Väike nädalavahetuse lugemine pardalaskuritest...
Postitatud: 22 Jaan, 2011 11:06
Esimeses õhulahingus ära näpi midagi.
Nigelavõitu Raamatutes Suurest Isamaasõjast tulistavad nõukogude pommitajate, ründe- ning transpordilennukite laskurid, jõudnud vaevu õhku tõusta, mängleva kergusega alla saksa hävitajaid. Valang, teine ja sööstabki „leekidesse mähitud fašistlik raisakotkas maa poole“maa poole. Tegelikult oli esimestel lahingulendudel väga keeruline mitte et vaenlast alla tulistada, vaid kasvõi midagigi toimuvast mõista. Vladimir Mester, ründelennuki Il-2 radist-pardalaskur, kirjeldab oma esimest väljalendu niimoodi…
„Selliseid väljaõpetamata nagu mina(ma ei osanud isegi langevarju selga panna) istutati juhtlennukitesse- me ei osanud ju midagi tähele panna ega vaadata, viimase lennuki laskur on aga kõige tähtsam. Pandi mind kabiini, tõmbasin rihmad ümber, mida hiljem enam kunagi ei teinud, ja mulle räägiti- „Näe, siin on kuulipilduja. See on kattes ja sina seda ära puutu. Istu ja vaata välja!“ Nii ma tõusingi esimest korda õhku ja otse lahingulennule. Istun, vaatan- kõik pöörleb ümberringi, ilusad plahvatustepilved ümbritsevad- nagu kinos. Nii huvitav oli, et isegi suu jäi lahti ja vahin ringi- ja ei mõista mitte midagi. Hirmu ei olnud- lihtsalt ei teadnud, et peaks kartma. Lendasime tagasi. Harjumatusest ajas veidi iiveldama. Ronisin kabiinist välja ja komandöri, Miša Tšekurini juurde. „Seltsimees komandör, reamees Mester on esimese lahingulennu sooritanud!“
„Tubli! Räägi nüüd, mida sa seal nägid. Seda nägid, et „Messerid“ meid ründasid?“
„Ei tea, nägin, et lennukid keerlesid.“
„Aga seda nägid, kuidas juhitav alla lasti?“
„Pole aimugi.“
Alla tulistati üks lennuk kuuest. Lahing oli raske, kuid mulle näis, et see on kui film. Ma ju ei mõistnud mitte midagi. Laskurid, nagu ka piloodid, hukkusid sagedamini esimestel väljalendudel. Kui laskur oli sooritanud juba kümmekond lahingulendu, tekkis lootus, et ta jääb ellu, kuigi see ei sõltunud alati temast. Nii tegin minagi 5-7 väljalendu, enne kui hakkasin veidigi mõistma, mis milleks. Poisid aitasid kuulipilduja selgeks saada- see oli ka nende huvides. Me ju katsime üksteist. Relvastuse mehaanik aitas samuti, rääkis võimalikest riketest, näitas, mida teha, kui hülss peaks kinni kiiluma.
Mitte ilmaasjata ei meenutanud Mester kümmet lahingulendu. Neid laskureid, kes peale kümmet lendu veel elus olid, autasustati medaliga „Vapruse eest“. Peale viieteistkümnendat- „Punatähe“ ordeniga.
Alles pärast esimesi, kõige ohtlikumaid lende, hakkas tekkima mingisugunegi professionalism. Näiteks suhtumises relva: „ Seda pidid tegema relvurid, kuid meie püüdsime ikka oma kuulipildujat ise hooldada. Enne maandumist püüdsime talle katte peale vedada, et tolmuseks ei saaks. Võtsime lahti, puhastasime, määrisime ikka ise- see oli ju meie elu! Ise laadisime käsitsi linte. Kuigi lõhkekuule ei lubatud kasutada, panime ikkagi iga kümnenda lõhkekuuli, trasseri aga igaks kolmandaks.“
Kuid võib-olla oli tegu üksikjuhtumiga, kui kogenematu laskur esimeses lahingus isegi ei taibanud, mis juhtus. Siiski mitte, selliseid näiteid on mälestustes rohkem
S.N. Ikonnikovi erakordselt huvitavates memuaarides „Sõda lennukiinseneri silmade läbi“ («Война глазами авиаинженера») on näiteks selline lõik:
„Kahe ja poole aastase teenistuse ajal lennuväepolgus insenerina tuli mul mõningaste vaheaegadega kokku üle aasta ühildada kaks ametiposti- relvastusinsener ja õhu-laskurteenistuse ülem (начальника воздушно-стрелковой службы) Viimane ametikoht nõudis lendavkoosseisuga õhulaskeasjanduse tundide läbiviimist, tulistamise ja sihtimisvigade analüüsi, mille juures puudutati ka taktikaküsimusi. Selliste õppetundide efektiivsus, mida rindetingimustes viis läbi insener, kel puudus lahingulendude kogemus, oli äärmiselt väike. Lendurid ei näidanud üles mingit aktiivsust ja entusiasmi, nende nägudelt võis lugeda – seda kõike on maapinnal kerge jahvatada, aga tule meiega koos lahingusse…
Polgukomandör mõistis mu soovi ning toetas seda. Tuletades, tõsi küll, meelde, et aeg ja vahendid inseneri ja pardalaskuri ettevalmistamiseks erinevad suuresti ning et relvastusinsenere on polgus vaid üksainus.“
Lennukiinseneril õnnestus siiski lahingulennus osaleda. „Ülesandele laskurina mind siiski saadeti, kuuese lennukigrupi liidri kapten Salo masinal. Möödunud on palju aastaid, kuid esimene lend on detailideni meeles. Tuli hävitada asustatud punkti servas olevat vaenlase elavjõudu ja tehnikat. Rindejoone ületamisel tulistati gruppi väikesekaliibrilistest õhutõrjekahuritest ja seniitkuulipildujatest. Tundus, et tuli on väga tihe ning kõik trassid suunduvad otse meie lennuki pihta. Oli soov uurida üksikasjalisemalt vaenlase kaitseehitisi, liikuvaid transpordivahendeid, võimalikult täpsemalt fikseerida ründelennu tulemused. Komandör aga meenutas kolm korda, et peamine ülesanne on jälgida õhuruumi ning olla valmis vaenlase hävitajate tõrjumiseks. Neid õnneks ei ilmunudki, kasutada aga suurekaliibrilist kuulipildujat maamärkide tulistamiseks ma ei osanud- sihtimiseks ei jätkunud aega.“
Kogenud lennundusinsener Ikonnikov ei jõudnudki maapealsete märkide pihta tulistada- ega sihtimiseks ei jätkunud. Esimene lend- pole midagi teha. Kogemused tulid iga järgneva lennuga:
„Pärast mitut lahingulendu sain juba märksa autoriteetsemalt analüüsida lendurite ja laskurite vigu, eriti peale seda, kui koostöös teiste laskuritega õnnestus tõrjuda Me-109 rünnak“
Vaid neile, kes jäid ellu nendes esimestes, kõige ohtlikemates lahingulendudes, õnnestus saada kogenud õhuvõitlejateks ning kirjeldada võite memuaarides:
„Püüan võtta hävitaja sihikule. Midagi ei tule välja. Sakslane ründab suure nurga alt, minu kuulipilduja vertikaalne tulistamisnurk ei võimalda tema pihta tuld avada. Hetkega lükkan istme eemale, vajun kabiini põrandale põlvili ja suunan kuulipilduja üles. Nüüd satub vaenlase hävitaja sihikule. Kuid tuld ma veel ei ava. Otsustan ta ligemale lasta, lootes, et vastane ei mõista,mida teen. Hävitaja jõuab järjest ligemale ja ligemale…800 meetrit, 600, 400…Sihin hoolikalt ja lasen välja pika valangu, tulejuga toetub vaenlase lennukile ning see, jõudmata vastutuld avada, plahvatab, ning tormab meie „Il“i suunas. Mul jooksevad sipelgad mööda selga- “Fokker“ tahab meid rammida. Kuid Konovalov (piloot) kuulnud mu valangut, rebis masina järsult paremale ning põlev hävitaja sööstis meist mööda“.
See on episood radist-laskuri Georgi Litvini mälestustest. Ühe nendest, kes suutsid saada õhusõja professionaalideks, suutelised loetud sekundite jooksul leidma ainuõige lahenduse olukorras, kus „midagi välja ei tule“
http://topwar.ru/3072-v-pervom-vozdushn ... rogaj.html
Nigelavõitu Raamatutes Suurest Isamaasõjast tulistavad nõukogude pommitajate, ründe- ning transpordilennukite laskurid, jõudnud vaevu õhku tõusta, mängleva kergusega alla saksa hävitajaid. Valang, teine ja sööstabki „leekidesse mähitud fašistlik raisakotkas maa poole“maa poole. Tegelikult oli esimestel lahingulendudel väga keeruline mitte et vaenlast alla tulistada, vaid kasvõi midagigi toimuvast mõista. Vladimir Mester, ründelennuki Il-2 radist-pardalaskur, kirjeldab oma esimest väljalendu niimoodi…
„Selliseid väljaõpetamata nagu mina(ma ei osanud isegi langevarju selga panna) istutati juhtlennukitesse- me ei osanud ju midagi tähele panna ega vaadata, viimase lennuki laskur on aga kõige tähtsam. Pandi mind kabiini, tõmbasin rihmad ümber, mida hiljem enam kunagi ei teinud, ja mulle räägiti- „Näe, siin on kuulipilduja. See on kattes ja sina seda ära puutu. Istu ja vaata välja!“ Nii ma tõusingi esimest korda õhku ja otse lahingulennule. Istun, vaatan- kõik pöörleb ümberringi, ilusad plahvatustepilved ümbritsevad- nagu kinos. Nii huvitav oli, et isegi suu jäi lahti ja vahin ringi- ja ei mõista mitte midagi. Hirmu ei olnud- lihtsalt ei teadnud, et peaks kartma. Lendasime tagasi. Harjumatusest ajas veidi iiveldama. Ronisin kabiinist välja ja komandöri, Miša Tšekurini juurde. „Seltsimees komandör, reamees Mester on esimese lahingulennu sooritanud!“
„Tubli! Räägi nüüd, mida sa seal nägid. Seda nägid, et „Messerid“ meid ründasid?“
„Ei tea, nägin, et lennukid keerlesid.“
„Aga seda nägid, kuidas juhitav alla lasti?“
„Pole aimugi.“
Alla tulistati üks lennuk kuuest. Lahing oli raske, kuid mulle näis, et see on kui film. Ma ju ei mõistnud mitte midagi. Laskurid, nagu ka piloodid, hukkusid sagedamini esimestel väljalendudel. Kui laskur oli sooritanud juba kümmekond lahingulendu, tekkis lootus, et ta jääb ellu, kuigi see ei sõltunud alati temast. Nii tegin minagi 5-7 väljalendu, enne kui hakkasin veidigi mõistma, mis milleks. Poisid aitasid kuulipilduja selgeks saada- see oli ka nende huvides. Me ju katsime üksteist. Relvastuse mehaanik aitas samuti, rääkis võimalikest riketest, näitas, mida teha, kui hülss peaks kinni kiiluma.
Mitte ilmaasjata ei meenutanud Mester kümmet lahingulendu. Neid laskureid, kes peale kümmet lendu veel elus olid, autasustati medaliga „Vapruse eest“. Peale viieteistkümnendat- „Punatähe“ ordeniga.
Alles pärast esimesi, kõige ohtlikumaid lende, hakkas tekkima mingisugunegi professionalism. Näiteks suhtumises relva: „ Seda pidid tegema relvurid, kuid meie püüdsime ikka oma kuulipildujat ise hooldada. Enne maandumist püüdsime talle katte peale vedada, et tolmuseks ei saaks. Võtsime lahti, puhastasime, määrisime ikka ise- see oli ju meie elu! Ise laadisime käsitsi linte. Kuigi lõhkekuule ei lubatud kasutada, panime ikkagi iga kümnenda lõhkekuuli, trasseri aga igaks kolmandaks.“
Kuid võib-olla oli tegu üksikjuhtumiga, kui kogenematu laskur esimeses lahingus isegi ei taibanud, mis juhtus. Siiski mitte, selliseid näiteid on mälestustes rohkem
S.N. Ikonnikovi erakordselt huvitavates memuaarides „Sõda lennukiinseneri silmade läbi“ («Война глазами авиаинженера») on näiteks selline lõik:
„Kahe ja poole aastase teenistuse ajal lennuväepolgus insenerina tuli mul mõningaste vaheaegadega kokku üle aasta ühildada kaks ametiposti- relvastusinsener ja õhu-laskurteenistuse ülem (начальника воздушно-стрелковой службы) Viimane ametikoht nõudis lendavkoosseisuga õhulaskeasjanduse tundide läbiviimist, tulistamise ja sihtimisvigade analüüsi, mille juures puudutati ka taktikaküsimusi. Selliste õppetundide efektiivsus, mida rindetingimustes viis läbi insener, kel puudus lahingulendude kogemus, oli äärmiselt väike. Lendurid ei näidanud üles mingit aktiivsust ja entusiasmi, nende nägudelt võis lugeda – seda kõike on maapinnal kerge jahvatada, aga tule meiega koos lahingusse…
Polgukomandör mõistis mu soovi ning toetas seda. Tuletades, tõsi küll, meelde, et aeg ja vahendid inseneri ja pardalaskuri ettevalmistamiseks erinevad suuresti ning et relvastusinsenere on polgus vaid üksainus.“
Lennukiinseneril õnnestus siiski lahingulennus osaleda. „Ülesandele laskurina mind siiski saadeti, kuuese lennukigrupi liidri kapten Salo masinal. Möödunud on palju aastaid, kuid esimene lend on detailideni meeles. Tuli hävitada asustatud punkti servas olevat vaenlase elavjõudu ja tehnikat. Rindejoone ületamisel tulistati gruppi väikesekaliibrilistest õhutõrjekahuritest ja seniitkuulipildujatest. Tundus, et tuli on väga tihe ning kõik trassid suunduvad otse meie lennuki pihta. Oli soov uurida üksikasjalisemalt vaenlase kaitseehitisi, liikuvaid transpordivahendeid, võimalikult täpsemalt fikseerida ründelennu tulemused. Komandör aga meenutas kolm korda, et peamine ülesanne on jälgida õhuruumi ning olla valmis vaenlase hävitajate tõrjumiseks. Neid õnneks ei ilmunudki, kasutada aga suurekaliibrilist kuulipildujat maamärkide tulistamiseks ma ei osanud- sihtimiseks ei jätkunud aega.“
Kogenud lennundusinsener Ikonnikov ei jõudnudki maapealsete märkide pihta tulistada- ega sihtimiseks ei jätkunud. Esimene lend- pole midagi teha. Kogemused tulid iga järgneva lennuga:
„Pärast mitut lahingulendu sain juba märksa autoriteetsemalt analüüsida lendurite ja laskurite vigu, eriti peale seda, kui koostöös teiste laskuritega õnnestus tõrjuda Me-109 rünnak“
Vaid neile, kes jäid ellu nendes esimestes, kõige ohtlikemates lahingulendudes, õnnestus saada kogenud õhuvõitlejateks ning kirjeldada võite memuaarides:
„Püüan võtta hävitaja sihikule. Midagi ei tule välja. Sakslane ründab suure nurga alt, minu kuulipilduja vertikaalne tulistamisnurk ei võimalda tema pihta tuld avada. Hetkega lükkan istme eemale, vajun kabiini põrandale põlvili ja suunan kuulipilduja üles. Nüüd satub vaenlase hävitaja sihikule. Kuid tuld ma veel ei ava. Otsustan ta ligemale lasta, lootes, et vastane ei mõista,mida teen. Hävitaja jõuab järjest ligemale ja ligemale…800 meetrit, 600, 400…Sihin hoolikalt ja lasen välja pika valangu, tulejuga toetub vaenlase lennukile ning see, jõudmata vastutuld avada, plahvatab, ning tormab meie „Il“i suunas. Mul jooksevad sipelgad mööda selga- “Fokker“ tahab meid rammida. Kuid Konovalov (piloot) kuulnud mu valangut, rebis masina järsult paremale ning põlev hävitaja sööstis meist mööda“.
See on episood radist-laskuri Georgi Litvini mälestustest. Ühe nendest, kes suutsid saada õhusõja professionaalideks, suutelised loetud sekundite jooksul leidma ainuõige lahenduse olukorras, kus „midagi välja ei tule“
http://topwar.ru/3072-v-pervom-vozdushn ... rogaj.html
