Elektroonilise luure laev "Ural"
Postitatud: 01 Mär, 2011 23:42
Elektroonilise luure laev „Ural“
Suur tuumajõul liikuv sõjalaev suri kai ääres, kandes häbistavat nimetust „kajutikandja“. Jätkame materjalide avaldamist külma sõja aegsetest nõukogude epohhi täiesti salajastest projektidest, mis olid seotud tuumajõu kasutamisega. Aatomijõuseadmega pommitaja, mis on suuteline piiramatu aja õhus püsima, tuumaallveelaev, ette nähtud vetesügavustest ootamatult maandama merejalaväe pataljoni tankide ning soomustransportööridega, tuumajõuseadmega raketikandjate eskaader, millele väärilist poleks ookeanil lihtsalt olnud…Kõik see pole üldsegi ulmefilmide teema… Nende seninägemata surmatoovate masinate loomise kallal töötasid tuhanded teadlased ning konstruktorid. Midagi nende ideedest jäi arhiiviriiulitele, kuid üht-teist õnnestus ka ellu viia. Nagu näiteks gigantne tuumajõuseadmega raadioelektroonilise luure laev SSV-33 „Ural“ ( ССВ-33 «Урал»), mis tänasel päeval sureb vaikselt Vaikse ookeani laevastiku koosseisus. Abreviatuuriga SSV tähistati NSVL kõiki luurelaevu, lootes sellega vaenlasi segadusse ajada. Sest SSV tähendab lühendatult „sidelaeva“ (ССВ –«судно связи»)
Kui üleüldse eksisteerivad laevad, mis on loodud saama oma laevastiku jaoks ujuvaks õnnetuseks, siis on „Ural“ nende esireas. Müstikaarmastajad võivad tähendada kurjakuulutavust juba ainuüksi selle tuumajõuseadmega ujuva saare projektinumbris- 1941. Peab ikka olema aju, et valida laeva jaoka kõikvõimalikest numbrikombinatsioonidest välja nimelt see. Meie maal ei pea kellelegi seletama, milliste tragöödiatega on see number ühiskondlikus mälus seotud. On’s nüüd selles süüdi müstika või miski muu, kuid projekt 1941, millesse 80-ndatel uputati miljardeid täisväärtuslikke nõukogude rublasid, lõppes krahhiga.
Et mõista, milleks oli vaja kurikuulsat „Urali“, tuleb kiigata Vaikse ookeani lõunaossa. Seal, Kwajaleini atolli väikeste saarte lähistel, asub ühendriikide ülisalajane polügoon. Kontinentidevahelised ballistilised raketid „Minuteman“ ja MX mis stardivad katsetustele California osariigist, lendavad nimelt sinna. Alates 1983 aastast paiknes aga Kwajaleinis üks ameeriklaste teadusliku uurimise keskustest, mis tegeles president Reagani poolt ellukutsutud Strateegilise Kaitse initsiatiivi väljatöötamisega. Siit hakati „Tähesõdadeks“ ettevalmistuste raames välja laskma püüdurrakette, mis pidid hävitama nõukogude tuumapäid. Nende katsetuste telemeetriline informatsioon oleks võinud Moskvale Reagani trumpidest nii mõndagi kõneleda. Aga kuidas seda hankida?
Tsiviillaevad „Akadeemik Sergei Korolev“, „Kosmonaut Juri Gagarin“ või „Kosmonaut Vladimir Komarov“ mis olid varustatud spetsiaalsete kontroll ja mõõtekompleksidega kosmiliste objektide jälgimiseks, ei sobinud Kwajaleinis toimuva järel luuramiseks. Peamine põhjus selleks oli aktiivsete radarite puudumine, kuna nad olid ette nähtud vaid kodumaiste tehiskaaslaste signaalide vastuvõtmiseks. Järelikult oli vaja ehitada spetsiaalne tuumajõuseadmega lahingulaev, mis oleks suuteline koguma täies mahus kättesaadavat infot suvalise subkosmilise objekti suvalise trajektoorilõigu kohta suvalises maailmaookeani punktis. Niimoodi tekkis „Projekt 1941 Titan“. Laeva projekteerijaks sai Laevaehitusministeeriumi Leningradi Keskkonstrueerimisbüroo „Aisberg“ (vene keeles „Jäämägi“), ehitustehaseks S. Ordžonikidze nimeline Balti tehas.
LÜHIKE ISELOOMUSTUS:
Veeväljasurve 34 640 tonni
Pikkus- 265 meetrit
Laius- 30 meetrit
Kõrgus 70 meetrit
Süvis- 7,5 meetrit
Kiirus 21,6 sõlme
Tuumareaktor- 2 tk 171 MW, tüüp OK-900
Võimsus- 66 500 hj.
Meeskond- 950 inimest.
RELVASTUS:
Suurtükid- 2x76-mm AK-176
Õhutõrjeseadmed- 4x30-mm AK-630 ja 4x õhutõrjekompleks „Igla“
Kuulipildujad- 4x12-mm paarisseadmed
Helikopterid- 1x Ka-32
RADARVARUSTUS.
Radar- 3 МР-212/201 «Вычегда-У»
Õhumärkide avastamise radar- МР-750 «Фрегат-МА».
Tohutu hulga ameerika ballistiliste rakettide starte puudutavate luureandmete kogumiseks oli vaja tolleaegse arusaama järgi seninägematu võimsusega elektroonikat. Selle loomisega „Urali“ jaoks tegeles üheaegselt 18 Nõukogude Liidu ministeeriumit kõigi oma konstrueerimisbüroode ja uurimisinstituutidega. Unikaalse laeva varustamisega spetsaparatuuriga tegeles spetsiaalselt selleks loodud Leningradi tootmis-tehniline ettevõte.
Seda, mis sellest asjast kokkuvõttes sai, nimetati laeval paiknevaks jälgimissüsteemiks „Korall“. Selle aluseks oli seitse võimsaimat raadioelektroonilist kompleksi. Saadud informatsiooni töötlemiseks monteeriti „Uralile“ oma aja kohta unikaalne arvutuskompleks, mis koosnes mitmest arvutist «ЕС-1046» ja „Elbrus“. Nende abil oli võimalik välja arvutada ükskõik millise kosmilist päritolu objekti iseloomu kaugusel kuni 1500 km. Peale selle kuulus luureaparatuuri kompleksi „fotoaparaat“ objektiivi diameetriga ligi 1,5 meetrit. Spetsialistid kinnitavad, et „Urali“ meeskond oli suuteline ballistilise raketi mootorigaaside koostise järgi määrama nende kütuse koostise saladusi..
Sõja puhul pidi laev olema suuteline ookeanil ka enda eest seisma. Selleks sai ta suurtükid, mis oma tulejõu poolest vastasid ligikaudu miiniristleja tasemele. Nii vööris kui ahtris asus 76 mm suurtükiseade. Lisaks oli relvastuses veel…
Neli neljast kantava õhutõrjeraketi kompleksi „Igla“ (16 raketti 9M-313)
Neli kuuetorulist 30 mm suurtükiseadet AK-630
Neli kahetorulist 12,7 mm kuulipildujaseadet „Utes-M“(Утёс-М)
Lahinguvarust pidi jätkuma minimaalselt 20-minutiliseks lahinguks. Ahtris paiknevas lennuangaaris paiknes helikopter Ka-32. Tuumajõuallikas võimaldas laeval piiramatu aja liikuda kiirusel üle 20 sõlme tunnis.
Juhtima pidi seda imelaeva ligi 1000 liikmega meeskond, kelledest enam kui 400 olid ohvitserid ja mitšmanid. Luurekompleksi personal jagunes kuueks spetsteenistuseks. Meremeeste puhkamiseks pikal mereretkel oli „Uralil“ ette nähtud suitsetamissalong, piljardituba, spordi- ja kinosaalid, loodusesalong, mänguautomaadid, kaks sauna ja bassein. Mõistagi oli kogu selle tehnilise suurejoonelisuse mahutamiseks vaja tohutute mõõtmetega laevakorpust. Selline ka tehti, aluseks võeti raketiristleja „Projekt 1144“Kirov““ konstruktsioon. Tulemuseks oli laev pikkusega, mis oli võrreldav kahe jalgpalliväljakuga, kõrgus kiilust mastitipuni ulatus aga 28-korruselise maja kõrguseni.
Suur luurelaev SSV-33“Ural“ sai Vaikse ookeani laevastiku luurelaevade 38-nda brigaadi lipulaevaks. Peale selle kuulusid brigaadi koosseisu SSV-80 „Pribaltika“, SSV-208 „Kuriilid“, SSV-391 „Kamtšatka“, SSV-464 „Zabaikalje“SSV-465 „Primorje“, SSV-468 „Gavriil Sarõtšev“, SSV-493 „Aasia“, SSV-535 „Karelia“
Lootustest, mida NSVL kaitseministeerium asetas uusimale luurelaevale, räägib tõeliselt unikaalne fakt- absoluutselt tsiviilinimesele, laeva peakonstruktorile Arhipovile anti tööde lõppemisel hoobilt kontra-admirali auaste. No ja loomulikult ka Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetus.
Balti tehases pandi „Urali“ kiil maha 1981 aasta suvel, vette lasti laev aga 1983 aastal. 1989 aastal arvati laev NSVL sõjalaevastiku koosseisu. Ning suundus seejärel kohe esimese järgu kapteni Ilja Keškovi juhtimisel kahekuusele retkele oma alalisse baseerumiskohta Vaiksel ookeanil. Retkel saatis laeva varjatult mitmeotstarbeline tuumaallveelaev. Ja samuti suurearvuliselt NATO riikide lennukeid ja laevu, keda vaevas kõiki küsimus- milleks küll venelastele selline gigant kosmoseantennidega.
Esialgu kulges kõik suurepäraselt. Teel Vaikse ookeani baasi katsetas meeskond oma luureaparatuuri võimalusi. Kerge vaevaga avastati enam kui 1000 kilomeetri tagant süstiku „Columbia“ start. Seejärel USA territooriumilt „Tähesõdade“ raames kahe optiko-elektrilise ja ja raadiotehnilise luure satelliidi orbiidilesaatmise. Sellistest tühiasjadest nagu möödaminnes teel asuvate sõjaväebaaside ning „Urali“ saatvate NATO laevade ja lennukite fikseerimisest ja radarjaamade parameetrite registreerimisest rääkimata.
Siiski ei oleks olnud tegu nõukogude sõjatehnikaga, kui kõik oleks kulgenud sujuvalt. Eriti veel omandamata tehnika näidistega, milliste ekspluateerimise kogemust ei olnud kellelgi. Sajad tööstuse esindajad, kes koos meeskonnaga olid ookeaniretkele suundunud, püüdsid ööd-päevad rivist välja läinud aparatuuri tööle meelitada. Streikis reaktori jahutussüsteem. Ebakorrektselt töötas arvutuskompleks ning mõned infokogumise süsteemid. Kõige tipuks tekkis viiekraadine kreen vasakule pardale, mida ei õnnestunudki likvideerida.
Laeva meeskonna seas liikus kuulujutt, et aatomigigandi „Ural“ saatusele avaldab vahetut mõju side projekti nime „Titan“ ja selle välja töötanud firma KB „Aisberg-Jäämägi“ vahel. Kõik muutus veelgi hullemaks, kui „Ural“ saabus oma baasi, linna nimega Tihookeansk. , mida meremehed kutsuvad ka Tihas. Ja mis on ka Fokinoks kutsutav.
Keegi ei osanud arvatagi, et kallihinnalise koletusliku laeva esimene reis jääb ühtlasi ka viimaseks. Kaikohta laevale polnud ette valmistatud. Nagu ei valmistatud neid ette ka rasketele lennukikandevõimega ristlejatele „Minsk“ ja „Novorossiisk“. Seepärast oli maa pealt laevale nii kütuse, auru, vee ja elektrienergia andmine võimatu ning laevade diisel-generaatorid ning katlad jahvatasid peatumatult, kulutades kallihinnalist motoressurssi, mille kulutamine oli ette nähtud vaid reisidel. Pole imeks panna, et need ristlejad „sõid“ põhimõtteliselt end ise ära ning kanti maha juba ammu enne ettenähtud aega.
Nüüd ootas samasugune saatus ka „Urali“. Ka tema seisis suurema osa ajast Streloki lahes poide küljes. 1990 aasta suvel puhkes luurelaeval tulekahju, mis viis rivist välja ahtris paikneva mootorisektsiooni. Maha põlesid elektrikaablid, mis tulid ahtrikatlast. Üle aasta toimus laeva energiaga varustamine vaid vöörimasinast, seejärel põles maha ka see. Seejärel andsid kogu energia laevale vaid avarii-diiselgeneraatorid. Raha remondiks ei olnud. Laeva komandör esimese järgu kapten Keškov kirjutas meeleheites isegi avaliku kirja Boriss Jeltsinile. Nagu arvata oligi, ei raha remondiks ega vastust oma kirjale ei jõudnud komandör ära oodata…
Lõpuks, peale kõiki õnnetusi, lülitati 1992 aastal reaktorid välja, laev ise pandi aga eraldi kai äärde ning muudeti seninähtamatu suurusega ohvitseride ühiselamuks. Seetõttu hakkasid kohalikud laeva mürgiselt „kajutikandjaks“ (каютоносцем) kutsuma. Abreviatuuri SSV tõlgendati aga spetsiaalse magamisvagunina. (ССВ- специальный спальный вагон)
Kas lugu tuumajõuseadmega luurajast võib nimetada admiraliteedi avantüüriks? Muidugi mitte, isegi Streletsi lahes poisse ankurdatuna kontrollis „Ural“ kindlalt kogu Vaikse ookeani põhjaosa, püüdes kinni USA ja Jaapani mere-, lennuväe ja õhukaitse raadiosidet. Oleks ta olnud suuteline USA-le ligemale liikuma, ei tuleks meil praegu taga nutta läbimõtlemata isiklikul initsiatiivil kaotatud Kuubal paiknenud Lourdesi, kust vene sõjavägi 2002 aastal Jeltsini järeltulija Putini korraldusel lahkus. Praktiliselt kõike, mida tegid Luure Peavalitsus ja FAPSI Lourdesis, oleks suutnud teha ka „Ural“. Lõigata vahelt suvalist ameerika sidesatelliitidelt saabuvat või maapealsetes telekommunikatsioonikaablites liikuvat . Kuni ameeriklaste köökides asuvate telefonideni välja. Muideks, seda kõike taga nutta on juba hilja. Möödunud, 2010 aastal saadeti tuumajõul liikuv luurelaev „Ural“ Kaug-Ida tehasesse „Zvezda“ utiliseerimisele.
/Сергей Ищенко, svpressa.ru и ru.wikipedia.org/
http://wikimapia.org/3764949/ru/%D0%90% ... 0%BB%C2%BB
P.S. Tegelikult pole see laev nii väga gigantne ühti. Mõõtude poolest MS "Baltic Queeniga" üpris ühte auku. Ka selle pikkus on pealt 200 meetri(212 m), veeväljasurve isegi ligi 12 000 tonni suurem. Ja ka kiirus on kolm sõlme suurem...
Suur tuumajõul liikuv sõjalaev suri kai ääres, kandes häbistavat nimetust „kajutikandja“. Jätkame materjalide avaldamist külma sõja aegsetest nõukogude epohhi täiesti salajastest projektidest, mis olid seotud tuumajõu kasutamisega. Aatomijõuseadmega pommitaja, mis on suuteline piiramatu aja õhus püsima, tuumaallveelaev, ette nähtud vetesügavustest ootamatult maandama merejalaväe pataljoni tankide ning soomustransportööridega, tuumajõuseadmega raketikandjate eskaader, millele väärilist poleks ookeanil lihtsalt olnud…Kõik see pole üldsegi ulmefilmide teema… Nende seninägemata surmatoovate masinate loomise kallal töötasid tuhanded teadlased ning konstruktorid. Midagi nende ideedest jäi arhiiviriiulitele, kuid üht-teist õnnestus ka ellu viia. Nagu näiteks gigantne tuumajõuseadmega raadioelektroonilise luure laev SSV-33 „Ural“ ( ССВ-33 «Урал»), mis tänasel päeval sureb vaikselt Vaikse ookeani laevastiku koosseisus. Abreviatuuriga SSV tähistati NSVL kõiki luurelaevu, lootes sellega vaenlasi segadusse ajada. Sest SSV tähendab lühendatult „sidelaeva“ (ССВ –«судно связи»)
Kui üleüldse eksisteerivad laevad, mis on loodud saama oma laevastiku jaoks ujuvaks õnnetuseks, siis on „Ural“ nende esireas. Müstikaarmastajad võivad tähendada kurjakuulutavust juba ainuüksi selle tuumajõuseadmega ujuva saare projektinumbris- 1941. Peab ikka olema aju, et valida laeva jaoka kõikvõimalikest numbrikombinatsioonidest välja nimelt see. Meie maal ei pea kellelegi seletama, milliste tragöödiatega on see number ühiskondlikus mälus seotud. On’s nüüd selles süüdi müstika või miski muu, kuid projekt 1941, millesse 80-ndatel uputati miljardeid täisväärtuslikke nõukogude rublasid, lõppes krahhiga.
Et mõista, milleks oli vaja kurikuulsat „Urali“, tuleb kiigata Vaikse ookeani lõunaossa. Seal, Kwajaleini atolli väikeste saarte lähistel, asub ühendriikide ülisalajane polügoon. Kontinentidevahelised ballistilised raketid „Minuteman“ ja MX mis stardivad katsetustele California osariigist, lendavad nimelt sinna. Alates 1983 aastast paiknes aga Kwajaleinis üks ameeriklaste teadusliku uurimise keskustest, mis tegeles president Reagani poolt ellukutsutud Strateegilise Kaitse initsiatiivi väljatöötamisega. Siit hakati „Tähesõdadeks“ ettevalmistuste raames välja laskma püüdurrakette, mis pidid hävitama nõukogude tuumapäid. Nende katsetuste telemeetriline informatsioon oleks võinud Moskvale Reagani trumpidest nii mõndagi kõneleda. Aga kuidas seda hankida?
Tsiviillaevad „Akadeemik Sergei Korolev“, „Kosmonaut Juri Gagarin“ või „Kosmonaut Vladimir Komarov“ mis olid varustatud spetsiaalsete kontroll ja mõõtekompleksidega kosmiliste objektide jälgimiseks, ei sobinud Kwajaleinis toimuva järel luuramiseks. Peamine põhjus selleks oli aktiivsete radarite puudumine, kuna nad olid ette nähtud vaid kodumaiste tehiskaaslaste signaalide vastuvõtmiseks. Järelikult oli vaja ehitada spetsiaalne tuumajõuseadmega lahingulaev, mis oleks suuteline koguma täies mahus kättesaadavat infot suvalise subkosmilise objekti suvalise trajektoorilõigu kohta suvalises maailmaookeani punktis. Niimoodi tekkis „Projekt 1941 Titan“. Laeva projekteerijaks sai Laevaehitusministeeriumi Leningradi Keskkonstrueerimisbüroo „Aisberg“ (vene keeles „Jäämägi“), ehitustehaseks S. Ordžonikidze nimeline Balti tehas.
LÜHIKE ISELOOMUSTUS:
Veeväljasurve 34 640 tonni
Pikkus- 265 meetrit
Laius- 30 meetrit
Kõrgus 70 meetrit
Süvis- 7,5 meetrit
Kiirus 21,6 sõlme
Tuumareaktor- 2 tk 171 MW, tüüp OK-900
Võimsus- 66 500 hj.
Meeskond- 950 inimest.
RELVASTUS:
Suurtükid- 2x76-mm AK-176
Õhutõrjeseadmed- 4x30-mm AK-630 ja 4x õhutõrjekompleks „Igla“
Kuulipildujad- 4x12-mm paarisseadmed
Helikopterid- 1x Ka-32
RADARVARUSTUS.
Radar- 3 МР-212/201 «Вычегда-У»
Õhumärkide avastamise radar- МР-750 «Фрегат-МА».
Tohutu hulga ameerika ballistiliste rakettide starte puudutavate luureandmete kogumiseks oli vaja tolleaegse arusaama järgi seninägematu võimsusega elektroonikat. Selle loomisega „Urali“ jaoks tegeles üheaegselt 18 Nõukogude Liidu ministeeriumit kõigi oma konstrueerimisbüroode ja uurimisinstituutidega. Unikaalse laeva varustamisega spetsaparatuuriga tegeles spetsiaalselt selleks loodud Leningradi tootmis-tehniline ettevõte.
Seda, mis sellest asjast kokkuvõttes sai, nimetati laeval paiknevaks jälgimissüsteemiks „Korall“. Selle aluseks oli seitse võimsaimat raadioelektroonilist kompleksi. Saadud informatsiooni töötlemiseks monteeriti „Uralile“ oma aja kohta unikaalne arvutuskompleks, mis koosnes mitmest arvutist «ЕС-1046» ja „Elbrus“. Nende abil oli võimalik välja arvutada ükskõik millise kosmilist päritolu objekti iseloomu kaugusel kuni 1500 km. Peale selle kuulus luureaparatuuri kompleksi „fotoaparaat“ objektiivi diameetriga ligi 1,5 meetrit. Spetsialistid kinnitavad, et „Urali“ meeskond oli suuteline ballistilise raketi mootorigaaside koostise järgi määrama nende kütuse koostise saladusi..
Sõja puhul pidi laev olema suuteline ookeanil ka enda eest seisma. Selleks sai ta suurtükid, mis oma tulejõu poolest vastasid ligikaudu miiniristleja tasemele. Nii vööris kui ahtris asus 76 mm suurtükiseade. Lisaks oli relvastuses veel…
Neli neljast kantava õhutõrjeraketi kompleksi „Igla“ (16 raketti 9M-313)
Neli kuuetorulist 30 mm suurtükiseadet AK-630
Neli kahetorulist 12,7 mm kuulipildujaseadet „Utes-M“(Утёс-М)
Lahinguvarust pidi jätkuma minimaalselt 20-minutiliseks lahinguks. Ahtris paiknevas lennuangaaris paiknes helikopter Ka-32. Tuumajõuallikas võimaldas laeval piiramatu aja liikuda kiirusel üle 20 sõlme tunnis.
Juhtima pidi seda imelaeva ligi 1000 liikmega meeskond, kelledest enam kui 400 olid ohvitserid ja mitšmanid. Luurekompleksi personal jagunes kuueks spetsteenistuseks. Meremeeste puhkamiseks pikal mereretkel oli „Uralil“ ette nähtud suitsetamissalong, piljardituba, spordi- ja kinosaalid, loodusesalong, mänguautomaadid, kaks sauna ja bassein. Mõistagi oli kogu selle tehnilise suurejoonelisuse mahutamiseks vaja tohutute mõõtmetega laevakorpust. Selline ka tehti, aluseks võeti raketiristleja „Projekt 1144“Kirov““ konstruktsioon. Tulemuseks oli laev pikkusega, mis oli võrreldav kahe jalgpalliväljakuga, kõrgus kiilust mastitipuni ulatus aga 28-korruselise maja kõrguseni.
Suur luurelaev SSV-33“Ural“ sai Vaikse ookeani laevastiku luurelaevade 38-nda brigaadi lipulaevaks. Peale selle kuulusid brigaadi koosseisu SSV-80 „Pribaltika“, SSV-208 „Kuriilid“, SSV-391 „Kamtšatka“, SSV-464 „Zabaikalje“SSV-465 „Primorje“, SSV-468 „Gavriil Sarõtšev“, SSV-493 „Aasia“, SSV-535 „Karelia“
Lootustest, mida NSVL kaitseministeerium asetas uusimale luurelaevale, räägib tõeliselt unikaalne fakt- absoluutselt tsiviilinimesele, laeva peakonstruktorile Arhipovile anti tööde lõppemisel hoobilt kontra-admirali auaste. No ja loomulikult ka Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetus.
Balti tehases pandi „Urali“ kiil maha 1981 aasta suvel, vette lasti laev aga 1983 aastal. 1989 aastal arvati laev NSVL sõjalaevastiku koosseisu. Ning suundus seejärel kohe esimese järgu kapteni Ilja Keškovi juhtimisel kahekuusele retkele oma alalisse baseerumiskohta Vaiksel ookeanil. Retkel saatis laeva varjatult mitmeotstarbeline tuumaallveelaev. Ja samuti suurearvuliselt NATO riikide lennukeid ja laevu, keda vaevas kõiki küsimus- milleks küll venelastele selline gigant kosmoseantennidega.
Esialgu kulges kõik suurepäraselt. Teel Vaikse ookeani baasi katsetas meeskond oma luureaparatuuri võimalusi. Kerge vaevaga avastati enam kui 1000 kilomeetri tagant süstiku „Columbia“ start. Seejärel USA territooriumilt „Tähesõdade“ raames kahe optiko-elektrilise ja ja raadiotehnilise luure satelliidi orbiidilesaatmise. Sellistest tühiasjadest nagu möödaminnes teel asuvate sõjaväebaaside ning „Urali“ saatvate NATO laevade ja lennukite fikseerimisest ja radarjaamade parameetrite registreerimisest rääkimata.
Siiski ei oleks olnud tegu nõukogude sõjatehnikaga, kui kõik oleks kulgenud sujuvalt. Eriti veel omandamata tehnika näidistega, milliste ekspluateerimise kogemust ei olnud kellelgi. Sajad tööstuse esindajad, kes koos meeskonnaga olid ookeaniretkele suundunud, püüdsid ööd-päevad rivist välja läinud aparatuuri tööle meelitada. Streikis reaktori jahutussüsteem. Ebakorrektselt töötas arvutuskompleks ning mõned infokogumise süsteemid. Kõige tipuks tekkis viiekraadine kreen vasakule pardale, mida ei õnnestunudki likvideerida.
Laeva meeskonna seas liikus kuulujutt, et aatomigigandi „Ural“ saatusele avaldab vahetut mõju side projekti nime „Titan“ ja selle välja töötanud firma KB „Aisberg-Jäämägi“ vahel. Kõik muutus veelgi hullemaks, kui „Ural“ saabus oma baasi, linna nimega Tihookeansk. , mida meremehed kutsuvad ka Tihas. Ja mis on ka Fokinoks kutsutav.
Keegi ei osanud arvatagi, et kallihinnalise koletusliku laeva esimene reis jääb ühtlasi ka viimaseks. Kaikohta laevale polnud ette valmistatud. Nagu ei valmistatud neid ette ka rasketele lennukikandevõimega ristlejatele „Minsk“ ja „Novorossiisk“. Seepärast oli maa pealt laevale nii kütuse, auru, vee ja elektrienergia andmine võimatu ning laevade diisel-generaatorid ning katlad jahvatasid peatumatult, kulutades kallihinnalist motoressurssi, mille kulutamine oli ette nähtud vaid reisidel. Pole imeks panna, et need ristlejad „sõid“ põhimõtteliselt end ise ära ning kanti maha juba ammu enne ettenähtud aega.
Nüüd ootas samasugune saatus ka „Urali“. Ka tema seisis suurema osa ajast Streloki lahes poide küljes. 1990 aasta suvel puhkes luurelaeval tulekahju, mis viis rivist välja ahtris paikneva mootorisektsiooni. Maha põlesid elektrikaablid, mis tulid ahtrikatlast. Üle aasta toimus laeva energiaga varustamine vaid vöörimasinast, seejärel põles maha ka see. Seejärel andsid kogu energia laevale vaid avarii-diiselgeneraatorid. Raha remondiks ei olnud. Laeva komandör esimese järgu kapten Keškov kirjutas meeleheites isegi avaliku kirja Boriss Jeltsinile. Nagu arvata oligi, ei raha remondiks ega vastust oma kirjale ei jõudnud komandör ära oodata…
Lõpuks, peale kõiki õnnetusi, lülitati 1992 aastal reaktorid välja, laev ise pandi aga eraldi kai äärde ning muudeti seninähtamatu suurusega ohvitseride ühiselamuks. Seetõttu hakkasid kohalikud laeva mürgiselt „kajutikandjaks“ (каютоносцем) kutsuma. Abreviatuuri SSV tõlgendati aga spetsiaalse magamisvagunina. (ССВ- специальный спальный вагон)
Kas lugu tuumajõuseadmega luurajast võib nimetada admiraliteedi avantüüriks? Muidugi mitte, isegi Streletsi lahes poisse ankurdatuna kontrollis „Ural“ kindlalt kogu Vaikse ookeani põhjaosa, püüdes kinni USA ja Jaapani mere-, lennuväe ja õhukaitse raadiosidet. Oleks ta olnud suuteline USA-le ligemale liikuma, ei tuleks meil praegu taga nutta läbimõtlemata isiklikul initsiatiivil kaotatud Kuubal paiknenud Lourdesi, kust vene sõjavägi 2002 aastal Jeltsini järeltulija Putini korraldusel lahkus. Praktiliselt kõike, mida tegid Luure Peavalitsus ja FAPSI Lourdesis, oleks suutnud teha ka „Ural“. Lõigata vahelt suvalist ameerika sidesatelliitidelt saabuvat või maapealsetes telekommunikatsioonikaablites liikuvat . Kuni ameeriklaste köökides asuvate telefonideni välja. Muideks, seda kõike taga nutta on juba hilja. Möödunud, 2010 aastal saadeti tuumajõul liikuv luurelaev „Ural“ Kaug-Ida tehasesse „Zvezda“ utiliseerimisele.
/Сергей Ищенко, svpressa.ru и ru.wikipedia.org/
http://wikimapia.org/3764949/ru/%D0%90% ... 0%BB%C2%BB
P.S. Tegelikult pole see laev nii väga gigantne ühti. Mõõtude poolest MS "Baltic Queeniga" üpris ühte auku. Ka selle pikkus on pealt 200 meetri(212 m), veeväljasurve isegi ligi 12 000 tonni suurem. Ja ka kiirus on kolm sõlme suurem...