oli äärmiselt pingeline, ja kui drilliga harjumatud kadetid üritasid esineda kaebustega, siis kaitseminister Go Ken Svi, kes täielikult toetas ja usaldas välisinstruktoreid, andis korralduse edasiste kaebuste korral koormust kahekordistada. Rohkem kebusi ei tulnud.
Pealtvaatajad jaoülemate lõpuparaadil 05.07.1967. Lähim - kaitseminister Go Ken Cvi. Tema selja taga, paremalt teine, teises reas – kolonelleitnant Jeguda Golan. Selleks ajaks ei pidanud „mehhiklased” end enam maskeerima.
Go Ken Svi, kes palju aastaid oli rahandusministriks ja oli samas ka n.ö. Singapuri majandusime isaks, oli peamiseks jõuks, mis genereeris Singapuris valitsuses võimsa rahvaarmee ideed. Teema enda sõjaväeline „karjäär” seisnes vaid kapralina oldud ajas Singapuri vabatahtlikus korpuses, mis 1942. aasta veebruaris jaapanlastele alistus. Kuid vaatamata sõjaväelise kogemuse puudumisele (või vastupidi, tänu sellele) õnnestus tal oma etusiasmiga ka teisi nakatada. Kolonel Elazar meenutas hiljem, et „Isegi Lee Kuan Yew polnud kindel, et kas Singapur ikka suudab oma riigikaitset iseseisvalt üles ehitada. Kindel oli selles vaid Go Ken Svi.” Ka Iisraeli instruktorite kohapeale kutsumise initsiaatoriks oli tema, sest nagu ka eelnevalt juba öeldud, sai tema arvatus vaid see edu pandiks olla. Esimeste ohvitseride lõpuparaadil SAFTI´s 16.07.1967 ütles Go Ken Svi: „Singapur puutus sellise suure projektiga kokku esmakordselt, kuid instruktorid ja STAFI isikkoosseis kompenseerisid oma kogemuste vähesuse püüdlikkuse ja raske tööga. Neil vedas, et neil olid oma oskuste ja teadmistega abiks IDF nõunikud. Kõigile teile, nii instruktoritele, kui nõunikele, tahan ma selliste märkimisväärsete saavutuste eest nii lühikese aja jooksul, avaldada meie ülimat lugupidamist.”
Go Ken Svi SAFTI´s esimese ohvitseride kursuse lõpurivistuse vastuvõtul, 16.07.1967.
Üheks peamiseks põhimõtteks, mida tulevastele ohvitseridele Iisraeli õpetajate poolt pidevalt rõhutati ja mis on Singapuri Armee „juhtimise filosoofiaks” ka tänapäeval jäänud, sai „eeskujuga juhtimise” põhimõte. 1970. aasta lõpuparaadi sõnavõtus väljendas minister Lim Kim San seda filosoofiat järgmiselt: „Juhtida – see ei tähenda vaid käskude andmist, vaid ka juhtimist. Juhtida enda järel, näidata eeskuju ja teed ning olla oma sõdurite ees.” Teiseks tähtsaks põhimõtteks sai kõrge eneseteadvuse ja motvatsiooni kasvatamine oma alluvates, selmet sundida neid vaid „piitsa all” käske täitma.
Siin tuleb ilmtingimata peatuda ühel Lee Kuan Yew memuaarides äramärkimist leidnud tähtsal üksikasjal: „Iisraellased olid oma sõjaväeliste oskuste edastamisel kompetentsed ja nad õpetasid meid isegi selle sõjaväelise doktriini järgi, millele nende endi sõjaväelised oskused baseerusid. Nende meetodid olid briti omadele täielikuks vastandiks. Inglased lõid 1. ja 2. Singapuri jalaväerügementi aeglaselt, alustades ohvitseride väljaõpetamist rühmaülematest, seejärel järgnesid kompaniiülemad ja lõpuks, pärast 15-20-aasta teenistuse möödumist, tulid pataljoniülemad ja kolonel-leitnandid. Iisraellased rõhutasid juba algusest peale, et meie ohvitserid õpiksid nende pealt ja võtaksid instruktorite ülesanded enda peale võimalikult ruttu. Kõike mida nad tegid, pidid nende singapuri kolleegid dubleerima, alates rühma- ja kompaniiülematest kuni Peastaabi ülemani välja. Iisraellaste metoodika üllatas ja kutsus saarel olevates briti ohvitserides, kes toimuvat väljaõppeprotsessi kõrvalt jälgisid, esile isegi ettevaatlikust. Nende kahe erineva väljaõppemetoodika selgituse võib leida Peastaabi ülema I. Rabin´i saatesõnades esimesele Singapuri siirduvale nõunikegrupile:”Me ei kavatse Singapuri teha Iisraeli kolooniaks. Teie ülesandeks on õpetada neile seal sõjaväelase ametit ja panna nad jalule, et nad oleksid suutelised iseseisvalt oma armeed juhtima.” Veel nõunike tegevuse algusajal, 1966., külastas Rabin Singapuri ning jäi kohalike relvajõudude juhtivkaadri ettevalmistamise tempoga igati rahule. Talle avaldas muljet ka Lee Kuan Yew isiksus ning eriti selle äärmiselt pooldav suhtumine Iisraeli riiki.
Vastavalt sellele kiirele tegutsemisele avati juba 1 aasta peale SAFTI esimesi lõpetajaid SATO (Scool of Advanced Training for Officers) – Ohvitseride täiendava väljaõppe kool, et valmistada ette kompanii- ja pataljoniülemaid. Esimesed 11 õppurit alustasid 1968. aasta septembris. Järgmiseks sammuks oli juhtimis- ja staabikolledži (SCSC – Singapore Command and Staff College), Singapuri relvajõudude kõrgkooli, avamine 1970. aastal. Selle lõpetajad õppisid sõjateduse nii praktilisi, kui ka teoreetilisi aspekte ning võisid lõpetamisejärgselt olla brigaadiülemate ametikohtadel, töötada kaitseministeeriumis ja erineva taseme staapides. 1970. aasta teisest poolest alates oli vaneminstruktori ja seejärel ka faktiliselt kolledži ülema ametikohal kolonelleitnant Benjamin Ben-Eliezer (Fuad), kes oli endine Shaked´i allüksuse ülem ja tulevane poliitik ning Iisreli kaitseminister. Ta juhtis kolledžit kuni 1973. aasta keskpaigani ja tema juhtimisel sai oma väljaõppe Singapuri armee vanemohvitseride esimene põlvkond.
Pärast iisraellaste poolt läbiviidud esimest allohvitser- ja ohvitserkaadri väljaõpet algas Iisraeli malli järgi Singapuri ajateenistusel põhineva armee moodustamine – 2 aastat ajateenistust ja sellele järgneva 10 aastane reservõppekogunemiste periood, mis võimaldas kiirelt mobiliseerida suhteliselt väikesearvulise elanikkonna juures suurt sõjaliselt väljaõpetatud kontingenti. „Peale Malaisiast eraldumist otsustasime me, et kõige enam sarnaneme me Iisraelile, Soomele ja Šveitsile. Et muuta iga meie riigi noor kodanik lahinguliseks üksuseks, valisime me endale eeskujuks Iisraeli,” – teatas Lee Kuan Yew Sotsialistliku Internatsionaali kongressil Zürichis 1967. aastal. Selle eesmärgi saavutamiseks võttis Singapuri parlament 1967. aasta märtsis vastu „Rahvusliku teenistuse seaduse”, ja valitsuse poolt viidi selle teostamise nimel läbi laiahaardeline agitatsioonikampaania, kuna hiinlased, kes moodustasid ¾ kogu Singapuri elanikkonnast, erinevalt malailastest, olid traditsiooniliselt armee ja sõjaväeteenistuse suhtes negatiivselt meelestatud. Isegi hiina vanasõna ütleb, et „Heast rauast naela ei tehta ja korralik poiss sõduriks ei lähe.”
Juulis kutsuti teenistusee esimesed 9000 kutsealust, kelledest 900 valiti välja täisajaga 2-aastaseks teenistuseks ja nendest komplekteeriti 2 uut regulaarväe pataljoni, ülejäänud suunati aga veel eksisteeriva juhtivkaadri nappuse tõttu reservi või siis politsei abiformeeringutesse – Special Constabulari ja Vigilante Corps, millistel olid rahvamaleva ja tsiviilkaitse funktsioonid. Vastavalt armee võimekuse tõusule sellest variandist kutsealuste riigiteenistuseks loobuti ja edaspidi läbisid juba kõik oma ajateenistuse armees. Vastavalt erialale ja ametikohale, 2,0-2,5 aastat. Ajateenistuse läbinute teenistus jätkus reservteenistusena. Esimese kutse ajateenijad ei vallanud piisavalt inglise keelt (armee esimest etappi vaadati Singapuri juhtkonna poolt ka kui väheharitud noorte tööhõiveprobleemi leevendust), ja sellega seoses pidid Iisraeli instruktorid kasutama tõlke. Selline detail segas küll pisut väljaõpet, kuid need ajutised raskused ületati peatselt. Uus armee vajas professionaale paljudel erialadel, ja 1967-1968 aastatel avati erialakoolid suurtükiväelaste, sidelaste, pioneeride ja sõjaväemeedikute väljaõppeks.
Kaitseminister Go Ken Svi ja kindral-major Rechavam Zevi (Gandi) sidekooli avamisel 22.07.1967. Kaks sidekooli asutajat: dr. Go ja kindral Gandi.
Samas: „Armee teeb sind ohvitseriks. Side teeb sind juhiks.” Singapuri sidevägede major annab selgitusi kaitseministrile.
1968. aasta jaanuaris toimus sündmus, mis põhjalikult mõjutas edasist Singapuri armee ülesehitusprotsessi: Harold Wilson´i kabinet teatas „Suessist itta jääval alal” oma sõjalise kohaloleku vähendamise programmi raames Briti vägede Singapurist väljaviimisest 1971. aasta lõpuks. 35-tuhandelise garnisoni, kaasa arvatud sõjalaevastiku- ja lennuväebaaside, likvideerimine polnud Singapurile mitte ainult raskeks majanduslikuks löögiks (Briti sõjajõududelt saadav moodustas ca. 20% Singapuri SKP-st), vaid pani Singapuri võimud riigi kaitseküsimuste ette märgatavalt varem, kui seda varem planeeritud oli. Senini olid britid lubanud oma „kaitsevihmavarju” Singapuri kohal hoida kuni 70-ndate keskpaigani. Tekkinud olukorrast lähtudes pidi armee ülesehituse kiirust veelgi tõsta, kuid selle ülesehitustöö esimese etapi edusammud andsid lootust, et Briti sõjajõudude lõppliku lahkumise hetkeks on Singapuri armee võimeline oma maad iseseisvalt kaitsma. Täiendavat kindlust selliseks entusiasmiks andis ka nn. Kuuepäevase sõja tulemus, kus Iisraeli armee purustas kolme ülekaaluka naaberriigi armeed ja demonstreeris sellega suurepäraselt Iisraeli sõjalist doktriini praktikas. „Vastasel juhul oleksid meie sõjaväelased kaotanud usu oma Iisraeli instruktoritesse,” – märgib oma memuaarides ka Lee Kuan Yew.
1968. aastal lõpetas Iisraeli instruktorite esimene delegatsioon oma tegevuse ja pöördus tagasi Iisraeli. Seda tegi ka kolonel-leitnant Jeguda Golan. Esimesest hoopis suuremas koosseisus saabunud vahetusmeeskond asus Singapuri armee ülesehitamisel selle II etappi: maaväe üksuste ja allüksuste arvu järsule suurendamisele ning õhu- ja mereväe loomisele.
1969. aastal moodustas Singapuri armee 6 jalaväepataljoni, mis omakorda jagunesid 2 brigaadi ja ühtlasi üritati komplekteerida reservüksusi. Samal aastal toimus jalaväepataljoni ülema kolonel-leitnant Asher Dar´i (sai Kuuepäevases sõjas Jerusalemma lahingu eest lahingulise autasu-medali „ Itur ha-Oz”) juhtimisel esimene sõjaväeõppus brigaadi tasemel, mille käigus viidi kergetel ujuvvahenditel läbi ka jalaväe maabumisoperatsioon rannikule. Õppuse plaani väljatöötamisel arvestati jaapani ja briti vägede kogemust II MS-s. Õppuse plaani selle osa ettevalmistamise eest vastutas kompaniiülemate kursuse instruktor kolonelleitnant Moshe Shefi. Vaatlejana viibis õppusel ka IDF peastaabi väljaõppejaoskonna ülem kindral-major Ishak Hofi.
”Relvajõudude päeva” paraadi pealtvaatajad, 1.07.1969. esimeses reas paremalt kolmas – Kesksõjaväeringkonna ülem Rechavam Zevi. Uus ametikoht, uued mured, terrorivastane võitlus - kuid Gandi ei unustanud oma „lapsukest” ja külastas ikka regulaarselt Singapuri. Samuti pöörake tähelepanu iisraeli kolonelidele ja kolonel-leitnantidele esimeses ning teises reas. Iisraeli sõjaline missioon Singapuris oli selleks ajaks 45 ohvitseri.
Paljud Iisraeli nõunikud, ning eriti oli neid vanemohvitseride hulgas, omasid lisaks lahingulisele ja juhikogemusele ka rikkalikku kogemust instruktorina õppeprotsessi organiseerimisel ja väljaõppeüksuste juhtimisel. Sellelaadne eelnev kogemus oli väga tähtis, eriti, kui arvestades täisväärtuslike Singapuri armee lahinguüksuste formeerimise ajalisi piiranguid ja kaaderkoosseisu kiirendatud väljaõpet selleks. Eelpoolnimetatud kolonel-leitnant Asher Dar juhtis oma sõjaväelasekarjääri jooksul jaoülemate kursust ja Golani brigaadi varustusbaasi, oli jalaväespetsialistide kooli ohvitser-instruktoriks, kompaniiülemate kursuse instruktoriks ja ülema asetäitjaks. 1968-1970 vastutas ta koos kolonel-leitnant Ishak Zaid´iga, Singapuri projekti jalaväe suuna eest. Kolonel-leitnant Ishak Zaid oli endine kompaniiülemate kursuse instruktor, keskvarustusbaasi ülem ning Juhtimis- ja staabikooli õppejõud. Nende töö tulemuslikkust näitlikustab 1970. lõpul loodud esimene Singapuri jalaväediviis.
Minister Lim Kim San vestleb Taman Jurong´i laagris peale lõpuparaadi ohvitseridega, 2.03.1968. Paremal – kolonel-leitnant Ishak Zaid.
Tavalise jalaväe kõrval vajas Singapuri Armee ka eriüksust. Selle loomise ja väljaõppenõunikuks sai kolonel-leitnant Amos Neman, langevarjur, kes oli osalenud karistusoperatsioonides ja maabumistes Mitla mäekurus, dessant-luurekompanii ülem, luure ja dessantoperatsioonide spetsialist ning Haruv-allüksuse ülem. Lisaks eelnevale oli ta teeninud sõjalise nõunikuna Etioopias ja kompaniiülemate kursuse instruktorina. Neman saabus Singapuri 1969. aastal ja samal aastal alustas 20 Singapuri ohvitseri ning allohvitseri, kes olid valitud välja SAFTI´st (eelnev selektsioon oli kohalike ohvitseride poolt juba tehtud), õpinguid üksik-regulaarallüksuse instruktori kursusel. Kursuse lõpetamise järgselt said nad oma juhtimise alla 80 värskeltvärvatut, ja kolonel-leitnant Neman´i lähetusperioodi lõpuks 1971. aastal, nimetati eelpoolnimetatud allüksus ümber kommandos´te pataljoniks. Samas sai pataljoni isikkoosseis kätte ka dessantlaste punased baretid. Kommandoste kursus koosnes väljaõppest langevarjuasjanduses, helikoperi- ja meredessandi õppimisest, orienteerumisest maastikul ja üleelamiskursusest, luure- ja diverisioonitegevusealasest väljaõppest ning lõhkeasjandusest. 1971-1973. läbisid osa pataljoni ohvitsere täienduskursuse ameerika ranger´ite ja briti merejalaväe koolides. 70-ndate teisel poolel tugevdati mitmeid jalaväepataljone kommandos´te ohvitseride ja allohvitseridega ning nende üksuste baasil moodustati kaardiväebrigaad, mis arvati 90-ndate lõpuks kiirreageerimisdiviisi koosseisu. Tänaseks päevaks kuuluvad kommandoste hulka 1 regulaar- ja 1 reservpataljon, aga ka peamiselt terrorismisvastase võitlusega tegelev erioperatsioonide kompanii.
Iisraeli eeskuju väljendub ka Singapuri sõjaväelist algväljaõpet. Seda võib nimetada isegi iisraeli mudeli kopeerimiseks. Praktiliselt samaaegselt ajateenistuse sisseviimisega 1967. aastal, alustati koolide vanemates klassides Iisraeli „Noorte pataljonide” GADNA eeskujust lähtuvat riigikaitseõpetust, mis hõlmab endas ka sõjaväeüksuste külastamist ja reaalset tutvumist armeeeluga. Metoodiliste juhenditena kasutati sealjuures GADNA õpperaamatuid, missugused olid selleks spetsiaalselt hiina keelde tõlgitud. 1969. aastal loodi GADNA-st malli võttes skaudiorganisatsioonilaadne Rahvuslik Kadetikorpus maa-, mere- ja õhuväe osakondadega, kus koolide kesk- ja vanemate klasside õpilased saaksid süvendatud tutvuda erinevate väeliikidega ning valida neist oma järgnevaks ajateenistuseks sobiva. Ka avati 1975. aastal Iisraeli sõjaväeinternaatide ja relvateenistus kolledži eeskujul „Singapuri armee kool poistele” – Singapoure Armed Forces Boys School (SAFBS), kus alaealised alates 14. eluaastat võivad õppida nii sõjaväelistel juhtimis-, kui ka tehnilistel suundadel.
Rääkides relvajõudude komplekteerimisest Iisraeli mudeli järgi, ei saa märkimata jätta ühte sellist IDF iseärasust, milliseks on üldine sõjaväekohustus ka naistele. Singapuri Armee loomisel oli selle idee ainukeseks pooldajaks peaminister Lee Kuan Yew. Teised ministrid, sealhulgas ka Go Ken Svi, ei pooldanud seda ettevõtmist ning seepärast teenisid Singapuri naiskodanikud armees vaid vabatahtlikena ning ainult administratiivsetel ja meditsiiniteenistuse ametikohtadel. Alates 1970. aastast hakati naisi võtma ka sõjaväepolitseisse, alates 1972. aastast alustati esimese ohvitserikursusega naistele, 1986. aastal võeti vastu otsus võtta üle Iisraeli vastavasisuline kogemus ja avada naistele ka lahingulise väljaõppe instruktorite ametikohad ning 1988. aastal avati neile ka sõjaväe tehnilised erialad.
Peale puhtalt sõjalise aspekti on Singapuri armeel, nagu ka IDF-il, täita tähtis sotsiaalne funktsioon: erinevate rahvakihtide, sotsiaalsete gruppide ja rahvuste liitmine ühtseks rahvaks. Iisraeli juudid, kes pärinesid erinevatest riikidest, rääkisid erinevat keelt ja omasid erinevat kultuurilist tagapõhja ning omal ajal oli suureks probleemiks neile kõigile midagi ühist leida. Singapuris ei ela samuti mitte ainult hiinalsed, malailased ja hindud, kes kõik on oma religiooni, traditsioonide ja elukorralduse kandjad ning kes kõik elasid selles väikeriigis suletud kogukondadena, omavahel suuremat läbikäimist omamata. Ka täheldati, et isegi immigrandid erinevatest Hiina piirkondadest hoidusid omakorda omaette gruppidesse rääkides ka erinevaid hiina keele dialekte. Sinagapuri inimesed tundsid end reeglina vaid oma kogukonna liikmetena ja mitte Singapuri, kui riigi, kodanikena. Armee pidi saama selleks vahendiks, mille abil tahtsid Lee Kuan Yew ja tema pooldajad luua singapuri patriotismi ja ühtse sinagpuri rahva. Eeskujuks oli neile selle juures IDF. Loomulikult viib elu kõigisse headesse algatustesse sisse oma korrektiivid: näiteks malaia vähemust diskrimineeritakse armeeteenistuses ikkagi, ja see seisneb selles osas, mis puudutab eriti salajasi ja strateegilisi alasid, osaliselt õhuväge, luuret, kõrgema juhtkonna ametikohti jne. Ametlikult põhjendatakse seda sooviga mitte panna malaialasi n.ö. „kahekordse lojaalsuse” dilemmma ette. Õhuväe algaastatel vähendati malaisia päritolu ajateenijate osakaalu hiinlastega võrreldes kunstlikult, kuna kardeti potentsiaalset nn. viienda kolonni moodustumist. Kuid üldiselt võib öelda, et Singapuri Armee asutajad saavutasid oma tahtmise ja Singapuri Armee sai tõepoolest võimsaks teguriks ühtse singapuri rahva loomisel.
)