Karauul

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Tagasi raketidivisjonis.
Suvelaagris.

Kasarmu on praktiliselt tühi. Ei teadnudki, et kõrvalmajas hoopis teised tavad. Raketidivisjon elab suviti oma elu telklaagris Samaara jõe lähedal, asulast väljas umbes kolm kilomeetrit ülesvoolu. Võsatupsud telkide vahel teevad olemise nauditavaks. Jõgi ise kätte ei paista ja ujumas käia paraku oma suva järgi ka ei saa. Nii lõdev see elu ei ole. Õhtud kasarmuga võrreldes hoopis mõnusamad. Mängitakse palli ja lesitakse põõsaste vahel juttu puhudes. Kui sellest villand saab, siis telgis koikus pikutamist ei keelata. Samuti omaette mõnu.
Sööma sõidame suurde välisööklasse ja tehnika hooldamiseks jääme vahel päevaks autoparki. Muidugi on siingi looduse rüpes ühisüritusi, poliittunnid, teenistusmäärustiku kordamine.
See nuhtlus on nagu osa loodusest ja ei suuda rikkuda kuurordi tunnet.
Tervikuna elu üle kurta oleks lausa patt.

Hommikune äratus käib valjuhäälse Valgevene ansambli lauluga varasest ärkamisest ja kastese heina vikatiga niitmisest.
Esmalt ajab laulu saatel ärkamine naerma. Kuidagi ei taha uskuda, et kusema tormamise üritus on asendatud paradiisliku ettevõtmisega. Laulu lõppedes peaks ka suurim põis tühi olema.

Minu esimene päev telklaagris algab määrustiku meeldetuletuse tunniga suuremat sorti ühistelgis. On asi, millest keegi mõnu ei tunne ja samal ajal kuidagi mööda ka ei pääse. Vägisi tulevad silme ette pildid O. Lutsu „Kevades“ katekismuse korrutamisest. Algul loeb ürituse läbiviija pühast tekstist pool ette ja keegi peab seda peast järgmisest sõnast jätkama. Osa on meeles ja terve tekst vist mitte kellelgi. Üks aser, Kuliev, hakkab iga kord enne susisema midagi omas keele ja siis ütleb nõutavale lähedast vene keeles. Tihti üsna metsa ja sealjuures süüdimatu naerunäoga. Tema noomimine näib ürituse traditsiooniline osa olevat ja pealegi, aeg tiksub lõbusamalt. Vahel ta seletab, et vene keeles tal kõik meeles ei ole ja sellepärast paneb ta puuduva osa juurde aseri keeles. Keegi oskab ja saab aru ning teatab lõõpimise vormis, et vastus sisaldab ka riivatusi. Muidu lõbus sell. On väliköögi varustamise ja vedamise GAZ-66 juht. Seda saan ma tükike aega hiljem teada.

Nüüd olen ma suur boss ja mul on auto ning autojuht. Aliev ta nimi. Lühikese ajaga on divisjoni juurde tulnud kolm aserit. Auto ise on ZIL-131 ja keemikaitse varustusest mitte haisugi. Kõike seda tuleb vaadata pisut reservatsiooniga kui mitte just kõverpeeglis. Masin on uuekene ning puldaniga kaetud furgoonis veame õppustel kaasas mingit träna ja mõned kastid gaasimaske. Mina palju asja olemuse kohta küsimusi ei esita. Teen kaasa nagu Šveik. Mingit korrapära suvises elus üldse ei ole. Paar päeva telklaagris ja siis paar päeva mööda maastikku polügonil kolistades. Kuhu sõidame, ei tea, milleks sõidame, ka ei tea. Teiste autode järel suurtest küngastest üles-alla ja peatume ning maskeerime autosid metsa võsasse peites. Mingi mõte sel kõigel muidugi on. Ilmselt maastikul hargnemine ja raketipatareide laskepositsioonidele seadmine ning varustuse vedamine-paigutamine vajalikesse kohtadesse. Rohkem ohvitseride värk. Lahingträna sellistel õppustel peale ei laeta. Ja enamus spetsautosid jäävad üldse garaazi.

Uus auto peaks olema nagu Antsu viiul, aga nii see paraku ei ole.
Ka autojuht pole päris see, kellega sõtta julgeks minna. Olen vahepeal tukkuma jäänud ja me oleme jõudnud mägisele alale. Läbi poolune kuulen, et mootoriga on mingi jama. Teen silmad lahti siis, kui mäest üles hakkame ronima. Kiirus langeb ja langeb, mootori pöörded jäävad ikka samaks. Põrgu päralt, sidur libiseb! Sohver käiku ei vaheta, keerab ainult rooli ja libisemist justkui ei märkagi, see ei paista temani jõudvat. Sõidame küngastest üles-alla nagu automaatkäigukastiga, käike vahetamata. Et masinat täielikust lagunemisest säästa, hakkan autojuhti õpetama tõusudel aeglustit sisse lülitama ja madalamaid käike kasutama. Ise ta selle peale ei tule ja õpetamistele reageerib vastumeelselt või ei saa asjale üldse pihta. Räägin talle mõttest, et julmalt libiseda lastes oleme varsti liikumatud ja meile sellist jama järskude küngaste ning metsade keskel küll vaja ei ole. Katsume peatuspaigani vastu pidada, nii on meie tervisele parem. Noh korraks teeb nagu vaja, varsti laseb lolli järjekindlusega kärsatades edasi, kui märkust ei tee.

Õnneks peatume varsti ja kuulutatakse välja kolme-nelja tunnine paigal olek. Sirutame koibi ja teeme kasesalus jalutades aega parajaks. Uurin siduripedaali vabakäiku, seda lihtsalt pole! See häda on loodetavasti veel likvideeritav.
Autojuhile ütlen, et tehku üks tunni-poolteisene puhkus. Seni mootor jahtub ja kutsugu siis mõni sõber appi ning reguleerigu sidur ära.
Aeg juba sealmaal, paraku pole tema asigi, jookseb vasika moodi mööda võsa.
Kes teab, millal tegelikult jälle sõitma hakkame, pean ta auto juurde kutsuma.
Ei taha vennike seda tööd teha, selgitused hädavajalikkusest ei aita. Vaidleme natuke aega, siis lõpuks tõstab kapoti üles ja vahib sihitult seal ringi. Püüan rahulikuks jääda ja selgitan, et sidurit reguleerima pääseb auto alt. Ronib auto alla ja katsub amortisaatoreid ning muid agregaate. Ei lähe siduri poolegi. Lõpuks saab mul lollitamisest hing täis. Käsutan ta auto alt välja ja panen gaasimaskis ümber auto jooksma, trenni tegema. See talle enam kuidagi ei meeldi, haarab kruvikeeraja ja ähvardab lüüa.

Seisan rahulikult ja käsi libiseb iseeneselikult automaadi poole. Luban ta hoiatamata maha lasta kui veel midagi sellist kordab. Nähes, et nalja pole, taltub. Vahetult enne temaga jagelemist olin pannud kärtsu automaadist, et näha milline jälg jääb kase tüvele kui lähedalt paukpadruniga lasta. Ta vaeseke vist päris täpselt ei tea, et ega õppustel minul padruneid salves ei ole. Nii et automaat rohkem kaika asemel.

Ronib mööda autoalust. Lähen eemale ja jälgin sealt tema tegevust. Tal pole vist aimugi milleks ja mis asi sidur on. Rääkimata asukohast. Sellist lolli autojuhti näevad minu silmad esimest korda.
Paarkümmend minutit pean vastu. Siis olen veendumusel, et ta jääb ööni auto all kakerdama, vajalikku kohta leidmata. Kutsun lähedusest ühe sohvri ja viie minutiga on masin korras, sidur reguleeritud.

Aeg venib omasoodu. Asukohast pole aimugi, kuid mingi laskesektori piires paistab meie peatuspaik olevat. Leian pidevalt kusagil kolmekümne millimeetri piiresse jääva kahuri õppemürske. Raudpalvankad ilma lõhkelaenguta. Korjan paar kobedamat ja värskemat üles ja uurin treitöö kvaliteeti. Vean jalgu taga ning kopsin neid kolakaid vastamisi. Major Filatkin tuleb põõsastest robinal välja nagu põdrapull ja kaob sinna mind märgates sama äkki tagasi. Jään ka seisma ja kopsimise jätan samuti katki. Major tuleb uuesti põõsatest välja ja mulle lähenedes küsib, et kas mul pea on ainult pilotka kandmiseks, et selliseid asju teineteise vastu kopsin. No jaa, tegelikult totter tegevus eriti kaugelt vaadates. Kui ma poleks neid ennemalt näinud, küllap siis poleks julgenud pihkugi võtta. Nii seletangi. Veendunud minu jutu õigsuses arvab ta siiski, et sellist kraami on parem näpuga mitte torkida, uudishimulike munad varem või hiljem puude otsas ripnemas. Pean endalegi tunnistama, kas on igat sitta vaja puutuda. Eksida saab siiski ainult ühe korra. Panen mürsud tema nähes hellalt maakamarale tagasi. Rahu nende põrmule.

Sõja mängimises tehakse vahesid. Ja kuidagi on mind jõudehetkedel kiusama hakanud uitmõtted kruvikeerajaga ähvrdamisest ning minu reageerimine.
Normaalne selline asi ei ole. Soldat on vaevalt pool aastat teeninud aga lubab enesele käitumist, mida ma kroonus oleku aja jooksul pole kunagi näinud ja isegi mitte kuulnud. Sõimu ja tühje lubadusi loobitakse igapäevaselt. Suumulk ju pehme koha peal. Aga sedasi kruvikeeraja torkevalmis...
Mingit karistusaktsiooni ei plaani. Me oleme sõjaväes mitte neitsite pansionaadis. Ehk tegi räiget nalja.
Etteruttavalt siiski niipalju, et saatus pakub varsti veelgi põnevama seiga.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

kas raketidivisjonis oli Luna-M kompleks?

ega tsurkad on segased , mul ka kunagi mingi tsetseen arvas et anna oma automaat , ta vehkleb sellega natuke hoovi peal ringi

(läksime just komandeeringusse ja raadioreleejaama ekipaazile olid relvad välja jagatud-need olid mingid nn. armeiskije utsenija)

sai siis tsurka loomulikult pikalt saadetud ,see muidugi sisises ja jauras seal ei tea mida
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Raketikompleks СПУ 2П16 mida moderniseeriti pidevalt.Vist omas midagi head, sest loodi 60 aastatel ja võeti relvastusest maha 83.
1972 olid meil tuumaraketid alates 10kilotonnist ja vist 30-ni.
Samuti mingid tavalõhkeainega. Täpset modifikatsiooni tollest ajahetkest ei tea.


Двигатель - дизель В-6 мощностью 235 л.с.
Масса СПУ 2П16 после доработок 1959 г. - 18000 кг (увеличилась)
Масса СПУ в серии с ракетой - 17252/17367 кг (ракеты 3Р9/3Р10)
Масса СПУ без ракеты - 15080 кг
Масса артиллерийской части с ракетой - 5433/5548 кг (ракеты 3Р9/3Р10)
Масса качающейся части без ракеты - 1494 кг
Масса шасси - 11519 кг
Мощность двигателя - 235 л.с.
Длина направляющей - 7710 мм
Ширина СПУ - 3140 мм
Расстояние от грунта до оси цапф - 1635 мм
Клиренс - 370 мм
Углы вертикального наведения - до +60 град
Углы горизонтального наведения - +-5 град
Скорость с ракетой по грунту - 16-18 км/ч
Скорость с ракетой по шоссе - 40 км/ч
Расчет комплекса - 11 чел (экипаж ПУ - 5 чел)
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Leidsin siit pisut materjali

http://military.tomsk.ru/blog/topic-189.html[url][/url]
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

et sellised roomikutega monstrumid olid siis stardiseadmeteks

Pilt

meil olid 1987-88 aastal sama kompleks aga stardiseade asus ZIL-135 peal

muu tehnika oli sama

raketidivisjon olevat ka asutatud 60 lõpus
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Kes õpetab jutu sisse pilte panema. Mul ei õnnestu. Hea kui saaks instruktsiooni lausa nupu kaupa.

Ja teine küsimus, mida tähendavad kleepsud. Äkki seda, et mees jäta järele. (veike nali)
Kasutaja avatar
Hertsog
Liige
Postitusi: 1607
Liitunud: 23 Veebr, 2009 9:03
Asukoht: Dorpat, nõudmiseni
Kontakt:

Postitus Postitas Hertsog »

paned nii, et siin üleval kui postitust kirjutad on nupud. valid "img". sinna järele, ilma tühikuta, kopeerid pildi lingi (pildi lingi saad nii, et netis oleva pildi peal teed hiirega parema nupuga klõpsu ja valid "copy image adress"). ja siis vajutad jälle "img". tühikuid taas vahel ei tohi olla...
Pilt

https://www.facebook.com/panzerwerke

Bitte kommen sie in nach käsikaudu, aber vorsicht: esikus on dunkel ja tulistatakse !
runno
Liige
Postitusi: 166
Liitunud: 11 Sept, 2008 10:03
Asukoht: Tallinna külje all
Kontakt:

Postitus Postitas runno »

kirsavoi kirjutas: Ja teine küsimus, mida tähendavad kleepsud. Äkki seda, et mees jäta järele. (veike nali)
Kleeps peaks seda tähendama, et antud teema on alati vastava foorumi eesotsas, vaatamata sellele, millal viimane postitus on olnud.

Ja järelejätmisest... Halb nali :P
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Kuidas pilte panna netist- eelmine õpetus oli vist nii mõeldud. Aga kuidas saab oma arvutist serveri vahenduseta riputada.
Millist kavalust siin kasutama peab.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Vist ep saagi... :roll:
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Manurhin »

kirsavoi kirjutas:Kuidas pilte panna netist- eelmine õpetus oli vist nii mõeldud. Aga kuidas saab oma arvutist serveri vahenduseta riputada.
Millist kavalust siin kasutama peab.
Ega vist ep saagi jah. Pead ikka enne netti panema ja sealt siis foorumisse. Omadest kogemustest ma soovitaks kasutada sellist asja nagu pilt.delfi.ee Mul oma pildimajandus kõik seal ja saab väga hästi neid sealt ka foorumisse panna. Ainult "salvesta originaal" eest korista linnuke enne pildi üleslaadimist ära, muidu tuleb jube suur.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Kasutaja avatar
Some
Liige
Postitusi: 4058
Liitunud: 11 Aug, 2008 9:25
Kontakt:

Postitus Postitas Some »

upload.ee-sse saab anonüümselt ka postitada, aga siis säilib see 45 päeva pärast viimast vaatamist. Pikemalt tahta, siis jah tuleb mõnda albumiteenust kasutada.
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

kirsavoi kirjutas:Kuidas pilte panna netist- eelmine õpetus oli vist nii mõeldud. Aga kuidas saab oma arvutist serveri vahenduseta riputada.
Millist kavalust siin kasutama peab.
Otse ei saa jah. Aga muidu on ju foorumis õpetused üleval:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=14542
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Räägiks vahepeal masinatest.
Venekeelse teksti täielik tõlkimine võtaks omajagu aega. Ehk saab lugeja sõpradelt abi.

Milline oli 1972 aasta moodsaim maastikul orienteerumise tehnika, seda ma kahjuks ei tea. Rakettide õigesse kohta viimiseks sõitsid meil kolonni ees niinimetatud topograafilised masinad. Niisugused UAZ tüüpi autod nagu kiirabid. Sisustuseks tüseda inimese mõõtu neljakandiline kast mille sees undasid güroskoobid. Muud träna oli ka ja uhkeim asi nende seas pisikese laua taoline kaardile teekonda joonistav seade. Kogu krempel üles ehitatud ilmselgelt lennukitel kasutatavatest seadmetest. Toidegi eraldi 24V alalisvoolu generaatorilt, mis ehituselt kuidagi autodel kasutatavat ei meenutanud. Masina enda asukoha määramiseks mõõdeti lausa sentimeetri täpsusega kaugusi triangulatsiooni tornidest. Neid on meil Eestis praegugi leida. Olid erineva kõrguse ja tont teab milliste meetoditega maastikul täpselt paika pandud ehitised-tornid.
Tipus mingi tuustakas. Ehk vanemad lugejad teavad neist täpsemalt.
Kuid soldatitele kogu seda kremplit tutvustav moodus mida kirjeldan, oli ilmselgelt ülepaisutatud salatsemisega.

Kuulutati välja salajase filmi seanss. Kinomehaanik saabus filmikastiga relvastatud saatjatega. Üks läks koos temaga sisse ja teine jäi filmiruumi ukse taha. Samuti olid automaatidega tunnimehed seespool saali ust ja väljaspool. Filmi sisu kokkuvõetav paari lausega. Sõidab selline auto, plotter joonistab kaardile teekonda. Siis kontrollitakse oma asukohta triangulatsioonitornilt lindiga mõõtu võttes ja teekond jätkub peale korrektuuri sisseviimist. Nii jõutakse punktist A punkti B. Näidatakse filmis seda, kui auto porri kinni jääb. Pannakse lipuga märk sinna kus see juhtus. Sõidab esisilla toel kuivale ja jälle lipuke maha. Vahemaa mõõdetakse lindiga ja viiakse sisse korrektuur. Lihtne.

Püssimeeste paraad filmietendusel puhas lollus. See mis kasti sees rauana ja elektrina, tasub ehk salatsemist. Seal püssimees paraku ei istu. Kas spioon saalis näidatavat filmi vaatama trügib nagu siga rukkisse, selles kahtlesin ma siis ja ka praegu. Pealegi filmis näidati vanemat varianti, mis baseerus willise peal. Paraku nii see käis.


Aga veidrus, mida sellise tehnikaime juures korduvalt nägin, tegi pisut nõutuks. Auto oli poris ja liivas mannetu ning abitu. Esisilda ei tohtinud orienteerumise ajal sisse lülitada !!! Sattus ette porine koht, siis ronis pool divisjoni sopa sisse, et see väetike muklite jõul mülkast välja aidata. Kohe selgitan, miks. Häda selles, et liikumise andur käitati esisilla pealt. Kui esirattad kohapeal poris kraapisid, siis imeline aparaat võttis seda kui otse liikumist ja liigutas vastavalt sulge kaardil edasi. Nii tark ta siis oli. Muidugi võis porri kinni jäämise koha tähistada lipukesega ja vahemaa mõõdulindiga pärast ära mõõta, nagu filmis soovitati. Vihmaga mõõdulint porine, mehed porised ja aega kulub päris priskesti. Aga ta jäi ilma esisillata iga natukese maa tagant kinni! Liputa ja mõõda iga saja meetri takka või pane paar jagu soldateid auto järele kõndima. Nutt tuli peale, kui sellist maastikku tuli läbida paar kilomeetrit jutti ja öösel. Aga ta oli ju mõeldud orienteerumiseks pimedas ja laussajus või udus, ilma orientiire nägemata..
Ainus hea lahendus, sõda pidada ilusa suvise ilmaga ja sileda maastiku peal.

Автомобиль-топопривязчик. УАЗ-452АЭ
ГАЗ-69ТМ (ТМГ) - топопривязчик армейский
Артиллерийский топопривязчик ГАЗ-69ТМ (ГАЗ-69ТМГ) представляет собой автомобиль, на котором смонтирован комплект приборов навигационной аппаратуры, обеспечивающий автоматическое определение координат привязываемых точек.

Назначение:
- определение координат огневых (стартовых) позиций и позиций средств артиллерийской разведки.
- приближенного контроля привязки, выполненной на геодезической основе или по карте, с помощью углоизмерительных и дальномерных приборов.
- вождения колонн ночью и на местности, имеющей мало контурных точек
- для нанесения на карту не обозначенных на ней дорог
- при рекогносцировке маршрутов

В комплектацию топопривязчика входит следующее оборудование:
- аппаратура «Янтарь-АМ», которая включает в себя гироскопический курсоуказатель КМ-2, преобразователи тока ПМ-2 (на машинах последних выпусков – ПМ-3) и МГ
- курсопрокладчик КП-1М
- датчик пути
- визирное устройство
- аккумуляторные батареи 6СТ-54
- генератор ГСК-1500Ж с регуляторной коробкой РК-1500Р и сетевым фильтром СФ-1А
- щиток приборов
- перископическую артиллерийскую буссоль ПАБ-2А
- дальномер ДСП-30
- прибор ПНВ-57
- артиллерийский гирокомпас АГ

ТТХ ГАЗ-69ТМ:
Расчёт – 4 чел.
Длинна – 3 850 мм.
Ширина – 1 850 мм.
Высота – 2 030 мм.
Колея (между серединами колёс) – 1 440 мм.
Дорожный просвет – 210 мм.
Общий вес (заправленного и с расчётом) – 2 320 кг.
Максимальная скорость (на шоссе) – 90 км/ч.
Среднетехническая скорость (на грунтовых дорогах) – 35-40 км/ч.
Запас топлива - 75 л.
Запас топлива по ходу (по грунтовым дорогам) – 400 км.




Teine tehnikaime oli miiniotsija willise peal. Ees rippus suure rulli moodi trummel, nagu hapniku balloon. Auto võis sõita kuni 10km tunnikiirusega. Kui teel asus miin, siis pealesõidu vältimiseks rakendas automaatika mataki õhkpidurid ja masin peatus nii et juhil hambad rooli.
Sai sellist imelooma hoovi peal tegevuses nähtud. Mingi tõbi oli tal küljes ja seda parandama tulid kuskilt tehasest kaks meest ja üks kena preilna. Pidurid olid tal tõesti koledalt äkilised. Minu vaatevinklist võrdus kümme pidurdust ühe plahvatusega. Kas invaliidistuvad mehed või kukub sõiduriist sellistest paukudest samasse laiali.

Инженерная техника
Советской Армии
(шестидесятые-восьмидесятые годы)
Дорожный индукционный миноискатель ДИМ

Дорожный индукционный миноискатель ДИМ предназначен для механизированного поиска и обнаружения противотанковых и противотранспортных мин, имеющих металлические корпуса или детали, установленных под дорожное покрытие автомобильных дорог, взлетно-посадочных и рулежных полос, стоянок самолетов на аэродромах, бродов глубиной до 70 см.
Используется в составе отрядов обеспечения движения (ООД) мотострелковых (танковых) дивизий.
Миноискатель смонтирован на базе переоборудованного автомобиля УАЗ-469 (ранние образцы на базе ГАЗ-69) и состоит из поискового элемента, укрепленного на выносной раме, электросистемы, трассировщика.
Глубина обнаружения мин типа ТМ-62М - 25 см. Ширина проверяемой полосы 2.2 метра. Допускаемая скорость движения при поиске мин до 10 км в час.
Экипаж машины 2 человека - водитель и оператор. На время работы миноискателя в экипаж дополнительно включается 4 сапера с миноискателями ИМП (УМИВ, РВМ, РВМ-2), щупами, сумками минера- подрывника, запасом ВВ и СВ.
В транспортном положении поисковый элемент поднимается наверх, как показано на приведенном здесь снимке раннего варианта ДИМ на базе ГАЗ-69. В боевом положении поисковый элемент показан на снимке в начале статьи.
Доработка базовой машины заключается в том, что к приводу сцепления и приводу тормозов дополнительно присоединены пневмокамеры, и в систему трансмиссии введен компрессор. На задний борт машины подвешен бак для трассировочной жидкости с двумя кранами по бокам.
После перевода поискового элемента в боевое положения, включения электропитания и настройки поискового элемента; по команде оператора, сидящего на правом сиденье, водитель трогает машину и ведет ее со скоростью до 10 км. в час. Оператор с помощью своего рулевого управления обеспечивает правильное положение поискового элемента. С началом поиска оператор открывает электромагнитные краны бака с трассировочной жидкостью. Из кранов на дорогу текут тонкие струйки ярко-желтой жидкости, обозначая границы проверенной полосы. При обнаружении мины автоматика миноискателя выдает команды на пневмокамеры привода сцепления и тормозов. Происходит включение тормозов и разъединение сцепления. Машина останавливается. Оператор выключает автоматику и водитель сдает машину на 30 метров назад. Саперы, сидящие на задних сиденьях машины, выходят, с помощью своих миноискателей и щупов уточняют местоположение мины и принимают решение на ее уничтожение или обезвреживание. После чего поиск возобновляется.
ДИМ стоит на вооружении в инженерно-саперной роте инженерно-саперного батальона мотострелковой (танковой) дивизии - 3 машины
Вооружения и брони машина не имеет.
Источники
1.Дорожный индукционный миноискатель ДИМ . Руководство по эксплуатации. Часть 1. Военное издательство МО СССР. Москва 1969г.
2.Военно-инженерная подготовка. Учебное пособие. Военное издательство Министерства обороны СССР. Москва. 1982г.





Заметки на полях. Ни один командир, находящийся в здравой памяти и трезвом уме не пошлет своих саперов работать с ДИМом. Сие абсолютно бесполезно, бесцельно и опасно. Я уже не говорю о том, что мины бывают не только металлические и существуют мины, реагирующие именно на электромагнитное поле (миноискателя в том числе). Глубина-то обнаружения просто смехотворная. Бетонные плиты покрытия и то толще! Да и на дорогах мины обычно закладывают гораздо глубже, а заряд у них, естественно, гораздо больше.
Да и сама система миноискателя крайне ненадежная и капризная. Она мину обнаружит только тогда, когда оператор точно знает, где мина заложена.
Обычно для показных занятий место закладки мины обозначали

Mõned arvavad nii...

каким-либо условным знаком, и затем торжественно ее обнаруживали (попробуй не найди. Голову снимут, бо ДИМ придумал ба-а-а-альшой генерал). Слушатели академий, для которых собственно и организовывалась эта показуха, обычно радостно жужжали при этом и делали глубокомысленный вывод о нужности и полезности машины ДИМ. А лейтенант облегченно вздыхал, угонял машину в парк, где с нее торопливо свинчивали все это оборудование, потому, что в инженерно-саперных батальонах машину использовали как легковую командирскую. Больше ни на что она не годилась.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

jah topogeosisistide kiirabi-uazikut mäletan

neid oli vist igale patareile 1 -st divisjonis 3 masinat


see topogeodesistide masin nägi välja selline

Pilt

ja ega nood vanad kompleksid erilise täpsusega ka ei hiilanud - pani paar-kolm kilomeetrit mööda sihtmärgist teinekord

miiniotsimise massinat meil ei olnud

küll oli suur tjagats hiigelsuure sahaga -mark vist BAT
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist