Ma ei tea, mis ergonoomikat sa räägid, sama ajastu auto on nt Unimog 416, millele pikem kui 180 cm mees koos rakmetega ei mahugi kabiini istuma ja mille kastis on peale pooletunnist sõitu Aegviidus tagumine ots mõnda aega istumiskõlbmatu. Nendel autodel, mille kastis on mul sõita tulnud, on kõige mugavam istuda olnud Ural 4320, mis Aegviidus kiikus nagu laev.
Teine asi, mis sa räägid "lisavarustusest" - sõjaväe masinatest on Venemaal alati olemas ka tsiviilversioon, millel pole rehvide rõhu muutmise võimalust ja muid vidinaid, sõjaväele mõeldud mudelitel on alati rehvirõhu muutmise süsteem kabiinist, ekraniseeritud (EMP varje) elektri- ja süütesüsteem, vints ja teatud mudelitel ka teistsugused (rattareduktoritega sillad) - nt UAZ.
Mida sa võrdled? Zil-157 oli vene edasiarendus Zis/Zil-151-st, 157-t hakati tootma 1957, 151-te 1947 (!!) ja 151 põhines Studebacker US6-l, mis konstrueeriti 1940ndate alguses!Tol ajal, kui nsvl insenerid mõtlesid välja kõigile teatud tuntud zil 157, mõtlesid rootsi insenerid välja scania tgb30/40. Väike erinevus masinatel tootmisaeg 1958-1994 1975 - 1981
Scaniat hakati tootma 1975, 2 aastat hiljem läks juba tootmisse Ural 4320, mis oli muudetava rehvisurvega, vintsiga, kõiksugu võimenditega ja vägagi maastikupädev.
Seega kokkuvõtvalt: mingi vene 40ndate tehnikale viitamine ei anna küll adekvaatset ülevaadet vene sõjaväe veoautode tasemest. Mõistagi pole nad mersu tasemel, aga siiski kasutatavad. Uuematel on vintsid ja kellad kõik olemas ning kasutusomadused üsna rahuldavad (maastikuomadused on väga head). Bensiini kasutasid 50ndate-60ndatel ka rootslased-sakslased (UM 404 ja need 6rattalised (Volvo Tgb 20) on samuti januste bensiinimootoritega, tegeliku kütusekuluga üle 30 liitri 100 km kohta.